Rubriigid
Kõik Taskuhääling

Toidusõjad: Millisel poolel oled sina?

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
“041: Food Wars: What Side Are You On?”

Kui paljud inimesed sinu elus kannatavad terviseprobleemide käes? On tõenäoline, et hoolimata sellest, kas nad näitavad seda välja või mitte, enamik neist kannatab. Ja on tõenäoline, et ka sina ise oled üks nende hulgast. Olgu probleemiks ärevus, depressioon, endometrioos, akne, ekseem, autoimmuunhaigused, probleemid kilpnäärmega, borrelioos, udune mõtlemine, väsimus, või ükskõik missugune muu sümptom või seisund – sa ei kannata selle käes üksi, kaugel sellest. Tervisesümptomitest on saanud uus normaalsus meie eludes. Aitab arvamismängudest. On aeg saada tõelised vastused. Tere tulemast Meditsiinimeediumi raadiosaatesse. Mina olen Anthony William.

Täna räägime toidusõdadest. Toidusõdade mõlemad pooled on saanud ajupesu. Samal ajal jäävad kõik endiselt haigeks. Ükskõik, missugust toiduga seotud uskumussüüsteemi keegi järgib – taimne toitumine, loomne toitumine või kõige söömine mõõdukalt – nad kasutavad teadust selleks, et rünnata igaüht, kes ei jaga nende uskumussüsteemi. Kõik võitlevad omavahel. Mõlemad pooled on sõjas. Ja nende tähelepanu ei ole sellel, mis päriselt kroonilisi haiguseid põhjustab.

Niipea, kui veganid (või inimesed, kes on täistaimsel toitumisel) jäävad haigeks, tavatsevad nad joosta tagasi loomsete toitude juurde. Kui inimesed, kes juba on loomsel toitumisel, haigestuvad, siis enamik neist tavatseb endiselt loomsele toitumisele truuks jääda ja lihtsalt otsida teisi põhjuseid, mis võiksid olla nende terviseprobleemide ja kannatuste taga.

Ei leidu väga palju vegan- või täistaimsel toitumisel olevaid peresid, milles lapsed sünnivad veganina ja selleks ka jäävad. Praktiliselt kõik inimesed siin planeedil kasvavad üles loomset valku sisalduval toitumisel, vähemalt mingisuguses vormis. Ja see on põhjus, miks on nii, et kui vegan- või täistaimsel toitumisel olevad inimesed jäävad haigeks, jooksevad nad lõpuks ikka loomse toidu juurde tagasi. Nad lähevad tagasi „juurte” juurde, kust nad tulid. Neil hakkab hirm. Tervisetöötajad, arstid ja pereliikmed hirmutavad neid. Ja ka nemad ise hirmutavad end mõtetega sellest, et äkki nende toitumises jääb midagi vajaka – midagi, mida nad saaksid loomsest valgust. Nad usuvad, et kindlasti on just loomsest valgust loobumine vastus, miks nad on haiged, mis sest, et selline oli nende toitumine juba varem, siis kui nende kõige esimesed sümptomid tekkisid.

Kui inimeste sümptomid vegan-toitumisel ei vähene, siis nad jooksevad tulistjalu tagasi: „Mul vist ikka on midagi puudu, äkki peaksin nüüd hakkama maksa sööma?!” Ja siis nad näevad videot sotsiaalmeedias või mõnda teksti, kus on öeldud, et nad peaksid kindlasti tarbima veise südant, sest see on koht, kus asuvad kõik toitained. Nüüd on nad kohe eriti segaduses ja otsivad parimaid veise südameid, mida tarbida.

Üks huvitav aspekt on see, et mõlemad – nii loomse kui taimse toitumise pooldajad – usuvad, et valk (proteiin) on võtmetähtsusega. Nii et kui miski läheb viltu või tekib ükskõik missugune terviseprobleem või nende vereanalüüsist tuvastatakse mingisugune toitainepuudus, siis nende esmane mõte on alati „valk”. Ja seda valgu-juttu korrutavad ka nende tervishoiutöötajad ja arstid. Nii nad arvavadki, et valk on vastus kõigele.

Osaliselt tuleneb see sellest, et inimesed on maast madalast valgu peal üles kasvatatud – juba ainuüksi selle sõna peal: valk. Inimesed võtavad üle vegan- või täistaimse toitumise vaid siis, kui keegi neid enesekindlalt veenab, et ka selles on piisavalt valku – mida seal on. Aga nii loomse kui taimse toidu pooldajaid ajupestakse uskuma, et kõik keerleb ümber valgu. „Valk” kõlab teaduslikult. Mõlemad pooled peavad uskuma, et nende toitumine – ükskõik mis nimi sel ka poleks, ükskõik kui uhke see ka poleks – põhineb teadusel ning et selles on piisavalt valku.

Mõlemaid pooli on ühtlasi ka ajupestud ja mõjutatud omavahel vastanduma. Algab kukevõitlus.

Enne veel, kui taimsed toitujad pöörduvad tagasi loomse toitumise juurde, puhkeb nendes võitlusvaim. Kõigepealt nad võitlevad vastu. Taimetoitlased ei vaata lihtsalt lihasööjate poole ja ütle: „Kuule, vaata – me ju oleme kõik haiged.” Selle asemel võtavad nad oma relvad välja. Nad leiavad omale sobivad relvad teadusuuringute vormis.

Mõlemad – nii pühendunud lihasööjad kui pühendunud veganid/taimetoitlased– kutsuvad end tänapäeval uurijateks (researchers). Nad veedavad palju aega Internetist informatsiooni otsides. Nad loobivad vastastikku üksteist artiklitega, mis tunduvad nende jaoks teaduslikud. Nad ütlevad: „See ketodieedi teadusuuring ütleb, et…” – kui see pole isegi päris teadusuuring vaid ainult küsitlus, vaatlus või teooria. See võib olla vaid teoreetiline ettekanne, mille koostaja võib olla ükskõik kes, ka keegi, kes on antud teemal väga vähese kogemuspagasiga.

Ja isegi kui viidatakse tõelisele kliinilisele uuringule, siis – kui mainekas see päriselt oli? Kes seda rahastas? Kas see hõlmas endas vaid käputäit kinnimakstud osalisi, kes olid samas vanusegrupis ja sarnase taustaga, keda vaadeldi vaid lühikese ajaperioodi vältel, viies tulemused suure üldistamise ja valestitõlgendamiseni? Kus see uuring tehti? Ja kas see üldse tehti?

Tegelikkus – asja tuum – on see, et mõlemad pooled on ajupestud. Neid on ajupestud usaldama teadust, mis seisab nende toitumise taga. Neid on ajupestud uskuma, et valgud on kõige olulisemad. Neid on ajupestud üksteisega vastasseisu astuma, võitlema.

Toidusõja mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et vahelduvpaastumine on tervislik, et kofeiin on hea, et toidule kvaliteetse soola lisamine on hea, et õunasiidriäädikas on hea. Mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et kõik probleemid on lahendatavad hingamisharjutuste või manifesteerimisega. Mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et šokolaad/kakao on taimne ravim, et see on tervisele hea.

Mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et nad ei põhjusta oma toitumisharjumustega üldse jäätmeid. See siin on üks väga hea: mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et just nende toitumiseelistused on jätkusuutlikud.

Mõlemaid pooli on mõjutatud alati jooksma tavameditsiini arsti juurde antibiootikumide järele niipea, kui nad haigeks jäävad. Mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et autoimmuunhaigused tekivad sellest, et keha ründab iseennast. Siin on veel üks „hea”: mõlemaid pooli on ajupestud uskuma, et nende geenid dikteerivad nende haiguseid.

Mõlemaid pooli ajupestakse puuvilja kartma. Lausa nii palju, et kui nad ühel hetkel siiski hakkavad uskuma, et puuvilja tohib natukene rohkem süüa, piisab vaid ühest „toidupolitseinikust”, kes ütleb, et puuvili on sulle halb, ja nad on jälle tagasi seal, kust nad alustasid.

Siin on minu „lemmik”: mõlemad pooled on B12-, raua- ja kaltsiumipuuduses, samal ajal kui mõlemaid pooli ajupestakse uskuma, et see oht puudutab ainult vegan- ja täistaimseid toitujaid ja mitte loomse toidu sööjaid. Mõlemad pooled muretsevad D-vitamiini puuduse pärast. Mõlemad pooled on D-vitamiini puuduses ja mõlemad pooled usuvad, et D-vitamiini megakogused lahendavad probleemi.

Mõlemad pooled usuvad hapendatud toidu kasulikkusesse. Mõlemad pooled usuvad, et kõik probleemid algavad soolestikust. Mõlemad pooled usuvad, et aju on tehtud rasvast ning et aju vajab rasva, et ellu jääda.

Siin on üks väga „hea”: mõlemad pooled usuvad, et kõik nende vereanalüüsid annavad täpseid tulemusi. Mõlemad pooled annavad teadmatusest liiga palju verd analüüsideks.

Mõlemad pooled usuvad, et töödeldud toitude tarbimine, halvad toitumisharjumused ning rasvased ja õlised toidud olid kõikide nende terviseprobleemide põhjuseks, enne kui nad oma toitumist muutsid. Kuigi tegelikkuses on seal veel nii palju muud olulist, mida mõista.

See on huvitav: mõned pooled usuvad, et nende toiduvalikud muudavad neid spirituaalselt valgustunuks. Ja minu lemmik: mõlemad pooled usuvad, et nad on teisest poolest erinevad, et nad on vastandid… aga nad ei ole.

Naljakas on see, et nad on sama pool. Samad uskumussüsteemid, nad käivad samades poodides toidu järel, ja ainus erinevus nende vahel on see, et üks sööb liha ja teine ei söö. Ja ikka nad sõdivad omavahel. Ja mõlemad pooled kasutavad vigast teadust, võltsteadust, alaarenenud teadust ja katkist teadust, et oma positsiooni kaitsta. Loomse toidu taga seisev teadus ei usu taimetoitlaste teadust; taimetoitluse taga seisev teadus ei usu loomse toidu teadust. Need teadusüksused on üksteise vastu pöördunud, ning klassikalise meditsiiniteaduse üksus ei toeta ühtki teadust, mida nii täistaimse kui loomse toitumise pooldajad välja käivad.

Ma kuulen seda juba praegu. Ma tean, et inimeste reaktsioon minu jutule on: „Ei, see pole tõsi, mina usun teadusesse ja minu teadus on HEA ja Suur Teadus usub minu väikest teadust! Ja minu teadus on palju olulisem kui taimetoitlaste teadus”. Samal ajal taimetoitlased väidavad: „Ei, minu teadus on olulisem kui sinu teadus! Just seda teadust tuleb uskuda. Meil ei ole vaja liha süüa.” Samal ajal lihasööjad: „Sul on vaja liha süüa!” Ning ometi need mõlemad on üks ja seesama asi.

Kõige tipuks, toidusõdades osalejad võtavad fookusesse ka emotsionaalse poole. Veganid ja täistaimse toidu pooldajad ütlevad loomse toidu pooldajatele, et nad tapavad loomi ja tapavad vihmametsi ning ei taipa, et loomadel on ka hinged ning et nad sunnivad oma lapsi surnud loomi sööma. Loomse toidu pooldajad ütlevad veganitele, et nad põhjustavad oma lastele alatoitumist, näljutavad neid valgust, ei valmista neid ette „päris eluks” ning ei lase neil tasakaalustatult toituda.

Ükskõik, mis toitumissüsteemi pooldaja keegi on, on see taimne või loomne toitumine või kõige söömine mõõdukalt, nad kasutavad teadusartikleid, et rünnata ükskõik keda, kes ei jaga nende uskumussüsteemi. See, et iga grupp suudab leida teadust, mis toetab nende positsiooni, ning asjaolu, et teadus jagab relvi mõlemale poolele, kes lahingut peavad, peaks panema meid kogu selle sõja küsitavuses kahtlema.

Samal ajal kõik võitlevad kogu aeg. Mõlemad pooled on sõjas ja nende pilk ei peatu sellel, mis päriselt põhjustab kroonilist haigust.

Kui mõni inimene – või tema laps – kogeb rünnakut või pealetungi terviseprobleemidelt, ning meditsiiniteadusel ei ole vastuseid ega suuda välja mõelda, miks see inimene haige on, siis mis iganes uskumussüsteemist see inimene ka täitunud poleks, tema usk hakkab murenema.

Selle inimese mis iganes toitumine või toitumisega seotud uskumussüsteem, trend, mis näib olevat teaduse või alternatiivteaduse poolt tõestatud, see kõik lihtsalt laguneb tükkideks. Pole vahet, MIS uuring või artikkel või trend see oli, millesse nad uskusid, mis neid veenis valima üht või teist poolt. Pole vahet, missugune sotsiaalmeedia-arst või raamat see oli, see kõik hakkab lahtuma, sest kui inimene jääb krooniliselt haigeks ja ta ei leia enam oma probleemile vastuseid, siis kõik laguneb koost.

Kui mõnda taimetoitlast ründab neuroloogiline borrelioos, hulgiskleroos, kroonilise väsimuse sündroom, ärevushäire, depressioon, kohutav udune mõtlemine, mõni jube seedeprobleem, vertiigo, surinad närvides, halb migreen, ATH, OCD, hulluksajav OCD, autoimmuunhaigus või toitumishäired, siis need häirivad seda inimest sedavõrd, et kõik kahtlused, mis neil veganluse või taimse toitumise kohta kunagi peas tagataustal hõljusid, hakkavad kasvama nagu umbrohi.

Tavaliselt võtavad kahtlused ruttu üle ja taaskord eksleb inimene teadmatuses. Ta hakkab jälle kõikjalt vastuseid otsima, täpselt nii nagu ta otsis neid alguses, kui ta otsis suunda liikumiseks ja otsustas proovida veganlust või täistaimset toitumist.

Mõned inimesed suudavad veel natuke aega kinni hoida. Nad hoiavad kinni veganluse uskumussüsteemidest ja neis on veel võitlusvaimu, kuigi nad on tagasi ekslejate hulgas. Nad võitlevad veel veganluse eest, kuigi on haiged ja käivad funktsionaalse meditsiini ja loodusravi arstide vahet; nad võitlevad seni, kuni perekonnaliige või sõber sütitab nendes selle tillukese kahtlusesädeme, mis kogu aeg oma hetke ootas. Ja kahtlus kasvab, kasvab üheks jubedaks õelaks koletiseks. Neist saavad ülejooksikud – nad muudavad oma toitumist, uskumussüsteemi ja… on taas omadega kaotsis.

Kui nad just ei leia Meditsiinimeediumi infot, siis nad ei tea, miks nad on haiged. Nad usuvad, et nende toitumine on põhjustanud nende haiguse. Pole ainult algaja viga arvata, et toitumine on põhjus, miks sa oled haige. See on juurdunud õpetus, juurdunud uskumussüsteem ka pikaajaliste toitumisega tegelejate seas.

Inimesed, kes pühenduvad oma toitumisega seotud uskumussüsteemidele, usuvad, et nende eelnev toitumine oli ainus põhjus, miks nad kogesid sümptomeid, selle asemel, et näha patogeene, raskmetalle ja toksilisi kemikaale kui sümptomite tõelist algpõhjust – see on Meditsiinimeediumi informatsiooni üks baasteadmistest.

Üks osa ajupesumehhanismist, mida kasutatakse, on siis, kui sümptomid esmalt tekivad ja välja löövad. Kui haigestuv inimene on parasjagu täistaimsel toitumisel, siis tema kukub sellesse lõksu, et hakkab uskuma, et ta haigestus seetõttu, et tema menüüs puudus loomne toit. Kui inimene jääb haigeks, olles juba loomsel toitumisel, siis tema jällegi ei pane kogu süüd oma toitumisele. Ta on palju avatum süüdistamaks teisi faktoreid nagu stress või rõõmu puudumine. Küll aga hakkab ta puuvilja kartma rohkem kui kunagi varem. Ta usub, et võib-olla on sellel spirituaalne või geneetiline põhjus, miks ta on haige.

Mõlema poole – taimsete toitujate ja loomsete toitujate – kõhualused on paljastatud.

Taimetoidu usku olijad hakkavad kartma toitainepuudust, sest neile on pikalt sisendatud kahtluseid, kas taimetoidust saab ikka kõik toitained kätte.

Mõlemad pooled on hirmutamisele vastuvõtlikud. Mõlemad pooled haigestuvad samasugustesse sümptomitesse ja seisunditesse. Mõlemad pooled – niipea, kui nad haigeks jäävad – hakkavad muretsema mikrobioomi pärast. Mõlemad pooled hakkavad muretsema soolestiku bakteriaalse ülekasvu, metabolismi, toitainepuuduste, Candida (pärmseene), lekkiva soole sündroomi, fruktoositalumatuse, histamiiniprobleemide, toiduallergiate, oksalaatide, geenimutatsioonide ja autoimmuunhaiguste pärast, või ka selle pärast, kas nad teevad piisavalt trenni.

Need kaks võitlevat poolt on üksteise kloonid. See on karussell, kus proovitakse leida tulemusi erinevate teooriate omavahel segamisest, kus kaldutakse ühe uskumuse juurest teise juurde, mängitakse arvamismänge. „Proovi seda, proovi toda, söö seda niimoodi, söö seda teistmoodi.” See mäng valdab sind, seni kuni su keha võitleb ajutiste tulemuste eest, võitleb oma elu eest. Ajutised tulemused ja ajutine kergendustunne võivad mõne inimese puhul aset leida, aga peatselt leiavad nad end taas arvamismängude keskelt. Need ei lõppe.

Osad neist praktikatest võivad tervenemist toetada, osad mitte. Sa ei saa kunagi kindel olla, mis on mis, kuna sa ei oska lugeda märguandeid ja sümptomeid, mida su keha sulle saadab. Sest ükskõik, kas sa usud taimsesse või loomsesse toitumisse, sa endiselt ei tea, miks sa päriselt haige oled. Mäng võib muudkui kesta ja kesta edasi. See võib lõppematult edasi kesta – 10, 20, 50 aastat – kuni inimene ükskord lõpuks väljapääsu leiab.

LÕPPSÕNA:

Sümptomist, seisundist või haigusest tervenemine ei tähenda, et me peame pooli valima.

Asi ei ole lihtsalt taimses toitumises, loomses toitumises või kõige söömises mõõdukuse piires.

Haigusest taastumine ei sõltu teadusuuringutest.

Meil võib olla see illusioon, kuid lõppude lõpuks on tervenemiseks vaja mõistmist,

et meid on kõik see aeg petetud, ninapidi veetud,

et meile on lambavillased silmaklapid ette pandud, meid on tüssatud.

Tervenemine vajab mõistmist, et kõiki pooli on jätkupidevalt lollitatud.

Kui sa lõpuks õpid mõistma, miks sa päriselt haigeks jäid, avaneb sinu ees uus võimalus.

Tunneli lõppu ilmub päriselt valgus ja meil on võimalik vabaneda tervisemuredest.

*

Disclaimer: Meditsiinimeediumi originaalteostes ilmunud infot varastatakse ja kasutatakse internetis ja sotsiaalmeedias esinevate arstide ning suunamudijate ja meditsiiniasutuste poolt. Meditsiinimeediumi infot ei ole kuni seniajani mitte kunagi suudetud meditsiiniteaduse poolt ümber lükata. Toimub hoopis vastupidine – tõestatakse vaid ära selle õigsus, seejärel varastatakse see informatsioon Meditsiinimeediumi teostest ja kasutatakse seda tava- ja alternatiivmeditsiini kogukondades. Meditsiinimeediumi informatsioon sillutab järjepidevalt teed meditsiiniteadusele, et nad mõistaksid kroonilisi haiguseid paremini.

Kui sa otsustad kasutada unikaalset ja originaalset Meditsiinimeediumi raamatutes, taskuhäälingus ja sotsiaalmeedias avaldatud sisu, siis palun viita tagasi originaalallikale, et anda ka teistele, kes seda informatsiooni näevad ja kuulevad, võimalus teada, kust see informatsioon pärit on, ning et neil oleks võimalus terveks saada ja nad ei peaks kulutama aastaid oma elust, otsides vastuseid – nagu on juhtunud nii paljude inimestega enne neid.

Meditsiinimeediumi informatsioon siin taskuhäälingus ei pärine katkisest teadusest, huvigruppidelt, erapoolikutest meditsiinirahastustest, hooletutest uuringutest, lobitöölistelt, kallutatud uskumussüsteemidest, salastatud nõuandjagruppidelt, kinnimakstud tervisepraktikutelt, trendikatest terviselõksudest ega segastest manipulatsioonidest.

Kuna kroonilised haigused on käesoleval ajal plahvatuslikult kasvanud, on vaja suuremat jõudu kui vaid meie siin all. On vaja abistavat kätt kõrgemalt.

Meditsiinimeediumi infol on tänavakrediiti. See on loendamatu arvu inimeste poolt tekkinud orgaaniline liikumine, kus inimesed üle terve planeedi end terveks ravivad. Siin on kõige rohkem tervenemislugusid päris inimestelt, kellele ei maksta oma loo rääkimise eest, kes jagavad oma elumuutvaid kogemusi selle kohta, kuidas nad suutsid tõusta tuhast ja leida täieliku tervenemise valguse, saada tagasi oma elu ja lõplikult terveneda, kui mitte miski muu tervisemaastikul ei suutnud kaalukausse tervenemise kasuks pöörata.

Selles taskuhäälingus kuuldud informatsioon ei pärine inimestelt. See pärineb ülalt, kõrgemast allikast – millesse iganes sa ka ei usuks, olgu see Jumal, Universum, Valgus või Looja, või isegi kui sa ei usu mitte millessegi – et me lihtsalt lendame sellel kivikamakal üheskoos läbi kosmose. Tea, et informatsioon siin taskuhäälingus on eraldiseisev kogu mürast, mida kuuled mujal, sest see tuleb teisest allikast. Allikast, mis on puhas, rikkumata, edasijõudnud, korrumpeerimata, originaalne, esmane – kõrgem allikas, Kaastunde Vaim.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated Taskuhääling

Elavhõbe kalas ja kalaõlis: kuhu läheb elavhõbe?

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
"045: Mercury In Fish & Fish Oil: Where Does The Mercury Go"

Kui paljud inimesed sinu elus kannatavad terviseprobleemide käes? On tõenäoline, et hoolimata sellest, kas nad näitavad seda välja või mitte, enamik neist kannatab. Ja on tõenäoline, et ka sina ise oled üks nendest. Olgu probleemiks ärevus, depressioon, endometrioos, akne, ekseem, autoimmuunhaigused, probleemid kilpnäärmega, borrelioos, udune mõtlemine, väsimus, või ükskõik missugune muu sümptom või seisund – sa ei kannata selle käes üksi, kaugel sellest. Tervisesümptomitest on saanud uus normaalsus meie eludes. Aitab arvamismängudest. On aeg saada tõelised vastused. Tere tulemast Meditsiinimeediumi raadiosaatesse. Mina olen Anthony William.

Täna räägime elavhõbedast ja teistest saasteainetest kalas. Vahest oled sinagi kalasööja? Kas sa leiad end vahel mõtlemas sellele, kui palju kala tohib süüa? Ja mis siis, kui sa oled lapseootel või toidad parasjagu rinnaga? Või kui sa soovid rasestuda? Kas on ohutu süüa suurt kogust kala, eriti sellist, milles on kõrge õlisisaldus? Ja mis lugu on kalaõliga? Kui palju inimesi tarbib kalaõli toidulisandit? Miks on kala probleemne ja miks soovitatakse optimaalse tervise säilitamiseks süüa kala kaks korda nädalas? Miks ei soovitata seda süüa iga päev? Või isegi kaks korda päevas, seitse päeva nädalas? Mis ometi võiks valesti minna?

Kinnita turvavöö – täna läheme kaladega ujuma.

Ookean sisaldab tohutul hulgal mikromineraale. Ookeanivesi on mikromineraalidest pungil. Ookean on elus – vibreeriv ja elust pakatav. See on täidetud elava energiaga, mida loovad ookeani mikromineraalid. Kui sa kogud meresoola, ei ole see pelgalt naatrium. See on naatrium, millega on segunenud külluslik kogus mikromineraale.

Ookeanimineraalid on elus. Kui sa ookeanis ujud, kastad end ookeanivette, siis see on maandav. Sellel on põhjus – ookean on elav jõuväli, ta on energeetiliselt elus. Mikromineraalid on maandavad. Kui sa astud ookeanivette ja hakkad ujuma, siis mineraalide maandav jõud hakkab lahustama kehas olevat negatiivset energiat.

Negatiivset energiat põhjustab kaos. Kõrgendatud stress, kui keegi kogeb raskuseid, katsumusi, seisab paljuga silmitsi. Kui kellegi elus on suur hulk toksilisi vastasseise – vaimsed rünnakud, vaimsed rünnakud teistelt inimestelt, ja ka tavalised rünnakud teistelt inimestelt. Nõudmised, kohustused, tingimused, mis teised inimesed nende peale on pannud.

Kõige selle mõju hakkab lahustuma juba pelgalt siis, kui sa kõnnid vees. See on nagu püha veega ristimine. Kui sa astud vette, siis tundub, justkui kõik patud lahustuksid. Kõik, millega sa silmitsi seisad – stress, raskused, probleemid – hakkab momentaalselt minema hajuma. Vähemalt selleks hetkeks. Miks see nii on? Sest mikromineraalid elava vee sees teevad su kehale šokiravi.

Ja kui sa sukeldud üleni vette, kui sa ujud vee pinnal või hoiad end püstises asendis ookeanis, siis sa oled ümbritsetud ookeaniveest ja kõigist neist mikromineraalidest, ning juhtub midagi, mis on tõeline ime: see kõik võetakse sinust ära. Sind neutraliseeritakse – ookeani maandavad jõud neutraliseerivad sinus oleva negatiivse energia.

Sinuga koos selles vees on midagi veel. Need ei ole mikromineraalid. Need on toksilised raskmetallid. Kui ookeanivesi sisaldab toksilisi raskmetalle ja need puutuvad vastu su keha, siis kõik mikromineraalid ookeanivees aitavad seda samal ajal neutraliseerida. Elavhõbedat ja teisi toksilisi raskmetalle.

Toksilised raskmetallid ja mikromineraalid ei sobi kokku. Üks nendest elatub kaosest (jah, arvasid õigesti, see on elavhõbe) ja teine on maandav, neutraliseeriv (jah – mikromineraalid). Elavhõbe on hävitav, kaost külvav, kuna see on industrialiseeritud, töödeldud. Seda kaevandati, seejärel töödeldi ning lasti tagasi meie ookeanidesse ja teistesse veekogudesse. Mikromineraalid aga on loomulikud, neid ei ole töödeldud. Nad on elavad – osa elusast maast, veest, ookeanist.

Elavhõbe ja looduslikult ookeanis esinevad mikromineraalid ei tööta samal sagedusel, samal laengul. Nad ei ole sõbrad.

Elavhõbe on radikaalne industrialiseeritud toksiin. See on häiriv, maandust hävitav. See on vaba radikaal, mis muudab elektrisagedust – seda elektrisagedust, mis on nii ookeani elusas vees kui ka meie kehades. Kus iganes elavhõbe ka poleks – õhus, ookeanis või meie kehas – on see vaba radikaal, kurjategija, mis teeb meile viga.

