Rubriigid
Kõik Raadiosaated

Sõltuvused 2. osa

Sõltuvuste artikli esimeses osas paljastasin ma kaks juurpõhjust, mis mängivad rolli iga sõltuvuse tekkes. Esimene juurpõhjus on glükoosidefitsiit. Kui sa tarbid piisavalt glükoosi värsketest puu- ja köögiviljadest, siis on palju vähem tõenäoline, et sul tekivad sõltuvused. Ja kui sa võitled sõltuvusega, siis glükoosidefitsiidi vähendamine võib olla võimas samm edasi tervenemise suunas.

Teine juurpõhjus on adrenaliin. Sinu enda adrenaliin võib olla äärmiselt sõltuvusttekitav ning enamasti mängib see suurt rolli igas sõltuvuses, kaasaarvatud narkootikumi-, alkoholi- ja kahjulike suhkrute sõltuvuses ning isegi ohtlike olukordade sõltuvuses.

Ükskõik, kas sinu sõltuvus on väike, või on see eluohtlik, mida kiiremini sa seda mõistad ja alljärgnevaid taastumisprotokolle rakendama hakkad, seda lihtsam on leida vabadus. Ma loodan, et need teadmised, mida ma jagan, aitavad sind, kui sa kunagi peaksid tundma, et oled lootusetus olukorras või teelt eksinud. Võib-olla soovid ka otsida tuge või vaimset juhatust mõnelt nõustajalt või mentorilt.

Tööriistade kogumine

Kui sa heitled väga destruktiivse sõltuvusega, siis loeb iga samm, mille sa taastumise suunas ette võtad. Enda relvastamine selle informatsiooniga võib saada sinu kaitsekilbiks ajal, mil võitled, et vabaneda ükskõik missuguse sõltuvuse käest, millega silmitsi oled. Pane praktikasse kõik võimalikud tööriistad, et maadelda sõltuvusega:

  • Kasuta informatsiooni sellest artiklist ja esimesest osast, et mõista, mis seisab sinu sõltuvuse taga.

  • Tee tervendavaid muutusi toitumises.

  • Küsi abi perekonnalt ja sõpradelt.

  • Leia nõustaja, tugigrupp või rehabilitatsioonikeskus.

Šokolaad kui tööriist

See võib olla üllatav, kuid šokolaad võib osutuda käepäraseks tööriistaks teatavatest sõltuvustest vabanemiseks. Siiski, osade inimeste jaoks on šokolaad tülitekitajaks, sest kuigi sellel võib olla mõningaid tervislikke omadusi, on see ometi ka neurotoksiin. Kui sa oled tõeliselt terve, siis aeg-ajalt mõne šokolaadimaiuse lubamine võib sulle sobida. Kuid on parem vältida šokolaadi, kui heitled närvisüsteemi häiretega või neuroloogiliste probleemidega, muuhulgas segadustunne, udune mõtlemine, neuroloogilised värinad ja tõmblused, neuroloogilised valud ja valuhood, surinad kehas, tuimustunne (jäsemete „ära suremise“ tunne), migreenid, neuropaatia, fibromüalgia, uimasus, peapööritus, vilin kõrvus või mõni muu neuroloogiline probleem. Minu raamat „Kilpnäärmeravi“ sisaldab detailset nimekirja neuroloogilistest sümptomitest ja nende põhjustest.

Kui sa töötad opioidisõltuvusest vabanemise kallal, siis periooditi šokolaadi söömine võib aidata sul selle hävitava aine poole tagasipöördumist vältida. Kui ma 25 aastat tagasi oma kontoris klientidega töötasin, hoidsin käepärast kõrgkvaliteedilise tumeda šokolaadi tahvlite virna. Vaim ütles mulle, et õiges olukorras võivad need šokolaaditahvlid aidata päästa kellegi elu.

Umbes sel ajal tuli minu vastuvõtule 19-aastane poiss Cole koos oma vanematega. Cole võitles raske opioidisõltuvusega ja oli juba mitmeid kordi taastusravikeskuses käinud. See sõltuvus hävitas kõikide tema pereliikmete elusid. Vaim soovitas mulle otsekohe, et Cole võiks oma sõltuvuse vastu kasutada relvana šokolaadi. Cole läbis võõrutusravi koos ühe arsti abiga ning ma soovitasin talle, et ta sööks piisavalt suure hulga šokolaadi iga kord, kui ta tunneb, et võõrutusprotsess on muutumas väljakannatamatuks. Ma pakkusin talle ka konsultatsiooni käigus ühe kamaka šokolaadi, ta naeratas ja kommenteeris selle head maitset. Tema vanemad olid üllatunud, nähes oma poja näol naeratust, mida nad polnud oma sõnutsi näinud juba aastaid. Kui meie sessioon jätkus, üllatusid vanemad ka Cole’i ootamatu optimismi üle sõltuvusega võitlemisel. Šokolaadi kasutamine abivahendina selles keerulises olukorras toimis. Kolme nädala pärast oli mu klient puhas ning jätkas oma elu narkootikumidest vabana.

Soolasõltuvus

Kas tunned kedagi, kellel justkui ei saaks kunagi soolast küllalt? Kui keegi kannatab soolasõltuvuse käes, siis tõenäoliselt vajab ta meeleheitlikult mineraalsooli oma neerupealiste ja aju neurotransmitterite jaoks. See sõltuvus võib tekkida siis, kui keegi on liigselt koormanud oma neerupealisi, mistõttu neurotransmitterid hakkavad ihkama neerupealisi kaitsvaid mineraalsooli.

Vastupidiselt rafineeritud soolale, meresoolale ja Himaalaja soolale võivad teatud puuviljades, rohelistes lehtköögiviljades ja köögiviljades leiduvad mineraalsoolad mängida olulist rolli adrenaliinisõltuvuse murdmises ja neerupealiste taaselustamises. Sellerimahl koos spinati ja teiste roheliste lehtköögiviljadega on kõigest mõned toitudest, mis sisaldavad rikkalikult seniavastamata naatriumsoolade liike, mis keha süvatasandil toidavad. Kuigi sa ei pea täielikult loobuma Himaalaja soolast või meresoolast, kasuta seda tagasihoidlikus koguses ja jälgi, et su toitumine oleks tulvil mineraalsoolarikkaid toite nagu näiteks sellerimahl.

Neerupealiste toetamine ja kaitsmine on kriitiline samm igaühele, kes seoovib ennetada või murda mõnd sõltuvust. Kui sa proovid vabaneda soolasõltuvusest, siis lisa oma igapäevamenüüsse neerupealiseid toetavaid suupisteid (https://www.medicalmedium.com/blog/10-snacks-for-adrenal-health). Väikese toidukorra söömine iga 1-1,5 tunni tagant võib olla hämmastavalt kasulik.

Anoreksia ja buliimia

Kui elavhõbe ja teised raskmetallid segavad meie neurotransmitterite tööd teatud aju piirkondades, võib mõnel inimesel tekkida anoreksia või buliimia. Kui need metallid raskmetallide detox puhastuskava abil eemaldada või kui aju areneb teataval viisil ringi ümber raskmetallide, võid sa siiski veel kannatada adrenaliinisõltuvuse käes, mis väljendub söömishäirena.

Üks põhjuseid, miks buliimia tervendamine nii raske on, on adrenaliinisööst, mida inimesed oksendamise esilekutsumisel kogevad. See adrenaliinisööst võib olla sama võimas nagu osade eufoorsete narkootikumide poolt tekitatav adrenaliin. Keegi, kes kannatab anoreksia käes, võib kogeda adrenaliinisööstu iga kord, kui ta toitu vaatab, eriti kui ta on minevikus kannatanud toiduga seotud väärkohtlemist. Sel hetkel käitub vallapäästev adrenaliin sarnaselt narkootikumile ja inimene võib kiiresti kaotada söögiisu.

Seda informatsiooni adrenaliini ja adrenaliinisõltuvuse kohta ei ole veel avastatud. Ma tõin selle valguse kätte oma raamatutes „Meditsiinimeedium“, „Elumuutvad toidud“, „Kilpnäärmeravi“, „Maksaravi“ ja „Sellerimahl“, selles artiklis ning oma raadiosaadetes. Kuigi paljud inimesed usuvad, et söömishäired tekivad emotsionaalsest ja seksuaalsest väärkohtlemisest, on oluline mõista, et need kohutavad traumad on tõsised päästikud, mis võivad kaasa aidata kellegi söömishäire väljakujunemisele, kuid need ei ole põhjuseks. Tavaliselt on põhjuseks kombinatsioon toksilistest raskmetallidest ajus ja adrenaliinisõltuvus, mis pääseb valla iga kord, kui sõltuvus mõju avaldab.

Suhkrusõltuvus ja rasva roll

Sinu aju ja maks vajavad puu- ja köögiviljadest pärit glükoosi, et elus püsida ja hästi toimida. Kahjuks sirutavad osad inimesed käe hoopis rafineeritud suhkrut sisaldavate maiustuste järele, mis lõppeb ebatervislikest suhkrutest sõltuvusse jäämisega. Inimesed jäävad sellesse sõltuvusse püsima osalt seetõttu, et need maiustused sisaldavad kahjulikku rasva. (Jäätis on üks näide sellest.)

Toidud, kus on suurel hulgal ebatervislikku rasva, ei lase suhkrul jõuda nendesse kohtadesse, kus seda vajatakse, kaasaarvatud rakud, lihased, süda, aju ja maks. Kui sa tunned, et oled maiustutstest sõltuvuses, pead sa tõenäoliselt taastama oma ajus tervisliku glükoosi varud. Kui jätkad kehale ebatervislike suhkrurikaste maiuste andmist, ei saa sul sellest kunagi küllalt ja nii võib sõltuvusseisund veelgi halveneda.

Kui sa vahetad maiustused välja tervislike glükoosirikaste toitude vastu nagu datlid, õunad ja toormesi, siis hakkab su aju saama kätte seda õiget tüüpi suhkrut, mida ta vajab. Sellisel juhul sinu sõltuvus valet sorti suhkrutesse tõenäoliselt kaob. Kotitäie datlite, kuivatatud aprikooside või viigimarjade kaasaskandimine võib aidata sul isusid taltsutada ajal, mil liigud kodust väljas.

Samuti on oluline vältida või piirata valet sorti rasvade tarbimist. Need rasvad – ja isegi liiga palju tervislikku rasva – võib peatada aju ja maksa glükogeenivarude taastumise. Räägin sellest detailselt oma raamatus „Maksaravi“.

Oomega-3 rasvhapped on olulised, kuid keha korraliku glükoosi imendumise mõttes on väga tähtis, et need rasvhapped tuleksid õigetest allikatest. Ringleb infot, et aju koosneb suures osas rasvast, aga see on vale. Aju koosneb suuresti süsivesikutest ja sisaldab vaid mikrokoguses rasva. Need mikrokogused koosnevad oomega-3 rasvhapetest ja teistest õlidest, millest paljud on meditsiiniteadusele siiani veel avastamata.

Sa saad kätte kõik vajalikud oomega-3 rasvhapped ja teised mikrorasvad, kui sööd arbuusiseemneid, kanepiseemneid, võisalatit, põldmarjaseemneid, seesamiseemneid, tahiinit, tomatiseemneid ja muud taolist ning tarbid juurde taimset EPA/DHA toidulisandit. Nende toitude poole pöördumine võib aidata sul vältida aju glükoosivarude vähenemist, mis on niivõrd oluline sõltuvustest vabanemiseks ning aitab sind ühtlasi kaitsta Alzheimeri tõve ja teiste neuroloogiliste probleemide eest. Kui sa proovid murda ükskõik missugust sõltuvust, hoia rasvade tase toitumises madal – et glükoosil oleks lihtne siseneda su rakkudesse –, sõltumata sellest, kas oled lihasööja, pesetsetaar, taimetoitlane või vegan.

Sigaretisõltuvus

Kuigi nikotiin on sõltuvusttekitav narkootiline aine, ja see on osa põhjusest, miks inimesed on sigarettidest sõltuvuses, on ka mõningad teised põhjused, miks seda sõltuvust on väga keeruline murda.

Üks põhjus seisneb sellest, et tõenäoliselt suitsetad sa osaliselt adrenaliini tõttu, mis sinu keha üle ujutab, kui oled regulaarne suitsetaja. Isegi juba enne seda, kui sa suitsu oma huultele asetad, vallandab ootusärevus kogu sinu kehas adrenaliinisööstu. Mida kauem sa ootusärevuses järgmist suitsupausi ootad, seda rohkem adrenaliini su kehast läbi sööstab. Tihtilugu on nii, et kui inimesed lõpetavad suitsetamise, näib nende söögiisu drastiliselt kasvavat. See on suuresti põhjustatud nende sigareti poolt aktiveeritud adrenaliinisööstude vaibumisest.

Teine põhjus, miks inimesed suitsetamisest sõltuvusse satuvad, on see, et tegelikult muudab suitsetamine suitsetaja üheks lühikeseks hetkeks aluseliseks. Seda võib olla šokeeriv kuulda, kuid see on tõde, mis on teaduse poolt veel avastamata. Kui sigaretitubakas muutub värskest tubakast põlenud tubakaks, tekib üks keemiline ühend. See kemikaal liigub otsemaid ajju ning tekitab ajutise aluselise ‘laengu’, mis on palju sõltuvusttekitavam kui sigarettides leiduv nikotiin. Kahjuks pärast seda lühikest aluselisuse lainet muutub keha tohutult happeliseks. Tulemuseks on see, et üsna pea pärast sigareti tõmbamist ihkad juba järgmise järele, selleks et saada uut aluselist laengut.

Meditsiinimeediumi sigaretipaki trikk

See trikk sisaldab kõrgkvaliteedilist šokolaadi, mis ei ole alati parim toiduvalik, kuid võib tulla kasuks neile inimestele, kes soovivad suitsetamisest loobuda. Võta kaks pakki sigarette, tühjenda üks neist täielikult ja täida teine pakk vähemate sigarettidega kui sa tavaliselt tarbid. Murra tükkideks kõrgkvaliteediline šokolaaditahvel ja täida tühi pakk väikeste šokolaaditükikestega. Mil iganes sa teeksid oma tavalise suitsupausi ning hakkad selleks valmistudes tundma adrenaliinitaseme tõusu, võta esimesest sigaretipakist üks-kaks väikest tükki šokolaadi ja pista need endale suhu. Ära näri ega neela seda kohe alla, vaid hoia neid suus, kuniks need on täielikult sulanud. Kuna nikotiin on aromaatne, siis kui sa oled šokolaadi juba varem suitsupakki pannud, on see natuke nikotiini endasse imanud.

Järgmise suitsupausi ajal võid teha sigareti teisest pakist. Hoia mõlemad pakid enda läheduses kogu päeva ja jätka sigarettide vähendamisega sellises tempos, mis tundub sulle sobiv.

Sigarettidest eemale jalutamine

Teine suitsetamisest loobumise trikk seisneb selles, et suitsetad ainult siis, kui sa õues kõnnid. Kõndimise ajal tõmbad sa tõenäoliselt oma sigaretist vähem mahve, mistõttu ei saa sa nii palju sõltuvusttekitavaid nikotiinilaenguid. Kuna sa kõnnid, siis hingad sa sisse rohkem hapnikku ning võid isegi tunda suuremat rahutunnet, mis tekib rahulikus tempos liikumise tõttu. Adrenaliin, mis suitsetamise ajal su keha üle ujutab, saab kõndides parema kasutuse, vastupidiselt seistes suitsetamisele. Lisaks, kuna on natuke keerulisem jalutada ja suitsetada kui istuda ja suitsetada, haarad sa võib-olla natuke harvemini sigarettide järele.

Kokkuvõtteks, kasuta neid nõuandeid suitseatamisest loobumiseks:

  • Katseta šokolaadi ja jalutamise tehnikaid.

  • Too menüüsse toite, mis toetavad sinu tervenemist, nagu näiteks Meditsiinimeediumi viis detox-toitu: spirulina, odraorase mahlaekstrakti pulber, atlandi dulse, koriander ja metsmustikad.

  • Proovi neid toidulisandeid: Kalifornia moon, GABA, magneesium-treonaat, sidrunmeliss, kannatuselill, 5HTP ja ALA (alfa-lipoehape).

  • Toetu pereliikmete ja sõprade positiivsele toele ning tea, et sõltuvusest on võimalik vabaneda!

Sõltuvuste vaimne pool

Sõltuvustes võib rolli mängida negatiivne vaimne energia. Ajal, mil proovid sõltuvustest vabaneda, võib olla väga kasulik kutsuda appi mõned inglid, kellelt saada juhatust ja tuge. Terved inglitele pühendatud peatükid leiad „Meditsiinimeediumi“ ja „Elumuutvate toitude“ raamatust.

Liikudes edasi

Planeet Maa on ilus paik, kuid 21. sajandil võib see olla stressirohke koht, kus elada. Stress koos teiste raskuste ja kaotustega, mille tõttu oled pidanud kannatama, võivad mängida rolli sõltuvustes, millega silmitsi seisad. Tea, et sa ei ole selles üksinda ning sa võid taastada oma jõu ja võita ükskõik missuguse lahingu, millega silmitsi seisad. Loodetavasti informatsioon sellest artiklist ja esimesest osast pakuvad sulle lootust, julgustust ning jõudu, et saaksid edasi liikuda. Mina usun sinusse ja ma toetan sind igal sammul.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated

Sõltuvused 1. osa

On sul mõni lähedane inimene, kes on jäänud mõne sõltuvuse küüsi, või kas oled ise pidanud võitlema mõne sõltuvusega? Sõltuvused võivad olla üks raskemaid lahinguid, millega peame elu jooksul silmitsi seisma. Üks kõige raskemaid asju selle juures on proovida mõista, mis neid sõltuvusi esile kutsub ning miks me korduvalt ja korduvalt leiame end jälle kannatuste lõksus olevat. See artikkel annab sulle mõningad vastused ning julgustust tervenemiseks.

Sõltuvuse juured

Võid üllatuda, kui kuuled, et sõltuvuste taga on kaks erinevat sügavat juurpõhjust: adrenaliinisõltuvus ja glükoosipuudus. Kindlasti võivad rolli mängida ka teised faktorid, muuhulgas stressitekitajad, äärmuslik pinge ning väärkohtlemine. Sellegipoolest, adrenaliinisõltuvus ja glükoosipuudus – või nende kahe kombinatsioon – on peaaegu alati sõltvusutega seotud. See on meditsiiniuuringutele ja -teadusele teadmata. Nendest juurpõhjustest võrsub loendamatul arvul võimalikke sõltuvusi, kaasaarvatud alkoholi-, narkootikumi-, seksi-, toidu-, dieetjookide- ja ekstreemspordisõltuvus ning paljud teised.

Teine seniteadmata põhjus, miks inimesed sõltuvuste käes vaevlevad, on ajus olevad raskmetallid nagu elavhõbe, vask ja alumiinim.