Mis juhtub, kui elavhõbe jõuab kala sisse? Kuhu see läheb?

Kalad sünnivad ookeanis, nad on täidetud mikromineraalidega. Aga samal ajal on nad täidetud ka toksiliste raskmetallidega nagu elavhõbe. Toksilised raskmetallid on industrialiseeritud, metsikud, hävitava olemusega mineraalid.

Kuid kala kehas tekib konflikt – metallide, nagu elavhõbe, ja mikromineraalide vahel. Nad põrkuvad kokku, astuvad omavahel lahingusse, võitlevad teineteisega. Nad on konfliktis. Mikromineraalid ja kalades olevad raskmetallid ei saa kokku seguneda. Nad peaksid suutma ühiselt koos eksisteerida, koos toimida. Kõik erinevad mikromineraalid suudavad omavahel seguneda, koostööd teha. Aga nad ei suuda koostööd teha elavhõbedaga – tööstusliku, agressiivse, ebaloomuliku metalliga.

Selle asemel toimub kala sees olevate mikromineraalide ja metallide vahel hoopis reaktsioon. See reaktsioon paneb mikromineraalid tõmbuma kala lihaskoesse, samal ajal kui elavhõbe ja teised toksilised raskmetallid liiguvad kala õlikihti, rasvarakkudesse. Selle tagajärjel kaotab kalaõli kõik mineraalid, kuigi see ei peaks nii olema. Kalaõli ja kalarasv peaksid olema kõrge mikromineraalide tasemega.

Kuna toksilised raskmetallid on ebaloomulikud (denatured), kuna neid on töödeldud, siis nad võtavad teistsuguse kuju. Metallid ei ole ühtlase kujuga, need on tegelikult sakilised, okkalised, hävitava ja ebaloomuliku kujuga. Ja kui ookeanis ujuvad ebaloomuliku kujuga elavhõbedaosakesed sisenevad kalasse, siis need läbistavad end õli sisse ja jäävad sinna kinni. Toksilised raskmetallid jõuavad palju vähem tõenäoliselt kala lihsaskoesse, sest seal on mikromineraalid. Mikromineraalid ei saa minna õlikihti, sest seal on okkalised tööstuslikud metallid. Toimub eraldamisprotsess, sest need kumbki ei suuda koos elada, omavahel ühineda.

Tulemusena lõpetab suurem osa toksilisi raskmetalle kalaõlis. Suurem vähemus lõpetab lihaskoes. Ja vastavalt suurem osa mikromineraale lõpetab lihaskoes ning väiksem osa kalaõlis. Laias laastus saab öelda, et kalaõlis elavad toksilised raskmetallid koos elavhõbedaga, ja seda kontsentreeritud kujul. Ning kuna kalaõlis olev elavhõbe peletab eemale kõik mikromineraalid, siis see tähendab, et kalaõli on täielikus toitainevaeguses. Õli imab endasse kogu toksilise rämpsu – erinevad toksilised kemikaalid, saaste, erinevat sorti metallid ja elavhõbeda. See on see koht, kus ookeanis olevad raskmetallid muudavad looduse enda ebaloomulikuks (denatures nature). Ja see on probleem, sest kalas olev õli ja rasv peaksid olema tulvil mikromineraale, aga need ei ole.

Milleni me nüüd jõuame?

Kala söömiseni. Praktiliselt kõik inimesed söövad kala. Mõned ei söö, aga suurem osa planeedil olevatest inimestest armastab kala süüa.

Aga kui sa kuulatad, siis sa kuuled – see on nagu sosin tuules: “ole ettevaatlik rasvase kalaga! Ole ettevaatlik kõrge õlisisaldusega kala süües!” Miks? Mis on rasvases kalas nii halba, miks ma pean lõpetama selle söömise? Ja oota, ma olen lapseootel, ent ma ei tohi kala süüa? Mu arst ütleb, et ma väldiksin rasvast kala. Aga miks?

Esiteks, arstid on mures elavhõbeda pärast. Aga nad ei tea, miks elavhõbe just õlisse kuhjub. Vähem õline kala tähendab väiksemat elavhõbeda kontsentratsiooni. Huvitav. Ma ei ütle, et elavhõbe ei jõua üldse kala lihaskoesse – ikka jõuab, mõningas koguses. Aga siiski, mida vähem õli ja rasva kalas on, seda vähem on elavhõbedat. Kuidas see siis nii on? Kas elavhõbe läheb vähem õlisest kalast lihtsalt teisest otsast välja? Jah – läheb küll.

Nagu me ennist rääkisime, siis mikromineraalide ja raskmetallide vahel tekib konflikt. Mikromineraalid tõukavad elavhõbedat eemale. Kogu õli ja rasv kalas kuhjub elavhõbedaga üle. Kui kala on väherasvane, siis elavhõbedal pole kuhugi minna. Vaid väike osa jääb lihaskoesse, suurem osa elavhõbedast väljub kala kehast, sest lihases olev mikromineraalide kogus tõukab elavhõbeda eemale – energeetiliselt peletab selle eemale.

Kui sa oled keegi, kes tahab kala süüa, ja sa tahad justnimelt rasvast kala, siis vali söögiks väiksemad kalad. Vähem õli tähendab vähem võimalikku elavhõbedat, mis sinu kehasse jõuab. Väikesed kalad on noored, neisse ei ole veel nii palju elavhõbedat kuhjunud. Sardiinid, makrell, anšoovised – need on väiksemad rasvased kalad. Need kalad ei ole kindlasti elavhõbedast vabad – see ei ole võimalik, mingit elavhõbedat nad ikka sisaldavad, aga vähem kui suured rasvased kalad.

Hiljuti ma nägin tuunikala, mida reklaamiti kui “elavhõbedavaba tuunikala”. Mõtlesin endamisi: misasja?! Ja vangutasin pead. See ei olnud elavhõbedavaba. See pole võimalik. Ma ei tea, mis planeedilt see tuunikala tuli, aga igatahes ei saanud see tulla planeet Maalt, kui see elavhõbedast vaba oli. Aga kuna see tuli planeet Maalt, siis see ei olnud elavhõbedast vaba.

Elavhõbe on meie kehadele hävitav, põhjustades suurel hulgal erinevaid vaimse tervise sümptomeid. Kui kellegi ajus on palju elavhõbedat, siis seal võib tõesti igasuguseid asju valesti minna. Ja kui elavhõbe on meie kehades, siis see on toiduks patogeenidele – viirustele nagu EBV, vöötohatis, tsütomegaloviirus, HSV, HSV, HHV6, HHV7 ja see nimekiri läheb veel edasi. Elavhõbe toidab pisikuid. Viirused armastavad elavhõbedat. Nad söövad seda ja hiljem väljutavad teisest otsast – nõnda saab sellest toksiline jääkaine, metüül-elavhõbe, mis on närvimürk. Siis tekib neuroloogiline väsimus, tekib krooniline haigus.

Peale selle, elavhõbe oksüdeerub meie kehades. Nii et kui meie ajus leidub elavhõbedat, siis aegamisi see oksüdeerub ning paneb aluse dementsuse ja Alzheimeri sümptomitele.

Kui me sööme kala, milles on õli ja rasva koos nende sees peituva elavhõbedaga, siis see elavhõbedaga täidetud õli ja rasv lähevad meie kehasse. Elavhõbe tunneb rasva läbi ja lõhki. Ta on elanud kala rasvas. Elavhõbe liigub lihtsa vaevaga kalaõlist üle sinu kehas olevasse rasvkoesse ning jääb sinna pidama. Meie keharasv paneb elavhõbeda kiiresti oksüdeeruma. Elavhõbe istub rasvkoes ning hakkab oksüdeeruma, roostetama ja lekkima.

ATH, tähelepanuhäired, bipolaarne häire, OCD on vaid mõned näited sellest, mida elavhõbe (ja teised toksilised raskmetalid) põhjustavad.

Mis mind puudutab, siis minul igatahes kaob tahtmine kalaõli toidulisandit võtta. Ma ei ole mitte kunagi seda võtnudki, aga tõsiselt – kui ma lihtsalt kuulan seda informatsiooni, siis see kõik ütleb mulle: ära tarbi kalaõli. Ent inimesed võtavad iga päev kalaõli toidulisandeid. Leidub rasedaid naisi, kes iga päev kalaõli tarbivad.

Kui sa neelad alla kalaõli kapsli, siis tegelikult neelad sa alla õlis oleva kontsentreeritud koguse elavhõbedat. Kui elavhõbe on millestki “eemaldatud”, siis see muutub hoopis teisel viisil tugevamaks. Inimesed usuvad, et kalaõli on elavhõbedavaba, sest ettevõtted töötlevad kalaõli ja eemaldavad selle käigus õlist kõik raskmetallid, kogu elavhõbeda. Aga see on võimatu. Mida nad teevad, on see, et nad küll eemaldavad elavhõbeda, aga nad jätavad maha elavhõbeda essentsi (eetri). See on homöopaatiline protsess, mis loob võimsa metüül-elavhõbeda. Seesugune metüül-elavhõbe siseneb organitesse ja ajju palju kiiremini.

See on erinev asi kui elavhõbeda eemaldamine inimkehast, elavast kehast, mis sisaldab mikromineraale. Kui sa kehast õigel viisil elavhõbedat eemaldad, siis elavhõbe, mis kehasse alles jääb, muutub üha nõrgemaks ja nõrgemaks. Sest inimkeha on mikromineraalidest koosnev elus keha. Mida rohkem elavhõbedat meie luudesse, ajju, põrna, maksa ja kõhunäärmesse kuhjunud on, seda suurem on tasakaalutus kehas ja seda rohkem kahju tekib keha kudedele ja kehafunktsioonidele.

Elavhõbe on takistus. Kui me oma kehast elavhõbeda eemaldame, siis meie sagedus muutub. Meie energiaväli saab ennast taastada. Mikromineraalid meie organites ja veres muutuvad tugevamaks, samal ajal kui elavhõbe muutub nõrgemaks. Selline vahetumine toimub ainult elusas kehas. Elus keha on erinev asi surnud kala sees olevast õlist.

Et rohkem teada saada, loe Meditsiinimeediumi “Ajupäästjat”.

 

Elavad sõnad Kaastunde Vaimult:

Olen näljane. Mida süüa?

Mulle meeldiks kostitada end kalaga,

aga ma olen täielikus teadmatuses, et Elavhõbedamees

andis inimkonnale alatu löögi allapoole vööd.

On vast lugu, Elavhõbedamehel ei ole hinge.

Aga mis sellest? Mulle meeldib mu kala rasvases taignas.

Miks ma peaksin hirmu tundma õlise kala ees?

Kuid rase naine võiks olla teadlik.

Imikud peaksid olema vabad ähvardavast elavhõbedast, mis lootesse siseneb.

Ma soovin, et Maa oleks puhas…

Huvitav, mida Jumal sellest arvab? Ja Jeesus?

Inimesed hävitamas meie ookeane… Kuidas me anname alla selle planeedi osas

ja kaotame pühendumuse?

Meil tuleb kaitsta oma ookeane.

 

Disclaimer: Meditsiinimeediumi originaalteostes ilmunud infot varastatakse ja kasutatakse internetis ja sotsiaalmeedias esinevate arstide ning suunamudijate ja meditsiiniasutuste poolt. Meditsiinimeediumi infot ei ole kuni seniajani mitte kunagi suudetud meditsiiniteaduse poolt ümber lükata. Toimub hoopis vastupidine – tõestatakse vaid ära selle õigsus, seejärel varastatakse see informatsioon Meditsiinimeediumi teostest ja kasutatakse seda tava- ja alternatiivmeditsiini kogukondades. Meditsiinimeediumi informatsioon sillutab järjepidevalt teed meditsiiniteadusele, et nad mõistaksid kroonilisi haiguseid paremini.

Kui sa otsustad kasutada unikaalset ja originaalset Meditsiinimeediumi raamatutes, taskuhäälingus ja sotsiaalmeedias avaldatud sisu, siis palun viita tagasi originaalallikale, et anda ka teistele, kes seda informatsiooni näevad ja kuulevad, võimalus teada, kust see informatsioon pärit on, ning et neil oleks võimalus terveks saada ja nad ei peaks kulutama aastaid oma elust, otsides vastuseid – nagu on juhtunud nii paljude inimestega enne neid.

Meditsiinimeediumi informatsioon siin taskuhäälingus ei pärine katkisest teadusest, huvigruppidelt, erapoolikutest meditsiinirahastustest, hooletutest uuringutest, lobitöölistelt, kallutatud uskumussüsteemidest, salastatud nõuandjagruppidelt, kinnimakstud tervisepraktikutelt, trendikatest terviselõksudest ega segastest manipulatsioonidest.

Kuna kroonilised haigused on käesoleval ajal plahvatuslikult kasvanud, on vaja suuremat jõudu kui vaid meie siin all. On vaja abistavat kätt kõrgemalt.

Meditsiinimeediumi infol on tänavakrediiti. See on loendamatu arvu inimeste poolt tekkinud orgaaniline liikumine, kus inimesed üle terve planeedi end terveks ravivad. Siin on kõige rohkem tervenemislugusid päris inimestelt, kellele ei maksta oma loo rääkimise eest, kes jagavad oma elumuutvaid kogemusi selle kohta, kuidas nad suutsid tõusta tuhast ja leida täieliku tervenemise valguse, saada tagasi oma elu ja lõplikult terveneda, kui mitte miski muu tervisemaastikul ei suutnud kaalukausse tervenemise kasuks pöörata.

Selles taskuhäälingus kuuldud informatsioon ei pärine inimestelt. See pärineb ülalt, kõrgemast allikast – millesse iganes sa ka ei usuks, olgu see Jumal, Universum, Valgus või Looja, või isegi kui sa ei usu mitte millessegi – et me lihtsalt lendame sellel kivikamakal üheskoos läbi kosmose. Tea, et informatsioon siin taskuhäälingus on eraldiseisev kogu mürast, mida kuuled mujal, sest see tuleb teisest allikast. Allikast, mis on puhas, rikkumata, edasijõudnud, korrumpeerimata, originaalne, esmane – kõrgem allikas, Kaastunde Vaim.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated Taskuhääling

Alkohol – Suhkru viirastus

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
"040: Alcohol - The Ghost of Sugar"

 

Läbi sajandite, kuni tänapäevani välja, nimetame me seda, kui keegi on liiga palju joonud ja tema kõne on segane, kui neil on võimetus sirgelt kõndida, võimetus mõelda või selgelt rääkida, purjus olemiseks. Ja kui see olukord on väga tõsine või keegi on teovõimetu, nimetame me seda alkoholimürgituseks.

Aga kas me tõesti teame, mis meie vereringes toimub, kui oleme üle ujutatud suure koguse alkoholiga? Me ei tea seda. Ja me ei ole seda kunagi teadnud.

 

Isegi kuni praeguseni eeldasime – sest meditsiiniteadus eeldas –, et kõrgem alkoholisisaldus veres viib otsejoones selliste tegevuste või sümptomiteni nagu segane kõne, võimetus selgelt mõelda ja rääkida, ning lõpuks teovõimetuseni. Eeldasime, et alkohol ise mõjutab aju ja põhjustab neid sümptomeid.

Siin on tõde: keegi ei tea täpselt, mis alkoholiga ajus toimub. Joobes olekut ei mõisteta täielikult. Eelnevalt mainitu on ainult üks osa, üks aspekt sellest, mis ajuga juhtub.

Kui keegi hakkab alkoholi jooma, siis esimene asi, mis juhtub, see, et ta jääb kergelt vinti. See on termin, mida inimesed kasutavad. Ma olen vintis. Ma hakkan švipsi jääma. „Kas sa oled purjus?” – „Ei, ma olen lihtsalt vintis.” Vinti jäämine on esimene asi, mida enamik inimesi ütleb.

 

Kui sa küsid kelleltki, miks ta joob, vastab ta: mul on vaja lõõgastuda. Mul on vaja end lõdvaks lasta, et saaksin väljendada end otse ja ausalt. Alkohol kipub mind lihtsalt lõdvestama. Ma olen üleni pinges ja mul on vaja päeva lõpus juua, et tunda end vabalt ja öelda asju nii, nagu need on.

Mõned inimesed ei ütle, et nad lõdvestuvad. Nad ütlevad lihtsalt, et see rahustab neid. Miks sa jood? Noh, see aitab mind rahustada. Ma lihtsalt vajan seda. Mul oli raske päev. Ma pean rahunema. See aitab mul end õhtu lõpus mõnusamalt tunda.

Ja siis on need inimesed, kes tahavad välja lülituda. Nad tahavad end lihtsalt ära tuimestada. Nad ei ütle seda välja. Kui seda nende käest küsida, siis nad ei vastaks sulle: „Ma lihtsalt vajan tuimestust, väljalülitust. Mul on vaja unustada.” Nad ei ütle seda välja, aga see on põhjus, miks nad seda teevad. Nad joovad, sest nad tunnevad, et nende limiit on täis. „Ma pean praegu välja lülituma. Mul on vaja hetkeks eemalduda. Ma lihtsalt pean asjad selja taha jätma. Ma pean unustama selle päeva. Ma pean unustama, mis toimub.”

 

Kuidas alkohol seda teeb? Kuidas on võimalik, et alkohol midagi sellist saavutab? Kuidas me saame alkoholi abil end lõõgastada, tuimestada, välja lülitada? Kuidas toimub see, et me jääme vinti? Me vist eeldame lihtsalt, et see on vere toksilisus, mida põhjustab asjaolu, et alkohol on mürgine. Eeldame, et toksiline alkohol meie vereringes tekitab neid tundmusi. Kuid mis tegelikult toimub? Kuidas see tegelikult töötab?

 

Meie aju elab suhkrul ehk glükoosil. Ilma selleta aju elama ei jää. Suhkru puudumine ajus võib aju aeglaselt ära näljutada. Kui aju ei saa eluks vajaminevat suhkrut, võib see koguni lõpetada sinu elu. Usutakse, et kui piisavalt hapnikku ei jõua ajju, siis tekib ajukahjustus, eksole. Kuid see pole ainus asi – ka glükoosipuudusest võib tekkida ajukahjustus.

Alkohol on kõigi aegade suurim trikk ajule. See on ülim trikk ajule. Miks nii? Sest sinu aju usub, et alkohol on suhkur – suhkur, mida ta saab kasutada, suhkur, mis teda toidab. Aju usub, et alkohol on glükoos.

Kuid alkohol ei ole glükoos, see ei ole suhkur. Alkohol on metüülsuhkur. See on hübriid sellest, mis varasemalt oli suhkur. See on rohkem nagu aurustunud suhkur kui kasutuskõlblik suhkur. Alkoholi olemus on suhkur, kuid siiski pole see seda.

Sellest saab sinu ajule mängitav pettus, kuna aju usub, et tegemist on õige ja vajaliku suhkruga.

Sinu aju vajab ellujäämiseks hädasti glükoosi. Kuid mis juhtub, on see, et aju ekslikult identifitseerib alkoholi kui kriitiliselt tähtsa glükoosi.

Ent palju asju läheb valesti, kui nii juhtub. Mida rohkem alkoholi sa oma vereringesse valad, seda raskem on ajul kasutada vereringes olevat tõelist glükoosi. Aju hakkab kiiresti alkoholile ümber lülituma ja sellest kinni haarama.

Alkohol hakkab ajukoesse imbuma, selle asemel, et sinna saaks imbuda glükoos – tõeline glükoos, mis on vereringes mõnest varasemalt tarbitud toidust.

Meil kõigil on igas ajahetkes ajus olemas teatud glükoosivarud, kuid aju ei kasuta neid enam, kui alkohol vereringesse jõuab. Alkohol lükkab õige glükoosi kõrvale.

 

Ja siis on meie maks. Jah, sa kuulsid õigesti. Maks. Kui me joome, siis me mõtleme maksale, eksole? Kui keegi on aastaid ja aastaid alkoholi tarbinud, siis ta hakkab mõtlema maksale – et tuleb ettevaatlik olla tsirroosi ja maksakahjustuste suhtes.

 

Üks maksa põhiülesandeid on glükoosi säilitamine ja varustamine ning samal ajal selle vabastamine vereringesse ajal, mil aju seda väga vajab.

On hetki meie elus, kui meil pole ühtegi glükoosiallikat käeulatuses. Oleme võib-olla mõnda aega ilma söömata. Meie kehad on loodud selliselt, et kui me mingi aja vältel toitu ei saa, siis me saame hakkama, me jääme elama. Selles mängib rolli maks. See on sisseehitatud süsteem, mis võimaldab vabastada glükoosi siis, kui oleme selle puuduses. Maks hakkab tööle, kui me oleme kuivale jäänud, kui me ei söö seda, mida vajame või oleme mingil põhjusel ilma toiduta. Ta hakkab vabastama glükoosireserve, mis sisenevad vereringesse ja jõuavad sealtkaudu ajju.

 

See on põhjus, kuidas inimene suudab üle elada näiteks veepaastu, mille vältel ta paastub üks, kaks või kolm päeva. Ta ei söö, tema glükoosivarud on otsas. Vereringesse ei jõua glükoosi toidust. Kuidas ta siis ikka veel elus on?

Mitte kõik inimesed, kes veepaastu teevad, ei tule sellega hästi toime. See kõik sõltub maksast – kui terve on inimese maks ja kas seal on piisavalt glükoosivarusid? Sest kui keegi teeb veepaastu, siis maks eraldab glükoosi ja hoiab sind elusana, samal ajal kui sina tarbid vaid vett. Maksas olevad glükoosivarud on põhjus, miks aju ei nälgi veepaastu ajal surnuks.

On inimesi, kes alustavad veepaastu, kuid kukuvad teisel päeval täiesti kokku, sest neil on nõrk või haige maks, milles pole piisavaid glükoosivarusid. Ja samal ajal leidub ka neid, kes suudavad veepaastul vastu pidada seitse kuni kümme päeva või kauemgi, sest nende maks eraldab piisavalt glükoosi, et hoida aju elus.

 

Vahel kuuled kedagi ütlemas: “Ma ei kannata alkoholi, üks jook ja olen juba rohkemgi kui kergelt vintis. Tunnen end järgmisel hommikul halvasti, isegi pohmellisena.”

Siis kuuled kedagi teist, kes joob ära pool liitrit viskit või rohkemgi, teeb mitu ringi shotte ja kõike muud sinna otsa. Ta on küll täiesti purjus, aga ta kannatab selle alkoholi ära. Ning tal võtab aega, et nõnda purju jääda. Jah, järgmisel hommikul on tal pohmell, kuid ta suudab seda kõike uuesti teha. Asi on maksa seisundis.

 

On oluline teada, et see inimene, kes ei kannata veepaastu ja hakkab kokku kukkuma pärast ühte-kahte päeva ilma toiduta olemist, on üks nende hulgast, kes ei tule ka alkoholiga toime või kellele hakkab alkohol väga ruttu pähe. Üks õlu ei pruugi talle mitte ainult halba enesetunnet põhjustada, vaid ta koguni väga kiiresti joobeseisundisse viia.

Inimene, kes suudab veepaastu pikemalt teha – viis, seitse, neliteist päeva või rohkemgi – ning ei lagune seda tehes koost, tuleb alkoholi tarvitamisega samuti paremini toime. Ta on võimeline jooma rohkem ja mitte jääma nii kiirelt purju. Ta võib sulle öelda, et on hea alkoholitaluvusega.

Ühel hetkel jäävad siiski kõik purju, hoolimata nende alkoholitaluvuse tasemest. See juhtub niipea, kui piisav kogus alkoholi on verre jõudnud.

Paar asja juhtub, kui sa alkoholi jood. Esimese asjana hakkab see mürgitama su maksa. Maks on kaitsemehhanism, mis takistab alkoholil ajju jõudmast. Ja sel momendil, kui hakkad vinti jääma – või kuidas iganes sa kutsud alkoholi mõju esimesi tundmuseid, ükskõik kui õrnad need ka poleks, on su maks juba kõige viimase küllastusastme saavutanud. Maks ei suuda enam su aju kaitsta.

 

Kui rääkida mõõdukast alkoholi tarbimisest – “Ma tarbin mõõdukalt!” -, siis alkoholi puhul sellist asja ei eksisteeri. Niipea, kui alkohol pähe hakkab, on su maks välja lülitumas. See on saavutanud oma küllastustaseme. Nii et jutt ei käi enam mõõdukusest, vaid sellest, et kui ma joon, siis ühel momendil mu maks hakkab välja lülituma. Edasi töötab maks vaid pooluinuvas olekus, lihtsalt üritades ellu jääda. Maksa tööks on imada endasse iga tilk alkoholi, mis on verre jõudnud.

Nii et nüüd sel hetkel, kui me joome alkoholi, maks keskendub lihtsalt alkoholimürgitusega toime tulemisele – sest alkohol on mürgine aine. See on kõik. Keegi võib-olla ei ütleks selle kohta veel alkoholimürgitus, sest sa alles hakkasid jooma ja oled alles kergelt vintis, aga su maks kannatab tegelikult juba alkoholimürgituse all. Seetõttu ei eralda ta enam glükoosi – aastate jooksul kokku kogutud glükoosivarusid – ja glükoos ei jõua ajju.

Lõpuks on maks täielikult paralüseeritud ja tema ainsaks ülesandeks jääbki vaid alkoholi endasse tõmbamine. Jah, veri endiselt läbib sinu maksa, liigub portaalveeni kaugu üles, käib maksa sisse ja sellest välja, kuid su maks ei keskendu toitainetele, hormoonide jälgimisele, uute glükoosivarude säilitamisele. Ta keskendub ainult alkoholile. Ta üritab endasse tõmmata nii palju alkoholi kui vähegi võimalik, et sind kaitsta ja takistada alkoholil ajju jõudmast.

Kuid meie maks ei suuda kogu alkoholi endasse imada. See on võimatu. Sel põhjusel hakkadki tundma alkoholi mõju. Maks on alkoholist täielikult üle küllastunud, ta ei saa enam oma tööd teha. Nüüd oled olukorras, kus mida rohkem alkoholi su kehasse jõuab, seda rohkem purjakile sa jääd.

Lõpuks jääd sa päris purju ja sinu maks on viimase piirini viidud. Sel hetkel hakkab alkohol eemale tõrjuma kogu vereringes olevat glükoosi. Alkohol sõidab sellest üle, domineerib. Ja aju usub, et alkohol on suhkur, kuigi see pole seda. See on pelgalt viirastus sellest, mis kunagi oli suhkur. Ajust saab suhkruviirastuse ohver.

Kui inimene joob veel alkoholi, jääb ta veel rohkem purju – ta hakkab käituma joobunult, kõne muutub ebaselgeks, kaob võimekus normaalselt funktsioneerida. Selline seisukord näitab, et selle inimese aju on juba surnuks nälgima hakkamas.

On üks väga tähtis asi, millest on äärmiselt oluline aru saada: sümptomid, mida me joobesoleku ja alkoholimürgitusega seostame, ei tulene ainult alkoholist endast. Sümptomid, mida me näeme, kui keegi on purjus, ei tulene vaid alkoholimürgitusest veres. Enamik neist on sümptomid hoopis sellest, et aju hakkab surema.

Mida rohkem alkoholi sa tarbid, seda vähem glükoosi ajju jõuab. Oletame, et inimene oli enne jooma hakkamist olekus, kus 100% glükoosist jõuab ajurakkudesse, hoides seda elus. Alkoholi joomine toob selle protsendi 100 pealt alla 5-10% peale – sõltuvalt sellest, kui suures joobes inimene on.

See on nagu keegi võtaks kala veest välja, vaadates, kuidas ta kaldal või paadis sipleb ja õhku ahmib. Seejärel pannakse kala tagasi vette, vaadates, kuidas ta jälle ellu ärkab. Siis võetakse kala jälle veest välja, vaadates, kuidas ta kannatab ja sipleb, ning lõpuks pannakse jälle vette tagasi, äratades ta vees jälle elule. Kala jääb ellu – ta on küll vaid ellujäämisrežiimil, aga ta jääb elama.

Kalast saab sinu aju, sinu ajust saab kala. Aju jääb ellu, kuid on vaid ellujäämisrežiimis. Aju töötab 5%, võib-olla 10% glükoosil, mis tagab ellujäämise, ei muud. Ja jälle tuleb uus alkoholikogus vereringesse ning aju nälgib – nagu see kala, kes võitleb oma elu eest. On ainult nii palju glükoosi, et hoida aju elus, et hoida inimest elus, et hoida sind elus. Kuid seda on nii vähe, et inimene kaotab võime funktsioneerida. Sinust saab kõndiv ja rääkiv näide surevast ajust, milles alkohol domineerib ajju jõudva glükoosi üle.

Lisaks sellele, et alkohol tõrjub suhkru ajust eemale, arvab aju, et alkohol on kõige kasutuskõlblikum ja kättesaadavam glükoosiallikas. Seetõttu otsibki aju alkoholi, mitte suhkrut. See ei tähenda, et su aju tegelikult ka tahab või vajab alkoholi. See tähendab, et aju arvab, et alkohol on ainus variant. Seal on erinevus. Aju lollitatakse.

Alkoholi mõju ei tulene mitte ainult sellest, et suhkur aju petab – valesuhkru efektist – milles aju näljutatakse väärtuslikust glükoosist. See on üks osa sellest.

Jah, alkohol on tõepoolest mürk, mis tähendab, et sellel on teatav keha mürgitav ja kurnav toime. Kuid segane kõne, kui keegi joob kolmandat või neljandat jooki, tekib sellest, et aju hakkab glükoosist nälga jääma ja kaotab seetõttu oma töövõime.

Kui keegi jääb drastiliselt purju – joob liiga palju ja kukub kokku või vajub ära, jääb magama. Selline purjus magamine on nagu vene rulett, sest kui aju ei saa joobe intensiivsuse tõttu enam glükoosi, võib aju tegelikult nälga jääda ja see inimene võib une pealt surra.

Kui keegi on saanud nii tugeva alkoholimürgituse, et tal on vaja oksendada – keha tahab sellest alkoholist esimesel võimalusel vabaneda – siis tekib oksendamise staadium. Mis siin valesti võib minna, on see, et kuna aju on suremas alkoholist tingitud glükoosipuuduse tõttu, siis see võib uitnärvid osaliselt halvata. Ja kui nii juhtub, siis see ei lase oksendamise protsessil korralikult toimuda. See võib põhjustada selle, et kui keegi unes oksendab, lämbub ta surnuks, kuna tema uitnärvid ei tööta korralikult. Okse jääb kinni. Loomulikku oksendamise ja okse purskumise protsessi ei toimu ja okse jääb makku, söögitorusse või kurku kinni, läheb kopsudesse ning inimene lämbub surnuks. See on see, kus mängitakse elu ja surmaga. See on see, kus inimene võib surra. Teine inimene samas olukorras aga ei sure – kõik sõltub sellest, kui purjus ta on, mis asendis ta ära vajus, mis olukorras on tema uitnärvid ja mis seisundis ta üleüldiselt on.

 

Võib-olla oled näinud kedagi, kes on olnud terve päeva söömata. Tema organismis pole toitu – ta on sellest väga elevil. Ta läheb baari või peole, hakkab jooma ja see mõjub kiiresti, pea hakkab alkoholist justkui surisema ning ta jääb švipsi. Ta jääb kiiremini purju, tema kõne muutub kiiremini segaseks. Me arvame, et see juhtub sellepärast, et ta hakkab purju jääma – et alkohol hakkab tema aju lihtsalt kiiremini mürgitama. Aga tegelikkuses on selle taga glükoosipuudus.

Ta ei söönud sel päeval, või sõi viimati alles hommikul. Või see, mida ta valis süüa, ei taganud tema kehale piisavalt glükoosi. Nii et siin ta on – valmis jooma, valmis pidutsema, endal kehas aga glükoos juba otsakorral. Kuna ta ei söönud, pole tal värsket glükoosi ja tema maks töötab ületunde, püüdes kogu seda värsket alkoholi välja uhada. Seega jääb ta kiiremini purju.

Ja siis on keegi, kes on piisavalt söönud. Ta sõi korraliku lõuna, korraliku hommikusöögi, võib-olla ka mõni suupiste või maiuse sinna vahele. Kui tema hakkab jooma, peab ta paremini vastu. Ta ei jää nii kiiresti purju. Tema pea ei hakka alkoholist nii kiiresti surisema. Tal on aju jaoks palju värsket glükoosi.

 

Kui purjusolek sõltuks ainult alkoholijoobest, oleks sümptomite hulk piiratud. Mõnel lihtsalt iiveldaks ja ta oksendaks. Tal oleks halb olla ja pea käiks ringi. Kuid isegi väga halva enesetunde juures oleks ta siiski selge mõistusega.

Põhjus, miks joobes inimene ei pruugi olla selge mõistusega, on selles, et tegemist on kombinatsiooniga alkoholimürgitusest ja aju nälgimisest üheaegselt. Just see viib motoorsete oskuste kadumiseni. Ainult seesuguse kombinatsiooni tagajärjel tekivad sümptomid nagu pehme keel, muud kõneraskused, raskused teiste jutu mõistmisega ning samal ajal endalegi mõistmatu jutu rääkimine.

 

Kui aju on vaevu elus püsimise piiril, saades väga vähe glükoosi, hakkavad teatud ajuosad välja lülituma.

Ja siis on käes pohmelliaeg. Igaüks, kes on kunagi pohmelli kogenud, teab, misasi on pohmell. Igaüks, kes on kunagi end purju joonud, piisavalt alkoholi tarbinud, teab, mis on pohmell. Aga kas ta tõesti teab, mis see päriselt on? Mis on pohmell? Pohmell näitab osaliselt aju glükoosipuudust ja osaliselt alkoholimürgitust.

Kas oled kunagi kuulnud parimast pohmelliravimist? Mis on esimene mõte, mis sulle pähe tuleb? „Ma tean, mis see on – see on peale joomine.” See on müüt. Pealejoomine ei tööta, kuigi seda soovitatakse purjutajatele ja pidutsejatele tihti.

 

Öeldakse: “Kuule, mees, lihtsalt joo peale. Ava hommikul esimese asjana üks õlu ja tee üks Bloody Mary. See teeb asja korda.” Aga ei tee. Selle asemel, et oma aju taastada, selle asemel, et aju õige kütusega tankima hakata ja see uuesti tööle panna, hakkad sa uuesti oma aju näljutama.

 

Põhjus, miks inimesed järgmisel päeval pärast joomist või varahommikul pärast öist joomist toitu sisse ahmivad, on see, et nende aju küsib glükoosi. Aju soovib meeleheitlikult tõelist glükoosi. Mitte suhkru kummitust, vaid tõelist suhkrut.

Kui kellelgi on väga tugev pohmell ja tal ikka veel iiveldab, tal on jätkuvalt halb olla… Siis see tuleneb alkoholimürgitusest. See ei tulene aju glükoosipuudusest tingitud nälgimise aspektist. Aga igal juhul sõidab sinu aju sisse ja ütleb: ma vajan kütust, vajan toitu, vajan suhkrut, vajan glükoosi.

Nii et varsti on vaja midagi süüa. On neid inimesi, kes ei joo end oksendamiseni purju. Nad tahavad siiski pärast joomist, samal õhtul, mingit sööki alla kugistada, et kaineneda. Nad otsivad söögikohta, sõidavad kell kaks öösel või kell viis hommikul kusagile drive-in’i, tellides virna pannkooke vahtrasiirupiga, röstsaia, mune, peekonivahvleid, ahjukartuleid, burgereid, friikartuleid, takosid, burritosid. Või siis haaravad nad rohkesti toitu järgmisel päeval, kui nad seda eelmisel õhtul või varahommikul ei teinud.

Inglise keeles on levinud ütlus: „Ma lasen toidul alkoholi enda sisse imeda.” Võib isegi juhtuda, et peol või baaris joomise ajal kellegi kaaslane soovitab tal midagi süüa, et kainemaks saada.

Siis tuleb aju sellest näljaseisundist välja ja hakkab uuesti tööle.

Lärmakas telefonikõne keset pidu: “Robini juures, mees, jaa! Jaa! Tooge joogid siia! Je-uuu!”

Adrenaliinilaks. See adrenaliinilaks, mille kõik saavad, isegi kui nad seda välja ei näita, isegi kui nad näivad rahulikud – aga nende adrenaliin hakkab tõusma ja seejärel üle voolama.

Joomisega kaasneb ootamatu adrenaliinisööst, millest inimesed isegi teadlikud ei ole. See juhtub põhjusega. Adrenaliin voolab vereringesse, kui me jooma hakkame ja juba isegi siis, kui me lihtsalt jooki käes hoiame ja see pole veel suhu ega vereringesse jõudnudki.

Adrenaliin pääseb valla ja see adrenaliin võib mõjutada iga inimest erinevalt. Mõni inimene muutub alkoholi tarbides vihaseks, mõni teine istub kusagil maas ja nutab või lausa ulub lohutamatult.

Mõne joobes inimese puhul, kui ta räägib, on kohe aru saada, et „alkohol räägib”. Tegelikkuses me oleme tunnistajaks sellele, kuidas nälgiv aju adrenaliini kasutab. Aju on nälga suremas ja kasutab adrenaliini selleks, et end elus hoida. Ja see ongi see, mis inimeses räägib. Meie adrenaliinist saab varukütus olukorras, kus aju on glükoosinäljas.

Ja adrenaliin tekitab sõltuvust. Mida rohkem purju sa jääd, seda rohkem adrenaliini vallandub ja seda rohkem tekib alkoholist sõltuvus. Võib tekkida soov juua igal nädalal. Või iga päev. See võib kellegi viia punkti, kus ta tarbibki alkoholi igapäevaselt, sest see on niivõrd sõltuvust tekitav. Adrenaliini vallandumine on see sõltuvust tekitav osa joomise juures.

Pea meeles – mis läheb üles, peab ka alla tulema. Nii et kui keegi jõi end õhtu lõpuks täis, siis järgmisel hommikul langeb ta madalseisu. Väga paljud inimesed kogevad alkoholi tarbimise järgselt depressiooni. Osa sellest madalseisust on seotud adrenaliinitõusuga, mida nad kogesid. See adrenaliin, mis ujutas üle kogu nende keha, lahkub nüüd süsteemist. Kui adrenaliin lahkub, tunneb inimene depressiooni või kurbust.

 

Adrenaliin segatuna inimese kogemustega – emotsionaalsete katsumustega, mida ta on elu vältel kogenud –, määrab ära selle, mis inimesega juhtub, kui ta end purju joob. See määrab ära selle, kas ta muutub vihaseks, kurvaks või rõõmsaks purjutajaks või lihtsalt kellekski, kes elab kaasa spordiüritusele või tähistab happy hour’it. See määrab ära, kas ta muutub ootamatult julgeks, kas tal on rohkem energiat, vähem energiat, rohkem jõudu, vähem jõudu. Selle määravad ära inimese elukogemused koos sellega, kuidas ta reageerib adrenaliinisööstudele – adrenaliini tõusudele ja langustele –, ning kuidas ta tuleb toime adrenaliini sõltuvust tekitava komponendi ja peaaegu surnuks nälgiva ajuga.

Lõppsõna

Põhjusega kutsutakse seda „happy hour’iks”.

Tunne, mida sa koged, kui kummutad oma esimest jooki, on adrenaliinisööst, mis aju nälgimise ohus ellujäämisinstinktina vallandub.

Kui me sellest aru saaksime, ütleksime „terviseks!” asemel: „mu aju hakkab kohe surema, surnuks nälgima. Minu neerupealised lähevad kaosesse ja vabastavad tohutul hulgal epinefriini, et aju elus hoida.

Seda peaksin hõikama, kui oma esimest jooki alla kummutan.

Samal ajal hakkan tundma alkoholimürgituse mõju oma ajule.

Kõik see kokku annab mulle ühe suurepärase õhtu.

*

Disclaimer: Meditsiinimeediumi originaalteostes ilmunud infot varastatakse ja kasutatakse internetis ja sotsiaalmeedias esinevate arstide ning suunamudijate ja meditsiiniasutuste poolt. Meditsiinimeediumi infot ei ole kuni seniajani mitte kunagi suudetud meditsiiniteaduse poolt ümber lükata. Toimub hoopis vastupidine – tõestatakse vaid ära selle õigsus, seejärel varastatakse see informatsioon Meditsiinimeediumi teostest ja kasutatakse seda tava- ja alternatiivmeditsiini kogukondades. Meditsiinimeediumi informatsioon sillutab järjepidevalt teed meditsiiniteadusele, et nad mõistaksid kroonilisi haiguseid paremini.

Kui sa otsustad kasutada unikaalset ja originaalset Meditsiinimeediumi raamatutes, taskuhäälingus ja sotsiaalmeedias avaldatud sisu, siis palun viita tagasi originaalallikale, et anda ka teistele, kes seda informatsiooni näevad ja kuulevad, võimalus teada, kust see informatsioon pärit on, ning et neil oleks võimalus terveks saada ja nad ei peaks kulutama aastaid oma elust, otsides vastuseid – nagu on juhtunud nii paljude inimestega enne neid.

Meditsiinimeediumi informatsioon siin taskuhäälingus ei pärine katkisest teadusest, huvigruppidelt, erapoolikutest meditsiinirahastustest, hooletutest uuringutest, lobitöölistelt, kallutatud uskumussüsteemidest, salastatud nõuandjagruppidelt, kinnimakstud tervisepraktikutelt, trendikatest terviselõksudest ega segastest manipulatsioonidest.

Kuna kroonilised haigused on käesoleval ajal plahvatuslikult kasvanud, on vaja suuremat jõudu kui vaid meie siin all. On vaja abistavat kätt kõrgemalt.

Meditsiinimeediumi infol on tänavakrediiti. See on loendamatu arvu inimeste poolt tekkinud orgaaniline liikumine, kus inimesed üle terve planeedi end terveks ravivad. Siin on kõige rohkem tervenemislugusid päris inimestelt, kellele ei maksta oma loo rääkimise eest, kes jagavad oma elumuutvaid kogemusi selle kohta, kuidas nad suutsid tõusta tuhast ja leida täieliku tervenemise valguse, saada tagasi oma elu ja lõplikult terveneda, kui mitte miski muu tervisemaastikul ei suutnud kaalukausse tervenemise kasuks pöörata.

Selles taskuhäälingus kuuldud informatsioon ei pärine inimestelt. See pärineb ülalt, kõrgemast allikast – millesse iganes sa ka ei usuks, olgu see Jumal, Universum, Valgus või Looja, või isegi kui sa ei usu mitte millessegi – et me lihtsalt lendame sellel kivikamakal üheskoos läbi kosmose. Tea, et informatsioon siin taskuhäälingus on eraldiseisev kogu mürast, mida kuuled mujal, sest see tuleb teisest allikast. Allikast, mis on puhas, rikkumata, edasijõudnud, korrumpeerimata, originaalne, esmane – kõrgem allikas, Kaastunde Vaim.

 

 

Rubriigid
Kõik Taskuhääling

Tulnukad: prohvetid ja koletised

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
"031 Aliens: Prophets and Monsters"

Räägime maavälistest olenditest. Räägime tulnukatest, või sina äkki tunned neid stereotüüpide järgi väikeste roheliste mehikestena – mille üle ma alati imestanud olen, sest kas naistulnukaid seal üleval siis ei ole? Väikseid rohelisi naisi? Seda väljendit me ei kasuta, vaid ikka rohelised mehikesed.

Võib-olla sa oled keegi, kes ei usu tulnukatesse, sa ei usu, et teistel planeetidel võib elu olla. Kui see on nii, siis istu mugavalt ja kuula lugusid, mida mul sulle jutustada on, sest need on ju lihtsalt lood. Ja lõpuks, kes teab, võib-olla sulle meeldib, mida sa kuuled. Võibolla sulle ei meeldi, mida sa kuuled, aga sellest pole midagi, ma ei ütle sulle, et sa pead uskuma.

Alustame nüüd Meditsiniimeediumi jutuvestmisega.

Sellest on nüüd üle 40 aasta. Ei ole palju neid inimesi, kes seda lugu teavad, vaid mõned pereliikmed, rohkem eriti ei keegi. Ma olin bistroos, oli hilja, hilja õhtul. Olin koos oma vana sõbraga. Me taaskohtusime, rääkisime, veetsime hästi aega. Aeg läks hiliseks. Ta ütles: “Kuule, jääme siia, ärme hakka mujale minema, räägime lihtsalt edasi.” Ja nii me tegime. Kell oli üks öösel. Ja siis oli kell kaks öösel. Ja siis 2.30. Ja siis ma ütlesin: “Lähme siit minema, lähme välja, aeg on koju minna.”

Kui me olime bistroost väljunud, jõudsime me parkimisplatsile. Mu sõbral oli palju energiat, ta oli terve öö kohvi joonud, ta oli kohvi mõju all. Mina olin natuke väsinud, mina olin ainult sidrunivett joonud ja mul oli vaja voodisse minna.

Aga ma mäletan midagi, mida ma eales ei unusta: see oli pimedaim öö, mida ma kunagi näinud olen. Taevas oli täiesti süsimust. Kuu ei paistnud. Tähed ei säranud. Oli justkui udu, aga see ei olnud udu, oli nagu pilvekate. Linnade valgus ei paistnud taevasse. Oli vaid must pime öö, kus oli vaja taskulampi, et näha, kuhu sa lähed. Sõber ütles: “Mul pole kiiret, võtame pikema tee koju.” Ma ütlesin: “Muidugi.” Mina sõitsin, mul ei olnud selle vastu midagi, oli juba nii hilja, peaaegu kell kolm hommikul, miks ka mitte. Otsustasime vasakule pöörata, minna teist teed, minna mööda elutühja kõrvalteed.

Tänavalgustus puudus, tänavalaternaid ei olnud. Oli tõeliselt pime. See oli osaliselt paksude metsadega kaetud piirkond, oli palju suuri puid, siiski oli ka maju, mõned majad vasakul pool, mõned majad paremal, aga mida edasi, seda kaugemal need majad üksteisest asusid, nii et kui sõitsid poolteist kilomeetrit mööda teed, nägid vaid ühte maja. Me ei sõitnud enam mööda asfalti, olime kõrvalisel metsateel. See oli vana tee ja oli palav, sest oli suvi. Oli juuli lõpp. Mu autol ei olnud konditsioneeri, nii et aknad olid alla lastud. Õhk lõhnas eriti hästi.

Minu sõber ja mina ei rääkinud enam eriti, ma arvan, et me lihtsalt tunnetasime öö vibratsioone. Õhk

lõhnas hästi. Ma arvan, et me mõlemad märkasime, kui vaikne kõik oli. Me sõitsime, ja väljas oli nii vaikne, tuult ei olnud, õhk ei liikunud, oli lihtsalt paks vaikus ja liikumatus.

Jõudsime haruteele. Me oleksime pidanud paremale sõitma, aga selle asemel mu sõber ütles: “Miks me ei keeraks vasakule?” Ütlesin: “Hea küll, miks mitte, jõuame lõpuks samasse kohta nagunii.” Sõitsime ühe kilomeetri edasi, kuni tuli järgmine harutee, ma nägin seda tulemas ja otsustasin aeglustada, enne kui selleni jõuan. Peatusin, istusin autos ja siis ma märkasin midagi, midagi ebaharlikku. Ma vaatasin vasakule ja ma ütlesin oma sõbrale: “Kas sa näed seda?” Ja ta vaatas ja ütles: “Jah! Mis see on?!” Ma ütlesin: “Ma ei tea. See on nagu inimene, kes seal seisab, kas sa näed?” Ta ütles: “Ma arvan küll.”

Oli väga pime. Mu auto tuled ei paistnud selle figuuri peale, mis seal seisis. Auto tuled paistsid otse ja see kuju oli tee vasakul pool, tee minupoolsel poolel. Ütlesin sõbrale: “See on väga ebaharilik. Kell on kolm hommikul, me oleme linnast kaugel, oleme metsateel, mitte kedagi ei tohiks siin praegu olla.”

Ja siis, miski tuli meie peale, me tundsime soovi, soovi, mis meid üle võttis, mis pani meid tundma, et me tahame teada saada, mis see figuur on, pannes mind sõitma vasakule mööda teed ja pöörama auto täpselt figuuri suunas. Kui me kujule lähemale jõudsime, märkasin ma metalset sädelust. Mu sõber ütles: “Kas see on inimene? Kas ta kannab mingit sorti sädelevat jakki?” Ma ütlesin: “Jah, näeb nii välja, ma arvan. Las ma sõidan talle veel lähemale.” Sõitsime lähemale ja lähemale, ja seal me olime, sõitsime otse tema kõrvale. Figuur seisis mitte kaugemal kui kuuekümne sentimeetri kaugusel mu auto uksest ja mu aknast.

See oli hetk, kui minu elu jäädavalt muutus. Mu sõber nõjatus minu poolele ja me mõlemad vaatasime figuuri. Isegi kui see oli nii lähedal, oli raske näha. See oli segatusttekitav. See oli, nagu sa vaataksid midagi, mida sa arvad, et sa vaatad, aga sa pole kindel. Oli võimalik näha seda metalset jakki, või ülikonda või katet. See nägi välja nagu mingit sorti inimene, aga siis kõik muutus. Taevast lahvatas ere valgus, eredam kui päevavalgus. See oli pimestav. Mu auto mootor töötas sel ajal veel, aga siis enam mitte, see lihtsalt suri välja.

Mõni sekund hiljem hakkasid meie silmad harjuma sellega, mida me nägime. Me vaatasime puid, vaatasime lehti – need tulid eriliselt selgelt esile. Ja siis me pöörasime pead ja vaatasime otse selle kuju peale. See oli pikk, tema poole pidi üles vaatama. Me märkasime, et sellel oli pea, aga see ei vaadanud meid. Keha oli ümber pööratud ja nägu oli teises suunas. Juba seda näha ja tunda oli raske. Seejärel hakkas keha, figruur, maapinna kohale kerkima, umbes 30 sentimeetri kõrgusele.

Me tundsime, nagu me oleksime halvatud. Uskumatus ja šokk hakkas üle võtma. Meie silmad olid tollele kujule naelutatud ja sel hetkel hakkas kuju aeglaselt ümber pöörama, kuni ta oli näoga meie poole.

Olime kujuga nägu näo vastu. Mida me nägime – see oli nagu pikk mees, kellel pole nägu, selle pea oli justkui mähitud naha sisse, sellel oli tihe mähis ümber näo ja pea. Sellel olid silmade märgised, aga silmi ei olnud. Olid ninasõõrmete märgised, aga ninasõõrmeid ei olnud. Sellel oli joon, nagu oleks suu, aga suud ei olnud.

Me jõllitasime seda pikka kuju halvatud olekus, nagu halvatud transis, kuidas ta hõljus maa kohal, valguse käes, ilma näota. Seejärel ma kuulsin häält, mis ütles: “See teeb teile haiget.”

Üks tunne valdas mind, tunne, et kui ma ei saa siit kohe minema, siis ma olen surmalaps. Ma kuulsin oma sõpra õuduses karjumas ja see kisa rebis mind transist välja. Ka mina hakkasin karjuma, samal ajal end autos tema poolele kallutades. Ma mäletan, et sel hetkel ma teadsin, et ma pean midagi tegema. Võitle või põgene režiim lülitus sisse koos adrenaliinivooga. Mäletan, et mõtlesin: kas ma prooviksin kiirelt oma autoukse avada, põrkaksin sellele asjale korraks vastu ja lihtsalt jookseksin? Aga ma teadsin, et see ei oleks võimalik.

Järgmisel hetkel taevast tulev valgus ootamatult kadus ja auto käivitus iseenesest. Ma vajutasin gaasile, auto hakkas sõitma, aga paari sekundi pärast ma kaotasin auto üle kontolli ja sõitsin teelt välja. Olin mudas kinni. Panin auto tagasikäigule ja vajutasin gaasile, auto ei liikunud. Olin kinni. Nägin läbi tagaklaasi auto taga midagi liikumas, mis oli nagu mingit sorti kauguses oleva valguse välgatus. Mu sõber hüppas autost välja, auto ette ja hakkas lükkama. Auto oli tagasikäigul, hakkas liikuma. Ta hüppas autosse ja me olime tagasi tee peal.

Kui me sõitsime, me ei rääkinud. Me ei rääkinud mitte ühtegi sõna. Ta ei öelnud: see oli kõige hullumeelseim asi, mida ma kunagi näinud olen, ma arvasin, et me sureme. Ja mina ei ölnud: Jumal küll, mis just juhtus, mida me just nägime?! Me kumbki ei öelnud midagi. Me ei suutnud kõneleda, me ei suutunud rääkida ega öelda ühte sõnagi.

Mõne kilomeetri pärast metsatee lõppes ja me jõudsime asfaltile. Me olime õiges kohas, kus me pidimegi olema. Me ei rääkinud ikka midagi. Ma viisin oma sõbra otse koju. Ta väljus autost, läks majja, ta isegi ei vaadanud mind. Ma sõitsin tagasi koju, läksin oma majja, vajusin voodisse ja lõpuks jäin magama. Järgmisel hommikul juhtus midagi veidrat – ma ei rääkinud kellelegi, ei rääkinud oma perekonnale, mitte kellelegi. Miski nagu oleks pidevalt peatanud mind sellest kunagi rääkimast, kunagi sellest teistele jutustamast. Asi ei olnud selles, et ma oleksin kartnud kellelegi midagi öelda, sest nad äkki arvavad, et ma olen hull – see ei tulnud mulle mõttessegi. Oli lihtsalt nii, et ma ei suutnud sellest rääkida, ma ei suutnud sõnu välja öelda, seda kirjeldada. Ja mu sõber ei suutnud samuti.

Möödusid mõned aastad ja mulle hakkasid meenuma asjad sellest ööst, väiksed detailid. Väiksed, aga tähendusrikkad. Ma hakkasin seda selgelt nägema – mis tegelikult juhtus, mida ma tegelikult tol ööl nägin. Seda hetke, mil valgused taevast alla tulid. Minuteid enne seda, kui me jõudsime teelahkmele. Ma hakkasin mõtlema ka bistroo peale – kuidas me bistroost lahkudes auto juurde läksime ja väljas oli nõnda pime, et mitte midagi polnud näha.