Glükoosi tagavarude ammendumine

Et mõista sõltuvusi, peame me esmalt mõistma seda, kuivõrd oluline on glükoos meie kehade jaoks. Glükoos on puuviljades, tärkliserikastes köögiviljades ja toormees leiduv suhkur. Iga viimne kui rakk meie kehas kasutab glükoosi kütusena. Aju vajab optimaalseks toimimiseks kriitilises koguses glükoosi.

Kui me oleme glükoosipuuduses, siis meil tekib vastupandamatu vajadus saada seda teistest allikatest, sest see on meie eluspüsimiseks kriitiliselt oluline. Kui oled end kunagi leidnud olukorrast, kus meeleheitlikult ihkad mingit maiustust, šokolaadibatooni, klaasikest veini või mõnd sorti leiba või pastat, siis tegelikkuses igatseb sinu keha puuviljast ja köögviljadest saadavaid suhkruid.

Üks peamisi põhjuseid, miks sõltuvused on nii levinud, on see, et peaaegu kõik inimesed kõnnivad ringi mingil tasemel insuliiniresistentsusega, mille põhjuseks on liiga suure rasvasisaldusega toitumine. Mida rohkem rasva ringleb sinu vereringes, organites, seedesüsteemis ja lümfivedelikes, seda rohkem insuliini on vaja toota, et transportida suhkrut läbi või ümber rasvaladestuste, et see suhkur saaks siseneda rakkudesse ja keha saaks korralikult funktsioneerida. Insuliiniresistentsuse tõeline, senitundmata tähendus seisneb selles, et keha üritab transportida eluks vajalikku glükoosi organitesse, lihastesse ja närvisüsteemi, samal ajal kui üleliigne rasv seda takistab. Leiad selle teema kohta rohkem informatsiooni „Maksaravi“ raamatust.

Kui glükoosivarud meie kehas ja ajus on puudulikud, siis avame sellega ukse kõiksugustele eri sõltuvustele, nagu näiteks töödeldud suhkru sõltuvusele ja alkoholisõltuvusele, ning tekitame eelduse sõltuvuste teisele juurpõhjusele: adrenaliinisõltuvusele.

Adrenaliinisõltuvus

Glükoos on meie kehadele niivõrd oluline, et seda tuleks tarbida iga 1,5 – 2 tunni tagant (ideaalne oleks süüa neerupealiste toetamise suupisteid, mida ma jagan „Meditsiinimeedium. Kuidas lõplikult terveneda“ raamatus). Kui keha ei saa glükoosi, siis neerupealised hakkavad pumpama adrenaliini, et me suudaksime funktsioneerida ja päevaga toime tulla. Seda tuntakse „adrenaliinilaengu“ või „adrenaliinisööstu“ nime all. Kuid tänapäeval tegutseb enamik meist kogu aeg adrenaliini abil ja me ei pruugi ise arugi saada, mis toimub. Adrenaliin ei ole mitte ainult ülimalt sõltuvusttekitav, vaid ka hävitava mõjuga meie kehadele. See ei peaks olema midagi, millele toetuda päevast päeva. Elus ettetulev stress ja pingeolukorrad, kehvad toitumisvalikud ja keskkonnatoksiinid võivad kõik mängida rolli igapäevaste adrenaliinilaengute tekitamises.

Adrenaliini poolt tekitatud tundest sõltuvusse sattumine (mis tavaliselt toimub alateadlikult) panustab peaaegu igasse sõltuvusmustrisse, olgu see siis sõltuvus narkootikumidesse, ekstreemsporti, kohvisse või millessegi muusse.

Glükoosivarude kahanemine ja adrenaliinisõltuvus võivad noortes inimestes tekitada ka selliseid sümptomeid nagu segadusseisund, udune mõtlemine ja väsimus/kurnatus. See võib viia retseptiravimite väljakirjutamiseni ning seisunditeni nagu ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäired; ADHD). Koolilapsed kannatavad selle all sageli – üks asi, mida need noored inimesed tegelikult vajavad, on rohkem looduslikku glükoosi ja mineraalsooli oma aju jaoks, mida on võimalik saada puuviljadest, rohelistest lehtköögiviljadest ja köögiviljadest.

Toidusõltuvus

Inimestena on söömine meie jaoks eluliselt oluline, kuid paljud meie hulgast kogevad toidu ja söömishäirete tõttu valu, segadust ja kannatusi. Iga inimene peab planeerima, mida ja millal süüa, aga see võib tänu ringluses olevale valeinformatsioonile olla kohutavalt segadusseajav.

Kui sa oled hädas söömisprobleemidega, siis tea, et sa ei ole üksi. Enamikel inimestel on toitumises mingi murekoht. Mõned inimesed söövad liiga palju, sellal kui teised ei söö piisavalt. Mõnda inimest on neelanud mure selle pärast, mida süüa, sellal kui teised unustavad toidust mõtlemise täiesti ära.

On tõsi, et paljud inimesed kasutavad toitu selleks, et emotsionaalselt toime tulla, aga rohkem emotsionaalse söömise taga midagi ei peitugi. Meie kehad ongi toidust täielikult sõltuvad, et elus püsida, seega on väga oluline vaadata tähelepanelikult, missugune on meie suhe toiduga, eriti glükoosiga. See, mida me kutsume emotsionaalseks söömiseks, on tihtilugu lihtsalt keha meeleheitlik vajadus saada glükoosi. Stressi ja tugevate emotsioonide läbielamise perioodil on see vajadus veelgi suurem, sest keha kasutab rohkem glükoosi, et võidelda adrenaliinilainetega, mida tekitab südamemurdumise, reetmise, eluraskuste, tööl aset leidvate konfliktide ning igapäevaste probleemide, pingete ja murekohtadega silmitsi seismine.

Õiget sorti suhkur

Kui sa järjepidevalt haarad valet sorti suhkrute järele, kaasaarvatud alkohol, kommid, koogid, limonaad ja peaaegu kõik pakendatud toidud, siis on sinu aju ja teised olulised organid tõenäoliselt õige glükoosi puuduses. Seetõttu võid sattuda sõltuvusse valet sorti suhkrust. Kui sind isutab valet sorti suhkrute järgi, siis mida su keha tegelikult otsib – ja meeleheitlikult vajab – on looduslik suhkur värsketest puu- ja köögiviljadest. Need toidud sisaldavad tervendavat glükoosi, mis aitab keha loendamatul arvul viisidel, kaasaarvatud neurotransmitterite toetamine ja sõltuvuste ärahoidmine.

Suhkruvabad dieedid

Kõrge rasvasisaldusega suhkruvabadest dieetidest oleks parem eemale hoida. Sinu keha on loodud sellisena, et see töötab glükoosi peal, nii et kui sa proovid looduslikke suhkruid vältida, siis võid jääda adrenaliinisõltuvusse, sest glükoosipuuduse kompenseerimiseks kasutatakse adrenaliini. Adrenaliini peal elamine võib ajutiselt põhjustada ihaldatud kaalulangust, kuid ajapikku või läbi sinu keha voolav söövitava mõjuga adrenaliin sinu neerupealised läbi põletada ning raskendada sinu teisi, tõsisemaid terviseprobleeme. Alles viis kuni kümme aastat hiljem võid tunda pikaajalise madala süsivesikute dieedi tagajärgi, milleks on neerupealiste väsimus. Kui sa oled puuvilja söömise pärast mures, siis loe minu artiklit puuviljahirmu kohta.

Adrenaliinilaengu vältimine

Kui sa proovid eemale hoida töödeldud ebatervislikest suhkrutest, kuid ei asenda neid looduslike suhkrutega puuviljadest ja tärkliserikastest köögiviljadest, siis lõpuks hakkab adrenaliin sinu süsteemi üle ujutama iga kord, kui sa näed oma lemmikut maiustust või veiniklaasi. Sa võid avastada, et tunned sisemist värinat või erutustunnet, mis on adrenaliinilaengu tunnused. Küllasta oma keha tervendavate looduslike suhkrutega ja proovi tarbida mingil kujul glükoosi iga ühe kuni kahe tunni tagant, et vältida oma keha adrenaliinilaengutega üle koormamist.

Sinu neerupealised ootavad suure ärevusega kõike seda, millest sõltuvuses oled. See tähendab, et sinu kehas tekkiv adrenaliinilaeng võib sulle tekitada eufoorilise tunde juba vahetult enne seda, kui võtad lonksu limonaadi, alustad söömismaratoni, jood alkoholi või teed narkootilist ainet. Kui sõltuvuse nõiaring algab, on seda keeruline murda. Seepärast on nii oluline toetada oma keha küllaldase glükoosiga värsketest puu- ja köögiviljadest.

Kui sa tegeled ükskõik mis sorti sõltuvusega, mis on seotud toiduga, siis on oluline tuua igapäevaselt menüüsse rohelisi lehtköögivilju, eriti spinatit ja lambasalatit (põldkännaku salat, maché). Kui soovid teha lõpu šokolaadisõltuvusele, ei ole vastuseks kõikide suhkrute menüüst eemaldamine. Selle asemel too menüüsse glükoosirikkaid toite ja puuvilju, mis aitavad su ajul ja kehal edukalt toimida, nagu näiteks datlid, melonid, mangod ja banaanid.

Alkoholisõltuvus

Kui oled hädas alkoholisõltuvusega, vajab sinu aju tõenäoliselt meeleheitlikult glükoosi. Kuigi alkoholis sisalduv metüülsuhkur jõuab kiiresti ajju, võib see ühtlasi olla ka äärmiselt kahjuliku mõjuga. Vastupidiselt puuviljade ja tärkliserikaste köögiviljade tervendavale suhkrule võib alkoholis leiduv metüülsuhkur ajapikku sinu aju „läbi marineerida“, sarnaselt sellele, nagu kurgid marineeruvad äädikavees.

Selle asemel, et oma aju alkoholi kahjuliku metüülsuhkruga üle ujutada, alusta keha toetamist loomuliku glükoosiga, mille järele ta ihkab. Alusta sellest, et asendad oma veini ja viina toitudega, millest need joogid on tehtud – viinamarjade ja kartulitega, või ükskõik missuguse teise puuviljaga, mis sulle enim meeldib. Igasuguse glükoosirikka puuvilja toomine menüüsse on kriitiliselt oluline, kui proovid vabaks murda alkoholisõltuvusest.

Paljud inimesed, kes on alkoholisõltuvuses, ei ole toidust eriti huvitatud ja saavad peamise osa päevastest kaloritest alkoholist. Selle sõltuvuse murdmiseks on oluline kogu päeva vältel regulaarselt süüa väikeseid toidukordi, milles leidub rikkalikult glükoosi. Datlid, kuivatatud mango ja värske papaia on eriliselt kasulikud.

Narkootikumisõltuvus

Kui sa oled sõltuvuses ükskõik millisest narkootilisest ainest, siis kannatad sa tõenäoliselt glükoosipuuduse ja adrenaliinisõltuvuse käes. Kui oled sõltuvuses opioididest, siis võib sul olla üheaegselt opioidisõltuvus ja adrenaliinisõltuvus. Kahjuks võivad need kaks sõltuvust koos isegi veel suuremat kahju tekitada. Opioidisõltuvuse murdmine võib olla tohutult raske, sest kui inimene opioidi kasutab, hakkab adrenaliin kehas täisvõimsusel möllama. Amfetamiinisõltuvust võib olla raske murda, sest iga kord, kui inimene võtab amfetamiini, ujutavad neerupealised keha adrenaliiniga üle.

Et narkootikumisõltuvust murda, on oluline tuua menüüsse rikkalikult mineraalsooli köögiviljadest, rohelistest lehtköögiviljadest ja teatavatest puuviljadest. Üks lihtne viis, kuidas kehasse mineraalsooli tuua, on juua hommikul ärgates klaas sidrunivett. Teine kriitilise tähtsusega element on süüa õiget glükoosi, kaasaarvatud metsmustikaid, õunu, melonit, mangot ja papaiat. Toormesi on veel üks imeline toit, mis on mineraalidest pungil.

Narkootikumisõltuvusest vabanemiseks on samuti oluline süüa toitainerikkaid suupisteid iga 1-1,5 tunni tagant. Kõikide sõltuvuste, kuid eriti narkootikumisõltuvuse korral on seller ja sellerimahl imeliselt tervendava mõjuga. Seller aitab kaasa ka detox-protsessile, puhastades maksa sügavalt toksiinidest – ja narkootikumisõltuvuses inimeste maksad on tavaliselt toksiinidest ekstreemselt ülekoormatud. Ülimalt oluline on mõista, kuidas maks töötab ja mida ta vajab; seda saab lugeda raamatust „Maksaravi“. Narkootikumisõltuvusest vabanemiseks on ühtlasi ka väga oluline leida hea arst, kliinik või taastusravikeskus.

Sõltuvuste murdmine

Mis puutub sõltuvustega võitlemisse, siis äärmiselt tähtis on pakkuda oma kehale õiget kütust ning mõista adrenaliini rolli. Näiteks buliimia on raske häire, mida murda, kuna lihtne on jääda sõltuvusse sellest suurest hulgast adrenaliinist, mille vallandumine, kui oksendamist esile kutsutakse, tekitab eufoorilise tunde. (Buliimia korral võivad rolli mängida ka teised faktorid nagu emotsionaalsed raskused ja toksilised raskmetallid ajus).

Glükoos ja mineraalsoolad

Rohkem kui 90% sõltuvuste taga võib olla aju glükoosidefitsiit. See ongi põhjuseks, miks suures koguses puuviljade, roheliste lehtköögiviljade ja köögiviljade söömine on kriitiliselt oluline ükskõik missuguse sõltuvuse murdmiseks.

Paljud puu- ja köögiviljad sisaldavad lisaks glükoosile ka suures koguses mineraalaineid, mis toidavad neurotransmittereid ja toetavad ning taastavad aju tervist. Spinat ja lehtkapsas (kale) on mineraalsooladest pungil. Teised mineraalirikkad puuviljad on jõhvikad, metsmustikad, põldmarjad, vaarikad, õunad, tomatid, kurgid, kiivid, datlid ja melonid.

Et mõista nende looduslike mineraalsoolade olulisust, vaatame korraks lähemalt aju. Aju on täidetud neuronitega. Igal neuronil on elektriline impulss, mis liigub neuroni ühest otsast teise neurotransmitter-kemikaalide abiga. Need elektrilised impulsid vajavad naatriumi, kaaliumi, magneesiumi ja glükoosi, et edukalt neuronites ringi vihiseda.

Kui keegi kogeb väga tõsist stressi või suurt pinget, siis neurotransmitter-kemikaalid kahjuks hääbuvad ja elektrilistel impulssidel ei ole enam seda tuge, mida nad neuronites liikumiseks vajavad. Elektrilised impulsid võivad hakata üle kuumenema ja selle tagajärjel võib tekkida lühis. Kui kellegi ajus tekib paljude elektriimpulsside lühis, siis võib see inimene sattuda udusest mõtlemisest, segadusstundest ja väsimusest tingitud suurema söögiisu tõttu millestki sõltuvusse, näiteks ebatervislikust toidust. Nendel hetkedel vajab su keha tegelikult glükoosi ja mineraalsooli, mis jahutaksid elektriimpulsid maha ja toetaksid neurotransmitter-kemikaale.

Raskmetallide detoks

Igapäevane raskmetallide detoks on samuti üks kriitiliselt oluline praktika, kuna toksilised raskmetallid võivad tekitada sõltuvusi. Raskmetallide eemaldamine ajust laseb neurotransmitteritel end taas üles ehitada ja edukalt toimima hakata. Meditsiinimeediumi raskmetallide detoks smuuti on imeline meetod, kuidas viis olulist raskmetallidest puhastavat toiduainet – koriander, metsmustikad, spirulina, odraorase mahlapulber ja atlandi dulse – igapäevaselt oma menüüsse saada.

Tervendavad toidud & toidulisandid

  • GABA ja 5HTP neurotransmitter-kemikaalide toetuseks.

  • Sidrunmeliss närvidele ja ajule.

  • Kalifornia moon igasuguse sõltuvuse murdmiseks.

  • Inositool või mõni toidulisand, mis sisaldab inositooli.

  • C-vitamiin (liposoomne C-vitamiin või Micro-C) toetab neerupealiseid ja tervendab närve, mida eelnevad adrenaliinilaengud on vigastanud.

  • Kannatuselill ja leedrimarjatee närvisüsteemi jaoks.

  • B12 metüül- ja adenosüülkobalamiini vormis on kriitiliselt oluline, ning kõrgkvaliteediline B-kompleks toidulisand võib olla äärmiselt toetav.

  • Palderjan võib olla väga kasulik, kuigi see ei pruugi olla parim variant neile inimestele, kellel on tundlik kõht või tundlikud närvid.

  • Ingver aitab sõltuvustest vabaks murda.

  • Odraorase mahlapulber ja spirulina on võimsad toidud, mis on tulvil mineraalidest ja toetavad neurotransmittereid, samal ajal kehast ja ajust raskmetalle eemaldades.

  • Apteegitill on imeline sõltuvusvastane toit, mis on täis mineraalsooli ja C-vitamiini. Kui sa otsid tervislikku jooki, proovi pressida apteegitilli ja selleri mahla.

  • Metsmustikad on planeedi kõige võimsam toit, mis võib olla imeline lisandus tervenemise ajal.

Proovi leida omale tervisetöötaja, kes aitab kindlaks määrata, missugused toidulisandid ja toidud sind kõige paremini toetavad.

Ka toitumises rasvasisalduse vähendamine võib aidata stabiliseerida sinu neerupealisi ja neurotransmittereid ning aidata su kehas suuremal hulgal mineraalidel ja glükoosil imenduda. Kui sa naudid liha, siis proovi hakata seda tarbima poole vähem. Kui sööd kõrge rasvasisaldusega taimset toitu, proovi vähendada igapäevaselt tarbitava rasvase toidu osakaalu.

Liikudes edasi

Meie maailmas ei ole inimeseks olemine lihtne, ning sõltuvusprobleemiga tegelemine võib olla julm lahing. Tea, et sa ei ole üksi – paljud inimesed vaevlevad sõltuvuste käes. Sõltuvused tekivad põhjusega ja sa saad oma kehale pakkuda seda tuge, toitu ja neid toidulisandeid, mida su keha vajab ükskõik missuguse sõltuvuse ületamiseks. Mina toetan sind ja ma usun sinusse.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated

Loiu maksa epideemia

Tõlge raadiosaatest "Epidemic of Sluggish Liver"

Me seisame tänapäeval silmitsi loiu maksa epideemiaga. Kümnest inimesest üheksal – lapsed kaasaarvatud – on loid maks, ilma et nad seda ise teaksid. See võib sind üllatada, kuid loid maks on loendamatute tervisehädade ja haiguste põhjuseks, nende hulgas nahaprobleemid nagu ekseem, psoriaas, rosaatsea ja akne; kaalutõus; II tüüpi diabeet; keemiline ülitundlikkus ja tundlikkus („allergia“) erinevate toiduainete suhtes; hooajaline depressioon; ärevus; depressioon; veenilaiendid; SIBO (peensoole bakteriaalne ülekasv – häiritud seedimine); kõhupuhitus, ja palju muud. (Loid maks, muideks, on midagi muud kui rasvmaks, millest ma räägin mõnel teisel korral).