Seejärel tulid taipamised – kas see asi seal ootas minu järele? Kas ta teadis, et ma mööda seda teed sõidan? Kas ta saatis mulle sõnumi, läbi minu ülitaju, et ma pööraksin ära just sellele teele? Kas see olend oli minuga ühenduses? Kas see proovis mind tabada… ja ära viia?

Ning siis tulid unenäod. Unenäod sellest olendist, väga selged pildid temast. Ma ei unusta mitte kunagi seda nägu ja unenägudes tuleb see eriti selgelt esile, justkui ma oleksingi jälle tolles hetkes.

Ajapikku hakkasid unenägudes vihjed pinnale kerkima. Mul oli üks korduv unenägu ja iga kord, kui ma seda nägin, siis tuli midagi erinevat või uut selles unenäos esile. Ma olin bistroos, mu sõber oli samuti seal, me istusime. Järsku välgatas õuest meie poole valgusvihk. Ei olnud autot, mis oleks seda tekitanud, aga valgus oli. Ma ärkan üles ja järsku taipan – mulle meenub, et ma ähmaselt märkasin tol õhtul valgust, mis oli natuke teistsugune kui auto või rekka esituled. Mulle meenub, et ma isegi mainisin seda oma sõbrale, kui me bistroos lobisesime.

Ja siis tuleb uus unenägu. Sama unenägu, erinev päev. Seekord ma sõidan autoga ja kui ma sõidan koos oma sõbraga, kes istub kõrvalistmel, ma kuulen ritsikaid, kuulen häälitsevaid konni, ma kuulen elu hääli, öiseid hääli, loodust, sel ajal kui ma sõidan. Ja siis ma peatan unenäos auto sellel metsateel ja kõik ritsikad ja konnad kõlavad ilusalt, rahulikult, nad on valjud. Siis järsku nad kõik vaikivad. Ma ärkan unenäost ja see tabab mind, ma mõtlen sellele. Mõtlen, kas ritsikad ja konnad tegid häält, kui me söögikohast lahkusime? Proovin meenutada. Või neid ei olnud, kui ma maanteel sõitsin, ja kõik oli väga vaikne? Millal see juhtus? Küsin endalt neid küsimusi.

Üks uni, mida ma korduvalt nägin, tõesti tabas mind, see oli väga mõjus, see jäi mind kummitama: me läksime söögikohast välja, me läksime autosse ja sõitsime. Me olime metsateel juba mõnda aega sõitnud ja siis tuli harutee, see harutee, mis oli just enne kõike seda, mida me nägime. Kui me mu unenäos selle haruteeni jõudsime, ma peatusin. Mu sõber ütles: “Mine vasakule”, ma ütlesin: “Ei! Ei, ma ei saa vasakule minna.” Ta ütles: “Mine vasakule”, ma ütlesin: “Ma ei saa!”. Me olime autos ja vaidlesime. Selles unenäos ma ei olnud teadlik, et see “asi” või olend on minust vasakul, natuke eemal. Ma ei olnud sellest üldse teadlik, aga ma teadsin selles unes, et ma ei saa vasakule minna ja ma vaidlesin. Muutusin unes ärevaks, kui mina ja mu sõber vaidlesime, kuhu suunas edasi liikuda. Ma proovisin talle öelda, et on põhjus, miks ma sinna minna ei saa, aga ma ei tea, mis põhjus, palun, ärme lähe vasakule. Ta ütles “Hea küll”, ja me läksime paremale. Me sõitsime natuke edasi, siis tulid pinnale kõik mu emotsioonid ja ma ärkasin üles.

Üks asi, millele ma kõige rohkem mõtlen, on see, et ma teadsin, kui ma seal autos istusin ja valgus taevast tuli ja see olend minust vaid meetri kaugusel oli, et miskit halba on juhtumas. Ma teadsin, et ma ei saa põgeneda, et ma olen lõksus.

Sa kuuled lugusid inimestest, kes on tulnukate poolt röövitud, nendega juhtub midagi, nad lihtsalt kaovad ja lõpuks ilmuvad kuskil järve ääres välja, riieteta, räsituna, ilma mäluta; või lihtsalt keegi röövitakse ja ta on igaveseks kadunud, ja oli tunnistaja, kes nägi seda juhtumas. Või kuuled teisi lugusid, kus tulnukad tulevad majja, lähevad kellegi magamistuppa ja viivad ta ära, majast välja, taevasse, inimene on igaveseks läinud. Neid lugusid räägitakse.

Kui ma selliseid lugusid kuulen, siis ma ei kahtle neis. Ma ütlen: “Oo jaa… Täpselt.” Sest ma tean, et see sama asi oli tollel ööl seal autos ka minuga juhtumas. Kuid siiski, seda ei juhtunud, mind ei viidud ära, ma pääsesin. Aga kuidas? Üks küsimusi, mida ma alati endalt küsin, üks küsimusi, millele ma tihti

mõtlen ja kõrgemast allikast vastust pärin: kuidas see nii läks, et ma ellu jäin, kuidas see nii läks, et me minema pääsesime? Kuidas see juhtus – miks valgused peatusid, miks transs ja see jõud, mis meid kinni hoidis, laskis meil minna?

Olen kuulnud lugusid inimestest, kes on kogenud kokkupuuteid. Nad on spirituaalsed inimesed, nad järgivad Jumalat, võib-olla võtavad osa mõnest religioonist. Ja nad näevad midagi, või nendega juhtub miski, mis on igal tasandil seletamatu. Pärast seda hakkavad nad kõiges kahtlema. Nad hakkavad kahtlema piiblis, oma usus, Jeesuses Kristuses. Nad hakkavad kahtlema selles Jumalas, kellesse nad usuvad. Selles päästjas, kellesse nad usuvad, või pühakus, kellesse nad usuvad. Nad hakkavad kahtlema Loojas, või selles, millesse nad vaimsel tasandil usuvad. Nad hakkavad kõiges kahtlema, on segaduses. Nad kaotavad usu, sest see, mis juhtus, muutis nende jaoks kõik.

Sellel, mis minuga tol ööl juhtus, ei olnud sama efekti. Vastupidi, see tugevdas mu usku, tegi selle hoopis tugevamaks. Sest ma mõistsin, et toimus mingitlaadi jumalik sekkumine. Mingitlaadi ingellik sekkumine. Oli mingi jõud, millel oli nii palju väge, et seista vastu sellele tumedale kurjale jõule, millega ma silmitsi seisin. Sellele jõule, mis suutis taevast alla paista kõikjale ulatuvat eredat valgust, millel oli võime hõljuda maapinna kohal, võime auto välja suretada. Ometi see kõik peatati. Elava tõestusena olen ma siin.

Ja mis puudutab neid unenägusid, siis aastatega need lõppenud küll ei ole. Praegu näen mõningase aja tagant ühte unenägu. Selles unenäos olen ma majas, kuulen hääli. Lähen allakorrusele, avan esiukse, lähen õue ja vaatan siis taevasse. Seejärel näen ma valgust, mis liigub üle taeva. Valgus tuleb üha lähemale ja lähemale ning ma mõistan, et selle pilk on minule suunatud. Ma mõistan, et ma pean peitu minema, ma pean põgenema. Ma üritan tagasi majja minna, aga maja on väga kaugele jäänud.

See unenägu kordub erinevatel viisidel, aga see on alati sarnane. Ma hüppan põõsasse peitu. Ma laman seal, maapinnal põõsa taga. Ja tunnen seda kohalolu, mis naabruskonnas tiirutaval kosmoselaeval on, kui ta mind otsib, aga ei ole mind veel päris üles leidnud. Ja siis ma vaatan põõsast välja taeva poole ja laev paistab veelgi suurem ja on laskumas naabrite põllule. Mind valdab tunne, et appi, nüüd see saab mu kätte. Ma kuidagi kuulen ja tunnen asju seal unenäos, aga ma ei saa majja tagasi minna. Ja just siis, kui mulle tundub, et nüüd nad leiavad mu, ma ärkan üles, higist märjana. Ma ei suuda enam tundide viisi uinuda.

Maailmas on palju inimesi, kes on midagi sarnast läbi elanud. Või isegi midagi palju, palju hullemat. Nii et kui ma mõtlen sellele, mida mina isiklikult kogesin, siis ma olen sügavalt tänulik.

Lavastatud stseen. Anthony näitleb.

Tagataustal on kuulda kummalisi tehnilisi helisid.

Räägib mehehääl: “Hei, kas sa näed seda? Mis see seal keset viljapõldu on?”

Teine mees vastab: “Ma ei tea…”

Esimene mees: “Vana Harperi põllu taga, kas näed? Tule, lähme vaatame!”

Jõuavad lähemale. Teine mees: “Vauu, mis see on? Ta ei saanud ju uut traktorit, ega?”

Esimene mees: “Ei, see ei ole mingi vana traktor. Ma ei ole kunagi elus midagi sellist näinud.”

Teine mees: “Hei, vaata, selle uksed avanevad. Issand jumal.”

Esimene mees: “Oo. Kas sa tahad sisse minna?”

Teine mees: “Jah, miks mitte? Miks mitte. Lähme sisse. Sina esimesena.”

Lähevad sisse. “Ohoo. Tundub, et neil töötab konditsioneer. Kuidagi jahe tundub.”

Esimene mees: “Mis siin toimub? Mis see on? Vaata seda juhtimispulti!”

Teine mees: “Ära puutu seda! Ära puutu seda lülitit. Sa ei tea, mida see teha võib! Mis siis, kui see midagi teeb? See asi näeb välja, nagu see oleks just siia maandunud, sa ei saa lihtsalt minna ja hakata nuppudega mängima.”

Esimene mees: “Ma ei tea…”

Teine mees, tõsiselt: “Ära istu sinna istmele maha. Ei, seal sa küll ei tohiks istuda.”

Esimene mees: “Issand jumal, mis selle purgi sees on? Appi, vaata seda purki. Mis seal sees on? Kas sa näed neid juhtmeid, mis selle juurde jooksevad?”

Teine mees: “Mida… See liigub? Me peame siit minema saama, nii kiiresti kui võimalik!”

Esimene mees: “Uks sulgub! Proovi see peatada!”

*

Ma tean, et kui inimesed kuulevad mõnda raadiosaadet või vaatavad mõnda telesaadet või dokumentaali tulnukatest, siis esimese asjana tuleb mõttesse üks asi: valitsus. Valitsused. Valitsuse baasid. Tulnukad. Area 51. Valitsus tulnukaid peitmas. Kosmoselaevu peitmas. Varjamas materjali maavälisest elust. Varjamas dokumente ja salastatud infot. Sest olgem ausad, see on see, millest kõik mõtlevad.

Aga tänases saates ei puuduta ma kõiki neid teemasid. See oleks lihtsalt solvav. Sest daa… Jah, ilmselgelt kogu planeedi valitsused on seotud tulnukate ja maavälise tegevusega, jah.

Kas sõjaväel – või mingil sõjaväe osal – on õnnestunud saada enda valdusse maale kukkunud kosmoselaev? Võib-olla isegi mõni tulnukas? Jaa, kindlalt, selle pole kahtlustki, ühel või teisel hetkel on see juhtunud.

Räägime siis paarist asjast. Inimesed usuvad erinevaid asju. Osa inimesi usub, et tsivilisatsioon on siin planeedil kestnud ainult umbes kuus tuhat aastat. Võib-olla mõned usuvad, et tsivilisatsioon on ainult neli tuhat aastat vana. Või äkki mõned usuvad, et tsivilisatsioon on isegi vanem. On inimesi, kes usuvad, et meie tsivilisatsioon on kestnud kauem kui kuus tuhat aastat, isegi kauem kui kümme tuhat või viisteist tuhat aastat. Ja leidub ka neid, kes usuvad, et tsivilisatsoon on veelgi vanem ning ulatub ajas kaugemale tagasi.

Hoiame avatud meelt. Mis oleks, kui tsivilisatsioon siin planeedil oleks kestnud kauem kui kümneid tuhandeid aastaid? Võib-olla isegi rohkem kui paarsada tuhat aastat? Võib-olla… ligi miljon aastat?

Ja mis oleks, kui inimesed, kes elasid siin planeedil kümneid tuhandeid aastaid tagasi, ei ole meie esivanemad? Me pole nendega suguluses. Mis siis, kui inimesed, kes elasid siin veelgi varem, sadu tuhandeid aastaid tagasi, ei ole samuti meie esivanemad? Puudub pärilik ühendus. Puudub geneetiline ühendus, mida oleks edasi pärandatud. Äkki mõndade vanemate tsivilisatsioonidega ei ole me üldse seotud, kes olid siin ammu enne meid?

Enne, kui läheme edasi, siis pea meeles, et kui sa oled keegi, kes on väga tugevalt juurdunud evolutsiooniteooriasse, siis järgnevad asjad võivad sulle kõlada võõristavalt. Hoia lihtsalt endas seda ruumi, et võib-olla evolutsioon ei ole see, mis on ainus tõde, ning et leidub ka teisi asju, mis on meie eksistentsis rolli mänginud.

Sest evolutsiooniteooria dikteerib, et me arenesime välja siin, sellel planeedil. Et inimesed on justkui ainult selle maa seest välja tulnud. See tähendab, et rakud hakkasid ookeani põhjas paljunema ja tekkis mingi olend. See olend arenes edasi järgmiseks olendiks, kes lõpuks ookeanist välja ronis, õhku hingama ja maad mööda roomama hakkas, seejärel tõusis püsti ja muutus selliseks, nagu me oleme praegu – arenesid esimesed koopamehed ja siis nüüd ka tänapäeva inimesed. See on siis väga kokkuvõtlik ülevaade evolutsiooniteooriast.

Kui me evolutsiooni usume, siis me oleme kohustunud uskuma ka seda, et selle planeedi inimesed tekkisid siin planeedil, jäid kõikides olukordades ellu ja jõudsid otsapidi välja sellesse situatsiooni, kus me oleme täna. See tähendab, et inimese tekkepunktiks on rakud ookeanis, kes arenevad edasi olendiks, kellest hiljem saab imetaja ja lõpuks inimene. Niiet see esimene inimene, kes iganes ta ka poleks olnud, millal iganes see ka poleks olnud, arenes välja ilma ühegi katkestuseta nendest teistest olenditest. See tähendab, et see inimese mudel, see inimrass tol hetkel ei olnud kunagi kogenud ühtegi katkestust, mis oleks evolutsiooniahela murdnud. See tähendab, et me oleme olnud elus ja arenenud alates sellest ajast, kui need väga ammused rakud ookeani põhjas arenema hakkasid.

Mis siis, kui ma räägiksin sulle midagi muud? Või mis siis, kui me lihtsalt lobiseme natukene – võta või jäta, kõik võib olla. Mis siis, kui ma ütleksin sulle, et me oleme siin olnud väga kaua aega ja meid on vahepeal minema pühitud. Ning siis pidi kõik otsast peale algama. Mis siis, kui ma ütleksin, et seda juhtus rohkem kui ühel korral? Olime siin. Olid tsivilisatsioonid. Meid pühiti minema. Ja me pidime jälle otsast peale alustama. Mida ma mõtlen “minema pühkimise” all? Ma mõtlen seda, et meid eemaldati, me surime välja.

Mis siis, kui ma ütleksin, et siin planeedil elasid inimesed – inimkond, humanoidid – ja õitsesid mitmed tsivilisatsioonid. Aga iga kord juhtus midagi, mille tagajärjel kõik need tsivilisatsioonid hävisid. Ja siis, tuhandeid aastaid hiljem, algasid uuesti. Kujuta ette planeet Maad kui üht suurt kriiditahvlit. Mäletad, kui kooli ajal õpetaja kriidiga tahvlile kirjutas. Kujuta ette Maad kui suurt tahvlit, mille peale õpetaja kirjutama hakkab. Siis aga võtab kustutaja ning pühib kogu tahvli tühjaks. Ja kõik hakkab otsast peale. Ja kogu planeedil elav tsivilisatsioon on minema pühitud – läinud. Tagasipöördumatult.

Ning ühel hetkel tõstab pead uus tsivilisatsioon. Aga see ei alga evolutsiooni läbi – ei alga nii, et ookeani põhjas mingid merekarbid ja austrid hakkavad läbi mingi juhuse sünnitama uusi olendeid, kes merest välja roomavad, siis mõnekümne tuhande aasta pärast hakkavad püsti seisma, seejärel primaadiks muutudes… Mis siis, kui asjad ei käi üldsegi mitte nii? Vaid hoopis nii, et tsivilisatsioon õitseb, siis kaob… Uus tsivilisatsioon algab ja kaob.

Ja mis siis, kui niimoodi läbi tsivilisatsioonide liikudes jõuame järsku ühe kõige hiljutisema tsivilisatsioonini – nagu näiteks see, milles oleme praegu. Tsivilisatsioon, milles me oleme elanud… me tegelikult ei teagi kui kaua täpselt. Me teame, et see on vana, me teame, et me oleme siin mõnda aega elanud – on toimunud mõningaid avastusi. Aga samas, mitte liiga kaua. Me ei ole siin tegelikult üldse nii kaua olnud. Ja ometi me oleme, ja mingis mõttes ei ole ka – sest tsivilisatsioon on minevikus minema pühitud. Ning eelmise ja järgmise tsivilisatsiooni vahel võib olla suur tühimik.

Aga see tsivilisatsioon, milles me oleme praegu, ei ole olnud eriti pikk, sest see pole kestnud sadu tuhandeid aastaid ilma katkestuse või vahele segamiseta.

Kui inimkond ei tekkinud siia evolutsiooni läbi, siis kuidas me siia saime? Erinevad inimesed usuvad erinevaid asju. Terve hulk inimesi usuvad evolutsiooni ja terve hulk inimesi usuvad loomisse Jumala poolt. Igaühel on oma asi südames, hinges, mingi tunne, millesse nad usuvad. Tähendab see siis evolutsiooni, et me tulime ookeanist, või Jumal lõi meid kui Aadama ja Eeva.

Kuid see, kuidas meid täpselt loodi, ei olegi tegelikult hetkel fookuses. Mis oleks, kui ma ütleksin, et me kuidagiviisi sattusime siia planeedile, aga meid loodi kusagil mujal. Ja mis iganes sinu uskumussüsteem meie loomise osas on, võib ikkagi tõsi olla, lihtsalt see toimus kusagil mujal, mitte siin. Niiet kui sa usud evolutsiooni, mida koolis õpetatakse, et me tulime välja soost või ookeanist, siis see juhtuski, lihtsalt kusagil mujal. Ja kui sa usud, et Jumal nipsutas oma sõrmi ja ilmus inimene – või loodi Aadam –, siis see juhtuski, aga kusagil mujal. Mõtleme seda siis nii, et kuidas iganes inimkond loodi, see juhtus kusagil mujal, kaugel siit. Ent siis me jõudsime otsapidi siia.

Võib-olla sul on mõni teine uskumus meie loomise kohta. See on täiesti okei – lihtsalt mõtle nii, et mis siis, kui see ei toimunud siin sellel planeedil, vaid kusagil mujal.

See toob meid järgmise küsimuse juurde: kas leidub elu väljaspool Maad? Elu teistel planeetidel, teistes päikesesüsteemides, teistes galaktikates?

Mõned inimesed juba teavad, et Marsil oli kunagi elu. Mineviku tsivilisatsioonid. Marsil leidub kujusid. Marsil leidub sõjamasinaid. Marsil leidub igasuguseid jäänuseid. On tohutul hulgal tõestusmaterjali, et Marsil oli kunagi elu. Seal olid tõepoolest päris tsivilisatsioonid, kes õitsesid – seal leidus ehitisi, maju, linnu. Aga mis juhtus? Kuidas on nii, et enam neid seal pole?

Punane planeet on parim näide kurjusest ja hävingust. See on tühermaa, mis tekkis seetõttu, et seal peeti sõda sõja otsa. Kujuta ette planeeti, mis oli kunagi ilus koht, ilus planeet veekogude, puude ja rohelusega, millest sai tuumakatastroofijärgne tühermaa. Kõrb.

Kas oled kunagi mõelnud, et kümneid tuhandeid aastaid võib olla möödunud ja olukord Marsil pole ikka veel jõudnud tasemele, kus seda planeeti oleks võimalik taastada? Kus oleks võimalik alustada uut suurt tsivilisatsiooni, mis võiks õitseda. Kus vesi oleks jälle puhas ning puud ja taimestik kasvaksid. Kui kaua võtab aega, et planeet Marss suudaks ennast terveks ravida, puhastuda, et elu saaks selle pinnal jälle eksisteerida ja õitseda?

Kas meie siin, planeet Maal, liigume sarnase saatuse suunas? Sõjamasinad – kui sa mõtled tuumarelvadele, mis meil siin planeedil on, siis need on võimelised hävitama elu tervel Maal ning muutma selle kõrbeks ja tühermaaks, täpselt nagu juhtus Marsiga. Need masinad on isegi võimelised muutma meie planeedi punaseks – punaseks hapete ja radioaktiivse tolmu tõttu. Mis siis, kui selline asi siin planeedil juhtuks? See ei oleks looduskatastroof. See oleks sõjamasinate katastroof – kurjus igal tasandil. See muudaks Maa tühermaaks ja tsivilisatsioon häviks. Kogu elu planeedil häviks täielikult. Kui kaua me oleksime tühermaa? Kui kaua on Marss olnud tühermaa? Kui kaua võtab planeedil aega enda puhastamine, et jälle otsast alata?

Praegu oleme me Maal ajaloos sellises kohas, kus võib aset leida looduskatastroof – näiteks vulkaan, mille tagajärjel taevas kattub häguga ning blokeerib päikesevalguse. Fotosünteesi ei toimu, taimed ei kasva, me ei saa end toita. See võib juhtuda. Aga suure tõenäosusega see, mis siin Maa peal kunagi suure nihke põhjustab, ei ole vulkaan. Ega suur üleujutus. See saab olema kurjuse ja ahnuse poolt põhjustatud häving. Ja see on see, mis viib planeedi uude faasi. Seda ei põhjusta mitte üleujutus ega vulkaan ega ka mitte näiteks see, et kuu kaldub oma trajektoorilt kõrvale ja toob kaasa tuhandeaastase katastroofi Maale.

Kas on võimalik, et varasemad tsivilisatsioonid on üha uuesti ja uuesti hävinud looduskatastroofide tõttu? Meteoriit, suur üleujutus, mingisugune nihe, mis kõigutas Maa telge? Või mingi nihe, mis toimus kuul? Kas on võimalik, et me hävisime ja ilmusime siis uuesti; möödusid tuhanded aastad ja me kadusime jälle ning seejärel ilmusime taas välja? Ja kui need olid looduskatastroofid, mis panid meid kaduma, sel ajahetkel tsivilisatsioone põhimõtteliselt hävitades ja minema pühkides, siis kuidas me saime taas ilmuda? Kuidas me siis uuesti siia tekkisime?

Lavastatud stseen, Anthony näitleb.

Mehehääl: “Täna on nii ilus õhtu, kas pole? Mulle nii meeldivad need hilisõhtused jalutuskäigud. Õhk on nii värske.”

Kostuvad kummalised tehnilised helid. “Appi, mis see on, kas sa näed seda? Võta oma telefon välja! Kuhu see läks? See maandus vist teisel pool mäenõlva. Tule, lähme sinna! Jookseme!”

Jooksevad. “Issand jumal, vaata, see on lendav taldrik. Mida nad teevad? Kas sa näed auru? Vaata neid tulesid… Uks avaneb! Kas sa näed seda ust? Võta telefon välja ja tee sellest video! Seal see ongi. Issand jumal. Mis see on, mis sealt välja tuleb? Need ei ole inimesed. Issand jumal, need on tulnukad. Kas nad vaatavad meie suunas? Kas nad näevad meid? Hoia pea madalal… Ma ei saa liigutada… Kas sa saad oma jalgu liigutada? Miks ma tunnen, et ma olen paralüseeritud? Nad tulevad siiapoole… Ai, laske mind lahti. Laske mu sõber vabaks! Ärge viige mind sinna laeva!”

Kuidas siis tuleb tsivilisatsioon uuesti tagasi? Räägime natukene Noa laevast. Suurest Laevast. Laevast, mis ehitati, kuna Noa, kes oli prohvet, kuulis Jumala häält. Ta kuulis Jumala häält ütlemas: “Sul tuleb ehitada seesugune laev. Ja jätkata selle laeva ehitamist ning mitte alla anda ja mitte mingil juhul oma tegevust katkestada, vahet pole, kui hullumeelsena see teistele – külale või kogukonnale – näida võib.” Inimesed jälgisid Noad ehitamas seda hiiglaslikku laeva ja naersid ta üle. Nad ei uskunud mitte millessegi, mida ta rääkis. Nad ei uskunud, et see, mida ta tegi, oli õige.

Noa kuulis häält, mis rääkis suurte vihmasadude tulekust, ning ütles seda inimestele: “Vihmasadu on tulemas”. Ta kogus kokku loomi, kaks tükki korraga, ja peatselt algasidki vihmad. Need ei alanud alguses suurelt, vaid üsna kergelt. Aga päevad möödusid ja vihmasadu muudkui kestis, üha tugevamalt ja tugevamalt. Loigud muutusid väikesteks jõgedeks, siis tiikideks ja järvedeks. Kõik oli vett täis. Veetase tõusis ja laev murdis vabaks, hakates vee pinnal sõitma. Kõik muutus laiaks ja lõputuks ookeaniks.

Noal oli töö, mis vajas tegemist. Selleks oli elu tagasi toomine planeedile. Selleks oli planeedi taastamine. Juhised pärinesid Jumalalt. Noa kuulis Jumalat ütlemas: “Sa pead need loomad päästma ja seejärel vabaks laskma, kui aeg on küps.”

Aga mis siis, kui Noa ei olnud inimene? Mis siis, kui Noa laev ei olnud puidust laev, vaid hoopis kosmoselaev? Kosmoselaev, millel sõitis prohvet. Mitte inimene, vaid prohvet, kes kuulis häält ja tegutses vastavalt talle antud juhtnööridele.

Ühe teatava päikesesüsteemi teataval planeedil on aset leidmas suur üleujutus ja see planeet on tarvis pärast üleujutust taastada. Niisiis, tolles kosmoselaevas sõitev prohvet saab juhised sinna minna. Ja koguda elu – koguda inimesi ja loomi teiselt planeedilt. Kui nad saavad kokku kogutud, siis võtta suund planeet Maa suunas. Nõnda, et kui vesi taandub, siis kosmoselaev maandub kuival maal ja laadib koorma maha – eri sorti loomad, erinevad inimesed ja palju varustust.

Kuid siis see varustus kasutatakse ära ja inimestel on vaja leida viis, kuidas end toita. Niisiis, kosmoselaev ja prohvet saavad uue käsu, milleks on jätkata uue varustuse toomist senikaua, kuni inimesed suudavad ise end elus hoida. Seda praktikat jätkatakse põlvkond põlvkonna järel. Planeedile tuuakse varustust, samal ajal õpivad inimesed, kuidas end toita, kuidas toitu kasvatada, elus püsida, varjualust ehitada.