Kui sa kannatad praegu mõne terviseprobleemi käes, siis informatsioon, mida ma jagan sinuga siin ja oma raamatus „Maksaravi“, võib aidata sul terveneda. Ja isegi kui sul pole parasjagu ühtki sümptomit, võib see informatsioon aidata sind tulevikus. Isegi kui sul on kõigest mõni üksik väikene sümptom, siis „Maksaravis“ jagatud seniavastamata teave võib sulle abiks olla. Nagu ma ülal kirjutasin, siis maksa tervis on nii paljude hädade tuumpõhjuseks, kuid meditsiiniteadus ja uurimiskeskused ei ole sellest teadlikud. Oma maksa tervendamine on ilma kahtluseta üks parimaid ja kõige kriitilisema tähtsusega asju, mida sa saad oma tervise ja heaolu jaoks teha.

Maksa olulised rollid

Esiteks, on oluline teada, et sinu maks on tõeline tööhobune. Ta töötab sinu jaoks väga, väga suure hoolega ning vastutab sinu kehas üle 2000 seniavastamata kriitiliselt vajaliku keemilise funktsiooni eest.

Maksal on palju kohustusi, mis kõik on ääretult tähtsad sinu eluspüsimiseks. Üks maksa kohustustest on puhastada ja välja filtreerida kahjulikud ained. Samuti neutraliseerib ta mürke, mis tähendab, et maks takistab toksiinidel olemast nii kahjulikud, kui nad muidu oleks. Sel moel ei kahjusta toksiinid maksast väljudes su keha nii palju. Kui maks muutub loiuks aastate- ja aastakümnete pikkusest koormast, mille ajal ta on püüdnud sind meeleheitlikult kaitsta, kaotab ta lõpuks oma võime mürke neutraliseerida, ning tulemuseks on see, et inimesed jäävad haigeks või korjavad üles sümptomeid ning hakkavad enneaegselt vananema.

Muude hämmastavate ülesannete hulgas on ka see, et maks talletab endas tervet plejaadi kasulikke aineid – toitaineid, vitamiine, õiges tasakaalus hormoone.

Kuidas maks muutub loiuks

Kahjuks on tänapäeva maailmas liigagi lihtne maksal ülekoormuse alla sattuda. Lõppude lõpuks on ka temal omad piirid. Ja me elame toksilises ajajärgus, kus mürgid kemikaalidest, vanadest DDT jääkidest, pestitsiididest, insektitsiididest jne on kõikjal, alustades meie toidust ja lõpetades meie vaipadega (vaibapuhastuskemikaalid). Meie keha imab neid toksiine sisse läbi õhu, läbi toidu ja läbi naha, ning need jõuavad lõpuks maksa.

Teine kategooria mürke on toksilised raskmetallid, muuhulgas elavhõbe, plii, kaadmium, alumiinium, vask, nikkel, teras jpm.

Patogeenid – see tähendab viiruseid ja baktereid – on kolmas suur koorem meie maksa jaoks. Meie kehad on täis näiteks seniavastamata stretptokokkuse bakterit ja Epsetein-Barri viiruseid, mis on suure hulga terviseprobleemide põhjustajaks. Me võime patogeenidega kokku puutuda mitmel eri viisil, näiteks jagades oma tuttavaga jooki, katsudes räpast uksenuppu avalikus kohas ja seejärel hõõrudes oma silmi, või ka partneriga intiimsuhtes olles. Patogeenid sisenevad maksa ja toituvad seal asuvatest toksilistest raskmetallidest ja teistest toksiinidest ja ka neile sobilikest toiduainetest, mida meie kehades leidub. Pärast nendest ainetest toitumist eritavad viirused neurotoksiine ja dermatoksiine, millest ma räägin lähemalt „Maksaravi“ raamatus. Meditsiinikogukondadel pole siiani infot selle kohta, et patogeenid meie kehades toituvad ja eritavad väljaheidet, mis on üks peamisi põhjuseid, miks siiani pole meditsiini- ja alternatiivmeditsiini ringkondades arusaama sellest, mis päriselt põhjustab kroonilisi haiguseid.

Kõik need koormad – keemilised toksiinid, raskmetallid ja patogeenid – võivad tegelikult ka perekonnaliini pidi põlvkonnalt põlvkonnale edasi päranduda. See tähendab seda, et tänane vastsündinu võib kahjuks olla pärinud oma vanaema DDT ja raskmetallid ning oma vana-vanaisa Epstein-Barri, vöötohatise ja streptokokkuse tüved (neil kõigil on mitmeid seniavastamata tüvesid) või mõne muu patogeeni, mida perekonnaliinis esineb. On oluline teada, et see ei tähenda, et asi oleks sinu geenides. Asi on ülekandumises, mis, nagu ma oma raamatutes selgitan, on täiesti teine asi kui geneetiline DNA probleem.

Lisaks keskkonnatoksiinidele kahjustame me oma maksasid ka läbi toitumise ja elustiili valikute. Me koormame oma maksa ravimitega (mis muidugi mõningal juhul on vajalikud), narkootikumide ja alkoholiga. Kõrge rasva- ja valgusisaldusega toitumine on samuti üks seniteadmata hiigelsuur koorem maksale. Nagu ma „Maksaravi“ raamatus selgitan, siis peaaegu kõik meist on söönud teadlikult või teadmatult kõrge rasvasisaldusega toitu alates sellest hetkest, mil me alustasime lapsena tahke toiduga. Kui sa arvad, et see ei ole sinu puhul nõnda, siis on oluline lugeda tõdesid, mida ma jagan selle teema kohta „Maksaravi“ raamatus.

Tänapäevased toitumistrendid, hoolimata sellest, kas tegemist on täistaimse toitumisega või süüakse ka loomset toitu, soovitavad tarbida suurel hulgal valku ja rasva, mida peetakse kõige tervislikumakst toitumise viisiks, kuid see ei ole õige. Tõde on selles, et kõrge valgu- ja rasvasisaldusega toitumine sunnib maksa tegema tohutut hulka lisatööd, mida oleks saanud muidu vältida. Maks on juba niigi suure rünnaku all ja peab töötlema, filtreerima ning kahjutuks tegema kemikaale, toksilisi raskmetalle, viiruseid, baktereid, ravimeid, narkootikume ja alkoholi. Ta ei vaja, et sinna nimekirja lisanduks veel ka rasv ja valk, kuid see on täpselt see asi, mida meid on sunnitud tarbima algusest peale, sest see on meie tänapäevane toitumise viis.

Ja kui lisada sinna nimekirja veel üks asi, siis stressirohked ajad, milles elame, põhjustavad seda, et meie neerupealised pumpavad pidevalt suurtes kogustes adrenaliini, mis on kehale söövitav ning maks peab ka sellega enda kanda võtma. Et saada terve nimekiri sadadest niinimetatud „maksa probleemitekitajatest“, loe selleteemalist peatükki „Maksaravi“ raamatust.

Olukorra muudab hullemaks asjaolu, et paljud inimesed on krooniliselt dehüdreeritud, kuid piisav hüdreeritus on maksa jaoks kriitiliselt tähtis, et ta saaks korralikult funktsioneerida. Sa võid olla dehüdreeritud juba alates ajast, mil sa olid beebi, või alates 3-4-aastasest, ilma et sa seda ise teaksidki. Niiet mõnikord on inimesed olnud krooniliselt dehüdreeritud aastaid ja aastakümneid, mis teeb maksa olukorra veelgi palju raskemaks.

Seda kõike on liiga palju

Kui mõni või kõik neist asjaoludest muudavad maksa loiuks, siis mis juhtub, on see, et maksa sapivarud hakkavad vähenema ja sapi tootmine nõrgeneb. Tugev sapp on oluline, sest sapp on üks viisidest, kuidas toksiinid maksast välja kantakse. Sapp kannab toksiinid käärsoolde, et need oleks võimalik väljaheidetega kehast väljutada.

Peale selle iga kord, kui sa sööd rasva, siis su maks eraldab sappi, et seda rasva lõhustada ja rasvast saadud energia kehale kasutamiseks viia. See protsess on palju komplitseeritum ja eluliselt olulisem, kui see kõlab. Probleem on selles, et maks ei ole mõeldud kogu aeg suurel hulgal sappi tootma. Mida rohkem sappi ta peab tootma, seda rohkem see koormab maksa ja muudab teda loiuks.

Kui maks on loid ja sapivarud ei ole piisavad, et tegeleda selle rasvase toidu hulgaga, mida inimene tarbib, siis need rasvavarud peavad kuhugi talletuma. Rasv talletub meie seedesüsteemi siseseintele, kus see hakkab toiduks olema kahjulikele bakteritele nagu streptokokkus. Lisaks, kuna maks on ülekoormatud ja sapp ei suuda enam kogu rasva lõhustada, siis kaotab magu ka maohapet, mis on oluline korralikuks seedimiseks ja toitainete imendumiseks. See tekitab puhitust, aga ka roiskumist soolestikus, ning inimesed lõpetavad SIBO (peensoole bakteriaalse ülekasvu) diagnoosiga, kuigi tõelist põhjust selle taga ei mõisteta. Tegelikkuses on meditsiinikogukondadele endiselt teadmata suurem enamus maksa sisemisi funktsioone. Pikema selgituse antud teemal leiad „Maksaravi“ raamatust.

Loiu maksa erinevad tüübid

Selleni läheb veel aega mitmeid aastakümneid, enne kui teadus ja uurimismeeskonnad õpivad mõistma, et on võimalik eristada viit eri tüüpi loidu maksa. Erinevad sümptomid tekivad sellest, et erinevad maksa piirkonnad on muutunud loiuks: maksa keskosa, maksa alumine osa, maksa ülaosa, maksa vasak pool ja maksa parem pool. „Maksaravi“ raamatus kirjeldan ma erinevaid sümptomeid, mis võivad tekkida, kui üks või mitu maksa piirkonda on muutunud loiuks. Mõnel inimesel võib olla vaid üks piirkond loid, aga ka kõik viis piirkonda võivad olla loiud.

Nüüd vaatame mõningaid seisundeid ja sümptomeid, millega loiu maksaga inimene võib kokku puutuda. On väga oluline ära märkida, et need kirjeldused siin praegu on väga pealiskaudsed ega kata kõiki detaile ega selgita peensusteni lahti, kuidas need seisundid ja sümptomid tekivad. Et saada asjast põhjalik ülevaade, loe palun „Maksaravi“ raamatut, kuna ma saan siin vaid teema pealispinda puudutada.

Ekseem, psoriaas ja teised müstilised nahaprobleemid

Vastupidiselt üldisele uskumusele ei ole ekseem ja psoriaas autoimmuunsed haigused, vaid nende juurpõhjus peitub tegelikult maksas. Need ja paljud teised müstilised nahahädad on põjustatud viiruse poolt, kes toitub mingist toksiinist. Ekseemi ja psoriaasi puhul on tavaliselt tegu mõne Epstein-Barri tüvega (võib ka olla mõni muu viirus), mis toitub vasest ja mõnikord elavhõbedast. Seejärel viirus eritab ühendit, mida ma kutsun dermatoksiiniks, mida keha püüab välja puhastada, lükates selle välja läbi naha. Kuid selle käigus tekib nahale ärritus ja põletik.

Akne

Ülekoormatud maks võib põhjustada ka aknet, kuid siinpuhul on tegemist streptokokkusega, mis elab maksas ja liigub läbi lümfisüsteemi naha alla, kus see lööb välja aknena. „Maksaravi“ raamatus selgitan ma, miks tekib akne kehas just mõnes teatud kohas ja miks akne asukoht inimeseti erineb. Akne muutub teatavatel hormonaaltsükli perioodidel nagu puberteet või menstruatsioon hullemaks, sest nenedel perioodidel on immuunsüsteem suurema koormuse all. Keha kulutab rohkem energiat hormonaalsüsteemile kui immuunsüsteemile, mis võimaldab streptokokkuse bakteril tugevneda ja tugevamalt välja lüüa. Pea meeles, et ka stressi puhul on tegemist hormonaalse komponendiga, sest keha pumpab teatavaid hormoone, kui me oleme suure stressi all. Loe ekseemi, psoriaasi ja akne kohta rohkem „Maksaravi“ raamatust.

II tüüpi diabeet

Teadus ja uurimuskeskused usuvad, et II tüüpi diabeediga on peamiselt seotud suhkrutarbimine ja insuliiniresistentsus. Kuid taaskord on tõde selles, et selle põhjused on hoopis maksas. Asi ei ole vaid kõhunäärmes, sest maks kaitseb kõhunääret ja kui maks on toksiline ja loid, siis ei saa ta enam piisavalt hästi kõhunääret kaitsta. Sa võid seda kuuldes olla jahmunud, kuid II tüüpi diabeedi puhul on hoopis rasva kogus see, mida tuleks minimeerida, mitte suhkru. Kui inimesed hakkavad trenni tegema ja sööma väiksema rasvasisaldusega toitu, siis maks hakkab taastuma ja II tüüpi diabeeti on võimalik tagasi pöörata (kuigi neil inimestel võib siiski olla ka loid maks ja on vaja võtta lisasamme ette selleks, et seda probleemi lahendada). Rohkem informatsiooni sellel teemal leiad „Maksaravi“ raamatust.

Kaalutõus

Ka kaalutõusu põhjused ulatuvad maksa. Kuigi mõnigi kord võivad ka kaks teist faktorit – kilpnääre ja neerupealised – olla kaalutõusuga seotud, on siiski oluline teada, et ka need mõlemad on seotud just maksaga. Kui maks on ummistunud kõigest sellest, mida ta on sunnitud töötlema, siis ka sapp nõrgeneb. Kui sapp nõrgeneb, ei suuda ta rasva töödelda ning rasv koguneb vereringesse ja seedesüsteemi. Kui see juhtub, võib inimesel hakata kaal kiiresti tõusma. (Pane tähele, et mõned inimesed võivad olla ka väga kõhnad ja siiski omada loidu maksa).

Hooajaline depressioon (Seasonal Affective Disorder – SAD)

Hooajalisest depressioonist on mul „Maksaravi“ raamatus terve peatükk. Asi ei ole tegelikult niivõrd mitte aastaajas, vaid selles, kuidas eri aastaaegadel inimeste toitumine ja elustiiliharjumused muutuvad. Suvel on sinu maksal lihtsam, sest sa oled palju õues, kõnnid ja liigutad end rohkem, sööd värsket puuvilja ja salatit ning saad ka rohkem päikest – ning päike on element, mis maksa abistab. Talvel tavatsevad inimesed vähem liigutada, rohkem püsida siseruumides ja süüa vähem värsket toitu ning rohkem rasvast ja kõrge suhkrusisaldusega toitu. Need toitumise- ja elustiilimuutused võivad olla päästikuks kehas juba olemasoleva probleemi vallandumisele, milleks on maks, mis on loid patogeenidest, toksiinidest, raskmetallidest ja muust. Toitumine ja elustiil ei ole sümptomi põhjustajaks, vaid päästikuks millelegi, mis kehas juba olemas on.

Nagu ma ütlesin, siis need kirjeldused on ainult väikeseks vihjeks sellele, mis meie kehades sümptomeid ja seisundeid põhjustab. Et saada kõikide nende seisundite ja paljude teiste kohta täielik ülevaade, pöördu „Maksaravi“ poole. Palun loe informatsiooni, mida ma selles raamatus jagan nende ja teiste seisundite kohta nagu veenilaiendid, ämblikveenid, tumedad ringid silme all, keemiline ülitundlikkus, SIBO, streptokokkus, podagra, PANDAS-sündroom, kollatõbi, seedeprobleemid ja palju-palju muud.

Sümptomite ilmnemine läbi aja

Kui inimesed on nooremad, siis tihti ei ole veel võimalik märgata loiu maksa sümptomeid, sest võtab aastaid – mõnikord aastakümneid – et maks hakkaks läbi põlema ja ilmneksid sümptomid. Siiski, mõndadel inimestel tekivad sümptomid ka juba noorena – näiteks olen kohanud teismelisi, kellel on hüpoglükeemia. Ent ajapikku hakkab toksiinide kõrge tase meile järgi jõudma. Hoolimata sellest, kas sümptomeid on märgata või mitte, võib inimesel siiski olla loid maks, ja nagu sa praeguseks juba tead, siis enamikel inimestel ongi.

Maksa hoiatussüsteem

Maksal on midagi sellist, mida võiks kirjeldada kui loiduse-vastast hädaabialarmi. See on üks maksa keemiliselt indutseeritud reageering, mis toob talle uut eluenergiat, et stagnatsioonist välja murda. Reageeringuks on maksaspasmid (maksakrambid). Need spasmid võivad esineda kõditustunde, tõmbluse, kerge valu, soojuse, kuumuse, kokkutõmbe, paisumise, torke, valupistena – või paljudel juhtudel ei teki spasmist üldse mingit tuntavat aistingut. Tavaliselt juhtub see vaikselt, ebamäärase tundena või ilma mingisuguse tundeta, kuigi toob samal ajal sellele maksa piirkonnale, mis krampi tõmbus, uuenemist, ning laseb maksal ajutiselt jälle kontroll haarata.

Miks tekib toitainepuuuds

Meie maksad on väravavalvurid, kuid nad on nii kurnatud ja täis topitud igasugustest pahatekitajatest, mida nad peavad töötlema ja kahjutuks tegema, et neil ei ole võimekust hoida endas enam häid asju nagu toitained, mida me vajame funktsioneerimiseks ja tervena elamiseks. Täpselt nagu toksiinid võivad kanduda perekonnaliinipidi edasi, nii võivad ka toitaineid. Nii et meie maksad on täis vitamiine ja mineraale, mille oleme pärinud oma emalt, kes on need saanud oma emalt. Maks tahab neid toitaineid endas hoida ja neid kasutada, kuid ta ei saa, kui ta on hõivatud maksa „pahatekitajatega“ tegelemisega. Kui maks on seetõttu sunnitud endast kasulikke toitaineid vabastama, siis see võib viia toitainete puudusteni.

Paljud inimesed lasevad endale teha vereteste, et näha, kas toitainepuudused on mõne nende terviseprobleemide taga. Kuid juurpõhjuseks – mis üldse tegelikult tekitab neid toitainepuuduseid – on väga tihti loid maks, ja seda ei teata.

Kuidas päästa oma maks ja liikuda edasi

Ma olen kirja pannud kõik detailid selle kohta, kuidas toetada oma maksa ja taastada tema tervis oma raamatus „Maksaravi“, kuid ma tahan anda sulle hea stardipunkti tervenemiseks kohe praegu. Siin on mõned viisid, kuidas saad oma maksa aidata:

  • Vähenda rasva ja valgu tarbimist. Sa ei vaja seda nii palju, kui sa arvad. Ma tean, et praegu on liikvel trend, mis toetab suure rasva- ja valgusisaldusega toitumist, aga tõde on selles, et rasv ja valk ummistavad su maksa ja takistavad sellel efektiivselt toksiine filtreerida. Jah, isegi nn tervislikud rasvad. Kõige parem oleks munad ja piimatooted täielikult oma menüüst välja jätta põhjustel, mida ma jagan „Maksaravi“ raamatus, kuid kui sa sööd loomset valku nagu kana, loomaliha ja kala, siis proovi nende tarbimist vähendada väikese tükini päevas või süües neid üldse kord paari päeva tagant, sest kõik loomsed toidud sisaldavad juba iseenesest palju rasva. Kui sa sööd taimset toitu, siis proovi vähendada õlide, rasvade, seemnete ja avokaado hulka. Rasvade vähendamine – ükskõik, millist toitumist sa järgid – on võimas viis, kuidas oma maksa toetada.