Aja möödudes, kui inimesed on saanud iseseisvaks, varustuse jagamine lõppeb. Sadu ja sadu aastaid on fookus järjepidevalt püsinud ellujäämisel, mitte dokumenteerimisel. Ei ole energiat, ressursse ega aega asjade korralikuks dokumenteerimiseks. Tuhat aastat läheb mööda; dokumenteerimise asemel on vaid suusõnalised lood. Vanad jutud ammustest aegadest ja laevast ning sellest, kuidas esivanemad on siia jõudnud. Algab kivide kasutamine kunstis: kivikoobastesse kraabitud joonistused, pildid. Lood kunagisest suurest üleujutusest muutuvad vaid kaugeks kuminaks. Aga need sosinad ja lood ei ole pärit üleujutuse-eelsetelt inimestelt. Need lood ei pärine tsivilisatsioonist, mis eksisteeris kaua enne üleujutust; need pärinevad inimestelt, kes tulid pärast. Nad ei tea üleujutuse kohta palju.

Algupärane kosmoselaev, mis pärast üleujutust tsivilisatsiooni kohale transportis, ei tulnud järgnevate tuhandete aastate jooksul enam tagasi. Aga põhjus, asja tuum, miks inimesed üldse selles piirkonnas elasid, peitus laevas. Ajapikku õppisid inimesed laevu ehitama ja nende arusaam laevast kujunes ümber laeva, mis sõidab ookeanil või veeteedel. Arusaam laevast ei hõlmanud enam laeva, mis lendab kosmoses. Ja nii muutub lugu.

Lähme nüüd tagasi üleujutuse-eelsesse aega. Mis oleks, kui üleujutuse-eelse tsivilisatsiooni inimesed ei olnud mitte ainult inimesed? Mis siis, kui need olid inimesed JA maavälised tulnukad? Ja selle asemel, et kogu planeedil toimus üleujutus, ujutas Jumal üle vaid ühe osa planeedist? Sellise osa, kus asus tsivilisatsioon, kuhu kuulusid lisaks inimestele ka tulnukad.

Aga need tulnukad olid halvad tulnukad. Neil ei olnud Jumala poolt antud juhiseid olla inimrassi jaoks produktiivsed ja kasulikud. Need halvad tulnukad olid planeedile tulnud omal initsiatiivil ja nad olid hävitava olemusega. Nad kahjustasid inimrassi. Nad vigastasid naisi. Nad takistasid inimrassil õitsemast. Nad varastasid nende ressursse. Nende isu oli suur ja nad ei panustanud tsivilisatsiooni, et see saaks õitseda ja terve olla. Nad olid takistus teel, mis põhjustas probleeme, nii et tsivilisatsioon oli lagunemas. Olukord oli muutumas problemaatiliseks, see oli nende tulnukate tõttu laostav.

Aga nendel halbadel tulnukatel puudusid peened teadmised. Neil ei olnud kosmosetehnoloogiat. Nad olid sellist sorti tulnukad, kellel polnud kosmoselaevu. Nad saabusid siia ühe kosmoselaevaga, mida juhtisid teist sorti maavälised tulnukad, kes nad siia maha panid.

Kui sa usud, et selle planeedi väliselt eksisteerib elu – elu galaktikates ja universumis – ja sa usud, et on olemas erinevaid maaväliseid olendeid, kes pärinevad erinevatelt planeetidelt ja galaktikatest kogu universumis, siis kas on võimalik, et on olemas väga halbu tulnukaid ja väga häid tulnukaid? Ja kas võib olla, et on olemas maaväliseid olendeid, kelle laevad kannavad laadungit, mida on vaja kusagil maha laadida?

Laadungit, mida on vaja maha laadida teatavas päikesesüsteemis, sest nad peavad seda tegema. Nad peavad tühjendama oma laeva. Planeet Maa on selleks hea koht. Ja kas on võimalik, et halvad tulnukad võisid maha panna teistsugused tulnukad, kellel polnud kosmoselaevu, kuid kes ometi ühinesid Maa tsivilisatsiooniga ja proovisid selles kasvada ja edeneda? Ja see tsivilisatsioon alguses võttis nad vastu, andis neile võimaluse; ent nad ei olnud võrdväärsed. Selle asemel need maavälised, kes olid siia maha pandud, hakkasid tsivilisatsiooni hävitama.

Ja ütleme, et sa usud Jumalasse. Ütleme, et sa usud Loojat, Universumit või mingitlaadi Universumi Väge… See Jumal, või Vägi, otsustas planeedi üle ujutada, et elimineerida need hävitavad maavälised olendid. Ja mis siis, kui see polnud mitte Jumal, kes selle üleujutuse korraldas, vaid see oli kõigest õnnelik juhus, hea ajastus? Või mis siis, kui see polnud ka ajastus, see polnud Jumal, kes üleujutuse korraldas, vaid hoopis veel üks erinev maaväliste rass – heade maaväliste rass?

Ja see heade tulnukate grupp, kes nägi olukorda pealt ja nägi, kui destruktiivne see olukord oli, otsustas proovida probleemi lahendada ning hakkas üles sulatama jäämägesid. Või kasutas oma tulnukatehnoloogiat, et ümber suunata massiivne jõgi, pannes selle liikuma täiesti teise suunda, tsivilisatsiooni suunas. Või kas nad kasutasid tulnukatehnoloogiat, et luua niiskust, massiivsel hulgal niiskust? Ja kasutasid oma tehnoloogiat, et luua gaase – gaase, mis soodustavad vihmasadu? Kontrollimatut, lõppematut vihmasadu. Raske sadu kestab kuude ja kuude kaupa, uputades tsivilisatsiooni. Ja mis siis, kui üks nendest tulnukatest, kes aitas üleujutust korraldada, et seda tsivilisatsiooni hävitada, sai sõnumi otse Jumalalt, et seda tulebki teha.

Ja kui see suur üleujutus toimus, kas võis olla, et samal ajal leidsid aset ka sõjad? Ja mis siis, kui seal eksisteeris ka teine tsivilisatsioon, mis hävitati samal ajal? Tsivilisatsioon, mis õitses, mis ei olnud destruktiivne. Ja see asus madalalal, see ei asunud kõrgel merepinnast. Nii et kui üleujutus toimus, siis see vajus vee alla. Ja see oli Atlantis. Väga kõrgelt arenenud tsivilisatsioon, mis oli varemalt siia toodud maaväliste poolt.

*

Kuid maavälised tulnukad ei toonud planeedile mitte ainult arenenud tsivilisatsioone. Toodi ka kummalisi olendeid teistelt planeetidelt.

Lavastatud tseen, Anthony näitleb.
Mehehääl räägib: “Ma armastan siin kalal käia, armastan seda kohta siin. CJ, sul sööta on? Super. Ma viskan oma sööda sisse. Kuhu sa lähed? Natukene eemale? Okei, aga viska kindlasti oma sööt sisse, me ei taha saagist ilma jääda. Hingab sügavalt sisse. Oh, siin on lihtsalt imeline. Nii värske õhk. Ma lähen vaatan natuke ringi, siin on nii ilus.”

Kaugusest kostab karjumist.

Esimene mees: “CJ? Mis juhtus? Kus ta on? Jookseb sõpra otsima. Issand jumal. Hingeldab. Misasja, tema õngenöör on kadunud. Oota, veest tulevad jäljed välja. Näevad välja nagu lõpuste ja küünistega jalad! Mida… Tundub, nagu ta oleks vette veetud… Kas seal ulbib tema jalanõu?”

Üle kogu maailma ringleb lugusid inimestest, kes kogevad kokkupuuteid olenditega. Olenditega, kes ei ole inimesed. Olenditega, kes ei ole loomad. Kui sa kuuled ühte sellist lugu, siis sa võid mõelda: äkki inimene nägi lihtsalt karu? Või äkki ta nägi hirve; hirv oli see, kes läbi metsa jooksis. Või äkki see rekkamees sõitis kogemata üle hundist. Kuid tegelikult inimene tuleb autost välja, vaatab, kellele ta otsa sõitis. See ei ole hunt. Ei ole ka koer. See on olend, kelle sarnast ta pole elus veel näinud. Suust paistavad välja ebaühtlased kihvad, pea on veidra kujuga ja keha on ebatavalises proportsioonis, täiesti teistmoodi kui lihtsal koeral või hundil või isegi karul.

Ja kui siis ametnikud jõuavad kohale olendit üle vaatama, kuuled nende käest: “Oh me lihtsalt vaatame natuke, mis meil siin on. Ärge muretsege, härra, te võite rõõmsalt edasi sõita, me viime selle olendi nüüd ise kaasa… Mida? Jah, tal on tõesti 10-sentimeetrised hambad, punased silmad, aga see on normaalne siin piirkonnas. Teil pole vaja millegi pärast muretseda. Oi, siit tulebki teine ametnik, super, nonii, pakime selle nüüd endale kaasa ja lähme, hmm, loomakliinikusse. Jah, just sinna me lähemegi. Oi, näe, helikopter tuleb. Jaa, see kõik on täiesti normaalne, las helikopter maandub ja me saame selle olendi sõjaväebaasi viia… ei, see tähendab veterinaariakliinikusse! Aga teie ärge muretsege.”

Juba ainuüksi siin USA-s leidub tuhandeid selliseid lugusid, ja veel tuhandeid lugusid saja või kahesaja aasta tagusest ajast. Lugusid, kus inimesed näevad asju. Inimesed, kes teevad metsatöid, lõhuvad puid, metsavahid, kes kogevad kokkupuudet seesuguse olendiga, keda nad elu sees varem näinud pole.

Kui ma olin noor, siis ma kuulsin lugu jahimehest, kes nägi metsas karu – ta oli päris kaugel, aga tulistas, sai pihta ja kõndis sinna, kus karu lebas. Ta vaatas maha ja nägi, et see oli surnud hiiglane (inglise keeles sasquatch – karvane suure ahvi laadne olend, suurjalg, ahvinimene). Ta oli kogemata tulistanud hiiglase pihta. Kui ta oleks teadnud, et tegemist on hiiglasega, siis tõenäoliselt ei oleks ta tema pihta tulistanud. Aga ta ei teadnud – kaugelt nägi see välja nagu põder või karu – miski, mis sahistab läbi põõsaste ja võiks olla tema märklaud. Ta ei teadnud, et ta tulistas hiiglasele selga.

Lugu läheb edasi sellega, et tema ja ta sõber kaevasid suure augu otse hiiglase kõrvale, lükkasid ta auku ja matsid maha. See toimus 1930ndatel, aga lugu tuli ilmsiks alles siis, kui ta oli vanem – 30 aastat hiljem, 1960ndatel. Kui tema käest küsiti: “Miks sa sellest kellelegi ei rääkinud? Miks sa ei läinud ametivõimusid sellest teavitama? Miks sa abi ei küsinud?”, siis ta ütles, et nad kartsid seda teha. Sest see olend nägi välja inimese sarnane – niivõrd sarnane, et nad olid šokis ja tundsid, nagu nad oleksid tapnud suure karvase inimese, kes on peaaegu kolm meetrit pikk ja kaalub üle kahesaja kilo. Kuid samal ajal nad said aru, et see oli ka mingitlaadi loomasarnane olend. Nad hoidsid juhtumit saladuses ja liikusid oma eluga edasi.

Kuid üle kogu maailma leidub lugusid kummalistest nähtustest – hiiglased, lumeinimesed, ahvinimesed. Mõned lood on lihtsalt tavalised nägemised, kus keegi kõnnib mööda rada ja märkab hiiglast või ahvinimest. Ja on sellised lood, kus lumeinimene tuleb ei-tea-kust välja, rebib katki telgi ja tapab ära grupi inimesi, kes oli väljas matkamas.

Apalatši mäestikus ja selle ümber elavad inimesed teavad hiiglaste olemasolust. Nad näevad palju erinevaid olendeid, ja mitte ainult hiiglaseid, lumeinimesi või ahvinimesi. Nad näevad ka teisi olendeid – kedagi, keda kutsutakse hunt-meheks, kes on kahe meetri pikkune elajas. Või suitsuhunti (smokewolf), kes on massiivne, pruunkaru suurune olend punaste silmade ja hundi peaga.

Ja siis on veel mõned eriti hirmsad olendid. Liblik-mees (moth-man). Kolm meetrit pikk tiibadega olend, keda nähakse vahetult enne millegi väga halva juhtumist. Ja ärme unusta ka chupacabrat. Chupacabra ilmub erinevates maailma nurkades välja erineva kujuga ning on suure tõenäosusega vastutav mõningate müstiliste tapmiste ja kadumiste eest.

1864. aastal, Ameerika kodusõja ajal, nägid sõdurid õhus lendamas hiigelsuurt lindu ja tulistasid tema pihta. Selleks, et lind taevast alla saada, et teda tappa, oli vaja väga palju mehi ja relvasid. Lind kukkus maha, nad seisid tema peale ja sellest tehti foto. See oli hiiglaslik tiivuline olend. Sõja tõttu oli toitu vähe ja talv hakkas saabuma. Nad jaotasid olendi osadeks, lõikasid ta lahti, küpsetasid ära ja toitsid sellega osa armeed. (https://themothman.fandom.com/wiki/The_Missing_Thunderbird_Photo?file=Moth606.PNG )

Müstilised õhu- ja maaolendid ei ole ainsad olendid, kelle pärast muretseda. Oli ka mereolendeid, järveolendeid, ookeaniolendeid. Jõekoletisi. Seda nii toona… kui ka praegu, siin Maa peal.

Üheks selliseks olendiks on merineitsi. Aga nähtused merineitsidest ei olnud kunagi sellised, nagu need on juturaamatutes. Tegemist ei olnud ilusa pikkade võltsripsmetega naisega, kellel on meik näos ja huuled värvitud, all kalasaba. Tõelised kokkupuuted merineitsidega ei olnud kunagi meeldivad. Need olendid olid humanoidi-sarnased, aga küüniste ja lõpustega jalgadel ja kätel.

Veeolendid tavatsevad inimestele rohkem tüli tekitada siis, kui pealtnägijaid juures ei ole. Paljude inimeste elud on nende olendite poolt hävitatud. On palju täiesti tõelisi juhtumeid, kus inimesed lähevad järve äärde või paadiga sõitma üksi, ilma teiste juuresolijateta, nii et ei ole kedagi, kes oleks näinud, mis päriselt juhtus – kuidas aset leidis midagi ülimalt õudset, toimus katastroof.

On palju lugusid. On üks, mida ma kunagi ei unusta. Tõestisündinud lugu. Kaks inimest paadiga järvel. Kaldast kaugel. Paat triivib ja järsku sõidab keset järve millelegi otsa. Inimesed peatavad paadi ja vaatavad ringi. Üks mees küünitab üle paadiserva ja vaatab vee suunas, teine mees istub paadiistmel ja jälgib pealt. Siis tuleb veest välja lõpuste ja küünistega käsivars, haarab esimese mehe jakist kinni ja tõmbab ta vette. Mees karjatab – ja on kadunud.

Teine mees otsib teda mõnda aega ja siis lõpuks läheb tagasi kaldale, et asjast ametivõimudele teada anda. Ametnikud tulevad kohale ja uurivad, mis juhtus. Mees jutustab neile, et ta oli koos oma sõbraga paadiga järvel, nad sõitsid millelegi otsa ja siis ta tõmmati vette millegi poolt, mis nägi välja nagu koletis. Ja loomulikult ametivõimud ei usu sellist asja eluski. Seega viiakse läbi uurimine, mille tagajärjel mees kaotab kõik ja lõpetab vanglas – oma sõbra tapmise eest. Tema ülekuulamisel vaatasid kõik pealtkuulajad teda, nagu ta oleks hull, kui ta üritas seletada, et tema ei tapnud oma sõpra, et ta sõna otseses mõttes nägi, kuidas koletis veest välja tuli ja tema sõbrast kinni haaras.

Mitte keegi ei usu sellist juttu – välja arvatud juhul, kui nad ise ühel päeval kogevad kokkupuudet veekoletisega või näevad tema tekitatud kahju oma silmaga, või kui neile õpetatakse, et sellised olendid eksisteerivad. Aga meile ei õpetata seda, seda varjatakse meie eest meelega. Kui kõik usuksid nende olendite eksisteerimisse, tekiks palju küsimusi. Ja need inimesed, kes panevad osa inimesi teisi kontrollima, ei taha, et need kontrollijad – kellele on ajupesu tehtud – sellistele teemadele mõtleksid. Nad tahavad, et kontrollijad kulutaksid oma energiat, oma ajujõudu, kõigele muule, mida neid on treenitud ja ajupestud uskuma ühiskonna narratiivide kohta. Nad ei taha, et inimesed süsteemist väljuksid, et nad normist kõrvale kalduksid, et nad uuriksid asjade kohta, mis kõik senised uskumused segi paiskaks.

Kui teadus, ametnikud, võimupositsioonil olevad inimesed ja meie liidrid ei räägi nendest olenditest, ei maini nende olemasolu, siis jääb mulje, nagu selle maailma valitsejad varjaksid midagi, nagu nad oleksid ebasiirad – või nagu nad lihtsalt ei teaks, mis toimub. Mis tähendab, et pole seda kindlust, ei ole teadmisi ja teadlikkust olendite kohta, ning kokkupuuted kummaliste olenditega on alati lõppenud pealtnägija hulluks tembeldamisega. See metsa sees elav inimene on hull. See inimene, kes parvega mööda jõge sõitis ja nägi midagi suurt ja soomustega kaetut veest välja kargamas ja kaldale jooksmas – see inimene näeb luulusid ega tea, millest ta räägib.

Inimene, kes metsas jalutades näeb suurt elajat üle metsaraja jooksmas – elajas ajab taga hirve, saab ta kätte ja tapab kohapeal – ja inimene proovib sellest siiralt rääkida, see inimene on pärast sellist kogemust igaveseks muutunud. Tema arusaam elust, tema reaalsus on igaveseks muutunud. Ta ei usalda enam süsteemi. Süsteem ütleb talle, et ta on hull. Süsteem sunnib ta vaikima. Süsteem ütleb, et võibolla ta kujutasid seda ette ja tal on vaja psühhiaatri vastuvõtule minna. Või äkki ta on lihtsalt tähelepanunäljas, et mõtleb välja sellise suurejoonelise loo, et teised talle tähelepanu pööraksid, et ta saaks ennast erilisena tunda. Samal ajal inimesed, kellel sellised kogemused on, teavad tõde. Ja nad teavad, mida nad omaenda silmadega nägid.

Kuid ajad on praegu muutumas. Tulekul on uus normaalsus. Igaühel on kaamera peos – seda pole kunagi varem juhtunud. 50 aastat tagasi olid kaamerad suured, kohmakad ja problemaatilised ning pidi minema sügavale metsa sisse koos oma kaameratega pikaks ajaks ootama, lootuses hiiglast kohata. Praegu aga on igaühel kõrgtehnoloogilised telefonid taskus, millega on võimalik video salvestada sekunditega – kõrgekvaliteedilised selged videod ja pildid. Ja just selle tõttu ongi sündimas uus normaalsus. See on juba teel. Juba praegu leidub palju inimesi, kes on neid olendeid oma kaameraga jäädvustanud – kaasaarvatud majade valvekaameratega. Nüüd, kui üha rohkem ja rohkem inimesi saab otseseid kokkupuuteid ja neil õnnestub see kokkupuude salvestada – täpsemini videoformaadis salvestada – hakkab see muutuma uueks normaalsuseks.

Ja siis ühel hetkel lõpuks ka ametivõimud, valitsused, maailma juhtivad inimesed ütlevad: “Ah? Ah see? Jajah, me oleme alati sellest teadlikud olnud. Sul on õigus, selline olend on loomulikult olemas. Teadlased ja uurijad on sellise olendi juba kinni püüdnud ja tema peal tehakse teste ja, tõesti, sul on õigus, siin on küll sellised olendid. Kõik on okei, see on normaalne. Usalda meid. Usalda meid. Nojah, me oleme alati nende olemasolust teadnud, sina ju ka oled nende olemasolust tegelikult teadnud, jätkame nüüd lihtsalt sinu ajupesuga.” Ja nii see läheb.

Aga samal ajal – mis saab nendest inimestest, kellele on kogu selle aja jooksul öeldud, et nad on peast segi? Või kes on kaotanud oma elud või pandud vangi sellepärast, et nende sõber tegelikult päriselt oligi järve tiritud. Või mis sai nendest, kes pandi psühhiaatriakliinikus rohtude peale, sest kaheldi selles, mida nad nägid? Aastakümnete vältel on kahtluse alla seatud tuhandete inimeste tunnistused, neid ei ole kunagi valideeritud süsteemikontrollijate, ametnike, valitsuste, liidrite poolt. Nende läbielamisi ei ole mitte kunagi valideeritud. Aastate vältel on paljud inimesed end seetõttu ära kaotanud. Nad on kaotanud oma mõtteselguse, sest nende läbielamisi ei ole valideeritud. Nad ei saanud kelleltki mõistmist; neile öeldi, et nad on hullud – täiesti hullud, kes ei sobitu tänapäevasesse ühiskonda.

Ja kuna see, mida nad kogesid, oli nii intensiivne ja paljude jaoks niivõrd haavav, nii rõhuv nende teadvusele, siis see muutis neid ja pani neid kõiges kahtlema. Kahtlema oma religioonis, oma eksistentsis. Kahtlema selles, kust me pärit oleme – või mis me oleme. Kuidas see sai olla võimalik? Sünnivad kahtlused Jumala suhtes. Kahtlused valitsuse ja süsteemikontrollijate suhtes. Kahtlused ja segadus kõige suhtes. Ja nad on täielikult välja kistud sellest mullist, mida süsteemikontrollijad meie kõigi jaoks loovad.

Siin planeet Maal meid treenitakse ja manipuleeritakse kartma ainult neid asju, mida süsteemikontrollijad tahavad, et me kardaksime. Selle planeedi üle valitsevad inimesed otsustavad, mida meie tohime näha ja kogeda ning mida me peaksime kartma. Nemad teevad need otsused meie eest, selleks, et me ei murraks endid nende ehitatud mullist välja ning ei lõpetaks nendest sõltumist. Süsteem on meelega nõnda üles ehitatud, et me oleksime nendest sõltuvuses, selleks, et nemad saaksid integreerida seda, mida nemad tahavad, meie peale ja meie sisse, igal võimalikul moel – ka meie mõtetesse. Nad võivad varastada endale meie teadvuse, sisestades sinna seda, mida nemad tahavad, et meie õpiksime ja usuksime.

Kui asi jõuab ükskord sinnamaale, et süsteemi kontrollijad – juhid, valitsusasutused – ei saa enam eitada, et need olendid päriselt olemas on ja et need on reaalsed, sest neid jäädvustatakse tehnoloogia ja kaamerate abil ja inimesed kogevad nende olenditega rohkem kokkupuuteid – kui nad ükskord ei saa seda enam eitada ega kahtluse alla seada, siis nemad otsustavad, kuidas nad seda uut teadmist inimkonda integreerima hakkavad.

Nüüd algab inimeste ajudega mängimine, manipulatsioon. “Hei – me juba teame nende olendite olemasolust. Kas teie siis ei teadnud või? Te ei olnudki asjaga kursis? Jaa, me oleme kogu aeg nendest teadnud. Ja me hakkame sinu lastele ise nende olendite kohta õpetama, nii nagu meie tahame narratiivi kontrollida. Nii, nagu meie tahame selle loo süzeed kontrollida. Nii et kõik järgnevad generatsioonid õpivad nende olendite kohta seda, mida meie tahame neile õpetada.”

Ja siis, kui seda planeeti valitsevad inimesed kontrollivad loo narratiivi, siis hakkab aset leidma umbes selline stsenaarium: “Jah, sa nägid olendit, tõesti nägid, on üks selline olend, keda teadus on suutnud tuvastada ja uurida, ja see olend tuli välja jõest, milles oli palju kemikaale, see olend oli muteerunud. Varem oli see tõesti ikka täitsa normaalne madu, aga see kuidagi kasvatas endale palju jäsemeid juurde, kuidagi kasvas pikaks, aga tõsi-tõsi, see on tõepoolest kummaline olend ja sa nägid seda.”

Ja nii nad hakkavad seda tegema – midagi sarnast. Seda selleks, et inimesed, kes selle teemaga esimest korda kokku puutuvad, reageeriksid umbes nii: “Kas sa nägid seda uudist? Kas sa nägid seda uudist olendist, kes tuli veest välja ja sõi kitse ära, kellel olid suured küünised ja soomused, ja et väitetavalt see toimus suure kemikaalireostuse tõttu, või globaalse soojenemise tõttu või midagi sellist… Ja nad ütlesid, et selliseid olendeid hakkab nüüd rohkem tekkima?! Nii et me peame nende suhtes lihtsalt valvel olema…”

Sedamööda, kuidas aeg edasi läheb, proovivad nad teha nii, et me olenditega kohaneksime ja kohaneksime ka nende poolt pakutavate seletustega: “Oh, teadusel on kõik kontrolli all. Neil on üks olend laboris. Nad on suutnud selle identifitseerida. See tuli üldse mingilt Aasia kalaturult. Võib-olla on asi kliimamuutuses.” Mis iganes nad ei otsustaks meile serveerida, nad mähivad meid mõnusa sooja teki sisse, kus meil on hea ja mõnus olla, kus me ei tunne tegelikult eriti hirmu, sest nemad kontrollivad, mida me kardame või ei karda.

Nad ei taha, et me neid olendeid kardaks, välja arvatud siis, kui nad tahavad, et me neid olendeid kardaks. Lõpuks me muutume selliste asjade suhtes täiesti tuimaks. See kõik on üles ehitatud nii, et meid kõige suhtes tuimaks ja tundetuks muuta, et nad jätkuvalt saaksid meid kontrollida.

Üks oluline asi, mida teada, on see, et põhjus, miks nad hakkavad kontrollima seda, mida me nendest olenditest arvame või kuidas me nende kohta teavet hakkame saama, on see, et see takistab meid aja möödudes selle kohta küsimusi esitamast, et kust need olendid pärit on. Kust nad tegelikult pärinevad? Kogu narratiiv on kontrollitud, et me ei hakkaks kastist välja mõtlema, näiteks et kuidas on võimalik, et need olendid siin on? Ja kas need olendid, keda me näeme, sobituvad kokku lugudega, mida võimulolijad meile räägivad?

Kui olendit nähakse ühes planeedi paigas ja see juhtub olema sarnane olendile, keda on nähtud planeedi teises piirkonnas, siis tegelikult see lugu ja narratiiv ei toimi enam, see lugu reostunud jões olevast muteerunud loomast. Ja kui rohkem olendeid kerkib pinnale eri paigus üle kogu planeedi, ja need püütakse ka video ja pildi peale, siis tuleb hakata seda lugu muutma.

See on põhjus, miks nad tegelikult üldse ei taha hakata sellest rääkimagi – sest ei ole võimalik hoida ühte ja sama veekindlat narratiivi sellest loost. Ja planeeti kontrollivate inimeste suurim hirm on, et me saame teada, kust need olendid päriselt tulevad. Milleks on – Noa laev. Kosmoselaevad, mis tõid need olendid siia. Ja kuni tänapäevani endiselt toovad neid olendeid siia.

Mitmete aastatuhandete vältel on olnud palju Noa laevu – palju kosmosesõidukeid –, mis erinevaid olendeid meie planeedile toovad. Nende hulgas on maismaa-olendeid ja veeolendeid. Ja kui sa mõtled selle peale – mida paljud on juba teinud – siis sa mõtled: “Aga kuidas me ei näe neid olendeid kogu aeg? Kas või näiteks siin USAs?” Mida inimesed ei mõista, on see, et väga-väga vähe maa-ala USAs on inimeste poolt kasutuses. Suurem osa USA maa-alast on täiesti eraldatud sellest alast, kus inimesed peal elavad, kus on inimeste linnad ja äärelinnad. Suur osa USA maa-alast on valitsuse omand või eramaa. Sama kehtib ka Kanada kohta – valitsuse omand või eramaa. Sama kehtib ka teiste riikide kohta – valitsuse omand või eramaa.

Planeet Maal on inimeste poolt kasutuses väga väike osa olemasolevast maa-alast. Enamik planeedi maa-alast on meie pilgu eest varjul, meie sinna “mängima” ega elama ei pääse. Ja ometi samal ajal valitsusorganid ja maailma juhid, kontrollijad, üritavad meid veenda, et planeet on ülerahvastatud. Ka see on üks järjekordne narratiiv, mida nad tahavad, et me hoiaksime oma mõttemustris, oma teadvuses.

Nii et paljude nende olenditega toimub kokkupuude sellepärast, et me satume nende territooriumile. Me võtame ette pikemaid matkasid sügavamale metsadesse. Me ronime kõrgemale mägedesse, vaatame sügavamale ookeani põhja. Ja seda tehes võime kokku puutuda nende olenditega. Neid olendeid on ohtralt. Meie territoorium võib olla nende territooriumist ümbritsetud. Seega meie rajad puutuvad vahel kokku.

Kui tuleb päev, kus teadmine selliste olendite eksistentsist on täiesti avalikuks tulnud, siis süsteem paneb paika selle, kuidas me neid olendeid näeme ja tajume ning kas me neid olendeid kardame. Ja kui süsteem tahab, et me neid olendeid kardaksime, siis seda süsteemi enda kasu eesmärgil. Näiteks kui nad tahavad evakueerida mõne riigi teatava piirkonna, siis nad võivad kasutada olendi-hoiatust. “Selles alas elab mingi olend, see piirkond on väga ohtlikuks muutunud, teil tuleb evakueerida 60 kilomeetri raadiuses.” Samal ajal ei ole tegelikult selles piirkonnas mingit olendit tüli tekitamas, aga neil on vaja seda piirkonda inimestest tühjaks teha teistel põhjustel, mis on süsteemile parasjagu vajalik, või nad tahavad tekitada tüli selles piirkonnas elavatele inimestele mingil põhjusel, mis on süsteemile teada.

Teine asi, mis võib juhtuda, kui me lõpuks nendest olenditest teadlikud oleme, aga loo narratiiv on valitsejate käes: süsteem võib väita, et need olendid on nakkusohtlikud ja me võime nendelt mingi nakkuse külge saada, mis võib meid väga haigeks teha või isegi tappa, nii et nüüd tuleb võtta seda teatavat ravimit, kui sa elad piirkonnas, kus see olend samuti elab.

Või kui inimkond hakkab haigeks jääma millestki, mille kohta süsteem ei taha, et inimesed tõde teaksid, sest süsteem on ise sellega seotud – siis hakkab süsteem väitma, et kõik jäävad haigeks mingi teatud tüüpi olendi tõttu, kelle nad on väidetavalt identifitseerinud. Ja selleks, et end kaitsta, tuleb teha midagi, mida süsteem ütleb.

Kui jõuab kätte aeg, mil planeedi kontrollijad – süsteemikontrollijad, planeedi juhid – otsustavad, et on sobiv aeg avalikult nende olendite olemasolu tunnistada, siis nad võivad seda esitleda ka ühel teisel viisil. Nad võivad väita, et need olendid on siin loomulikult, nad on loomulikul teel sellest keskkonnast välja arenenud. Põlisolendid. Sest see takistab meid rohkem küsimusi esitamast. Teadus ei olnud neid lihtsalt varem avastanud. Nad võivad hakata seda väga innukalt väitma.

Üks põhjus sellise teooria loomiseks on see, et paljudel juhtudel, kui neid olendeid märgatakse, siis juhtub samal ajal ka midagi üleloomulikku. Mõned inimesed, kes väidavad, et nad nägid olendit, muutuvad täiesti seletamatult paralüseerituks. Nad on justkui kinni külmunud, liikumisvõimetud. Ja see ei ole lihtsalt sellepärast, et nad oleks hirmust halvatud – vaid nad päriselt ei saa ei joosta ega oma käsi liigutada.

Mõned inimesed, kes satuvad kokkupuutesse teatavate olenditega, näevad samal ajal taevas valgussähvatusi. Teised näevad taevas mingit identifitseerimata objekti samal ajal, kui nad märkavad olendit. Mõned inimesed näevad olendil kiirgavaid punaseid silmi. Ja mõned näevad tuleleeke, mis süttivad iseenesest, olendiga kokkupuute ajal või selle järgselt.

Mida need olendid näitavad, on üleloomulikud võimed – mis tähendab, et mitte siit planeedilt pärit, vaid kusagilt, kus olenditel on üleloomulikud võimed. Võimed, mis panevad tuleleegid iseenesest süttima, valgussähvakad taevasse ilmuma… Need on asjad, mida kaelkirjak, elevant, karu või kala teha ei oska.

Mis viib meid hämmastava küsimuseni: kust need olendid pärit on, kes nad siia tõi, ja kuidas nad siia saabusid?

*

Lavastatud tseen, Anthony näitleb.
Tagataustal lennumasina uste avanemise ja signaali piiksumise hääl.

Räägib mehehääl: “Too need kaks lumeinimest siia. Las nad istuvad siia maha. Oh, need kaks hiiglast las lähevad sinna. Oi, jeerum, vaata ette, paberites on kirjas, et need kaks merineitsit on pärit planeet Zoltanilt, nii et ole nendega väga ettevaatlik, see merineitsi seal võib sul pea otsast rebida. Ühe töötajaga juhtus nii. Jaa, see oli kohutav, kõik kohad olid verd täis. Igatahes pargi need merineitsid sinna äärde. Kes veel sellelt laevalt tuleb? Issand jumal, see on ju jõekoletis. Jõekoletistega mulle tõesti ei meeldi tegeleda. Need on kõige hullemad. Miks? Need haisevad nii kohutavalt, nagu okse, kõhulahtisus ja haisvad vetikad ühekorraga. Oota, ma pean oma kaitsemaski tooma. Mis veel laevalt maha tuleb? Ahaa, seal on tulnukast laevajuht, ta tuleb siiapoole ja tahab midagi öelda. Oota, ma pean oma tõlkemasina paika sättima, et ma saaksin aru, mida ta räägib.”
Veidrad tulnuka hääled räägivad, natukene ahvi hääle moodi.

“Rahu, rahu, me võtame kõik, mis teil täna on. Jaa. Nii, ma lülitan tõlkeseadme välja.”

Niisiis, see siin viib meid paari küsimuse juurde. Kui kosmoselaevad toovad meie planeedile neid võõraid olendeid – ja on toonud viimased 100 aastat – siis kas on olemas liit, mis on loodud planeet Maad juhtivate inimeste ja tulnukate vahel? Tehingud ja kokkulepped, mida vahendatakse ja läbi viiakse, et sellised olendid meie planeedile vastu võtta… Või kas need olendid tuuakse siia tulnukalaevade poolt suvaliselt ja planeerimata – millal iganes ja kuhu iganes? Või kas seda toimub mõlemal viisil? Kas mõnikord on tegemist planeedi juhtide ja tulnukate liidu vaheliste tehingutega ja teinekord toovad kosmoselaevad olendeid siia oma suva järgi, ilma kokkulepeteta?

See viib meid järgmise küsimuse juurde. Kas inimesed, kes seda planeeti juhivad, on kontaktis tulnukatega? Kontaktis maavälistega? Ka muudes asjades, mitte ainult selles, mis puudutab neid olendeid.

Planeet Maal leidub hinnalisi (maa)varasid. Maavarasid, mille pärast me peame üksteisega sõdu. Maavarasid, mille pärast me omavahel võitleme. Hinnalised mineraalid, vesi, nafta – need on vaid mõned näited. Meie planeedil tehakse nende (maa)varade kättesaamiseks tehinguid. Need on tehingud erinevate suurettevõtete, riikide, valitsuste, sõjavägede, kulisside taga olevate inimeste vahel. Ja kelle vahel veel? Kes veel tahab oma osa saada? Kes veel tahab selle planeedi hinnalisi maavarasid?

Telefon, mida sa käes hoiad, vajab palju mineraale. Hinnalised mineraalid on põhjus, miks su telefon üldse töötab. Põhjus, miks su arvuti töötab, miks meie tehnoloogia töötab. Põhjus seisneb hinnalistes mineraalides, mida kaevandati selle maa seest.

Kosmoselaevad on samuti tehnoloogia. Ja kosmoselaevad vajavad hinnalisi mineraale. See viib meid tagasi kogu selle suure hulga maa-ala juurde USAs ja teistes riikides, mida tavainimesed ei kasuta, millele meil ei ole ligipääsu, mille peal meil ei lubata kõndida, mida meil ei lubata näha. Sadu ja sadu kilomeetreid maa-alasid, millele meil puudub ligipääs. Ja miks ei ole meil kogu sellele maale ligipääsu – samal ajal, kui meile sisendatakse, et me võtame siin planeedil nii palju ruumi?

Kui kogu planeedi rahandussüsteem ja majandus on üles ehitatud ressursside peale, mis selle planeedi seest pärinevad, ja enamik maa-alast on meile ligipääsmatu – meist eraldatud, kinni mässitud, ning meid sinna ei lubata ja sellest maa-alast meile ei räägita, ega ka sellest, kes seda omab – siis mida planeedi võimuorganid kogu selle maa-alaga teevad? Ja kelle kasutuses on ressursid, mis asuvad neil maa-aladel? Missuguseid tehinguid nendega tehakse? Kas on võimalik, et tulnukad teevad tehinguid inimestega siin planeedil? Maavälised teevad tehinguid väärismineraalide ja muude hinnaliste ressursside saamiseks? Ja see on vahetuskaup. Võib-olla meie saame nendelt maavälistelt vastutasuks tehnoloogiat, samal ajal andes neile väärtuslikke ressursse oma planeedilt? Kas toimub kaubavahetus?

Ja teine asi on see, et ei ole olemas ühtainust tulnukat, ühtainust tulnukalaeva, ühtainust tulnukarassi. On väga palju erinevaid maaväliseid, kes tulevad eri planeetidelt eri galaktikatest. Universumi eri otstest. Juba ainuüksi selles galaktikas, milles asub meie päikesesüsteem, on loendamatuid päikesesüsteeme.

Nii et kas siin planeet Maal tehakse tehinguid erinevate tulnukarassidega? Vahetuskaupa, kus meie anname neile hinnalisi resursse, samal ajal kui nemad annavad meile tööriistu ja tehnoloogiat?

Igaüks usub, et kui me loovutame verd, siis kogu see veri läheb kasutusse, et kogu inimese antud veri läheb otse haiglatesse. Ja samal ajal haiglad ütlevad, et neil pole piisavalt verd, et pidevalt on vaja rohkem veredoonoreid. Aga reaalsus on see, et mitte keegi tegelikult ei kontrolli paberil täpselt üle, kuhu kõik veri läheb. Sest haiglad saavad annetatud verest endale ainult murdosa. Kuhu siis kogu ülejäänud veri läheb? Annetatakse palju verd, kuid ometi suur hulk sellest verest ei jõua sinna, kuhu seda annetatakse.

Ja siis on veel kogu see ülejääv veri, mis tekib sellest, kui vereanalüüside jaoks meie verd võetakse. Testide jaoks on neil vaja vaid üliväikest kogust verd, kuid ometi võetakse meilt alati rohkem verd kui see, mis neil kasutuseks vaja läheb. Nad ütlevad, et ülejääk visatakse ära. Tõde on selles, et tehniliselt võttes on vaja ainult paar tilka verd, et sellest teha terve hulk teste. Aga verd võetakse palju rohkem ja seda kõike ei kasutata ära. Kuhu see ülejääv veri lõppude lõpuks siis läheb?

Võib-olla sa oled keegi, kes usub, et kogu vereanalüüside jaoks kogutav veri kasutatakse ära. See pole tõsi. Nad ei vaja sellest isegi murdosa – vajaminev kogus verd on lihtsalt nii imepisike. Aga kuhu kogu see veri läheb? Ja kuhu läheb ka kogu see veri, mille me veredoonorluse käigus loovutame? Ma räägin vere andmisest väga põhjalikult “Ajupäästja” raamatutes.

Kas on võimalik, et me vahetame oma kõige hinnalisemat ressurssi – milleks on meie elujõud, meie veri, meie päris veri – tehnoloogia ja tööriistade vastu maavälistelt olenditelt? Ja kas on võimalik, et nad teevad selle verega midagi?

Ühe asjana võivad nad näiteks seda verd juua. Maavälised olendid võivad seda kasutada kütuseallikana. Teiseks, nad võivad meie vere seest ekstraheerida väärtuslikke mineraale ja mikromineraale. Kolmandaks, nad võivad vaadata selle seest meie geene. Sest lõppude lõpuks on need ju maavälised olendid, kes meid siia Maa peale elama panid. Palju, palju, palju aastaid tagasi.

On aeg rääkida paar minutit Kuust. Kuul on samuti palju väärtuslikke mineraale. Palju ressursse. Aga Kuu peal ei ole paigas regulatoorset süsteemi. Seal ei ole riike ega valitsejaid. Ei ole inimesi, kes juhiksid kuud. Kuul ei ole vaja tehinguid teha. Maavälised võivad lihtsalt Kuu peale lennata, Kuu kaatritesse laskuda ja hakata sügavalt Kuu seest hinnalisi mineraale kaevandama, ent seda tehes Kuud destabiliseerides ja nõrgestades, lõpuks selle seest õõnsaks kaevandades. Samal ajal destabiliseerib see ka planeet Maad.

Kui palju kaevandusi on praegu Kuu sees? Kui palju erinevaid tulnukarahvaid ja tulnukarasse kaevandavad praegu Kuu sisemuses, eraldades selle küljest hulgaliselt hinnalisi mineraale ja metalle, mida nad vajavad oma tööstuste jaoks? Kas on võimalik, et ühel hetkel variseb Kuu seestpoolt kokku? Ja kui Kuu hakkab lagunema, võivad suured tükid Kuu küljest eralduda ja Maa suunas lennata, lüües Maa oma teljelt välja nõnda tugevalt, et Maa hakkab kihutama Päikese suunas.

Ja see toob meid järgmise küsimuseni. Missugune tulnukarahvus või tulnukarass tahaks, et Kuu kokku variseks, koost laguneks ja Maa oma teljelt välja lööks? See ei ole kindlasti hea tulnukarass. Nii et see toob meid järgmise küsimuseni: kas on olemas halbu tulnukaid? Kas on olemas häid tulnukaid?

Hea ja halb ei eksisteeri vaid siin planeet Maal, kus on nii head – on kavatsused, mis on head; on head inimesed, kes teevad häid tegusid, kes tahavad, et Maal läheks elu paremaks, kes tahavad teisi inimesi ja inimkonda kaitsta. Ja siis on siin planeedil halvad inimesed, kes tahavad teisi inimesi hävitada, kes tahavad, et teised inimesed saaksid haiget, tunneksid end eksinuna, õnnetuna. Halvad inimesed, kes tahavad haiget teha ka planeedile, teades, et see tekitab probleeme headele inimestele.

See sama hea ja halb toimub ka väljaspool Maad, väljaspool meie päikesesüsteemi. Meie galaktikas, väljaspool meie galaktikat, teistes galaktikates. Hea ja halb ei eksisteeri mitte ainult siin planeet Maal. See on kõikjal universumis.

Ahnus eksisteerib planeet Maal – me kõik teame seda. Aga see viib meid järgmise küsimuseni: kas ahnus eksisteerib ka väljaspool planeet Maad? Samad reeglid, mis kehtivad planeet Maal, eksisteerivad ka teistel planeetidel ja teistes universumi paikades. Üks reegel on see: mitte miski pole tasuta võtmiseks. Universumis, päikesesüsteemis ja planeetidel eksisteerib omandiõigus. Kosmoselaev ei saa lihtsalt maanduda planeedil, hakata kaevandama ja võtta endale kõik selle planeedi ressursid, ilma, et nad peaksid vastutust andma teisele tulnukarassile, ja siis algab sõda, ja siis tulevad tehingud.

Tulnukad ei saa lihtsalt sõrme nipsutada, ja kõrgtehnoloogiline tulnukalaev ehitab end ise kolme sekundiga. Jah – võib-olla on olemas selline tulnukarass, kes võib nipsutada sõrmi ja seejärel minema hõljuda, ja niiviisi eri dimensioonide vahel liikuda. Aga igatahes suurem osa tulnukalaevu on endiselt tehnoloogia, mis peab lendama läbi kosmoseruumi ning mida tuleb ehitada ressurssidega, millel on mingisugune hind. Ja lisaks vajab kosmoselaev pidevalt uusi ressursse, et sellega saaks liikuda.

See toob meid tagasi küsimuse juurde: head tulnukad – halvad tulnukad. Missuguseid tehinguid nendega tehakse? Missugune kaevandamine toimub? Kas Maa peal kaevandatakse? Kas tehinguid tehakse heade tulnukatega või halbade tulnukatega? Või kas tegemist on natukene mõlemaga?

See toob meid veel ühe küsimuseni. Kas halvad tulnukad, kes võivad kontaktis olla Maa valitsejatega, õpetavad neid Maa valitsejaid, kuidas inimesi kontrollida? Ja kas see tähendab, et head tulnukad, kes on kontaktis Maa valitsejatega, proovivad teha vastupidist – vabastada inimesi selle planeedi pahategijate kontrollist?

Mis nüüd toob meid uue teema juurde. Kas meie hulgas elab maaväliseid olendeid? Kui meie hulgas elab maaväliseid, siis see peab olema kombinatsioon nii halbadest kui headest maavälistest olenditest. Ja see kombinatsioon halbadest ja headest, kes meie keskel elavad – misjaoks nad siin on? Mis on nende tööülesanne? Mida nad teevad? Ja kelle jaoks? Nad ei ole siin pelgalt selleks, et lihtsalt kõndida hot dogi putka juurde, tellida omale hot dog tsilli, juustu ja peekoniga, seda süüa, nautida ja siis öelda, et nad tegid seda kõike vaid selleks, et kogeda veidi teistsugust kulinaarset elamust.

Kosmoselaev ei lenda maha miljoneid kilomeetreid, et lihtsalt siia maanduda, ühineda meie kogukonnaga, oma kuju muuta, meiega koos ringi logeleda, natukene lõbutseda, palli mängida, ujuma minna ja meie toitu süüa. On suuremad põhjused, on suurem eesmärk. Kui tegemist on halva tulnukaga, siis eesmärk on siseneda meie teadusmaastikule, meie meditsiini, meie sõjaväkke ja kõikidesse teistesse valdkondadesse, millel on suur mõjuulatus.

Ja võib-olla see on põhjuseks, miks UFOde ja kosmoselaevade nähtuseid on kõikide nende aastakümnete ja põlvkondade vältel kutsutud ilmajaama õhupallideks, pettuseks, vikerkaareks, meteoriidiks, langevaks täheks. Selliste avastuste varjamise ja inimeste kogemuste mittevalideerimise põhjus võib vabalt seista selles, et võimul olevad inimesed, kes kogu planeeti juhivad, ei pruugi tahta, et inimesed teaksid UFOde ja maaväliste eksistentsist – sest nad võivad potentsiaalselt meie keskel elada.

Mida rohkem me maaväliste kohta õpime, seda rohkem see muutub normaalsuseks – UFOd eksisteerivad, maavälised eksisteerivad, on nii palju tõestusi kokkupuudetest… Valitsus teab selle kohta, maailma juhid teavad seda, me kõik teame seda ja me oleme üks suur õnnelik perekond, kes seda tunnistab… Kui selline asi juhtuks, siis see avaks ukse teistele mõttekäikudele, mis ei tundukski enam nii ebatõenäolised, näiteks – oota korra, kui on olemas nii palju kokkupuuteid kosmoselaevade ja maavälistega, siis kas on võimalik, et nad ka kõnnivad ja elavad meie keskel? Ja kes on sellega seotud?

Mis toob meid järgmise teema juurde. Sedamööda, kuidas maavälisest elust saab tavateadmine, tava-arusaam, tavaline osa igaühe igapäevaelust, võib sisse lüüa hirmu faktor. Ja see hirmu faktor võib olla jälle üks uus narratiiv, mida kasutatakse, et maailmale õpetada, mida nad peaksid maavälistest arvama või kuidas nad peaksid uskuma seda, mida nad maaväliste kohta näevad.

Kui kogu maailm on ühtseks saanud selles osas, et kõikide jaoks on ilmselge teadmine, et tulnukad eksisteerivad, see on igaühe ellu integreeritud – siis võib muutuda lugu sellest, kes need maavälised on ja mida nad meiega teevad. Või siis võib tulla aeg, mil maailma kontrollivad inimesed väidavad, et midagi on halvasti, midagi halba on nende maaväliste tõttu juhtumas. Siis lugu muutub ja kõik hakkavad hirmu tundma, ja sellest saab jälle viis, kuidas kõiki kontrollida.

Ja see võib viia uue valenarratiiviga looni: et kõik maavälised on meid sihikule võtnud, mistõttu kogu planeedil tuleb ühiselt kokku koonduda ja luua sõjarelv maaväliste vastu. Narratiiv, mis ei pruugi isegi tõsi olla. See on taaskord narratiiv, millest kasu lõikavad inimkonna kontrollijad, inimesed planeedil, kes kontrollivad kõiki ja kõike. Ja võib-olla lõikavad sellest kasu ka maavälised, kes nendega koostööd teevad.

*

Räägime sellest, mida inimesed siin planeedil kõikide sajandite vältel otsinud on. Pühad reliikviad. Religioossed reliikviad. Seaduselaegas (Kuldne laegas Moosese II raamatust). Püha Graal. Veronika rätt. Püha Edwardi sõrmus.

Alustame Püha Graaliga. Paljud usuvad, et Püha Graal oli jooginõu, millest Kristus jõi koos oma apostlitega viimasel õhtusöömaajal. Seda jooginõud ei ole kunagi leitud. Seda on otsitud sajandeid. Inimesed üle kogu Maa on seda jooginõud otsinud. Templirüütlitel oli kirstude viisi erinevaid anumaid – hõbeanumaid, kuldanumaid, smaragdide, teemantite ja rubiinidega kaunistatud anumaid. Aga mitte ainult hõbedast ja kullast, vaid neil oli kogutud jooginõusid ka tinast, pliist, puidust. Kui ringles kõlakas, et mingist kirikust leitud puitanum oligi kadunud püha jooginõu, graal, millest Kristus jõi, siis templirüütlid krabasid selle endale, lisasid selle oma kollektsiooni, lootuses, et see anum avaldaks ennast neile, näitaks oma võimeid, oma pühasid võimeid, sest see oli anum, millest Jeesus Kristus jõi viimase õhtusöögi ajal.

Püha Graali ei otsitud ainult sel põhjusel, et Jeesus sellest jõi, vaid kuna selle jooginõu kohta räägiti lugusid, et see polnud mitte lihtsalt tavaline tass, vaid et see nägi välja ebatavaline ja et selles olid peidus mingisugused võimed.

Kas võib olla, et Püha Graal oli tegelikult mingi seadeldis, tööriist… Tulnukate tööriist või mingitlaadi instrument? Ja mis siis, kui Püha Graal ei olnud tehtud lihtsalt kullast, hõbedast, puidust, tinast või pliist… Vaid see oli valmistatud hoopis teisest metallist? Ja mis siis, kui see seadeldis ei olnud mitte graal, vaid sellel oli graali kuju, et selles oleks võimalik hoida vedelikku? Nii et sel momendil seda kasutati vedeliku hoidmiseks, et apostlid ja Jeesus Kristus võiksid sellest juua?

Ja kui kaua Jeesus Kristus seda graali – või seadeldist – omas? Kas see oli temaga koos mitmeid aastaid? Ja mida see seade või graal tegi? Kas see oli ellujäämistööriist? Kas see oli soojendi? Kas see oli jahuti? Kas see oli navigatsiooniseade? Kas see võis koguni olla kommunikatsiooniseade – sellega, mis on ülal? Või oli see lihtsalt vana puitanum, mille apostlid pärast õhtusööki ära kaotasid. Ja millal algasid otsingud Pühale Graalile? Kas see algas vahetult pärast Jeesus Kristuse ristilöömist? Või algasid otsingud Pühale Graalile juba ammu enne, kui graal Jeesuse Kristuse kätte sattus?

Ja siis on veel Seaduselaegas. On räägitud, et selle ehitas Mooses ja see kannab endas tahvlit kümne käsuga. Veel üks asi, mis Seaduselaekasse hoiule pandi, oli Aaroni sau – järjekordne israeliitide hinnaline reliikvia. Seaduselaegas rändas kaasa koos Moosese ja israeliitidega sinna, kuhu nad läksid. Kas on võimalik, et Seaduselaegas ei olnud ehitatud Moosese poolt, vaid oli hoopis maavälise päritoluga tööriist, mis Jumala juhatusel Moosesele anti? Ja see tulnukate tööriist – laegas – toitis israeliite. Hoidis neid näljasurma suremast. Kütuseallikas, mida laegas tootis, oli manna, nii et israeliidid said süüa.

Räägiti, et Seadusealekal on jumalikud võimed. Nii et kui vaenlased tulid, siis israeliidid pidasid lahingus vastu tänu Seaduselaekale. Kas laegas võis olla võimas seade, mille Jumal oli saatnud tulnukate vahendusel alla Maa peale ja andnud Moosesele, et tema rahvas päästa? Kas Aaroni sau võis olla tööriist – tulnukate tööriist, seade – mis töötas koos Seaduselaekaga – teise tulnukate tööriistaga? Ja kas neid mõlemaid kasutati selleks, et eraldada Jordani jõe vesi kaheks, et israeliidid saaksid sealt läbi minna? Või oli see lihtsalt Moosese ehitatud puidust kast, mille Jumal oli käskinud ehitada kümne käsu ja Aaroni saua hoiustamiseks?

Anthony näitleb lavastatud stseeni.

Mehehääl: “Kuulge, me peame minema ja laeka võtma. Mooses ütles, et me seda teeksime. Teie ka, me kõik. Ma ei tea, miks Mooses tahab alati, et just meie seda teeksime. Okei, kas olete valmis seda tõstma? Oi, ettevaatust, ära pilla Aaroni saua maha, mida iganes sa ka ei teeks. Jaa, kui sa Aaroni saua maha kukutad, siis võib midagi halba juhtuda. Seda on ennegi juhtunud. Okei. Kas te olete ka näljased? Kas te tahate laeka kaane lahti teha ja natuke mannat võtta? Jah, teemegi seda, mul on ka kõht tühi. Oih, Mooses tuleb, kiirustage. Võtke laegas. Me peame selle alla Jordani jõe äärde viima. See on meie järgmine sihtkoht.”