     

  • Elimineeri rasv täielikult oma hommikusöögist. Keskendu hommikutundidel värskele puuviljale, värskeltpressitud mahladele, smuutidele, smuutikaussidele ja köögiviljadele. Söö neid nii palju kui sa soovid ja vajaduse korral söö veelgi rohkem puuvilja. Üks õun ja üks banaan pole piisav. Sa pead endiselt saama piisavalt kaloreid ja neid värskeid toite on vaja süüa palju rohkem kui näiteks muna ja peekonit või hommikuhelbeid piimaga. Ent hommikune puhkus rasvadest annab su maksale rohkem aega läbi viia oma igapäevast puhastustööd.

     

  • Ole rohkem hüdreeritud. Jälgi, et sa jooksid palju sidruni- või laimivett, kookosvett, sööksid värsket puuvilja ja rohelisi mahlasid. Värsked salatid, puuviljad ja marjad aitavad sind samuti hüdreerituna hoida.

     

  • Joo puhast sellerimahla igal hommikul tühjale kõhule. Nagu paljud teist nüüdseks juba teavad, siis see on fundamentaalne tööriist, mida mina ja Kaastunde Vaim soovitame tervenemise ja tervise hoidmise jaoks. Sellerimahl on kuldne pilet hea terviseni. Joo seda igal hommikul tühjale kõhule 470ml. Loe rohkem sellerimahla kohta minu blogist.

     

  • Loe „Maksaravi“ raamatut. Seal on senitundmatut informatsiooni ja tööriistu, mis teenivad sind ja sinu lähedasi kogu teie elu. Vahet pole, mis haiguse või sümptomiga sina või sinu lähedased kokku puutute, või kas tahad lihtsalt olla parima võimaliku tervise juures – „Maksaravi“ lugemine võib olla sinu jaoks kasulik.

Aitäh, et oled siin. Kui sa võtad ette neid samme tervenemise suunal, siis tea, et mina seisan sinu taga. Ma usun sinusse, ja ma hoolin. Võta päev korraga ja tea, et iga positiivne muudatus, mille sa sisse viid, ja iga väike samm, mille sa astud, on äärmiselt oluline ja neist on kasu. Olgu õnnistatud su süda, olgu õnnistatud su hing.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated

Kaalutõusu senitundmatud põhjused

Miljonid ameeriklased kannatavad kaalutõusu all, ometi on tava- ja alternatiivmeditsiini ringkondadele siiani teadmata, mis päriselt seda laialtlevinud probleemi põhjustab. Praktiliselt alati kuuled sa, et kaalutõusu põhjusena süüdistatakse aeglast metabolismi, ülesöömist, liiga suurt süsivesikute tarbimist või ebapiisavat trenni tegemist. Need on laialtlevinud teooriad, kuid vaid seda need ongi: teooriad. Need ei ole tõelised põhjused, miks üle kogu maailma levib müstiline kaalutõusu epideemia.

Hoolimata kõikjal vastu vaatavate trendikate moedieetide teooriatest ja lubadustest, on tegelikult maks see, mis hoiab endas vastuseid müstilise kaalutõusu küsimusele. Asi ei ole nii must-valge nagu teooria, et me peame põletama rohkem kaloreid kui me tarbime. Tihtipeale järgivad inimesed mõnda trendikat dieeti ja teevad regulaarselt trenni, ent võtavad ikka kaalus juurde. On kriitiliselt oluline hoida kaastunnet nende suhtes, kes oma kaaluga hädas on, ja proovida mõista, mis päriselt selle probleemi taga seisab, et me saaksime aidata lõpetada selle häbistamise ja hukkamõistu, mida paljud ülekaalulised inimesed kogevad.

 

Müstilise kaalutõusu tõelised põhjused

Kui sa võtad kaalus juurde, siis see tähendab, et su maks on loid. Olen kirjutanud terve peatüki mõistatusliku kaalutõusu kohta ja teise peatüki loiu maksa epideemia kohta oma raamatus “Maksaravi: Vastused ekseemi, psoriaasi, diabeedi, streptokoki, akne, podagra, kõhupuhituse, sapikivide, neerupealiste stressi, väsimuse, rasvmaksa, kaaluprobleemide, peensoole bakteriaalse ülekasvu ja autoimmuunhaiguste kohta”. Kuigi tihti võivad asjasse segatud olla ka kaks teist faktorit – kilpnääre ja neerupealised – on kaalutõus tegelikult seotud sellega, millega seisab silmitsi sinu maks.

Kui keegi saab süüa nii palju rämpstoitu, kui ta iganes tahab, ja ei võta seejuures grammigi kaalus juurde, siis see on sellepärast, et tal on maks, mis ei ole veel jõudnud oma rasva- ja mürgiladestumise viimse piirini ning saab seetõttu tempokamalt funktsioneerida. See ei tähenda, et tema maks ei ole ülekoormatud või liigses stressis. Sa võid olla kõhn ja sellest hoolimata võib sul ometi olla kujunemas maksakomplikatsioon, mis põhjustab või hakkab ühel hetkel põhjustama sümptomeid.

Võib-olla küsid nüüd, et mis siis maksa üle koormab? Maksa Kahjutekitajad. Selle nime olen ma andnud sadadele erinevatele toksiinidele, patogeenidele ja reostajatele, mida meie elus esineb. Me oleme kõik elu jooksul paljudega neist kokku puutunud ja isegi enne oma sündi võisime me need pärida emaüsast, sest need päranduvad pereliinipidi põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Maksa Kahjutekitajate tõttu ei sünni isegi kõige tervemad beebid 100% töötava maksaga (kahjuks on see protsent parimal juhul 70). Et teada saada, mis need kahjutekitajad on, kus need maksas asetsevad, kuidas need maksa kahjustavad, kui kaua võtab aega, et need kehast eemaldada ja kuidas oma keha ja maksa selles toetada, loe “Maksaravi” raamatut.

Ideaalses olukorras oleks maks piidavalt tugev ja kahjustamata, et kergusega töödelda rasvu, toksiine ja hormoone, neutraliseerides ja vabastades toksiinid kehast täielikult, samal ajal hoiustades vaid kõrge kvaliteediga rasvu ja hormoone, millest võib kehale kunagi tulevikus kasu olla. Reaalsus on see, et enamike inimeste puhul on maksal lihtsalt liiga palju teha ja maks ei suuda rasvu töödelda nii hästi, kui peaks, mistõttu rasvarakud hakkavad maksa sisse kogunema kiirema tempoga. Maks muutub seesmiselt niivõrd ummistunuks, et rasv hakkab kuhjuma ka maksa välisküljele, pannes aluse eel-rasvunud ja rasvunud maksa väljakujunemisele. Edasi hakkavad rasvarakud kuhjuma soolestikku ja lõpuks küllastuvad neist üle ka süda ja arterid. Kaal hakkab vöö ümber kogunema.

See on kõigest üks mõistatusliku kaalutõusu aspekte. On veel suur hulk muud, mida mõista, millest ma kirjutan “Maksaravi” raamatus, et sul oleks tervikpilt sellest, mis toimub, kui sa koged soovimatut kaalutõusu.



Seos neerupealistega

Üks põhjus, miks maks hakkab rikki minema, on adrenaliini juurdevool verre. Mida pingelisemaks ja stressirohkemaks muutub elu, seda suuremas koguses adrenaliini pumbatakse läbi keha. Tänapäeval ei ole see enam probleem, mis puudutaks vaid keskealisi või vanemaid täiskasvanuid nende mitmete kohustuste ja stressoritega, mida elu toob. Ka õpilased põlevad ülikooli ajal kiiremini läbi ning on sunnitud võtma vaba aasta või koolist täiesti ära tulema. Isegi meditsiiniõpilased valivad üha kõrgema stressitaseme tõttu residentuuri mitte minna.

Põhjus, miks stress ja adrenaliin on nii toksilised, seisneb selles, et need põhjustavad maksa suure ülekoormuse. Lisa sellele kõrge valgu- ja rasvasisaldusega toitumine, mis on tänapäeval ülipopulaarne ja normaalsuseks saanud, ning maks on veelgi suurema vaeva all. Ükskõik, kas sa oled täistaimsel toitumisel või armastad loomseid toiduaineid – kõrge valgusisaldusega toidud (mis on ühtlasi ka kõrge rasvasisaldusega), on maksa jaoks problemaatilised. Vahet pole, mis on rasva allikakas – loomne valk, soja, pähklid, avokaado, õli – liialt palju selle tarbimist koormab maksa.

Eriliselt problemaatiline on ketogeenne dieet. Miks? Kui sa oled nii kõrge valgu- ja rasvasisaldusega toitumisel, siis neerupealised ujutavad su vere adrenaliinist üle, et rasvasid lõhustada. Su maks vajab seda abi, sest sapp, mille töö on rasvu lõhustada, on nõrgenenud, kui maks on stressis. Kui neerupealised ei saada välja abijõudu, siis üleliigne rasv vereringes võib viia insuldi või südameatakini. See lisaadrenaliin, kuigi korrosiivne ja kahjustav, on su keha viis kaitsta sinu elu.



Maksa tervendamine

Maksaravi” raamatus sukeldun ma mitmesse hädasse, mis maksa koormavad, ning kättesaadavatesse lahendustesse, mis aitavad taastada maksa tervise ning Maksa Kahjutekitajad välja ajada. Võtmesõna on järjepidevus; maksa toetamine küllusliku koguse puuviljade, roheliste lehtköögiviljade ja köögiviljadega – 0,5 liitrit puhast sellerimahla ja raskmetalli detox smuutit on kaks võimalust, mis võivad aidata sul protsessile vägeva alguse anda. “Maksaravi” raamatus jagan ma, kuidas täpsemalt saad sa oma maksa spetsiifiliste toitude ja toidulisandite abil aidata (kaasaarvatud lisandite soovituslikud kogused). Raamat sisaldab informatsiooni selle kohta, kuidas neid toite ja toidulisandeid parimate tulemuste saamiseks kasutada. Lisaks pakun ma sulle oma Maksa Päästva Hommikuse Puhastuse ja Maksa Päästva 3:6:9 Puhastuse, mis on elumuutvad tööriistad, kuidas maksa toetada ja puhastada. See ei ole selline maksa tervist käsitlev informatsioon, mida sa võiksid lugeda või kuulda teistest allikatest. See on kaugele edasi arenenud ja detailne informatsioon, mis võib tagasi tuua sinu maksa tervise ja aidata sul päriselt taastuda kümnetest sümptomitest ja haigusseisunditest.

Nende jaoks, kes juba on “Maksaravis” ja minu teistes raamatutes jagatud informatsiooni kasutama hakanud – maksa päästmine võtab aega, nii et ära tunne heitumust. See tähendab, et kaal võib mõnda aega jätkuvalt kasvada ka õigete asjade tegemise ajal, sest maks oli juba niivõrd suure koormuse all, et tal on vaja aega kohanemiseks ja tervenemiseks, enne kui kaal saab kaduma hakata.

Lisaks, kui meie maksas on istumas viirused, bakterid, toksilised raskmetallid nagu vask, alumiinium või elavhõbe, ning teised Maksa Kahjutekitajad, siis taastumise aeg pikeneb. See toimub tänu asjaolule, et kui meie maksad on rasvadest üle ujutatud ning meie sapp on nõrgenenud, siis viirused ja bakterid kasutavad ära seda immuunsüsteemi langust ning tugevnevad (sa saad lugeda “Maksaravi” või mõnda teist minu raamatut, et mõista, miks sul võivad need patogeenid maksas olla). Kui sa näiteks kannatasid teismelisena akne all ja jätkuvalt koged aeg-ajalt aknet perioodil, mil oled haigestunud või kui läheneb menstruatsioon, siis see on seetõttu, et aknet põhjustab streptokokk-bakter, mis jätkuvalt istub maksas, tekitades rohkem sümptomeid hiljem elus. Sama asi kehtib ka külmavillide ja HHV kohta. Teised viirused nagu Epstein-Barr (millel on üle 60 avastamata tüve), on samuti lokkamas, oodates õiget aega ja koormates maksa. Kõik need faktorid ja muugi, mida ma “Maksaravi” raamatus kirjeldan, mängivad suurt rolli sinu maksa seisundi kujundamises ning sümptomites ja haigustes, mis sul praegu on või tulevikus tekkida võivad.

Meie töö, seega, on oma maksa eest igapäevaselt hoolitseda sellisel viisil, nagu ta seda vajab. Siis tervened sa iga päev, isegi kui sa seda veel ei näe või ei tunne. See hõlmab endas rasva tarbimise vähendamist, ükskõik kas see tuleb taimsetest või loomsetest allikatest, et anda maksale puhkust, et ta saaks töötada teiste oluliste ülesannete kallal, selle asemel et tegeleda ainult rasvade töötlemisega. Lisaks hõlmab see tervislike kriitiliselt oluliste puhaste süsivesikute tarbimist (millest ma räägin “Maksaravis”), mida meie maks vajab, et taastada oma eluliselt tähtsad glükogeenivarud, et terveneda ja ennetada loendamatuid haigusi. On niivõrd oluline mõista, kuidas sinu keha töötab ja mida ta sinu käest vajab, et saaksid kaitsta iseennast ja endale kalleid inimesi nüüd ja tulevikus. Ma väga soovitan lugeda “Maksaravi” raamatut, et saaksid end väestada tõega ning saada eksperdiks selles osas, mida su keha vajab, et terveneda ja tunda end parimas vormis. Ma olen sinuga koos ja ma usun sinusse.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated Taskuhääling

Elavhõbe kalas ja kalaõlis: kuhu läheb elavhõbe?

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
"045: Mercury In Fish & Fish Oil: Where Does The Mercury Go"

Kui paljud inimesed sinu elus kannatavad terviseprobleemide käes? On tõenäoline, et hoolimata sellest, kas nad näitavad seda välja või mitte, enamik neist kannatab. Ja on tõenäoline, et ka sina ise oled üks nendest. Olgu probleemiks ärevus, depressioon, endometrioos, akne, ekseem, autoimmuunhaigused, probleemid kilpnäärmega, borrelioos, udune mõtlemine, väsimus, või ükskõik missugune muu sümptom või seisund – sa ei kannata selle käes üksi, kaugel sellest. Tervisesümptomitest on saanud uus normaalsus meie eludes. Aitab arvamismängudest. On aeg saada tõelised vastused. Tere tulemast Meditsiinimeediumi raadiosaatesse. Mina olen Anthony William.

Täna räägime elavhõbedast ja teistest saasteainetest kalas. Vahest oled sinagi kalasööja? Kas sa leiad end vahel mõtlemas sellele, kui palju kala tohib süüa? Ja mis siis, kui sa oled lapseootel või toidad parasjagu rinnaga? Või kui sa soovid rasestuda? Kas on ohutu süüa suurt kogust kala, eriti sellist, milles on kõrge õlisisaldus? Ja mis lugu on kalaõliga? Kui palju inimesi tarbib kalaõli toidulisandit? Miks on kala probleemne ja miks soovitatakse optimaalse tervise säilitamiseks süüa kala kaks korda nädalas? Miks ei soovitata seda süüa iga päev? Või isegi kaks korda päevas, seitse päeva nädalas? Mis ometi võiks valesti minna?

Kinnita turvavöö – täna läheme kaladega ujuma.

Ookean sisaldab tohutul hulgal mikromineraale. Ookeanivesi on mikromineraalidest pungil. Ookean on elus – vibreeriv ja elust pakatav. See on täidetud elava energiaga, mida loovad ookeani mikromineraalid. Kui sa kogud meresoola, ei ole see pelgalt naatrium. See on naatrium, millega on segunenud külluslik kogus mikromineraale.

Ookeanimineraalid on elus. Kui sa ookeanis ujud, kastad end ookeanivette, siis see on maandav. Sellel on põhjus – ookean on elav jõuväli, ta on energeetiliselt elus. Mikromineraalid on maandavad. Kui sa astud ookeanivette ja hakkad ujuma, siis mineraalide maandav jõud hakkab lahustama kehas olevat negatiivset energiat.

Negatiivset energiat põhjustab kaos. Kõrgendatud stress, kui keegi kogeb raskuseid, katsumusi, seisab paljuga silmitsi. Kui kellegi elus on suur hulk toksilisi vastasseise – vaimsed rünnakud, vaimsed rünnakud teistelt inimestelt, ja ka tavalised rünnakud teistelt inimestelt. Nõudmised, kohustused, tingimused, mis teised inimesed nende peale on pannud.

Kõige selle mõju hakkab lahustuma juba pelgalt siis, kui sa kõnnid vees. See on nagu püha veega ristimine. Kui sa astud vette, siis tundub, justkui kõik patud lahustuksid. Kõik, millega sa silmitsi seisad – stress, raskused, probleemid – hakkab momentaalselt minema hajuma. Vähemalt selleks hetkeks. Miks see nii on? Sest mikromineraalid elava vee sees teevad su kehale šokiravi.

Ja kui sa sukeldud üleni vette, kui sa ujud vee pinnal või hoiad end püstises asendis ookeanis, siis sa oled ümbritsetud ookeaniveest ja kõigist neist mikromineraalidest, ning juhtub midagi, mis on tõeline ime: see kõik võetakse sinust ära. Sind neutraliseeritakse – ookeani maandavad jõud neutraliseerivad sinus oleva negatiivse energia.

Sinuga koos selles vees on midagi veel. Need ei ole mikromineraalid. Need on toksilised raskmetallid. Kui ookeanivesi sisaldab toksilisi raskmetalle ja need puutuvad vastu su keha, siis kõik mikromineraalid ookeanivees aitavad seda samal ajal neutraliseerida. Elavhõbedat ja teisi toksilisi raskmetalle.

Toksilised raskmetallid ja mikromineraalid ei sobi kokku. Üks nendest elatub kaosest (jah, arvasid õigesti, see on elavhõbe) ja teine on maandav, neutraliseeriv (jah – mikromineraalid). Elavhõbe on hävitav, kaost külvav, kuna see on industrialiseeritud, töödeldud. Seda kaevandati, seejärel töödeldi ning lasti tagasi meie ookeanidesse ja teistesse veekogudesse. Mikromineraalid aga on loomulikud, neid ei ole töödeldud. Nad on elavad – osa elusast maast, veest, ookeanist.

Elavhõbe ja looduslikult ookeanis esinevad mikromineraalid ei tööta samal sagedusel, samal laengul. Nad ei ole sõbrad.