On nii palju, mida me ei tea elu kohta siin planeedil. Me teame sellest ainult natukene ja me oleme ainult väikese osa sellest dokumenteerinud. Ja see, mis meil ka on dokumenteeritud – kas see on dokumenteeritud korrektselt, täpselt?

Paljud sellel planeedil tehtud avastustest on meie eest varjatud, meie silme eest varjule pandud. Need avastused ei ole mõeldud üldsusele nägemiseks, neid ei õpetata koolis. Meil ei ole isegi lubatud teada meie enda inimkonna tegelikku ajalugu. Me elame ajas, kus isegi kui mõni arheoloog avastaks mõne sügava, uskumatu leiu maa seest, mida teadus ei suuda selgitada, siis seda hoitaks meie eest varjul, et meie seda ei näeks ega mõistaks, mis see tegelikult on. Kui arheoloogide poolt avastataks maa seest miski selline asi nagu Seaduselaegas, ja see ka päriselt oleks maaväline tehnoloogia – seade või miski, millel on ülivõimed – siis meie ei näeks seda mitte kunagi. See võetaks meie käest ära. Seda varjataks. Ja seda kasutataks kas kurjadeks eesmärkideks või lihtsalt paigutataks igaveseks kuskile varjule.

Elavad Sõnad Kaastunde Vaimult:

Leidub inimesi, kes usuvad, et me oleme ainsad elusolendid kogu universumis ning et kusagil peale planeet Maa ei ole rohkem elu. Et me oleme ainsad, kes eksisteerivad, ja mitte kedagi rohkem kusagil ei eksisteeri ega ole kunagi eksisteerinud väljaspool seda maailma, mida me kutsume koduks.

Ja see on okei.

Paljud usuvad, et me oleme universumi kõige intelligentsem eluvorm ning et kosmosest pärit tulnukad on vaid muinaslood ja fantaasiad, mis on loodud filmide ja meie kujutlusvõime jaoks, veendes meid selles, et maaväline elu ei ole reaalsus siin meie päriselu maailmas, ning et tulnukad on välja mõeldud vaid lõbu pärast.

Mõned meist, kes küll usuvad, et elu väljaspool meid eksisteerib ning et leidub eluvorme, kes sisenevad meie päikesesüsteemi ja atmosfääri, ei suuda ikkagi täielikult aktsepteerida, et on olemas niivõrd palju enamat, kui vaid taevas lendavad identifitseerimata tulukesed.

Meid õpetatakse, et asju, mida me ei näe, ei ole päriselt olemas. Meid õpetatakse, et ainsad eluvormid siin oleme meie ja metsik loodus, ning et rohkem humanoidseid eluvorme sellel planeedil ei kõnni.

Kuni ühel päeval me kogeme seda ise. Ja mõndade inimeste puhul, kui nad tõesti näevad midagi, mis ei ole seletatav või tundub võimatu mõistusele vastu võtta, siis midagi nende sees muutub. Nende teadvuse tase muutub, nende igapäevaelu ei ole enam mitte kunagi sama.

On nii palju, mida me ikka veel ei mõista… Kuid mida me võiksime mõista, kui meile ainult antaks valik ja vabadus näha, mis see on, mida meie eest algusest saadik on varjatud.

Ja võib-olla siis me lõpuks usume, et seal väljas on nii palju rohkemat kui ainult meie.

Rubriigid
Kõik Taskuhääling

HAMBAD: Kõiki puuritakse

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
"021 Teeth: Everyone's Getting Drilled "

Me ei mõista, et hambaprobleemide juurpõhjuseid on mitmeid. Meie eluajal ei seisa me silmitsi vaid ühe või kahe probleemiga, mis meie hambaid võiks mõjutada. Asi ei ole vaid selles, kas sa pesed piisavalt palju hambaid või kas sa pesed hambaid pärast magusate asjade söömist. On olemas tõelised peidetud põhjused, millest professionaalid pole teadlikud, mis põhjustavad hambaprobleeme. Tihti süüdistatakse geneetikat, ebapiisavat hammaste hoolitsust või liiga suurt suhkru tarbimist, aga see pole tegelikkuses tõde. Tõde on midagi palju enamat.

Tagataustal hambaarsti kabineti helid, hammaste puurimine ja puhastamine. Anthony räägib summutatud häälega, justkui ta istuks hambaarstitoolis ja tal oleks mingi vatitups huule all ning suu lahti, näitleb: „Kui kaua ma olen vegan olnud? Ma olen vegan olnud kolm aastat. Te arvate, et sellepärast mul ongi hambaaugud? Sellepärast ongi mul hambaprobleemid, et olen vegan? Okei, ma mõistan.. Te arvate, et asi on puuviljades? Nojah, ma söön puuvilja, aga mitte just eriti palju. Aga… see mees, kes teise kabinetti läks hambaarsti juurde, kas tema on ka vegan?“

Ei. Teises kabinetis hambaravi saav mees ei olnud vegan. Ei olnud taimsel toitumisel. Aga hambaarstide jaoks paistab see olevat kõige lihtsam vabandus. Sest kui ma meenutan, aastaid tagasi… Lähme 20 aastat ajas tagasi. Kui sa olid üks neist ülivähestest inimestest (vähemalt USA-s oli neid vähe), kes toitus täistaimselt või oli vegan, ja kui sul tekkis mõni hambaauk, siis – unusta ära. See hambaauk oli sul seetõttu, et sa olid vegan. Kui sa läksid ükskõik missuguse arsti juurde, siis võis garanteerida, et alati süüdistati su vegan-dieeti. See oli 20 aastat tagasi.

30 aastat tagasi, kui sa olid vegan ja läksid hambaarsti juurde, võidi sulle politsei kutsuda. Sest sind peeti nupust nikastanuks, kui sa olid täistaimsel toitumisel 30 aastat tagasi. Ja kui sa olid vegan ja läksid hambaarsti juurde ja sul oli juhtumisi laps kaasas, siis nad ähvardasid sult lapse hooldusõigused ära võtta. Nad tahtsid helistada vastavale ametiasutusele, et sult laps ära võetaks, kuna sa „näljutasid oma last puu- ja köögiviljadel“ ega andnud neile seda piima, mida nad „vajavad“, seda juustu, mida nad „vajavad“. Sa ei andnud neile burgerit, hot dogi, liha, mida nad „vajavad“. Nii raske oli olukord 30 aastat tagasi. Seda tõesti juhtus USAs palju.

Niiet.. Kui sa olid tol ajal täistaimsel toitumisel ja sul tekkis hambaauk… või isegi kui sa aevastasid, (naerab), siis isegi selles süüdistati otsekohe su toitumist. Rääkimata siis hambaaugust. Ja pole mingit vahet, et teises kabinetis hambaravi saav mees sõi liha. Vahet pole, isegi kui sa olid ainus vegan, kes terve aasta jooksul sellesse hambaarstikabinetti sattus – ikka süüdistati su vegan toitumisstiili. Sa said omale märgi külge, seal ootesaalis istudes, kui arstid ja õed su haiguslehte koostasid.

Liikudes ajas edasi tänasesse päeva, siis ega tegelikult palju pole muutunud. Ainus asi on see, et enam nad ei võta su lapsi ära. Jumal tänatud. Aga siiski – nad arvavad, et su hammaste olukorras on süüdi sinu vegan dieet. Ent kui sa oled keto-toitumisel, siis hambaarst absoluutselt ei puuduta seda toitumise teemat. Tegelikult on suur võimalus, et ka hambaarst ise on ketodieedil. Hambaarst võib kommenteerida: „Ohoo, sa sööd oma kvaliteetset valku, väga hea. Sööd köögivilju – fantastiline. Sa ei söö ju ometi palju puuvilju, eksole?“ – „Ei, ei, ma ei söö üldse puuvilju.“ – „Noh, siis on teil suurepärane toitumine, ma ei teagi täpselt, miks teil praegu hambad välja kukuvad.“

Nüüd lähme veelkord ajas tagasi. Aga läheme tagasi 50 aastat. Läheme 70ndatesse. Paku, mida su hambaarst tol ajal tahtis, et sa teeksid? Ta tahtis, et sa sööksid õuna. Õuna! Kas mäletad seda postrit, kus oli õun, kes hoidis hambaharja käes? Nad tahtsid, et sa sööksid puuvilja – aga nüüd, kuna terviseliikumine on suuna võtnud puuviljahirmu poole ja hambaarstid on ka kõik sellesse kaasa tiritud, nüüd võetakse puuvilju kui suhkruallikaid ning usutakse, et puuviljasuhkur on hammastele halb. Õun ei ole enam hambaravi osa ja puuviljasuhkrust on saanud vaenlane. Hambaarstid ütlevad, et puuvili on samaväärne kommiga. Puuvili EI OLE samaväärne kommiga.

Leidub inimesi, kes söövad nii palju kommi, koogikesi ja muud magusat, kui nad vähegi tahavad. Mõned lapsed võivad süüa suures koguses erinevaid komme, ilma, et neil hammastega mingeid probleeme tekiks. Ja siis on need lapsed, kelle hambad lihtsalt lagunevad suus (nn „lutipudelikaaries“) ja välja kukuvad. Ja seda juba väga noores eas. Sest asi ei olnud mitte kunagi suhkrus! Asi on teistes asjades – mineraalipuudus, vanematelt perekonnaliinipidi päritud toksiinid ja mürgid.

See on ka põhjus, miks üks keskkooliõpilane võib süüa täpselt samu toite, mida sööb teine keskkooliõpilane, aga neil on hammastega täiesti erinev olukord – näiteks ühel neist on viisteist hambaauku ja teisel kolm. Või on ühel kakskümmend hambaauku ja teisel pole mitte ühtegi. Aga nad söövad kõik praktiliselt sama toitu. Sama kogus suhkrut toidus, samad toidud-joogid.

Kuid, huvitaval kombel… keegi neist ei söö eriti puuvilja. Mõtle sellele korraks. Kui palju keskkooliõpilasi sööb suures koguses puuvilju? „Oodake mind, ma jään tundi hiljaks, mul on siin kast mangosid, mis on vaja ära panna! Appike, ma jään bändiproovi hiljaks, kuna mul on terve auto täis arbuuse, mangosid ja banaane, mis vajavad kuskil hoiustamist. Oodake mind, mu ema pakkis mulle kaasa viis kotitäit puuvilju – õunu, virsikuid, kirsse, pirne, ploome, ja ma tahan need enne ära süüa, kui me edasi lähme. Oi ei, ma ei saagi lõpuballile tulla, kuna seal ei pakuta üldse puuvilju, mida ma saaksin süüa. Või arvate, et seal pakutakse puuvilju?“

Ja mis toimub ülikoolis? Kui paljud üliõpilased söövad palju puuvilju? Pooled üliõpilastest on ilmselt parasjagu end kuskil umbe joomas ning teine pool tõenäoliselt ikkagi puuvilju ei söö. Keegi kindlasti mõnikord, mõne aja tagant, sööb mõne maasika või banaani toidu sees. Aga see on ka kõik. Kuid ometi arvab hambaarst, et puuvili on põhisüüdlane. Ja jumal hoia selle eest, kui sa ütled hambaarstile, et sa oled täistaimsel toidul ning sööd rohkem puuvilja kui keskmine inimene. Siis on täiesti kindel, et hambaarst usub, et hambaaukude põhjustaja on sinu dieet.

Hambaravi on vaid üks koht, kus selline lähenemine kehtib. Kujuta ette, et sul on autoimmuunhaigus ja sa lähed mõne tava- või alternatiivravi arsti juurde. Seal kuuled samamoodi: „ole ettevaatlik puuviljade kogusega, mida sööd. Puuviljasuhkur on sulle halb. See võib isegi su autoimmuunhaigust hullemaks teha.“ Nüüd oled olukorras, kus kõik arstid JA hambaarstid kardavad puuvilja, kuigi see isegi pole mitte mingilgi moel kunagi probleemi allikaks olnudki.

Puuviljasuhkur ei ole sama asi, mis maisisiirup ja töödeldud suhkur. Need ei ole absoluutselt sama asi. See suhkur, mida inimesed peamiselt söövad, on toidukemikaalid, säilitusained, lisaained. Ka rasvad on alati sinna sisse segatud – õlid, töödeldud õlid, nisugluteen. Kõik see on ühte tootesse kokku pandud. Kui sa sööd sellist toodet, siis probleem ei ole isegi mitte suhkrus, mis seal on, vaid kõiges selles kokku. Ent me alati süüdistame ainult suhkrut, mitte kõiki neid teisi asju.

Mitte keegi ei ütle – „Hei, näed, sellel inimesel on tõsine toitainepuudus, mis ulatub tagasi juba tema lapsepõlve, tõenäoliselt isegi emaüsasse, kus ta ei saanud piisavalt toitaineid.“ Mitte keegi ei ütle, et see on päriselt probleemi põhjus. Ja mitte keegi ei ütle – „Kas probleemi põhjuseks võiksid olla ka toksilised raskmetallid inimese kehas: elavhõbe, plii, alumiinium, vask?“ Mitte keegi ei pea seda probleemi põhjuseks. Ja mis siis, kui probleemi põhjuseks on ka teised asjad – kemikaalid, toksilised ained, pestitsiidid, herbitsiidid, fungitsiidid, parfüüm, lõhnaained, õhuvärskendid, lõhnaküünlad ja paljud teised toksiinid. Võib-olla need mängivad ka mingit rolli kõiges selles…? „Ei, asi on suhkrus,“ arvavad arstid.

Mis puudutab toitainepuudust, siis me võime juba siia maailma sündida toitainepuuduses. Ja isegi, kui me ei sünni siia maailma tõsise toitainepuudusega, siis sünnime me ikkagi vähemasti mõningase toitainepuudusega. Ja mida vanemaks me saame, seda rohkem toitainepuudus süveneb, seda ka erinevates keha piirkondades. Mida aasta edasi, seda suuremaks kõik erinevad toitainepuudused kasvavad. Ja nüüd oleme omadega kohas, kus asjad hakkavad valesti minema. Üks koht, kus need valesti hakkavad minema, on hambad.

Hambad on nagu aja kapslid. Need ongi sõna otseses mõttes ühed väikesed emailist aja kapslid, mis istuvad meie suus. Need võivad mõnda aega vastu pidada, vasu pidada, veel natukene vastu pidada… vastu pidada isegi suurtes raskustes, ajal, mil toitainepuudus üha süveneb… vastu pidada toksiliste ainetega kokkupuute ajal… ja siis üks hetk need lagunevad.

Toitainepuudused võivad suuresti varieeruda. Alates B12 puudusest, tsingipuudusest, mangaanipuudusest, kuni kõiksuguste erinevate mikromineraalide, antioksüdantide, polüfenoolide, antotsüaniinide, kaltsiumi ja räni puuduseni. Kõik need erinevad toitained, mikromineraalid, fütokemikaalsed ühendid – nende puudused kuhjuvad. Ja see, mida me oma kehasse paneme, ei ole piisav, et meid järje peal hoida ning tasakaalustada seda, mida me kaotame. Eriti siis, kui oleme kohvijoojad, äädika tarbijad – need asjad panevad meid veel lisakoormuse alla ja nõrgestavad tohutult meie hambaid.

Lapsed sünnivad siia maailma toitainepuudustega. Ajaks, mil nad on 3-aastased, võivad neil juba olla kõiksugused hambaaugud. See juhtub juba nii noorelt. Need on toitainepuudused, mille oleme endaga siia ilma kaasa saanud oma perekonnaliinipidi. Need on pärilikud toitainepuudused. Lisaks neile mõjutavad meid ka päritud toksiinid. Toksilised raskmetallid, teised mürgid ja kemikaalid. Need kõik mängivad rolli hammaste tervises – kaasaarvatud selles, mis puudutab kaltsiumit ja hammaste tugevust.

Kuid ka selles, mis toimub hammaste sisemuses. Sul võib olla hammas, mis näeb eemalt hea välja, aga seest on probleemne, väikseid poore täis, mida hambaarstid ja isegi X-ray ei pruugi näha, aga need on seal, ja hammas pole enam eriti tugev. See on ka põhjus, miks sa kuuled lugusid, kus keegi hammustas kogemata kirsikivi ja murdis hamba. Samas kui teine inimene, kes hammustab samamoodi kirsikivi, ei murra hammast – sest tal on tugevad hambad.

Niiet ära lase end ninapidi vedada sellel, mida sa väljaspoolt näed. Hamba sisemust sa ei näe – ja see on see koht, kus on toitainepuudused.

Inimesed on suurepärased kogujad. Neile meeldib asju koguda – autosid, maale, ja kõike muud. Aga kõige suuremad kogujad on tegelikult inimkehad. Nad koguvad toksilisi raskmetalle, mürke, kemikaale, kõiksugust sodi – meie keha suudab kõike seda koguda ja sisse imeda. Lisaks kogub meie keha pisikuid – kogub neid restoranidest, erinevatest suhetest, ostukäru pinnalt, avalikus tualetis… Ära lase end lollitada, kui keegi ütleb, et igasugune kokkupuude pisikutega teeb su immuunsüsteemi tugevamaks ning et sa peadki kogu aeg nendega kokku puutuma, sest see karastab sind. Tegelikult on asi täpselt vastupidi – see nõrgestab sind. Lõpuks on sul kehas liiga suur kogus pisikuid.

Kuid jah – me oleme suurepärased kogujad. Ja see, mida me aastate jooksul endasse kogume, hakkab samuti meie hambaid mõjutama. See on samuti miski, mis mõjutab aja kapslit.

Kui me kogu aeg oma kehale teadmatusest liiga teeme, kogume toksiine, mürke ja pisikuid endasse ning kehvasti sööme, siis ühel hetkel me ärkamegi hommikul üles ja hammastega on probleem. See paneb meid kohe palavikuliselt mõtlema ja põhjust otsima: „mida ma tegin? Miks mu hambad lagunevad? Mida ma eelmisel kuul teha võisin, mis võiks seda põhjustada? Hmmm… Ma käisin ratsutamas… Ei, see pole see. Ma käisin ujumas.. See pole ka see. Hmm.. Ma proovisin korraks seda uut toitumist… Kas see ongi põhjus, miks mu hambad lagunevad? Jaa, ma jõin esimest korda sidrunivett. Ja sõin natuke puuvilja. Ma vist proovisin ka oma sõbra soovitusel sellerimahla. See ongi probleem?“

Kuidas meil mineraalipuudused tekivad? Üht osa sellest mängivad ka patogeenid. Kui meie keha võitleb erinevate patogeenidega – isegi kasvõi gripiviirusega, siis selleks kulutab keha oma toitainete varusid, kuna su immuunsüsteem ja su keha peavad väga jõuliselt seda viirust maha suruma. See võib olla ka C* viirus. Ja kui sul on kehas EBV, vöötohatis, mõni Herpes Simpex, HPV, tsütomegaloviirus, streptokokk või ükskõik missugune patogeen, mis põhjustab kroonilisi sümptomeid, siis su keha on nendega pidevas võitluses, proovides neid kontrolli all hoida. Sul tekivad mineraalipuudused kasvõi juba seetõttu, kui palju tsingivarusid see võitlus nõuab. See nõuab ka teiste mikromineraalide varusid, antioksüdantide varusid, C-vitamiini varusid, et nende patogeenidega võidelda. Seetõttu jääb vähem C-vitamiini sinu igemetele ja hammastele. Su hambad ja igemed vajavad antioksüdante nagu C-vitamiin. C-vitamiin on hammaste tervises ülimalt tähtsal kohal. Aga kogu see C-vitamiini varu kulutatakse ära, kui keha peab võitlema EBV või vöötohatisega. (Sul ei pruugi esineda nähtavat löövet, aga sul võib ikkagi olla vöötohatise viirus kehas, millega keha peab kogu aeg võitlema.)

Patogeenid eraldavad oma elutegevuse tagajärjel mürke, millega keha peab samuti tegelema. Need mürgid põhjustavad näiteks nahaprobleeme nagu ekseem, psoriaas, vitiliigo jne. Nende mürkide hulgas on dermatoksiinid (nahamürgid), neurotoksiinid (närvivmürgid) ja muud jääkproduktid, mis lõhuvad immuunsüsteemi. Ja mitte ainult seda, vaid need loovad väga happelise keskkonna meie kehas. See happeline keskkond nõuab suurel hulgal kaltsiumi, et seda puhverdada. Kaltsiumi on vaja nende toksiinide neutraliseerimiseks. Ja kust see kaltsium tuleb? Kas juustust, piimast? Ei, see kaltsium ei tule sealt. See tuleb sinu hammastest. Sinu luudest. Seda kaltsiumi kasutab keha mürkide ja toksiinide neutraliseerimiseks.

Niiet kui keegi ütleb sulle – „mida sa kardad mustust, see karastab sind ja teeb sind tugevamaks!“ – siis ei, ei tee. Pisikud teevad meid haigemaks.

Kui me sünnime siia maale, siis juba sündides on meil palju raskmetalle kehas. Osadel inimestel rohkem kui teistel. Ja läbi elu me muudkui kogume neid juurde. Metallid on väga happelised. Need kuhjuvad kehas. Need puutuvad kokku teiste mineraalidega, põhjustades sel moel veelgi rohkem mineraalipuudust. Patogeenidele meeldivad toksilised raskmetallid, sest neile meeldib neid süüa. Pärast söömist eraldavad nad jääkprodukti, mis on selle raskmetalli metüleeritud vorm. Kõik see kokku loob erakordselt happelise keskkonna ja sinu immuunsüsteemil on siis vaja palju rohkem tööd teha, et sellega võidelda. Su immuunsüsteem peab seda kõike „alla kugistama“ – toksiine, mürke, patogeene ja nende jääkprodukte. Ja kui meie immuunsüsteemil on nii palju tööd, peab ta üle töötama, ja see on probleem, kuna mis siis nüüd meie igemeid ja hambaid kaitseb? Ka meie suu vajab tugevat immuunsüsteemi. Ja kogu selle ülihappelise keskkonna tõttu, mida need mürgid meie kehas loovad, peab keha seda happelisust hakkama neutraliseerima kaltsiumi abil.

Ja kui rääkida veel ka äädikast, kohvist, kiirtoidust, MSG-st, säilitusainetest… Kõik see kokku põhjustab samuti keha ülihappelisust, toitainepuusut, immuunsüsteemi nõrgenemist. Ja me kaotame hammastest kaltsiumi. Aga me võime kaua elada, ilma et me isegi tunneks, et midagi sellist meie kehas toimub. „Oh, minuga on kõik hästi… Võtan veel ühe tassi kohvi! Võtan veel natuke seda äädikaga toitu.“ Ja siis ühel hetkel järsku – põmm. Aja kapslid hakkavad murenema.

Meie hambad on nagu väikesed aja kapslid. Ühel hetkel hakkavad need „avanema“. Ja siis tuleb juureravi. Augud, hambakroonid, hambaimplantaadid, proteesid… kõik see hakkab nüüd meie ellu tulema, kuna hambad on hakanud koost lagunema.

Ja see, mida meie hambad kaotavad – me ei pane piisavalt neid asju oma kehasse tagasi. Me muudkui kaotame ja kaotame, aga me peaksime ka midagi asemele panema! Seda tuleb meil õppima.

Kõik inimesed on erinevad. Kõik sünnivad siia maailma erineva pagasiga. Mõnel on rohkem elavhõbedat, mõnel rohkem alumiiniumi, mõnel pliid, mõnel kemikaale ja toksiine, mõnel pestitsiide, mõnel lõhnaaineid, mõnel plastikut, mõnel kloriidi… Ja tee peal koguneb samuti omajagu asju. Mõned inimesed sünnivad siia maailma kahe või kolme erineva patogeeniga, kahe või kolme ebasoodsa bakteriga. Ja siis me elu jooksul kogume veel neid ja see kõik kuhjub ja kuhjub meie kehades. See on see, mis muudab meid kõiki erinevateks.

Mõni inimene võib elada kellegi naabruses, kes pidevalt pritsib kemikaale, ja nad hingavad seda sisse. Mõni teine inimene võib elada üksinda metsa sees, tema hingab pidevalt sisse keemiapilvi. Mõni teine inimene on võib-olla palju joonud toksilist vett – toksilist kaevuvett või toksilist linnavett. Ka ühe linna sees olevad eri piirkonna veed on erineva toksilisusega. Ja see kõik muudab meid erinevateks. On nii palju erinevusi ja nüansse, mis meid ja meie keha mõjutavad.

Muidugi on meie kõigi hinged samuti erinevad. Aga oluline on teada detaile – mis muudab meie kehad teistest erinevaks. See on oluline teadmine siis, kui sa jääd haigeks.

Ja siis on muidugi ka need erinevused – kui palju igaüks teadlikult oma kehasse mürki paneb. Kes suitsetab, kes teeb kanepit, kes veipib, kes võtab tablette… Ravimid tapavad hambaid. Nemad on ühed peamised hammaste hävitajad. Sa võid olla antidepressantidel või ärevuse ravimitel, stimulantidel. Võib-olla antibiootikumidel. Mis juhtub, on see, et aeg läheb edasi… aga hambad mäletavad. Isegi kui meie ise unustame. Niiet äkki, ootamatult, 2 aastat hiljem, hambad järsku hakkavad nõrgenema või lagunema või tekivad hambaaugud või hammas murdub.

Ja mitte keegi ei oska otsi kokku viia, et ravimid on hambaid kahjustanud. Sest mitte ükski arst, ei tava- ega alternatiivravis, ei ütle sulle, et ravimite kõrvaltoime on hammaste lagunemine. Ravimid sisaldavad metalle ja toksiine, mida su keha peab neutraliseerima. Su keha peab su luudest ja hammastest kogu kaltsiumi välja viima, et nendega võidelda. Seda sa oma arstidelt ei kuule.

Ja siis võib juhtuda, et sa oled keegi, kes on olnud juba mõnda aega ravimite peal ning järsku otsustab, et tahaks hakata oma toitumist ja elustiili muutma. „Tahaks proovida midagi uut. Kuulsin väga palju head sellerimahla kohta.“ Ja see inimene proovibki sellerimahla, kuid mõni kuu hiljem hakkavad hambad lagunema – ja süüdistatakse sellerimahla! Mitte kõiki neid vägevaid toksilisi ravimeid. Need ei saa kunagi süüd endale. Aga tegelikkuses on ravimid väga tugevalt happelised. Väga-väga happelised. Isegi kui sa oled kunagi aspiriini vaid keele peal proovinud, siis juba see happelisus on üle võlli. Ja pika aja peale nende ravimite võtmine nõuab ikka tõsiselt suurte kaltsiumivarude kasutuselevõttu. Nii kaobki hammastest kaltsium, selleks, et puhverdada ülihappelisust.

Kahjuks oleme me alati kiired süüdistama toitumist, puhastuskavasid… Kõike seda, juues samal ajal kohvi ja mitte mõistes, et SEE võtab samuti hammastelt. Või süües äädikat. Või maitsepärmi. Need kahjustavad hambaid samuti. Ja kofeiin – vahet pole, mis vormis see esineb – kakao, kohv, espresso, roheline tee, matcha, vms – see kofeiin väga tugevalt nõrgestab hambaid. Aga neid asju mitte kunagi ei süüdistata. Nende tarbimist lihtsalt jätkatakse.