Elavhõbe on radikaalne industrialiseeritud toksiin. See on häiriv, maandust hävitav. See on vaba radikaal, mis muudab elektrisagedust – seda elektrisagedust, mis on nii ookeani elusas vees kui ka meie kehades. Kus iganes elavhõbe ka poleks – õhus, ookeanis või meie kehas – on see vaba radikaal, kurjategija, mis teeb meile viga.

Mis juhtub, kui elavhõbe jõuab kala sisse? Kuhu see läheb?

Kalad sünnivad ookeanis, nad on täidetud mikromineraalidega. Aga samal ajal on nad täidetud ka toksiliste raskmetallidega nagu elavhõbe. Toksilised raskmetallid on industrialiseeritud, metsikud, hävitava olemusega mineraalid.

Kuid kala kehas tekib konflikt – metallide, nagu elavhõbe, ja mikromineraalide vahel. Nad põrkuvad kokku, astuvad omavahel lahingusse, võitlevad teineteisega. Nad on konfliktis. Mikromineraalid ja kalades olevad raskmetallid ei saa kokku seguneda. Nad peaksid suutma ühiselt koos eksisteerida, koos toimida. Kõik erinevad mikromineraalid suudavad omavahel seguneda, koostööd teha. Aga nad ei suuda koostööd teha elavhõbedaga – tööstusliku, agressiivse, ebaloomuliku metalliga.

Selle asemel toimub kala sees olevate mikromineraalide ja metallide vahel hoopis reaktsioon. See reaktsioon paneb mikromineraalid tõmbuma kala lihaskoesse, samal ajal kui elavhõbe ja teised toksilised raskmetallid liiguvad kala õlikihti, rasvarakkudesse. Selle tagajärjel kaotab kalaõli kõik mineraalid, kuigi see ei peaks nii olema. Kalaõli ja kalarasv peaksid olema kõrge mikromineraalide tasemega.

Kuna toksilised raskmetallid on ebaloomulikud (denatured), kuna neid on töödeldud, siis nad võtavad teistsuguse kuju. Metallid ei ole ühtlase kujuga, need on tegelikult sakilised, okkalised, hävitava ja ebaloomuliku kujuga. Ja kui ookeanis ujuvad ebaloomuliku kujuga elavhõbedaosakesed sisenevad kalasse, siis need läbistavad end õli sisse ja jäävad sinna kinni. Toksilised raskmetallid jõuavad palju vähem tõenäoliselt kala lihsaskoesse, sest seal on mikromineraalid. Mikromineraalid ei saa minna õlikihti, sest seal on okkalised tööstuslikud metallid. Toimub eraldamisprotsess, sest need kumbki ei suuda koos elada, omavahel ühineda.

Tulemusena lõpetab suurem osa toksilisi raskmetalle kalaõlis. Suurem vähemus lõpetab lihaskoes. Ja vastavalt suurem osa mikromineraale lõpetab lihaskoes ning väiksem osa kalaõlis. Laias laastus saab öelda, et kalaõlis elavad toksilised raskmetallid koos elavhõbedaga, ja seda kontsentreeritud kujul. Ning kuna kalaõlis olev elavhõbe peletab eemale kõik mikromineraalid, siis see tähendab, et kalaõli on täielikus toitainevaeguses. Õli imab endasse kogu toksilise rämpsu – erinevad toksilised kemikaalid, saaste, erinevat sorti metallid ja elavhõbeda. See on see koht, kus ookeanis olevad raskmetallid muudavad looduse enda ebaloomulikuks (denatures nature). Ja see on probleem, sest kalas olev õli ja rasv peaksid olema tulvil mikromineraale, aga need ei ole.

Milleni me nüüd jõuame?

Kala söömiseni. Praktiliselt kõik inimesed söövad kala. Mõned ei söö, aga suurem osa planeedil olevatest inimestest armastab kala süüa.

Aga kui sa kuulatad, siis sa kuuled – see on nagu sosin tuules: “ole ettevaatlik rasvase kalaga! Ole ettevaatlik kõrge õlisisaldusega kala süües!” Miks? Mis on rasvases kalas nii halba, miks ma pean lõpetama selle söömise? Ja oota, ma olen lapseootel, ent ma ei tohi kala süüa? Mu arst ütleb, et ma väldiksin rasvast kala. Aga miks?

Esiteks, arstid on mures elavhõbeda pärast. Aga nad ei tea, miks elavhõbe just õlisse kuhjub. Vähem õline kala tähendab väiksemat elavhõbeda kontsentratsiooni. Huvitav. Ma ei ütle, et elavhõbe ei jõua üldse kala lihaskoesse – ikka jõuab, mõningas koguses. Aga siiski, mida vähem õli ja rasva kalas on, seda vähem on elavhõbedat. Kuidas see siis nii on? Kas elavhõbe läheb vähem õlisest kalast lihtsalt teisest otsast välja? Jah – läheb küll.

Nagu me ennist rääkisime, siis mikromineraalide ja raskmetallide vahel tekib konflikt. Mikromineraalid tõukavad elavhõbedat eemale. Kogu õli ja rasv kalas kuhjub elavhõbedaga üle. Kui kala on väherasvane, siis elavhõbedal pole kuhugi minna. Vaid väike osa jääb lihaskoesse, suurem osa elavhõbedast väljub kala kehast, sest lihases olev mikromineraalide kogus tõukab elavhõbeda eemale – energeetiliselt peletab selle eemale.

Kui sa oled keegi, kes tahab kala süüa, ja sa tahad justnimelt rasvast kala, siis vali söögiks väiksemad kalad. Vähem õli tähendab vähem võimalikku elavhõbedat, mis sinu kehasse jõuab. Väikesed kalad on noored, neisse ei ole veel nii palju elavhõbedat kuhjunud. Sardiinid, makrell, anšoovised – need on väiksemad rasvased kalad. Need kalad ei ole kindlasti elavhõbedast vabad – see ei ole võimalik, mingit elavhõbedat nad ikka sisaldavad, aga vähem kui suured rasvased kalad.

Hiljuti ma nägin tuunikala, mida reklaamiti kui “elavhõbedavaba tuunikala”. Mõtlesin endamisi: misasja?! Ja vangutasin pead. See ei olnud elavhõbedavaba. See pole võimalik. Ma ei tea, mis planeedilt see tuunikala tuli, aga igatahes ei saanud see tulla planeet Maalt, kui see elavhõbedast vaba oli. Aga kuna see tuli planeet Maalt, siis see ei olnud elavhõbedast vaba.

Elavhõbe on meie kehadele hävitav, põhjustades suurel hulgal erinevaid vaimse tervise sümptomeid. Kui kellegi ajus on palju elavhõbedat, siis seal võib tõesti igasuguseid asju valesti minna. Ja kui elavhõbe on meie kehades, siis see on toiduks patogeenidele – viirustele nagu EBV, vöötohatis, tsütomegaloviirus, HSV, HSV, HHV6, HHV7 ja see nimekiri läheb veel edasi. Elavhõbe toidab pisikuid. Viirused armastavad elavhõbedat. Nad söövad seda ja hiljem väljutavad teisest otsast – nõnda saab sellest toksiline jääkaine, metüül-elavhõbe, mis on närvimürk. Siis tekib neuroloogiline väsimus, tekib krooniline haigus.

Peale selle, elavhõbe oksüdeerub meie kehades. Nii et kui meie ajus leidub elavhõbedat, siis aegamisi see oksüdeerub ning paneb aluse dementsuse ja Alzheimeri sümptomitele.

Kui me sööme kala, milles on õli ja rasva koos nende sees peituva elavhõbedaga, siis see elavhõbedaga täidetud õli ja rasv lähevad meie kehasse. Elavhõbe tunneb rasva läbi ja lõhki. Ta on elanud kala rasvas. Elavhõbe liigub lihtsa vaevaga kalaõlist üle sinu kehas olevasse rasvkoesse ning jääb sinna pidama. Meie keharasv paneb elavhõbeda kiiresti oksüdeeruma. Elavhõbe istub rasvkoes ning hakkab oksüdeeruma, roostetama ja lekkima.

ATH, tähelepanuhäired, bipolaarne häire, OCD on vaid mõned näited sellest, mida elavhõbe (ja teised toksilised raskmetalid) põhjustavad.

Mis mind puudutab, siis minul igatahes kaob tahtmine kalaõli toidulisandit võtta. Ma ei ole mitte kunagi seda võtnudki, aga tõsiselt – kui ma lihtsalt kuulan seda informatsiooni, siis see kõik ütleb mulle: ära tarbi kalaõli. Ent inimesed võtavad iga päev kalaõli toidulisandeid. Leidub rasedaid naisi, kes iga päev kalaõli tarbivad.

Kui sa neelad alla kalaõli kapsli, siis tegelikult neelad sa alla õlis oleva kontsentreeritud koguse elavhõbedat. Kui elavhõbe on millestki “eemaldatud”, siis see muutub hoopis teisel viisil tugevamaks. Inimesed usuvad, et kalaõli on elavhõbedavaba, sest ettevõtted töötlevad kalaõli ja eemaldavad selle käigus õlist kõik raskmetallid, kogu elavhõbeda. Aga see on võimatu. Mida nad teevad, on see, et nad küll eemaldavad elavhõbeda, aga nad jätavad maha elavhõbeda essentsi (eetri). See on homöopaatiline protsess, mis loob võimsa metüül-elavhõbeda. Seesugune metüül-elavhõbe siseneb organitesse ja ajju palju kiiremini.

See on erinev asi kui elavhõbeda eemaldamine inimkehast, elavast kehast, mis sisaldab mikromineraale. Kui sa kehast õigel viisil elavhõbedat eemaldad, siis elavhõbe, mis kehasse alles jääb, muutub üha nõrgemaks ja nõrgemaks. Sest inimkeha on mikromineraalidest koosnev elus keha. Mida rohkem elavhõbedat meie luudesse, ajju, põrna, maksa ja kõhunäärmesse kuhjunud on, seda suurem on tasakaalutus kehas ja seda rohkem kahju tekib keha kudedele ja kehafunktsioonidele.

Elavhõbe on takistus. Kui me oma kehast elavhõbeda eemaldame, siis meie sagedus muutub. Meie energiaväli saab ennast taastada. Mikromineraalid meie organites ja veres muutuvad tugevamaks, samal ajal kui elavhõbe muutub nõrgemaks. Selline vahetumine toimub ainult elusas kehas. Elus keha on erinev asi surnud kala sees olevast õlist.

Et rohkem teada saada, loe Meditsiinimeediumi “Ajupäästjat”.

 

Elavad sõnad Kaastunde Vaimult:

Olen näljane. Mida süüa?

Mulle meeldiks kostitada end kalaga,

aga ma olen täielikus teadmatuses, et Elavhõbedamees

andis inimkonnale alatu löögi allapoole vööd.

On vast lugu, Elavhõbedamehel ei ole hinge.

Aga mis sellest? Mulle meeldib mu kala rasvases taignas.

Miks ma peaksin hirmu tundma õlise kala ees?

Kuid rase naine võiks olla teadlik.

Imikud peaksid olema vabad ähvardavast elavhõbedast, mis lootesse siseneb.

Ma soovin, et Maa oleks puhas…

Huvitav, mida Jumal sellest arvab? Ja Jeesus?

Inimesed hävitamas meie ookeane… Kuidas me anname alla selle planeedi osas

ja kaotame pühendumuse?

Meil tuleb kaitsta oma ookeane.

 

Disclaimer: Meditsiinimeediumi originaalteostes ilmunud infot varastatakse ja kasutatakse internetis ja sotsiaalmeedias esinevate arstide ning suunamudijate ja meditsiiniasutuste poolt. Meditsiinimeediumi infot ei ole kuni seniajani mitte kunagi suudetud meditsiiniteaduse poolt ümber lükata. Toimub hoopis vastupidine – tõestatakse vaid ära selle õigsus, seejärel varastatakse see informatsioon Meditsiinimeediumi teostest ja kasutatakse seda tava- ja alternatiivmeditsiini kogukondades. Meditsiinimeediumi informatsioon sillutab järjepidevalt teed meditsiiniteadusele, et nad mõistaksid kroonilisi haiguseid paremini.

Kui sa otsustad kasutada unikaalset ja originaalset Meditsiinimeediumi raamatutes, taskuhäälingus ja sotsiaalmeedias avaldatud sisu, siis palun viita tagasi originaalallikale, et anda ka teistele, kes seda informatsiooni näevad ja kuulevad, võimalus teada, kust see informatsioon pärit on, ning et neil oleks võimalus terveks saada ja nad ei peaks kulutama aastaid oma elust, otsides vastuseid – nagu on juhtunud nii paljude inimestega enne neid.

Meditsiinimeediumi informatsioon siin taskuhäälingus ei pärine katkisest teadusest, huvigruppidelt, erapoolikutest meditsiinirahastustest, hooletutest uuringutest, lobitöölistelt, kallutatud uskumussüsteemidest, salastatud nõuandjagruppidelt, kinnimakstud tervisepraktikutelt, trendikatest terviselõksudest ega segastest manipulatsioonidest.

Kuna kroonilised haigused on käesoleval ajal plahvatuslikult kasvanud, on vaja suuremat jõudu kui vaid meie siin all. On vaja abistavat kätt kõrgemalt.

Meditsiinimeediumi infol on tänavakrediiti. See on loendamatu arvu inimeste poolt tekkinud orgaaniline liikumine, kus inimesed üle terve planeedi end terveks ravivad. Siin on kõige rohkem tervenemislugusid päris inimestelt, kellele ei maksta oma loo rääkimise eest, kes jagavad oma elumuutvaid kogemusi selle kohta, kuidas nad suutsid tõusta tuhast ja leida täieliku tervenemise valguse, saada tagasi oma elu ja lõplikult terveneda, kui mitte miski muu tervisemaastikul ei suutnud kaalukausse tervenemise kasuks pöörata.

Selles taskuhäälingus kuuldud informatsioon ei pärine inimestelt. See pärineb ülalt, kõrgemast allikast – millesse iganes sa ka ei usuks, olgu see Jumal, Universum, Valgus või Looja, või isegi kui sa ei usu mitte millessegi – et me lihtsalt lendame sellel kivikamakal üheskoos läbi kosmose. Tea, et informatsioon siin taskuhäälingus on eraldiseisev kogu mürast, mida kuuled mujal, sest see tuleb teisest allikast. Allikast, mis on puhas, rikkumata, edasijõudnud, korrumpeerimata, originaalne, esmane – kõrgem allikas, Kaastunde Vaim.

Rubriigid
Kõik Raadiosaated Taskuhääling

Alkohol – Suhkru viirastus

Tõlge Meditsiinimeediumi taskuhäälingust
"040: Alcohol - The Ghost of Sugar"

 

Läbi sajandite, kuni tänapäevani välja, nimetame me seda, kui keegi on liiga palju joonud ja tema kõne on segane, kui neil on võimetus sirgelt kõndida, võimetus mõelda või selgelt rääkida, purjus olemiseks. Ja kui see olukord on väga tõsine või keegi on teovõimetu, nimetame me seda alkoholimürgituseks.

Aga kas me tõesti teame, mis meie vereringes toimub, kui oleme üle ujutatud suure koguse alkoholiga? Me ei tea seda. Ja me ei ole seda kunagi teadnud.

 

Isegi kuni praeguseni eeldasime – sest meditsiiniteadus eeldas –, et kõrgem alkoholisisaldus veres viib otsejoones selliste tegevuste või sümptomiteni nagu segane kõne, võimetus selgelt mõelda ja rääkida, ning lõpuks teovõimetuseni. Eeldasime, et alkohol ise mõjutab aju ja põhjustab neid sümptomeid.

Siin on tõde: keegi ei tea täpselt, mis alkoholiga ajus toimub. Joobes olekut ei mõisteta täielikult. Eelnevalt mainitu on ainult üks osa, üks aspekt sellest, mis ajuga juhtub.

Kui keegi hakkab alkoholi jooma, siis esimene asi, mis juhtub, see, et ta jääb kergelt vinti. See on termin, mida inimesed kasutavad. Ma olen vintis. Ma hakkan švipsi jääma. „Kas sa oled purjus?” – „Ei, ma olen lihtsalt vintis.” Vinti jäämine on esimene asi, mida enamik inimesi ütleb.

 

Kui sa küsid kelleltki, miks ta joob, vastab ta: mul on vaja lõõgastuda. Mul on vaja end lõdvaks lasta, et saaksin väljendada end otse ja ausalt. Alkohol kipub mind lihtsalt lõdvestama. Ma olen üleni pinges ja mul on vaja päeva lõpus juua, et tunda end vabalt ja öelda asju nii, nagu need on.

Mõned inimesed ei ütle, et nad lõdvestuvad. Nad ütlevad lihtsalt, et see rahustab neid. Miks sa jood? Noh, see aitab mind rahustada. Ma lihtsalt vajan seda. Mul oli raske päev. Ma pean rahunema. See aitab mul end õhtu lõpus mõnusamalt tunda.

Ja siis on need inimesed, kes tahavad välja lülituda. Nad tahavad end lihtsalt ära tuimestada. Nad ei ütle seda välja. Kui seda nende käest küsida, siis nad ei vastaks sulle: „Ma lihtsalt vajan tuimestust, väljalülitust. Mul on vaja unustada.” Nad ei ütle seda välja, aga see on põhjus, miks nad seda teevad. Nad joovad, sest nad tunnevad, et nende limiit on täis. „Ma pean praegu välja lülituma. Mul on vaja hetkeks eemalduda. Ma lihtsalt pean asjad selja taha jätma. Ma pean unustama selle päeva. Ma pean unustama, mis toimub.”

 

Kuidas alkohol seda teeb? Kuidas on võimalik, et alkohol midagi sellist saavutab? Kuidas me saame alkoholi abil end lõõgastada, tuimestada, välja lülitada? Kuidas toimub see, et me jääme vinti? Me vist eeldame lihtsalt, et see on vere toksilisus, mida põhjustab asjaolu, et alkohol on mürgine. Eeldame, et toksiline alkohol meie vereringes tekitab neid tundmusi. Kuid mis tegelikult toimub? Kuidas see tegelikult töötab?

 

Meie aju elab suhkrul ehk glükoosil. Ilma selleta aju elama ei jää. Suhkru puudumine ajus võib aju aeglaselt ära näljutada. Kui aju ei saa eluks vajaminevat suhkrut, võib see koguni lõpetada sinu elu. Usutakse, et kui piisavalt hapnikku ei jõua ajju, siis tekib ajukahjustus, eksole. Kuid see pole ainus asi – ka glükoosipuudusest võib tekkida ajukahjustus.

Alkohol on kõigi aegade suurim trikk ajule. See on ülim trikk ajule. Miks nii? Sest sinu aju usub, et alkohol on suhkur – suhkur, mida ta saab kasutada, suhkur, mis teda toidab. Aju usub, et alkohol on glükoos.

Kuid alkohol ei ole glükoos, see ei ole suhkur. Alkohol on metüülsuhkur. See on hübriid sellest, mis varasemalt oli suhkur. See on rohkem nagu aurustunud suhkur kui kasutuskõlblik suhkur. Alkoholi olemus on suhkur, kuid siiski pole see seda.

Sellest saab sinu ajule mängitav pettus, kuna aju usub, et tegemist on õige ja vajaliku suhkruga.

Sinu aju vajab ellujäämiseks hädasti glükoosi. Kuid mis juhtub, on see, et aju ekslikult identifitseerib alkoholi kui kriitiliselt tähtsa glükoosi.

Ent palju asju läheb valesti, kui nii juhtub. Mida rohkem alkoholi sa oma vereringesse valad, seda raskem on ajul kasutada vereringes olevat tõelist glükoosi. Aju hakkab kiiresti alkoholile ümber lülituma ja sellest kinni haarama.

Alkohol hakkab ajukoesse imbuma, selle asemel, et sinna saaks imbuda glükoos – tõeline glükoos, mis on vereringes mõnest varasemalt tarbitud toidust.

Meil kõigil on igas ajahetkes ajus olemas teatud glükoosivarud, kuid aju ei kasuta neid enam, kui alkohol vereringesse jõuab. Alkohol lükkab õige glükoosi kõrvale.

 

Ja siis on meie maks. Jah, sa kuulsid õigesti. Maks. Kui me joome, siis me mõtleme maksale, eksole? Kui keegi on aastaid ja aastaid alkoholi tarbinud, siis ta hakkab mõtlema maksale – et tuleb ettevaatlik olla tsirroosi ja maksakahjustuste suhtes.

 

Üks maksa põhiülesandeid on glükoosi säilitamine ja varustamine ning samal ajal selle vabastamine vereringesse ajal, mil aju seda väga vajab.

On hetki meie elus, kui meil pole ühtegi glükoosiallikat käeulatuses. Oleme võib-olla mõnda aega ilma söömata. Meie kehad on loodud selliselt, et kui me mingi aja vältel toitu ei saa, siis me saame hakkama, me jääme elama. Selles mängib rolli maks. See on sisseehitatud süsteem, mis võimaldab vabastada glükoosi siis, kui oleme selle puuduses. Maks hakkab tööle, kui me oleme kuivale jäänud, kui me ei söö seda, mida vajame või oleme mingil põhjusel ilma toiduta. Ta hakkab vabastama glükoosireserve, mis sisenevad vereringesse ja jõuavad sealtkaudu ajju.

 

See on põhjus, kuidas inimene suudab üle elada näiteks veepaastu, mille vältel ta paastub üks, kaks või kolm päeva. Ta ei söö, tema glükoosivarud on otsas. Vereringesse ei jõua glükoosi toidust. Kuidas ta siis ikka veel elus on?

Mitte kõik inimesed, kes veepaastu teevad, ei tule sellega hästi toime. See kõik sõltub maksast – kui terve on inimese maks ja kas seal on piisavalt glükoosivarusid? Sest kui keegi teeb veepaastu, siis maks eraldab glükoosi ja hoiab sind elusana, samal ajal kui sina tarbid vaid vett. Maksas olevad glükoosivarud on põhjus, miks aju ei nälgi veepaastu ajal surnuks.

On inimesi, kes alustavad veepaastu, kuid kukuvad teisel päeval täiesti kokku, sest neil on nõrk või haige maks, milles pole piisavaid glükoosivarusid. Ja samal ajal leidub ka neid, kes suudavad veepaastul vastu pidada seitse kuni kümme päeva või kauemgi, sest nende maks eraldab piisavalt glükoosi, et hoida aju elus.

 

Vahel kuuled kedagi ütlemas: “Ma ei kannata alkoholi, üks jook ja olen juba rohkemgi kui kergelt vintis. Tunnen end järgmisel hommikul halvasti, isegi pohmellisena.”

Siis kuuled kedagi teist, kes joob ära pool liitrit viskit või rohkemgi, teeb mitu ringi shotte ja kõike muud sinna otsa. Ta on küll täiesti purjus, aga ta kannatab selle alkoholi ära. Ning tal võtab aega, et nõnda purju jääda. Jah, järgmisel hommikul on tal pohmell, kuid ta suudab seda kõike uuesti teha. Asi on maksa seisundis.

 

On oluline teada, et see inimene, kes ei kannata veepaastu ja hakkab kokku kukkuma pärast ühte-kahte päeva ilma toiduta olemist, on üks nende hulgast, kes ei tule ka alkoholiga toime või kellele hakkab alkohol väga ruttu pähe. Üks õlu ei pruugi talle mitte ainult halba enesetunnet põhjustada, vaid ta koguni väga kiiresti joobeseisundisse viia.

Inimene, kes suudab veepaastu pikemalt teha – viis, seitse, neliteist päeva või rohkemgi – ning ei lagune seda tehes koost, tuleb alkoholi tarvitamisega samuti paremini toime. Ta on võimeline jooma rohkem ja mitte jääma nii kiirelt purju. Ta võib sulle öelda, et on hea alkoholitaluvusega.

Ühel hetkel jäävad siiski kõik purju, hoolimata nende alkoholitaluvuse tasemest. See juhtub niipea, kui piisav kogus alkoholi on verre jõudnud.

Paar asja juhtub, kui sa alkoholi jood. Esimese asjana hakkab see mürgitama su maksa. Maks on kaitsemehhanism, mis takistab alkoholil ajju jõudmast. Ja sel momendil, kui hakkad vinti jääma – või kuidas iganes sa kutsud alkoholi mõju esimesi tundmuseid, ükskõik kui õrnad need ka poleks, on su maks juba kõige viimase küllastusastme saavutanud. Maks ei suuda enam su aju kaitsta.

 

Kui rääkida mõõdukast alkoholi tarbimisest – “Ma tarbin mõõdukalt!” -, siis alkoholi puhul sellist asja ei eksisteeri. Niipea, kui alkohol pähe hakkab, on su maks välja lülitumas. See on saavutanud oma küllastustaseme. Nii et jutt ei käi enam mõõdukusest, vaid sellest, et kui ma joon, siis ühel momendil mu maks hakkab välja lülituma. Edasi töötab maks vaid pooluinuvas olekus, lihtsalt üritades ellu jääda. Maksa tööks on imada endasse iga tilk alkoholi, mis on verre jõudnud.

Nii et nüüd sel hetkel, kui me joome alkoholi, maks keskendub lihtsalt alkoholimürgitusega toime tulemisele – sest alkohol on mürgine aine. See on kõik. Keegi võib-olla ei ütleks selle kohta veel alkoholimürgitus, sest sa alles hakkasid jooma ja oled alles kergelt vintis, aga su maks kannatab tegelikult juba alkoholimürgituse all. Seetõttu ei eralda ta enam glükoosi – aastate jooksul kokku kogutud glükoosivarusid – ja glükoos ei jõua ajju.

Lõpuks on maks täielikult paralüseeritud ja tema ainsaks ülesandeks jääbki vaid alkoholi endasse tõmbamine. Jah, veri endiselt läbib sinu maksa, liigub portaalveeni kaugu üles, käib maksa sisse ja sellest välja, kuid su maks ei keskendu toitainetele, hormoonide jälgimisele, uute glükoosivarude säilitamisele. Ta keskendub ainult alkoholile. Ta üritab endasse tõmmata nii palju alkoholi kui vähegi võimalik, et sind kaitsta ja takistada alkoholil ajju jõudmast.

Kuid meie maks ei suuda kogu alkoholi endasse imada. See on võimatu. Sel põhjusel hakkadki tundma alkoholi mõju. Maks on alkoholist täielikult üle küllastunud, ta ei saa enam oma tööd teha. Nüüd oled olukorras, kus mida rohkem alkoholi su kehasse jõuab, seda rohkem purjakile sa jääd.

Lõpuks jääd sa päris purju ja sinu maks on viimase piirini viidud. Sel hetkel hakkab alkohol eemale tõrjuma kogu vereringes olevat glükoosi. Alkohol sõidab sellest üle, domineerib. Ja aju usub, et alkohol on suhkur, kuigi see pole seda. See on pelgalt viirastus sellest, mis kunagi oli suhkur. Ajust saab suhkruviirastuse ohver.

Kui inimene joob veel alkoholi, jääb ta veel rohkem purju – ta hakkab käituma joobunult, kõne muutub ebaselgeks, kaob võimekus normaalselt funktsioneerida. Selline seisukord näitab, et selle inimese aju on juba surnuks nälgima hakkamas.

On üks väga tähtis asi, millest on äärmiselt oluline aru saada: sümptomid, mida me joobesoleku ja alkoholimürgitusega seostame, ei tulene ainult alkoholist endast. Sümptomid, mida me näeme, kui keegi on purjus, ei tulene vaid alkoholimürgitusest veres. Enamik neist on sümptomid hoopis sellest, et aju hakkab surema.

Mida rohkem alkoholi sa tarbid, seda vähem glükoosi ajju jõuab. Oletame, et inimene oli enne jooma hakkamist olekus, kus 100% glükoosist jõuab ajurakkudesse, hoides seda elus. Alkoholi joomine toob selle protsendi 100 pealt alla 5-10% peale – sõltuvalt sellest, kui suures joobes inimene on.

See on nagu keegi võtaks kala veest välja, vaadates, kuidas ta kaldal või paadis sipleb ja õhku ahmib. Seejärel pannakse kala tagasi vette, vaadates, kuidas ta jälle ellu ärkab. Siis võetakse kala jälle veest välja, vaadates, kuidas ta kannatab ja sipleb, ning lõpuks pannakse jälle vette tagasi, äratades ta vees jälle elule. Kala jääb ellu – ta on küll vaid ellujäämisrežiimil, aga ta jääb elama.

Kalast saab sinu aju, sinu ajust saab kala. Aju jääb ellu, kuid on vaid ellujäämisrežiimis. Aju töötab 5%, võib-olla 10% glükoosil, mis tagab ellujäämise, ei muud. Ja jälle tuleb uus alkoholikogus vereringesse ning aju nälgib – nagu see kala, kes võitleb oma elu eest. On ainult nii palju glükoosi, et hoida aju elus, et hoida inimest elus, et hoida sind elus. Kuid seda on nii vähe, et inimene kaotab võime funktsioneerida. Sinust saab kõndiv ja rääkiv näide surevast ajust, milles alkohol domineerib ajju jõudva glükoosi üle.

Lisaks sellele, et alkohol tõrjub suhkru ajust eemale, arvab aju, et alkohol on kõige kasutuskõlblikum ja kättesaadavam glükoosiallikas. Seetõttu otsibki aju alkoholi, mitte suhkrut. See ei tähenda, et su aju tegelikult ka tahab või vajab alkoholi. See tähendab, et aju arvab, et alkohol on ainus variant. Seal on erinevus. Aju lollitatakse.

Alkoholi mõju ei tulene mitte ainult sellest, et suhkur aju petab – valesuhkru efektist – milles aju näljutatakse väärtuslikust glükoosist. See on üks osa sellest.

Jah, alkohol on tõepoolest mürk, mis tähendab, et sellel on teatav keha mürgitav ja kurnav toime. Kuid segane kõne, kui keegi joob kolmandat või neljandat jooki, tekib sellest, et aju hakkab glükoosist nälga jääma ja kaotab seetõttu oma töövõime.

Kui keegi jääb drastiliselt purju – joob liiga palju ja kukub kokku või vajub ära, jääb magama. Selline purjus magamine on nagu vene rulett, sest kui aju ei saa joobe intensiivsuse tõttu enam glükoosi, võib aju tegelikult nälga jääda ja see inimene võib une pealt surra.

Kui keegi on saanud nii tugeva alkoholimürgituse, et tal on vaja oksendada – keha tahab sellest alkoholist esimesel võimalusel vabaneda – siis tekib oksendamise staadium. Mis siin valesti võib minna, on see, et kuna aju on suremas alkoholist tingitud glükoosipuuduse tõttu, siis see võib uitnärvid osaliselt halvata. Ja kui nii juhtub, siis see ei lase oksendamise protsessil korralikult toimuda. See võib põhjustada selle, et kui keegi unes oksendab, lämbub ta surnuks, kuna tema uitnärvid ei tööta korralikult. Okse jääb kinni. Loomulikku oksendamise ja okse purskumise protsessi ei toimu ja okse jääb makku, söögitorusse või kurku kinni, läheb kopsudesse ning inimene lämbub surnuks. See on see, kus mängitakse elu ja surmaga. See on see, kus inimene võib surra. Teine inimene samas olukorras aga ei sure – kõik sõltub sellest, kui purjus ta on, mis asendis ta ära vajus, mis olukorras on tema uitnärvid ja mis seisundis ta üleüldiselt on.

 

Võib-olla oled näinud kedagi, kes on olnud terve päeva söömata. Tema organismis pole toitu – ta on sellest väga elevil. Ta läheb baari või peole, hakkab jooma ja see mõjub kiiresti, pea hakkab alkoholist justkui surisema ning ta jääb švipsi. Ta jääb kiiremini purju, tema kõne muutub kiiremini segaseks. Me arvame, et see juhtub sellepärast, et ta hakkab purju jääma – et alkohol hakkab tema aju lihtsalt kiiremini mürgitama. Aga tegelikkuses on selle taga glükoosipuudus.

Ta ei söönud sel päeval, või sõi viimati alles hommikul. Või see, mida ta valis süüa, ei taganud tema kehale piisavalt glükoosi. Nii et siin ta on – valmis jooma, valmis pidutsema, endal kehas aga glükoos juba otsakorral. Kuna ta ei söönud, pole tal värsket glükoosi ja tema maks töötab ületunde, püüdes kogu seda värsket alkoholi välja uhada. Seega jääb ta kiiremini purju.

Ja siis on keegi, kes on piisavalt söönud. Ta sõi korraliku lõuna, korraliku hommikusöögi, võib-olla ka mõni suupiste või maiuse sinna vahele. Kui tema hakkab jooma, peab ta paremini vastu. Ta ei jää nii kiiresti purju. Tema pea ei hakka alkoholist nii kiiresti surisema. Tal on aju jaoks palju värsket glükoosi.

 

Kui purjusolek sõltuks ainult alkoholijoobest, oleks sümptomite hulk piiratud. Mõnel lihtsalt iiveldaks ja ta oksendaks. Tal oleks halb olla ja pea käiks ringi. Kuid isegi väga halva enesetunde juures oleks ta siiski selge mõistusega.

Põhjus, miks joobes inimene ei pruugi olla selge mõistusega, on selles, et tegemist on kombinatsiooniga alkoholimürgitusest ja aju nälgimisest üheaegselt. Just see viib motoorsete oskuste kadumiseni. Ainult seesuguse kombinatsiooni tagajärjel tekivad sümptomid nagu pehme keel, muud kõneraskused, raskused teiste jutu mõistmisega ning samal ajal endalegi mõistmatu jutu rääkimine.

 

Kui aju on vaevu elus püsimise piiril, saades väga vähe glükoosi, hakkavad teatud ajuosad välja lülituma.

Ja siis on käes pohmelliaeg. Igaüks, kes on kunagi pohmelli kogenud, teab, misasi on pohmell. Igaüks, kes on kunagi end purju joonud, piisavalt alkoholi tarbinud, teab, mis on pohmell. Aga kas ta tõesti teab, mis see päriselt on? Mis on pohmell? Pohmell näitab osaliselt aju glükoosipuudust ja osaliselt alkoholimürgitust.

Kas oled kunagi kuulnud parimast pohmelliravimist? Mis on esimene mõte, mis sulle pähe tuleb? „Ma tean, mis see on – see on peale joomine.” See on müüt. Pealejoomine ei tööta, kuigi seda soovitatakse purjutajatele ja pidutsejatele tihti.

 

Öeldakse: “Kuule, mees, lihtsalt joo peale. Ava hommikul esimese asjana üks õlu ja tee üks Bloody Mary. See teeb asja korda.” Aga ei tee. Selle asemel, et oma aju taastada, selle asemel, et aju õige kütusega tankima hakata ja see uuesti tööle panna, hakkad sa uuesti oma aju näljutama.

 

Põhjus, miks inimesed järgmisel päeval pärast joomist või varahommikul pärast öist joomist toitu sisse ahmivad, on see, et nende aju küsib glükoosi. Aju soovib meeleheitlikult tõelist glükoosi. Mitte suhkru kummitust, vaid tõelist suhkrut.

Kui kellelgi on väga tugev pohmell ja tal ikka veel iiveldab, tal on jätkuvalt halb olla… Siis see tuleneb alkoholimürgitusest. See ei tulene aju glükoosipuudusest tingitud nälgimise aspektist. Aga igal juhul sõidab sinu aju sisse ja ütleb: ma vajan kütust, vajan toitu, vajan suhkrut, vajan glükoosi.

Nii et varsti on vaja midagi süüa. On neid inimesi, kes ei joo end oksendamiseni purju. Nad tahavad siiski pärast joomist, samal õhtul, mingit sööki alla kugistada, et kaineneda. Nad otsivad söögikohta, sõidavad kell kaks öösel või kell viis hommikul kusagile drive-in’i, tellides virna pannkooke vahtrasiirupiga, röstsaia, mune, peekonivahvleid, ahjukartuleid, burgereid, friikartuleid, takosid, burritosid. Või siis haaravad nad rohkesti toitu järgmisel päeval, kui nad seda eelmisel õhtul või varahommikul ei teinud.

Inglise keeles on levinud ütlus: „Ma lasen toidul alkoholi enda sisse imeda.” Võib isegi juhtuda, et peol või baaris joomise ajal kellegi kaaslane soovitab tal midagi süüa, et kainemaks saada.

Siis tuleb aju sellest näljaseisundist välja ja hakkab uuesti tööle.

Lärmakas telefonikõne keset pidu: “Robini juures, mees, jaa! Jaa! Tooge joogid siia! Je-uuu!”

Adrenaliinilaks. See adrenaliinilaks, mille kõik saavad, isegi kui nad seda välja ei näita, isegi kui nad näivad rahulikud – aga nende adrenaliin hakkab tõusma ja seejärel üle voolama.

Joomisega kaasneb ootamatu adrenaliinisööst, millest inimesed isegi teadlikud ei ole. See juhtub põhjusega. Adrenaliin voolab vereringesse, kui me jooma hakkame ja juba isegi siis, kui me lihtsalt jooki käes hoiame ja see pole veel suhu ega vereringesse jõudnudki.

Adrenaliin pääseb valla ja see adrenaliin võib mõjutada iga inimest erinevalt. Mõni inimene muutub alkoholi tarbides vihaseks, mõni teine istub kusagil maas ja nutab või lausa ulub lohutamatult.

Mõne joobes inimese puhul, kui ta räägib, on kohe aru saada, et „alkohol räägib”. Tegelikkuses me oleme tunnistajaks sellele, kuidas nälgiv aju adrenaliini kasutab. Aju on nälga suremas ja kasutab adrenaliini selleks, et end elus hoida. Ja see ongi see, mis inimeses räägib. Meie adrenaliinist saab varukütus olukorras, kus aju on glükoosinäljas.