Kofeiin on väga happeline ja selle neutraliseerimine nõuab tohutuid kaltsiumivarusid ning kui meie keha veel juhtumisi samal ajal võitleb mõne patogeeni või raskmetalliga… kui me käime arstilt arstile rohtusid ja antidepressante saamas… Ja arvesse võttes, et oleme juba siia maailma sündinud mingisuguse pagasiga, mis meie tervist kahjustab… Kõik need asjad kokku põhjustavad tõelise tormi. Ja meie hambad võivad aja jooksul hakata sellest märke välja näitama.

Mõndade inimeste puhtul juhtub see väga vara. Mõndadel aga hiljem. Osadel inimestel käib see kõik väga kiiresti – hammas hakkab lihtsalt suus lagunema. Teisel inimesel või see jällegist aeglasemalt kulgeda.

Ja siis on veel meie emotsionaalsed läbielamised. Elu proovilepanekud. Kaotusvalu. Stressifaktor. Rasked ajad. Lahutused. Lahkuminekud. Üks meie aja suuri hammaste hävitajaid on lahkuminekud. Suhteprobleemid. See on väga intensiivne hammastele, kuna põhjustab palju adrenaliinisööste. Kõik see, mida me suhteprobleemide ajal läbi elame. Vaatad oma telefoni ja näed sõnumit lahkuminekust ja sa ei suuda oma silmi uskuda. Või kui toimub ka lahkuminek sõbrast või äripartnerist või ükskõik missugusest suhtest. See on üsna dramaatiline ja loob väga tugeva adrenaliinivoo.

Adrenaliiniga on selline lugu, et see on äärmiselt söövitav, see on väga happeline. Kui meie elus on liiga palju ameerika mägesid – aga selline ongi elu siin planeedil! Ja see on täiesti okei. See juhtub kõigiga. Mingil ajahetkel juhtub see igaühega meist, siin planeedil. Kuid kui me kogeme neid ameerika mägesid väga palju – suhteprobleemid, lahkuminekud, samal ajal ka kaotusvalu ja lein, hingevalu, isegi vägivaldne väärkohtlemine või vaimne väärkohtlemine -, kui me ei tee piisavalt asju, et neutraliseerida neid ülihappelisi adrenaliinisööste, siis see võib meid raskesse olukorda panna.

Kogu see happeline adrenaliin tekitab samuti hambaprobleeme. Need ei juhtu üleöö, aga aja jooksul see kõik kuhjub. Üks lahkuminek siin, üks probleem seal, üks konflikt siin, üks emotsionaalselt raske periood seal, üks stressiallikas siin… Ja kõike seda veel nende raskete aegade keskel, milles me oleme… Ja siis on veel merkuuri retrograad… Siis me lõpuks jõuamegi paika, kus meil on need toitainepuudused, kus kõik meie reservid on kasutusel, et meid kaitsta ja kõige selle kompotiga võidelda, ent me ei suuda enam kogu seda happelisust neutraliseerida. Oleme silmitsi adrenaliini happelistega sööstudega (ja me oleme niikuinii juba ülihappelised kõikide nende teiste asjade tõttu.)

Asi ei ole hirmus. Me ei pea kõige selle ees hirmu tundma. Asi on väe tagasi saamises. Asi on kontrolli võtmises oma kätte, et kaitsta oma hambaid tulevikus, et kaitsta hambaid, mis meil veel alles on, et kaitsta oma suu tervist ja oma igemeid.

Kogu eelnevale informatsioonile kirsiks tordi otsas on veel kõrge rasva- ja valgusisaldusega toitumine, millel me oleme. Ükskõik, kas sa oled taimsel toitumisel või loomse valgu sööja, vahet pole – mõlemal juhul on väga tõenäoline, et sööd liiga palju rasva. Liigne rasv kurnab läbi maksa, lõhub keha, aeglustab immuunsüsteemi tööd. Juba pelgalt liiga rasvane toitumine põhjustab keha liiga suurt happelisust.

Kõik need asjad kokku panduna on nagu laine laine järel, mis laksatavad vastu kallast – ja ühel hetkel hakkavad hambad lagunema. Ning meie jõuame otsaga hambaarstitooli.

On üks asi, millest mitte kellelgi meist kohe kindlasti puudus ei ole. Ja see on valk. Me saame seda külluslikult kõikjalt, ükskõik, kas sa oled vegan või lihasööja. Valgupuudus ei ole probleemiks, sest seda on meil enam kui küll.

Kuid valk ise võib muutuda probleemiks. Seda ei saa korralikult ära seedida, sest peaaegu igaühel on liiga nõrk soolhape (HCl) ja liiga nõrgad sapi varud. Seda seetõttu, et meie maksad on väsinud, stagneerunud, loiud. Kui meie maksad on stagneerunud ja loiud, siis need ei tooda piisavalt sappi, mida me vajame rasvade lõhustamiseks.

Sama asi on kõhunäärmega. Kui meie kõhunääre on nõrgestatud olekus, siis see ei tooda piisavalt tugevat soolhapet, et lõhustada valku. Mõlemad neist – HCl (ehk soolhape) ja sapp – on väga olulised.

Ajapikku saavad meie maksad palju kannatada. Kemikaalid, pestitsiidid, mürgid, toksilised raskmetallid, patogeenid, rasvad ja terve hulk muid asju … Ja ma isegi ei jõua nimetada kõiki erinevaid kemikaaliliike, millega me silmitsi oleme – säilitusained, lisaained, taevast langevad kemikaalid, mis jõuavad meie veesüsteemi, ravimid…

Elu jooksul pisteliselt ravimeid tarbides, jõuavad kõik need ravimid otsapidi maksa. Ja need ei lahku sealt maksast. Need püsivad seal – välja arvatud juhul, kui me õpime, kuidas õigesti oma maksa puhastada.

Miks see kõik on hammaste kontekstis oluline? Sest kui meie valgud korralikult läbi ei seedu, siis need hakkavad soolestikus roiskuma. Kui meie rasvad ei lõhustu korralikult ega minema lahustu, siis need hakkavad rääsuma. Meie soolestikku kogunevad kõik need rääsuvad rasvad ja valgud. Need kinnituvad meie soolestiku seinte külge kümneteks ja kümneteks aastateks.

Miks see oluline on? Kuna roiskuvast lihast tekib ammoniaagiaur. Või kui sa oled vegan, siis samasugune roiskumisest tekkiv ammoniaagigaas võib tekkida ka taimsest valgust, näiteks ubade söömisest. Oad hakkavad roiskuma su soolestikus (juhul kui sul on liiga nõrk soolhape, mis peaaegu kõigil on). Mädanenud oad, mädanenud oavalk. Või siis pähklivõi, selles olevad valgud võivad samuti su soolestikus mädanema hakata, kuna soolhape ei suuda neid valke lõhustada. Või siis sapp ei suuda rasvu ära lahustada ja need hakkavad rääsuma. Kõigest sellest hakkab eralduma üht gaasi.

Mis siis juhtub? Lähed öösel magama, heidad pikali, paned pea padjale. Ja kõik need mädanenud valkudest ja rääsunud rasvadest pärit gaasid hakkavad üles hiilima. Need hakkavad mööda söögitoru üles hiilima ning jõuavad suhu. Sinna nad jäävad pidama. See on see, mida me tunneme kui halba hommikust hingeõhku.

Valgud on ka väga kleepuvad. Paljudel inimestel on valk kleepunud nende hammaste külge ja see valk hakkab suus samamoodi roiskuma.

Niiet kogu see ammoniaagigaas tuleb öösel magades üles suhu, nõrgestades igemete ja hammaste immuunsüsteemi.

Ammoniaagigaasiga on selline lugu – see on justkui kummitus. See on kummitus-gaas. See suudab liikuda läbi tahke aine ja jõuab otse luudesse ja hammastesse. Ammoniaak kõnnib „läbi seina“, nagu kummitus, kes vanas majas läbi kiviseina kõnnib. Ammoniaak suudab samamoodi liikuda hammastesse. Ja kui see liigub hammastesse, siis see nõrgestab seda seespoolt, nõrgestab hamba tuuma, ja seda paljude aastate vältel. Pikapeale korraldab see suure kaose.

Kus on ammoniaak, seal on halvad happed, roiskuvad rasvad, nõrk soolhape, madalad sapivarud. Kõik see valkude ja rasvade roiskumine toodab happeid. Need happed reisivad öösel mööda söögitoru üles ning leiavad tee suhu. Happed istuvad suus terve öö.

Seda juhtub ka päeval. Isegi kui sa tunned, et sul pole happe refluksi ja sinuga seda kindlasti ei toimu, siis tegelikult toimub see ikkagi ka päeval, isegi siis, kui sul pole refluksi sümptomeid. See on ka põhjus, miks paljud inimesed söövad nätsu – et halba hingeõhku kontrolli all hoida.

Kuid öösel toimub see eriti intensiivselt. Kui keegi heidab öösel magama, olles enne seda söönud suure proteiinirikka õhtusöögi, ja see proteiin ei seedu nii korralikult, kui peaks, siis uue toidu roiskumine kuhjub juba varasemalt roiskuvate asjade otsa.

Kuidas toimub roiskumine? Kui sa oled vegan, siis on need pähklivõid ja oad, mis hakkasid roiskuma kuus kuud tagasi – osa sellest on ikka veel su kõhus alles ja endiselt roiskuvad, lihtsalt roiskumise aste on teine. See on tahenenud. Endiselt toodab gaase, kuid on tahenenud. Ja uus valk, mida tarbid – pähklivõid, oad – sealt tuleb värske roiskumine. See toimub kihtidena. Nagu sibulal on kihid. See kihtide süsteem koosneb eri roiskumise astmega valkudest ja rasvadest.

Ära satu segadusse, kui sa kuuled mind rääkimas soolhappest (HCL-st). See ei ole selline hape, mis hambaid lõhuks. See ei ole sedasorti hape. HCL ei tule öösel mööda söögitoru üles ega hakka hambaid ja igemeid kõrvetama. Need on hoopis teised happed.

Seetõttu on neutraliseerijad – nagu näiteks sellerimahl – väga olulised meie hammaste ja igemete kaitsmisel. Kui kellelgi on kehas Helicobakter Pylori, Streprokokk, E.coli, või mõnd muud sorti bakterid, mis istuvad aastaid soolestikus, siis need bakterid toituvad roiskunud valkudest ja rasvadest ning eraldavad siis omakorda toksiine. Seega bakterid ise eraldavad toksiine veel lisaks nendele hapetele. Ja sellest tekib üks suur kogus kahjulikku ainet, mis liigub mööda söögitoru üles suhu ning hakkab hambaid söövitama.

On palju inimesi, kes satuvad hambaravisse müstilise valu tõttu. Nad lähevad arsti juurde, neil on hambavalu, aga hambas pole auku! Või siis on auk, mis on juba täidetud ja millel näiliselt ei tohiks midagi viga olla, täidis näeb välja korralik, kuid siiski on müstiline hamba- või närvivalu hambas, paaris hambas või lõualuus. Nad on mures, ei tea, mida teha, võtavad valuvaigisteid, kui asi väga hulluks läheb. Hambaarstid hakkavad probleemi otsima. Paljud hambaarstid hakkavad ebavajalikult palju puurima või vanu täidiseid eemaldama ja selle asemel juureravi tegema. Või isegi hambaid välja tõmbama ja implantaadid asemele panna. Kuid isegi pärast seda, müstiline valu ikka püsib. Inimene läheb siis neuroloogi juurde, või mõne uue hambaarsti juurde või mõne muu spetsialisti juurde. Võib-olla uus arst ütleb, et tegemist on neuralgiaga. Kolmiknärvi neuralgiaga või TMJ. Paljud inimesed – tuhanded ja tuhanded – ja tegelikult miljonid inimesed aastakümnete jooksul kogu maailmas – kogevad seda. Tunnevad palju närvivalu lõualuus või hambas ja on seetõttu lasknud endale palju hambaravi teha.

Võib ka olla niipidi, et paljud inimesed saavad palju hambaravi ja pärast seda hakkab pihta müstiline valu suus. Hambaarst arvab, et äkki oli asi raviprotseduuris, mida ta tegi halvasti, ning kordab protseduuri, aga valu ei lähe ikka üle. Ka seda juhtub paljudega.

Väga paljude müstiliste hambavalu, lõualuuvalu, igemevalu, põletavate igemete, põletava keele, pulseerivate hammaste, hammaste ülitundlikkuse taga on viirusinfektsioon. Herpes Simplex 1 (HSV, ohatisviirus) põhjustab väga paljudel inimestel hammaste probleeme ja külmavilli (aft) viirus on teine herpese perekonna viirus, mis põhjustab paljusid müstilisi hambavalusid, hambaprobleeme ja närvivalu. Vöötohatis võib samuti põhjustada müstilist lõualuu- ja närvivalu. Isegi kui sul pole vöötohatise löövet, aga sul on valu hammastes või lõualuus, võib selle taga olla vöötohatis. Kõige tihemini on müstiliste hambavalude taga vöötohatis ja Herpes Simplex 1. Külmavillide viirus on enamasti ajutine, aga vöötohatis ja HSV1 põhjustavad rohkem pikaajalist valu.

See on ka põhjus, miks tihti kui inimesed teevad MM toitumist ja puhastuskavasid, siis kolmiknärvineuralgia, müstilised hambavalud, igemevalud või hammaste krigistamine kaovad ära.

On olemas ka lõualuu jäikus, TMJ, suu jäikus, tunne, justkui lõualuu tahaks otsast kukkuda, kinni“kiilunud“ lõualuu tunne, hammaste krigistamine. Tihti on selle taga korraga nii HSV-1 kui vöötohatis.

Inimestel võib olla korraga mitu viirust. Nende viiruste neurotoksiinid võivad põhjustada lõputuna kestvat lõualuu jäikust. See võib paljude inimeste puhul viia mõttetute operatsioonide või hambaravini.

Mis puudutab hammaste tervist, siis on kriitiliselt oluline hoida oma immuunsüsteem tugevana, ravida välja toitainepuudus, jälgida, et su keha saaks piisavalt tsinki ja B12-t. Need on tõesti kriitiliselt olulised. Üks põhjus on selles, et kui meil on nendest puudus, siis võib meie suhu tekkida nakkuskoldeid ja abstsesse (mädanikke).

Veel üks kriitiline toitaine, mida hammaste tervise jaoks vajame, on C-vitamiinantioksüdant, mis hoiab meie igemed puhtad ja tugevad. Ja muidugi on tarvis, et see C-vitamiin oleks õiges vormis. Sama lugu tsingi ja B12-ga. Kõrge kvaliteediga lisandid.

Mis puudutab suuinfektsioone – näiteks hambainfektsioone, tarkusehamba infektsiooni, abstsesse -, siis meie kehas olevad bakterid nagu Streptokokk on selle allikaks. Kui meil oli noorena streptokokiga seotud kurguhaigus (nt kurgumandlite põletik), kui meil on olnud kuseteede- või põieinfektsioonid, pärmseen, akne, konjuktiviit, odraiva, krooniline nohu, siis see kõik näitab, et meil on kehas streptokokk bakter olemas.

Streptokokk istub meie süsteemis ja ootab hetke, mil immuunsüsteem langeb. Niiet kui meil on näiteks C-vitamiini puudus või tsingipuudus, siis streptokokk tõstab pead. See on ka see olukord, kus me oleme haavatavad igemete ja hammaste ümber aset leidvatele nakkustele ja abstsessidele. Nüüd oleme hädas, kuna meie kehades pole piisavalt C-vitamiini ega tsinki, et selle nakkusega võidelda.

Juureravi ümber on palju hirmu. Inimesed räägivad,et juureravi ei tohiks kindlasti kunagi teha, need on halvad, need on süüdi autoimmuunhaiguses. Mida inimesed ei mõista, on see, et autoimmuunhaigustes on süüdi patogeenid – viirused nagu EBV, vöötohatis. Asi pole kunagi juureravis.

Kuid jah, juureravi on võimalik valesti teha. Hambaarst või kirurg võib seda valesti teha ja sellest võib tekkida probleem, aga siis on tegemist lihtsalt ebakorrektselt teostatud protseduuriga. Aga juureravi tegemine on eraldi asi ega põhjusta inimeste autoimmuunhaigusi ega müstilisi sümptomeid. Kellegi neuroloogilised sümptomid pole juureravi tõttu tekkinud.

Kui sul on toitainepuudus – C-vitamiini puudus (mis kõigil on tänapäeval, sest pidevas patogeenidega võitluses vajame me rohkem C-vitamiini) – , kui sul on toitainepuudus, siis see avab värava streptokokile, kes pesitseb meie lümfisüsteemis, maksas, lõuas, igemetes. See streptokokk hakkab kasvama. Ja kui sa nüüd lased veel endale juureravi teha, ja su immuunsüsteem on nõrgestatud, siis oled sa vastuvõtlik streptokoki infektsioonile. Juureravi ei põhjusta seda, see on juba su süsteemis olemas ja vastuvõtlikkus sellele on juba olemas. Probleem on juba olemas.

Inimesed kardavad juureravi, sellel on halb maine. Aga on kaks võimalust: kas teed juureravi või kaotad hamba. Kui hambaauk on liiga suur, siis hambaarst ei saa seda enam täita ja tal polegi muud valikut – on vaja teha juureravi. Teine võimalus on hammas välja tõmmata ja panna implantaat või protees. Aga kui me tahame oma hamba alles hoida pärast kõiki neid aastaid toitainepuudust, millest me varem rääkisime, siis ainus võimalus paljude inimeste jaoks on juureravi.

Juureravi on ebamugav. Ma ei ole selle pooldaja, ma ei ole selle vastane, ma lihtsalt räägin, et see on tänapäeva tehnoloogia juures ainus võimalus, mis meil on sellise hamba parandamiseks. Aga kui me hoiame oma immuunsuse tugevana, kui me teeme viirusevastast protokolli, kui me hoiame oma tsingi taseme kõrge ja tapame oma kehas olevaid viiruseid ja baktereid, siis me võime endale lasta juureravi teha ega pea kartma, et sellest mingi muu probleem või infektsioon välja kasvaks.

Mis puudutab täidiseid – hõbedaplomme (ehk elavhõbeda plomme), siis ma olen alati soovitanud seda, et ära eemalda neid kõiki ühekorraga. Kui oled keegi, kellel eemaldati need kõik korraga – hästi, pole hullu. Aga ma ikkagi ei soovita seda teha. Hoia need plommid endal suus ja kui juhtub mingi probleem – näiteks hammas mõraneb või kui elavhõbeda plomm hakkab korrodeeruma -, siis tegele ainult selle hambaga. Ja kui hambaarst pakub välja, et võtaks siis juba õige kõik elavhõbeda plommid korraga välja, siis keeldu sellest ja tehke seda hoopis mõningase intervalliga. Anna oma immuunsüsteemile aega taastuda iga plommi eemaldamise järel, näiteks kuu või kaks kuud kahe plommi eemaldamise vahel.

Kui su elavhõbeda plommidega hambad näevad head välja, siis ma olen alati oma sõpradele soovitanud – las nad olla, pole vaja minna neid torkima. Selle asemel keskendu kõikide teiste asjade lahendamisele, mis su kehas toimub. Raskmetalli detox smuuti, sellerimahl, rohelised lehtköögiviljad, metsikud toidud – keskendu neile. Tee puhastusi.

Põhjus, miks ma ei soovita neid kõiki korraga välja võtta, on see, et see on immuunsüsteemi jaoks liiga ränk, sest mingi osa elavhõbedat satub ikkagi su kehasse. Isegi kõige parema tehnoloogiaga, mingi osa elavhõbedat pääseb ikkagi põgenema. Mingi osa sellest aurustub ja see on vältimatu. Ja kui see niimoodi värskelt vereringesse satub, siis immuunsüsteem peab hakkama sellega sõdima ja selle ära koristama.

Võib-olla oled keegi, kes juba kannatab autoimmuunseisundi käes või neuroloogiliste sümptomite käes, siis see tähendab, et su immuunsus juba võitleb patogeenidega nagu EBV. EBV ja teised viirused toituvad elavhõbedast. Värskelt eemaldatud elavhõbedaplommist põgenema pääsenud elavhõbe on nende jaoks suurepärane toit. Viirustel on pidupäev, mis lõppeb sellega, et viirused eraldavad tugevaid neurotoksiine. Nüüd tekib mingisugune haigushoog või sümptomite halvenemine. Seega, kõikide hõbedaplommide eemaldamine üheaegselt on üks suurimaid vigu, mida hambaravis saab teha.

Elavhõbeda plommide eemaldamisel pea meeles: üks plomm korraga iga natukese aja tagant. Või siis jäta need omale esialgu alles ja kui sa tunned end tugevana – oled oma keha viiruslikust ja toksilisest koormusest vabanenud või seda tugevalt vähendanud – siis võib-olla sa tunned, et nüüd on õige aeg üks plomm eemaldada. Või siis jah, kui hambasse tekib mingi mõra või plomm hakkab lahti tulema või kui hambaarst vaatab, et plomm ei istu enam eriti hästi ja sellega peaks midagi tegema, siis on vaja midagi teha. Aga mitte neid kõiki korraga, kuna see ujutab vereringe üle suure koguse värske elavhõbedaga ja see nõrgestab tugevalt immuunsüsteemi, mis võib valla päästa kroonilise haiguse.

Mis puudutab ükskõik missugust hambaraviprotseduuri – täidise panemine, hamba eemaldamine, proteeside paigaldamine, juureravi saamine, hammaste puhastamine hambaarsti juures – siis iga kord on soovitatav ennetavalt mõned abinõud käsile võtta oma tervise kaitsmiseks. Mida see tähendab? See tähendab, et sa hakkad end kaitsma juba enne hambaarsti juurde minekut. Alustad sellega koguni mitu päeva varem. Ja teed seda ka mitu päeva pärast hambaarsti juurest tulekut.

Sa tõstad oma C-vitamiini kogust. Võtad väga head C-vitamiini. Võib-olla tood sisse kanada koldjuure, et vältida ükskõik missugust infektsiooni. B12 on vajalik. Samuti tsink (õiges vormis olev tsink – vedel tsinksulfaat). Need on kaitsemeetmed, mida tuleb teha enne ja pärast hambaarsti juures käimist.

Kui sa arvad, et sul on hambas infektsioon – hammas valutab, tundub põletikuline – ,siis kanada koldjuur on väga kasulik.

Hea tööriist taanduvate igemete jaoks on sellerimahl. Sellerimahla loksutamine suus. Niiet kui hommikuti sellerimahla jood, siis loksuta seda suus ringi. Hoia seda mõned sekundid oma suus – võib-olla isegi kakskümmend kuni kolmkümmend sekundit – ja siis neela. See on igemete kaitsmiseks suurepärane meetod. See aitab ka taanduvaid igemeid ennetada.

Too oma menüüsse rohkem rohelisi lehtköögivilju. Sest need sisaldavad mineraale – mikromineraale, erinevaid antioksüdante, ja need neutraliseerivad happeid. Rohelised lehktöögiviljad on aluselised ja kui me sööme rohelisi lehtköögivilju, siis need hävitavad ja viivad kehast välja halbu happeid, mida ei peaks meie kehades üldse olemagi. Rohelised lehtköögiviljad on hea viis, kuidas neutraliseerida ammoniaaki, niiet kui sa tood neid oma menüüsse, siis need hakkavad võitlema selle sama ammoniaagiauruga, mis öösel su söögitoru mööda üles suhu hiilib ja hambaprobleeme põhjustab.

Ära karda puuvilja. Puuvili pole hambaprobleemide põhjustaja. Õun on tõepoolest su hammaste kaitsmises väga olulisel kohal. Puuviljahapped, mis kehas on aluselised, ei korrodeeru ega hävita hambnaid. Vastupidi – puuviljahape on antibakteriaalne.

Üks asi paneb mind kukalt kratsima. Paljud podcasti-arstid, populaarteaduslikud tervisenõustajad soovitavad hambaprobleemide korral puuvilja vältida. Aga kummaline on see, et ega neil tegelikult endal ei ole kõik hambad alles. Neil on hambalaminaadid, proteesid, implantaadid, nad on saanud palju-palju hambaravi mitu korda elu jooksul. Ja nemad soovitavad kõigil puuviljadest loobuda. Ise nad ka puuvilja ei söö, nad on liiga hõivatud oma kohvi ja valguga.

Viimane asi, mida sa teha tahad oma hammastele, on fluoriidiravi. Mida ma soovitan oma tuttavatele arstidele, oma perele ja sõpradele – hoidu fluoriidist. Kui oled hambaarsti kabinetis ja sulle öeldakse: „Vabandage, härra, tulge nüüd palun siia, me teeme teile fluoriidiravi, kummardage selle kraanikausi kohale ja loksutage seda lahust oma suus.“ – siis ÄRA tee seda. Ära tee fluoriidiravi. Fluoriid on alumiiniumi jääkprodukt, see on neurotoksiin, mis liigub ajju ja põhjustab kahju närvisüsteemile.

Fluoriid nõrgestab hambaid. Niiet hambaarstid puhastavad su hambaid, teevad sulle hambaravi, annavad head nõu, soovitusi kuidas hammaste eest hoolitseda, millal pesta ja niiditada, ja siis – üritavad su hambaid samal ajal fluoriidiga hävitada. Sul tuleb olla ettevaatlik.

On häid ja halbu asju. Hambaarsti juurde minek on hea asi. Aga mõnikord tuleb sealt pakkumine, mis on väga halb. Siis tulebki olla ettevaatlik. Fluoriidiravi on väga-väga toksiline.

Elavad sõnad Kaastunde Vaimult.

Me loodame oma hammaste peale. Hammastel on meie jaoks väga oluline tähendus. Mitte kõik meist ei saa oma hambaid päästa. Paljud meist on sel teekonnal juba hambaid kaotanud.

Näib, nagu iga hammas, mille me kaotame, on nagu vana sõbra kaotamine.

Me märkame oma hambaid iga päev, iga tund. Me kasutame oma hambaid närimiseks, söömiseks. Kulutame terve elu oma hammaste kaitsmiseks. Mõndadel meist lüüakse hambad suust välja. Seda juhtub. Igaühel on kogemus hammastega.

Mõnikord me hammustame kivi. Mõnikord me murrame hamba. Mõnikord me naerame sõbra üle, kes on kaotanud hamba. Kuid lõppude lõpuks me hoiame oma hambaid kui oma silmateri, kui juveele aardekirstus. Sel aardekirstul on meie eluteel oluline tähendus. Eesmärgiks on hoida oma hambad alles nii kaua kui võimalik, lootuses, et me saame need elu lõpus endaga kaasa võtta, kui meie teekond siin Maa peal lõppeb.

Paljud meist tunnevad, et kui nad kunagi surevad, tahaksid nad surra omaenda hammastega. Paljudel meist ei ole võimalik elu lõpus alles hoida ühtki oma hammast. Kuid üks asi on kindel – kui sul on suus kasvõi mõni üksik hammas alles, siis nende eest saab hoolitseda, neid saab hellitada, neid saab kaitsta. Sest neil on meie jaoks oluline tähendus, nad on osa meist endist.