Ja adrenaliin tekitab sõltuvust. Mida rohkem purju sa jääd, seda rohkem adrenaliini vallandub ja seda rohkem tekib alkoholist sõltuvus. Võib tekkida soov juua igal nädalal. Või iga päev. See võib kellegi viia punkti, kus ta tarbibki alkoholi igapäevaselt, sest see on niivõrd sõltuvust tekitav. Adrenaliini vallandumine on see sõltuvust tekitav osa joomise juures.

Pea meeles – mis läheb üles, peab ka alla tulema. Nii et kui keegi jõi end õhtu lõpuks täis, siis järgmisel hommikul langeb ta madalseisu. Väga paljud inimesed kogevad alkoholi tarbimise järgselt depressiooni. Osa sellest madalseisust on seotud adrenaliinitõusuga, mida nad kogesid. See adrenaliin, mis ujutas üle kogu nende keha, lahkub nüüd süsteemist. Kui adrenaliin lahkub, tunneb inimene depressiooni või kurbust.

 

Adrenaliin segatuna inimese kogemustega – emotsionaalsete katsumustega, mida ta on elu vältel kogenud –, määrab ära selle, mis inimesega juhtub, kui ta end purju joob. See määrab ära selle, kas ta muutub vihaseks, kurvaks või rõõmsaks purjutajaks või lihtsalt kellekski, kes elab kaasa spordiüritusele või tähistab happy hour’it. See määrab ära, kas ta muutub ootamatult julgeks, kas tal on rohkem energiat, vähem energiat, rohkem jõudu, vähem jõudu. Selle määravad ära inimese elukogemused koos sellega, kuidas ta reageerib adrenaliinisööstudele – adrenaliini tõusudele ja langustele –, ning kuidas ta tuleb toime adrenaliini sõltuvust tekitava komponendi ja peaaegu surnuks nälgiva ajuga.

Lõppsõna

Põhjusega kutsutakse seda „happy hour’iks”.

Tunne, mida sa koged, kui kummutad oma esimest jooki, on adrenaliinisööst, mis aju nälgimise ohus ellujäämisinstinktina vallandub.

Kui me sellest aru saaksime, ütleksime „terviseks!” asemel: „mu aju hakkab kohe surema, surnuks nälgima. Minu neerupealised lähevad kaosesse ja vabastavad tohutul hulgal epinefriini, et aju elus hoida.

Seda peaksin hõikama, kui oma esimest jooki alla kummutan.

Samal ajal hakkan tundma alkoholimürgituse mõju oma ajule.

Kõik see kokku annab mulle ühe suurepärase õhtu.

*

Disclaimer: Meditsiinimeediumi originaalteostes ilmunud infot varastatakse ja kasutatakse internetis ja sotsiaalmeedias esinevate arstide ning suunamudijate ja meditsiiniasutuste poolt. Meditsiinimeediumi infot ei ole kuni seniajani mitte kunagi suudetud meditsiiniteaduse poolt ümber lükata. Toimub hoopis vastupidine – tõestatakse vaid ära selle õigsus, seejärel varastatakse see informatsioon Meditsiinimeediumi teostest ja kasutatakse seda tava- ja alternatiivmeditsiini kogukondades. Meditsiinimeediumi informatsioon sillutab järjepidevalt teed meditsiiniteadusele, et nad mõistaksid kroonilisi haiguseid paremini.

Kui sa otsustad kasutada unikaalset ja originaalset Meditsiinimeediumi raamatutes, taskuhäälingus ja sotsiaalmeedias avaldatud sisu, siis palun viita tagasi originaalallikale, et anda ka teistele, kes seda informatsiooni näevad ja kuulevad, võimalus teada, kust see informatsioon pärit on, ning et neil oleks võimalus terveks saada ja nad ei peaks kulutama aastaid oma elust, otsides vastuseid – nagu on juhtunud nii paljude inimestega enne neid.

Meditsiinimeediumi informatsioon siin taskuhäälingus ei pärine katkisest teadusest, huvigruppidelt, erapoolikutest meditsiinirahastustest, hooletutest uuringutest, lobitöölistelt, kallutatud uskumussüsteemidest, salastatud nõuandjagruppidelt, kinnimakstud tervisepraktikutelt, trendikatest terviselõksudest ega segastest manipulatsioonidest.

Kuna kroonilised haigused on käesoleval ajal plahvatuslikult kasvanud, on vaja suuremat jõudu kui vaid meie siin all. On vaja abistavat kätt kõrgemalt.

Meditsiinimeediumi infol on tänavakrediiti. See on loendamatu arvu inimeste poolt tekkinud orgaaniline liikumine, kus inimesed üle terve planeedi end terveks ravivad. Siin on kõige rohkem tervenemislugusid päris inimestelt, kellele ei maksta oma loo rääkimise eest, kes jagavad oma elumuutvaid kogemusi selle kohta, kuidas nad suutsid tõusta tuhast ja leida täieliku tervenemise valguse, saada tagasi oma elu ja lõplikult terveneda, kui mitte miski muu tervisemaastikul ei suutnud kaalukausse tervenemise kasuks pöörata.

Selles taskuhäälingus kuuldud informatsioon ei pärine inimestelt. See pärineb ülalt, kõrgemast allikast – millesse iganes sa ka ei usuks, olgu see Jumal, Universum, Valgus või Looja, või isegi kui sa ei usu mitte millessegi – et me lihtsalt lendame sellel kivikamakal üheskoos läbi kosmose. Tea, et informatsioon siin taskuhäälingus on eraldiseisev kogu mürast, mida kuuled mujal, sest see tuleb teisest allikast. Allikast, mis on puhas, rikkumata, edasijõudnud, korrumpeerimata, originaalne, esmane – kõrgem allikas, Kaastunde Vaim.

 

 

Rubriigid
Raadiosaated

Vere andmine meditsiinilisteks protseduurideks: verevalamine ja vampiirlus

Tõlge Meditsiinimeediumi raadiosaatest
"Blood Draw: Bloodletting & Vampirism"

Tere. Täna räägime kaasaegsest vampiirlusest. Enne, kui sa eelarvamustesse laskud – me ei räägi kihvadega inimestest mustades keepides, kes jätavad su kaelale kaks hambajälge. See oleks hirmus. See, millest me rääkima hakkame, on veel palju hullem, sest see on tõeline ja see puudutab sind isiklikult. See ei allu ühelegi loogikale meditsiinisüsteemis. See, mida mul tuleb sulle rääkida, ei ole vana rahvapärimuslik lugu Transilvaaniast. See on lugu sinu elust, sinu perekonnast, sinu lähedastest inimestest. Sinu ohutusest, ja elu säilimisest. Ja kui sul on krooniline haigus, siis on küsimus selles, kas sa tuled sellest välja või mitte. See võib olla elu ja surma küsimus. Me räägime vere andmisest. Sinu vereanalüüsidest.

Ma ei ole vereanalüüside vastane. Need on olulised asjad, mis võivad näidata sinu üldise tervise kohta mõningast olulist informatsiooni. Kuid vereanalüüside võtmise komme on täielikult iganenud. See toimub vananenud statistikate ja keskmiste näitajate baasil, mis loodi inimeste poolt, kes on ammu surnud, ajal, mil nii suur osa elust toimus täiesti teistmoodi kui praegu. Tänapäeva vereanalüüside normid pärinevad ammusest ajast, neid ei ole uuendatud. Vere analüüsimine ei ole selge, lõplikku tõde pakkuv arusaadav meetod, mis pakuks inimesele teadmisi selles osas, miks ta on krooniliselt haige. Aga see on siiski oluline. Elupäästev. Ja head arstid on õppimas lugema ridade vahelt, kui nad vereanalüüse võtavad, ning märkama õrnu erinevusi, mis võivad anda väga kasulikku informatsiooni.

Kuid sellest hoolimata on meil suurem probleem. Meditsiinisüsteem on saanud tegutseda ilma, et keegi seda kontrolliks. Mitte keegi pole vereproovide võtmist kahtluse alla seadnud ja tegemist on ühe tänapäeva meditsiinisüsteemi suurima pettusega. Tegemist on kaasaegse verevalamisega. Meid imetakse verest tühjaks sellisel skaalal, mis on enneolematu ja täiesti ebavajalik. Iga kord, kui sa loovutad analüüsiks verd ja näed neid ilusaid väikseid tuubikesi, mis sinu silme all punase verega täituvad, tea, et on paar asja, mis on selles kõiges kohutavalt mäda.

Esimene asi on see – nad viskavad kogu selle ilusa vere ära. Prügikasti. Peaaegu kõik sellest. Või siis säilitavad seda. Mitte sinu jaoks! Kes teab, kelle jaoks…
Teiseks – veri, mida sa tuubides näed, sisaldab sinu raskelt välja teenitud ja keha poolt süstemaatiliselt toodetud kullakallist ressurssi: püha kaitset, tervise kaitsekilpi – sinu immuunrakke. Valgeid vereliblesid. Tapjarakke. Nad kaovad neisse tuubidesse… Hüvasti, sõbrad! Sa just kaotasid oma immuunsüsteemi. See lendas aknast välja. Mitte kogu su immuunsüsteem ei läinud su kehast välja, kuid sõltuvalt sellest, kui palju verd võeti, kadus ikkagi suur osa sinu kõige tähtsamast immuunsüsteemi osast. Valged verelibled – sinu veresüsteemi patrullmeeskond – lahkusid kodust. Kui sa kõnnid oma arstivisiidilt minema, olles vähem „täis“, rohkem „tühi“, siis mõnikord sulle öeldakse, et oleks hea juua natuke mahla, süüa küpsist. „Su veri taastub kiirest!“ öeldakse sulle – kui üldse midagi öeldakse. See on väga hoolimatu! Hoolimatu ja naeruväärne väide. Kui me oleme siin kõik suuresti teaduse usku ja soovime kõiges spetsiifilisi fakte ja tõde teada, siis olgu öeldud, et verevõtmine on kõige jultunum, hooletum ja hoolimatum meditsiiniline protseduur, mis meil tänapäeval aset leiab. Mida sa mõtled selle all, et „veri taastub kiiresti“? Muutujad varieeruvad kõikidel tasanditel. Kui palju verd võeti? Kui nõrk su immuunsüsteem on? Kuivõrd krooniliselt haige sa oled? Milliste sümptomitega sa elad? Kui palju on sinu õlgadel kohustuste ja stressi koormat? Milline on su toitumine? Oled sa mees või naine? Ja millal sa viimati verd andsid? Asi ei ole kaugeltki mitte nii lihtne, et saaks öelda: „sinuga saab kõik korda! Lihtsalt söö natuke, ja kõik su kehas läheb jälle tasakaalu.“ Sul veab, kui sulle isegi antakse soovitus verevõtmise järgselt süüa! Süsteemil ei saa kunagi janu kustutatud. Nad veristavad sind surnuks, varastavad su vere ja lühendavad su elu, nõrgestades su reserve. Ja mitte iial, iial, iial ei võeta neid selle eest vastutusele. Sa võib-olla võtad nad vastutusele pärast seda, kui kuuled, mida mul öelda on.

Ärkad ühel hommikul oma esimeste sümtpomitega ja alustad teekonda arstilt arstile – nagu nii paljud teisedki inimesed. Sult võetakse verd. Keegi ei tea, miks oled päriselt haige. Nagu ma olen alati öelnud, siis sinu autoimmuunhaiguste põhjus seisneb peamiselt madalaastmelistes viirusinfektsioonides ja toksilistes raskmetallides. Kui nad võtavad sult verd, siis kui palju nad seda võtavad? Neli, viis, seitse, kümme tuubi? 14, 18, 24, 28 või veel rohkemgi tuubi?! Oletame, et nad võtavad viis tuubi. Viis täis tuubi. Selles veres seal on sinu immuunsüsteem ja sinu immuunsüsteemil võttis aega, et end korralikult üles ehitada. See kaitseb sind veel rokem haigemaks jäämise eest, patrullides su kehas ringi, otsides patogeene ja muid sissetungijaid – isegi toksiine – ning kui need üles leiab, siis kugistab need alla. Need toksiinid ja sissetungijad on peamiseks põhjuseks, miks sa üldse arsti vastuvõtul oled. Hashimoto türeoidiit, fibromüalgia, reumatoidartriit, hulgiskleroos, luupus, ekseem, psoriaas, akne, rosaatsea, vitiliigo, pearinglused, väsimus – eriti neuroloogiline väsimus, mis inimesed jalust murrab, mille korral nad ei jaksa isegi kõndida ja tunnevad, et nad ei saa korralikult oma elu elada –, udune mõtlemine, depressioon, ärevus, libiido vähenemine, kehavalud, kaelavalud, seljavalud, nõgestõbi, astma, südamepekslemine, külmavillid, TMJ, kolmiknärvi neuralgia, seljavalud, migreenid, koliit, seedeprobleemid, ärritunud soole sündroom, Crohn’i tõbi, puhitus jne… Patogeenid ja toksiinid on kõigi nende haiguste põhjuseks. Verd andes võetakse ära korraga nii sinu immuunsüsteemi kaitse kui vasturünnak sissetungijatele. See oleks võib-olla isegi peaaegu OK, peaaegu aktsepteeritav, kui nad ei viskaks peaaegu kogu seda verd ära. Aga nad viskavad. Nad võtavad paar tilka ja ülejäänu visatakse kusagile ära. Sa lähed koju ning võtab nädalaid, isegi kuid, et saada sinu CBC kogus jälle normaalseks. See tähendab valged ja punased verelibled, trombotsüüdid. Kuid just valgete vereliblede olukord määrab ära sinu sümptomite ja haiguste seisukorra. Kellelgi pole teadlikkust, et jälgida, kui palju verd sult korraga võetakse.

Sa võid olla keegi, kelle immuunsüsteem on suure koormuse all –
valged verelibled on nõrgestatud olekus või on neid vähe –, mistõttu sinu arst peaks lähenema olukorrale suure ettevaatlikkusega, lubades võtta maksimaalselt kaks kuni kolm tuubi verd, kui oled tundlikuma tervisega ja maksimaalselt neli tuubi, kui oled tugeva tervisega. Ning tegelikkuses peaksid need olema vaid poolenisti täidetud tuubid. Sellest räägin hiljem veel. Sinu arsti boss on tööstus ja tööstus ei õpeta su arstile, et sinu immuunsüsteem kaob kehast koos sinu verega, ega ka seda, et kogu see veri jääb kasutamata ja see visatakse lihtsalt ära – või veel hullem, seda säilitatakse kuskil. Võib-olla oled sa keegi, kelle immuunsüsteem ei ehita ennast nii kiiresti taas üles kui teiste inimeste immuunsüsteem. Niiet selle asemel, et valgete vererakkude stabiliseerumisele kuluks neli kuni kuus nädalat, kulub hoopis neli kuud. Ja punaste vererakkude taastumisele ei kulu mitte kolm kuud, vaid kuus kuud. Selle aja jooksul võivad su sümptomid halveneda, mis põhjustab järjekordse arstivisiidi, kus siis võetakse sinult jälle verd. Seekord ta võib koguni lasta võtta viis kuni kümme tuubi verd, et otsida veel kõrvalekaldeid. Sa lähed koju – kaks nädalat hiljem on sümptomid ikka veel alles ja isegi veelgi hullemad kui varem. Arst soovitab sulle mõnda spetsialisti, aga seda uut spetsialisti ei huvita juba varasemalt tehtud vereanalüüside tulemused – ta tahab tellida uue analüüsi. Ta tahab võib-olla veel viie tuubiga vereproovi… Aga võib-olla tahab ta koguni neljateistkümment tuubi või veelgi rohkemat. Samal ajal, kui ta on hõivatud kõikide numbrite kontrollimisega – metabolismi tabel, kilpnäärme tabel, maksaensüümid jne –, siis sina kannatad. Nüüd oled omadega sellises kohas, kus teatad lähedastele: ma olen haige. Väga haige. Spetsialist tahab, et sa läheksid juba kuue nädala pärast tagasi ja teeksid selle kõik uuesti läbi. Järjekordne vereproov. Nüüd oled sa lihtsalt järjekordne vereanum, süsteemi toitja. Katkise süsteemi toitja. Sinu spetsialist soovib nüüd kontrollida borrelioosi näitajaid ning soovib veel seitse kuni neliteist tuubi verd. Nad ei ütle sulle, kui palju nad võtavad, vaid lihtsalt torkavad nõela su käsivarde ja hakkavad järjest oma tuube täitma. Sina istud ja vaatad, kuidas seitse, kaheksa, kümme, neliteist tuubi verega täituvad… Kõigest kolm nädalat pärast eelmist vere võtmist, su sümptomid on hullemad kui kunagi varem ja sul on raske oma asjadega toime tulla. Oled lihtsalt võitluses ellujäämise pärast. Sa ei õitse – sest sul takistatakse seda teha.

Kas näed? Sa olid juba haige, aga vereanalüüside tõttu süvenes haigus veelgi ja mitte keegi ei kontrolli süsteemi ega seisa sinu heaolu eest. Sest nad võtavad ühe Jumalast antud õnnistuse, mis takistaks sul haigemaks jäämast, sinu kehast vähemaks. Sinu immuunsüsteemi. Nad võtavad selle ja viskavad minema. Seda juhtub liiga tihti ja liiga paljude inimestega. Mõndade inimeste puhul tähendab see täielikku krahhi – aastaid haigevoodis. Mõndade puhul lõpetab see nende elu kiiremini, kui peaks. Nad lihtsalt valatakse verest tühjaks. Veristatakse tühjaks. Ja mida haigemaks sa jääd, seda rohkem ja rohkem verd võetakse. Kuus kuud hiljem oled veelgi haigem – ja võetakse veelgi verd. See ei lõppegi enne, kui oled omadega läbi.

Oletame, et oled keegi, kes ei ole parasjagu haige ning sulle tehakse regulaarset verekontrolli. Iga kuue kuu tagant annad viis kuni seitse tuubi verd. Võib-olla on sul rohkem vedanud ja sul ei ole Epstein-Barri-, vöötohatise-, herpese-, tsütomegalo- ega muid viiruseid või streptokokkuse bakteritüvesid kehas möllamas. Kuid vere andmine viib sind kiiremini sellele lähemale. See tähendab, et kui viirused ja bakterid sinu kehas oleksid muidu tõstnud pead siis, kui sa oled 55- aastane, tuues kaasa väsimuse, peavalud, nahaprobleemid, kaalutõusu ja muud sellised sümptomid – siis nüüd, tänu vereanalüüsidele, aga ka ebasoodsate toitumisharjumuste ja muude tegurite tõttu, juhtub see kõik palju varem. Siis, kui sa oled 35, mitte 55. Regulaarne vereproovide andmine lööb sul aegamisi pinna jalge alt ning põhjustab mõne haigusseisundi või -sümptomi ilmnemise palju kiiremini, kui see muidu oleks juhtunud. Ja kui see siis lõpuks juhtub, nõutakse sult veelgi rohkem vereanalüüse. Ka sina lõpetad omadega vampiiripesas. Oled nüüd selle sees.

Kõik, kellelt verd võetakse, kõnnivad ringi nõrgenenud immuunsüsteemiga. Nüüd oled palju vastuvõtlikum halbadele gripiviirustele, COVIDile, mononukleoosile, streptokokk- ja stafülokokk- infektsioonidele, MRSAle, kolibakterile, toidumürgitusele, vöötohatisele ja kõigele muule, mis võib su teele sattuda. Mitte keegi ei hoiata sind selle eest. Keegi ei soovi pärast vereanalüüside andmist sulle ohutut päeva ega soovita sul olla tavapärasest ettevaatlikum. Kui sul veab, siis pärast suuremat verevõtmist öeldakse sulle: „Söö natuke kommi. Joo apelsinimahla, õunamahla. Söö küpsist. Ja ära muretse. Kohtumiseni!“ See ei ole nende inimeste süü, kes töötavad põhjas. See on pettus, mis pärineb ülevalt. Süü pole haiglaõdedel. See on palju suurem asi. Tegemist on Big Pharma’ga – meditsiini- ja farmaatsiatööstusega – ning käputäie inimestega kõige tipus, kelle eesmärk ongi sind verest tühjaks imeda. Sa ei usu mind? Aga miks siis muidu see kõik üldse toimuda saab? Sest nad tegid väikse vea kusagil? Keegi kuskil ei saanud mingit sõnumit kätte? Mitte keegi ei mõelnud sellele – et kuidas vere võtmine võib inimesele mõjuda? Kui asi ei ole meelega tekitatud, siis see näitab, et meditsiinisüsteemi valitseb juhmakus. Järgmine kord, kui arvad, et teadus teab kõike, siis tuleta seda „apsakat“ meelde. Vere võtmine on hoolimatu, väärastunud, õudusttekitav ja täielikult deemonlik. Karmid sõnad? Sul pole õrna aimugi, kui palju inimesi on surnud pelgalt seetõttu, et nad on kroonilise haigusega elamise ajal pidanud vereproove andma. Kiiremini surnud, kui nad muidu oleks.

Niiet räägime natuke vähist. Ükskõik, kas sa usud tõde, et vähki põhjustavad viirused ja toksiinid, või sa arvad, et vähk on geneetiline, on sul ikkagi vaja oma immuunsüsteemi, et vähki kontrolli all hoida. Sinu valged verelibled kontrollivad vähi vohamist ning hävitavad vähirakke. Kuid kõige olulisem – hävitavad viiruseid, mis vähirakke tekitavad. Kui suldiagnoositakse vähk, siis suure tõenäosusega olid sul juba varem mõningad sümptomid olemas. Sa juba olid haige. Ja sa olid tõenäoliselt juba varem saanud piisavalt palju vereanalüüse, mis aegamisi lõid su immuunsüsteemi rajalt maha, enne vähidiagnoosi saamist. Või siis algas verevõtmine samal ajal vähidiagnoosiga. Mõlemal juhul nõutakse sult nüüd ikkagi rohkem verd. Algab pidev ja kiire veretestimine. See paneb su immuunsüsteemi konstantselt koormuse alla. Immuunsüsteemi, mis on just see üks asi, mis takistaks olukorral hullemaks minemast. Kas arvad, et su vähiravi arst mainib selle kohta sulle midagi? Ei. Tema võtab nii palju verd kui tahab, ignoreerides igasugust kainet mõistust, igasugust loogikat.

Sinu valged verelibled elavad sinu sees ja su keha jaoks on traagiline, kui nad peavad oma kodust ilma mingi põhjuseta lahkuma. Mida hullemaks su olukord vähihaigena läheb, seda rohkem verd võetakse. Nad imevad su tühjaks. See on laastav. Vaata, kui sul on võimalus teada tõde, siis sa pead seda kasutama, et hoida inimesed terved, kaitstud – ja elusad. Ma juba näen, kuidas paljud arstid, spetsialistid ja laboritöötajad ei ole selle info üle eriti rõõmsad. Kui tülikas see uus pomm on, mis Meditsiinimeediumi kahurist välja tulistati. Aga olukorra põhjused on suuremad, kui lihtsalt katkine tervishoiusüsteem. Kui inimesed lõpuks avastavad, et neid on petetud, siis nad saavad aru, et neid on ikka väga rängalt petetud.

Verevalamine pole kunagi kuhugi kadunud. Lähme natuke ajas tagasi – 1600., 1700., 1800. aastatesse. Kui sa tol ajal haigeks jäid, siis lõigati su kätt ja niristati sealt verd kaussi. Kui sa nüüd ei taastunud sellest haigusest, mis iganes sul oli, siis lõigati uuesti su kätt ja valati uuesti verd kaussi. Kui nüüd ikka veel ei olnud olukord paremaks läinud, siis tehti uus sisselõige ja verd valati jälle kaussi. Nüüd oli sinuga lõpp peal ka. Kuidas on siis olukord tänapäeval sellest erinev? Sest – ei olegi. See on tavameditsiini parim prohmakas. Ja alternatiivmeditsiin on muidugi selle praktika kõik üle võtnud, sest alternatiivmeditsiin alati võtab kõik tavameditsiini prohmakad üle. Nad ei tea, mis sinuga viga on, kui oled krooniliselt haige, nii et nad võtavad ja võtavad sult verd, üha uuesti ja uuesti… Ja viskavad selle kõik ära! Nad küll ei nirista seda kaussi, kuid ikkagi – kui sa jääd haigemaks, siis spetsialist võtab sult seitse tuubi verd ja viskab kõik selle minema. Tänapäeval on võimalik see paremini üle elada kui sada või kolmsada aastat tagasi, sest meie kasutuses on nüüd ressursid, mis aitavad olukorda stabiliseerida. Meil on siiski mõningaid häid meditsiinitehnoloogiaid kasutuses. Ma ei ütle, et meil neid pole – meil tõesti on. Selles ongi erinevus. Vanasti nad lihtsalt lamasid voodis pärast vere võtmist, mitmeid päevi ilma veeta, kohutavas keskkonnas, toitu vähe, korralikke tekke pole, hapnikumaske pole… Kuid muus osas on asi siiski kõik praegu täpselt sama. Käputäis inimesi meditsiini ja teaduse tipus kandsid teadlikult „verevalamise“ praktika tänapäeva üle. Tegemist on ikka sama asjaga, kuigi seda teostatakse teistmoodi.

Võib-olla oled sa keegi, kes mõtleb: „No ei. Mult võetakse regulaarselt verd, aga minuga on kõik korras. Jah, mul on natukene probleeme aknega, mu arst jälgib praegu mu hormoonide tööd. Aga pärast vereproovi on mul kõik korras. Minuga seda ei toimu.“ Võib äkki oled keegi, kelle kilpnääret kontrollitakse iga kuue kuni kaheksa nädala tagant või iga kolme kuu tagant ja sul on kõik korras. Võib-olla oled saanud ärritunud soole sündroomi diagnoosi, sul on veidi ekseemi, kuid regulaarsete verekontrollide järgi on kõik korras. Võib-olla on sul tsöliaakia. Su sümptomid tulevad ja lähevad. Lased oma vereanalüüsi anda, kuid kõik näib normaalne olevat. Võib-olla su sümptomid on juba sul kontrolli all – sa toitud hästi, tarbid toidulisandeid… Ja kogu see vereanalüüside teema näib sinu jaoks natuke liiga dramaatiline, ebatõenäoline. Kuid sul pole õrna aimugi, et ikkagi eemaldatakse suur tükk sinu immuunsüsteemi iga kord, kui sa verd annad, ja sul on palju aastaid ees, millal asjad jõuavad veel kiiva keerata. See juhtub siis, kui sa seda kõige vähem ootad, kõige hullemal hetkel. Kõik näib justkui enam-vähem hästi minevat, oled oma sümptomitega harjunud, aga siis tuleb see saatuslik vereproov, mis lükkab asja liiga kaugele ja lööb su põrandale pikali. Sa ei suuda korralikult toimida, tunned suurt kurnatust, probleemid tekivad uduse mõtlemise ja keskendumisega, oled natuke uimane, ja nüüd hakkad oletama, milles asi võiks olla. Kas asi on mu toitumises? Toidulisandites? Sul pole õrna aimugi, et see, mis sind jalust niitis, oli su viimane suur vereproov. See võis toimuda nädalaid või isegi kuid tagasi. See vereanalüüs oli viimane tilk karikas. Enne seda oli sul tugev terivis, sa polnud eriti haige. Võib-olla oled alles noor – oma kahekümnendates. Ja see hiilib sulle selja tagant ligi, klammerdub hammastega su säärde nagu madu. Su sümptomid halvenevad mitmekordselt, su tervis langeb. Ja segadus sellest, miks sa haigeks jäänud oled, muutub ka üha suuremaks.

Nüüd algavad suured arvamismängud, suuremad kui eales varem. Kui sinu viimane raviarst on ennast n-ö ammendanud, siis on järg uue arsti vastuvõtule minna. Ja uusi vereproove anda. Ja kuulda soovitusi nagu: „Kas sa proovisid õunasiidriäädikat? See võib aidata… Kas sa söetablette võtad? KETO või paleo dieet võiksid sulle sobida. Kas sa ikka piisavalt tervislikku rasva tarbid? Su aju vajab seda! Kas hoiad eemale suhkrust ja süsivesikutest? Kas hapendatud toidud ja probiootikumid on menüüs?“ Segadus läheb üha suuremaks ja suuremaks. Sinust saab värske veri arstide kabinetis, või „lihaturul“. Oled värske „toitja“. See juhtub ajapikku kõigiga, kes peavad hakkama vereproove andma.

Levib trend, mida ei toeta mitte ükski teadusuuring, mis on kõigest teooria. Sellest teooriast on saanud kõikide alternatiivraviarstide mantra. Selleks on: „Kogu su immuunsüsteem on su soolestikus.“ Oled seda juba kuulnud? Mind paneb see küll pead kratsima. Kuidas keegi saab seda väidet usaldada? Kõik arstid ja tervishoiutöötajad lasevad inimesi verest tühjaks, eksides kõige olulisemas meditsiinilises aspektis, milles üldse on võimalik eksida, aspektis, millele nad toetuvad, et vastuseid saada – sinu kullakallis verepildis ja vere varudes. Ja nüüd on neil siis õigus selles osas, et immuunsüsteem asub soolestikus? Kogu sinu immuunsüsteem? Kas sa tead, kust see teooria pärineb? See pärineb probiootikume ja soolestiku tervise toidulisandeid müüvatelt ettevõtetelt. Nemad tulid selle teooriaga välja. Eeee, kas ei kõla mitte nagu kallutatud informatsioon? Kahju küll, aga et nad teaksid, siis suurem osa sinu immuunsüsteemist asub sinu vereringes. Vereringes selleks, et kaitsta sinu aju ja südant, ning selleks, et takistada patogeenide sisenemist sinu ajusse, et nad ei tekitaks insulte ja ajupõletikku. See on sinu vereringes selleks, et takistada patogeenidel sisenemast su südamesse, et nad ei saaks tekitada verehüübehäireid ega südamevatsakese põletikku. See on sinu vereringes selleks, et hoida ära veremürgitust või südameklappide infektsiooni. See ei asu sinu kõhus. Jah, mingi osa immuunsüsteemist on ka soolestikus, kuid suurem enamus on vereringes. Vaenlase peamiseks märklauaks on aju ja süda. Aju ja süda on sinu immuunsüsteemi jaoks VIP-id.
Siit on näha, kui palju valeinformatsiooni võivad trendid jagada. „Kogu immuunsüsteem on sinu soolestikus“. Täpselt nagu nad väitsid, et haigused on su peas kinni. Ja samuti väidavad nad, et kofeiin on sinu jaoks kasulik. „See on hea rasedatele naistele.“ Kas tõesti??? Või et jääauku hüppamine on kehale hea. (naerab) See paneb su keha šokiseisundisse, tapab su neerupealisi ja põhjustab kehale alajahtumist. Aga ei, see on sulle hea!

Või kuidas on selle müüdiga – su aju elab rasva pealt? Kas tõesti? Kas sellepärast nad ütlevadki sulle, et pärast veredoonoriks olemist on vaja süüa suhkrut, juua õunamahla? Sest keegi üleval tipus teab, et kui nad ei anna sulle suhkrut pärast seda, kui nad on röövinud sult suurtes kogustes verd, ei kõnni sa sealt doonorikliinikust enam välja. Nad ei ütle sulle pärast vereloovutamist, et näe, siin on tass kookosõli, siin on tass oliiviõli, joo seda. Sest su aju on näljas, ta on suhkrunäljas. Kui aju peab töötama ilma glükoosita rohkem kui 5 minutit, siis ta hakkab surema. Aga ometi on trendikas väita, et su aju vajab just rasva. Mis läheb vastuollu sellega, mida sulle öeldakse pärast vere annetamist. Kellel õigus on?  Noh… järgmine kord, kui sa lähed doonoriks või sult võetaksesuurem kogus vereproove, siis proovi juua pärast seda klaasitäis õli või söö paar supilusikatäit maapähklivõid ja vaata ise, kas kukud kliinikust välja kõndides näoli kõnniteele või mitte. Ja kui su immuunsüsteem on nõrgestatud olekus, sa oled ülitundliku tervisega, haige või sümptomites, lendad sa pikali veelgi kiiremini ja valusamalt. Aga ma tõesti ei katsetaks seda. Sa vajad rohkem glükoosi olukorra stabiliseerimiseks, pärast seda, kui suur hulk glükoosi sinu verest on eemaldatud. Kui eemaldad glükoosi, oma veresuhkru, siis parem oleks, et paned sinna osa tagasi. Sellega, kui nad võtavad sult liiga palju verd, võtavad nad lisaks su immuunsüsteemile ka sinu glükoosi. See on see sama glükoos, mis su aju elus hoiab ja see viib järgmise probleemini.

Krooniliselt haigete jaoks, kellel on neuroloogilised probleemid, tähendab glükoosi piisav tagavara KÕIKE. Glükoosi vähenemisega kehast halvenevad kõik kroonilised sümptomid. Ja see on jälle miski, mis võetakse sinult ära.
Sellel on põhjus, miks kontrollitakse veresuhkru taset ja mitte rasva taset. Ilma rasvata saad sa elada. Sa ei saa elada ilma suhkruta. Trendikad tervisegurud arvavad, et rasv on hädavajalik. No väga tark, tõepoolest. Aga hei – nad arvavad ka, et kõik see vere võtmine ja analüüsimine on suurepärane, normaalne asi, mida teha! Kuniks nad kuulevad seda raadiosaadet siin ja võib-olla hakkavad siis seda informatsiooni siit maha kopeerima. Aga lisaks arvavad nad, et kogu immuunsüsteem asub su soolestikus.

Lisaks sellele, paljud gurud usuvad, et sa oled haige, kuna sa pole treeninud oma aju haigust minema manifeseerima – kuna kõik on su peas kinni. Nagu su mõistus suudaks tagasi pöörata seda füüsilist traumat, mis su kehale pidevast vere loovutamisest tekib!

Iga kord, kui sult võetakse verd, väheneb drastiliselt su valgete ja punaste vererakkude varu. Kuid see, mis iganes sind haigeks teeb, püsib su kehas edasi. Patogeenid, nagu näiteks viirused nagu EBV – see sama viirus, mis on juurpõhjuseks haigustele nagu hashimoto türeoidiit, borrelioos, hulgiskleroos, luupus, ekseem, tsöliaakia, PCOS, emakamüoomid, endometrioos, jne – tema jääb sinu kehasse alles ega lahku koos verega. Sest need tüübid enamjaolt vereringes ei asu. See on ka põhjus, miks on peaaegu ilmvõimatu tänapäevaste veretestidega leida kehast aktiivset Epstein-Barri viirust. Tegemist ei ole infektsiooniga sinu vereringes. EBV asub su siseelundites, näärmetes ja kudedes, kus ta saab peituda su immuunsüsteemi eest. Kui su immuunsüsteem on tugev, siis valge vererakk näeb, kuidas see jäle EBV su organitest välja piilub. Su tapjarakud hakkavad neid hävitama. Kuid pärast vere loovutamist on paljud su tapjarakud kadunud. EBV saab oma jubeda pea välja pista ja näeb, et tal on ohutu – aeg levida! Võiks ju arvata, et kui su immuunsüsteem on koos verega kehast välja imetud, siis ka patogeenid võiksid olla koos sellega välja tõmmatud ja kehast lahkunud. Aga nii see pole.

Su vererakud – valged verelibled ja tapjarakud – valvavad su südant ja aju, tehes kindlaks, et EBV ega ükski teine patogeen ei saaks vabalt läbi vereringe nendesse kohtadesse liikuda. Ma ei suuda kokku lugeda, kui palju kordi olen näinud inimesi, kes on pärast vereproovide andmist jäänud ülitugevasse mononukleoosi, sest oluline osa nende veres asuvast immuunsüsteemist on eemaldatud. Inimesed jäävad pärast vere loovutamist ka grippi, või ükskõik mis teise haigusesse, mis praegu ringi levib… Sa oled neile haigustele lihtsalt rohkem vastuvõtlik. Või siis tugevnevad need sümptomid, millega niigi juba hädas ollakse. Sest kui patogeene ei kontrollita, siis nad liiguvad vabalt kehas ringi. Seepärast ongi sinu vereringes asuv immuunsüsteem niivõrd oluline. Aga kuni Meditsiinimeediumi informatsioonini ei teadnud keegi isegi seda, et patogeenid tekitavad kroonilisi haiguseid. Täpselt nagu keegi ei tea midagi vere võtmise problemaatilisusest.
Hiina meditsiin sellest küll midagi ei teadnud. Ayurveda ei teadnud sellest midagi. Teadus ei teadnud sellest midagi. Ka veganid ja paleo-toitujad ei teadnud. Lääne alternatiivmeditsiin ei teadnud midagi.

Nüüd on arstid, meditsiiniuuringud ja teadus hakanud Meditsiinimeediumi informatsiooni kasutama – Epstein-Barri viirust on hakatud seostama terve hulga haigustega! Aga see kõik on toimunud pärast seda, kui info selle kohta oli juba avalikustatud (AW poolt). „Kus on su teadus?“ küsitaksemult. Noh, teadus on võtnud Meditsiinimeediumi informatsiooni, kopeerinud seda nagu plagiaati, ja kasutavad nüüd seda. See viib mind uue kriitiliselt olulise teemani. Kõik inimesed, kes on haiged ükskõik mis tahes neuroloogilise sümptomiga (udune mõtlemine, depressioon, ärevus, bipolaarsushäire, müstilised kehavalud, tõmblused, spasmid, torked, tikid, krooniline väsimus, uneapnea, astma, migreenid, lõuavalu, kehasurinad, vertiigo, undamine kõrvus, põletav nahk, jäsemete nõrkus, pitsitav tunne rinnus jne) lihtsalt peavad – peavad, peavad, peavad – saama elektrolüüte. Ja suur osa elektrolüütidest asub sinu veres. Kui elektrolüüdid väljuvad vere andmise ajal su kehast, tekib probleem. Su aju, neuronid ja neurotransmitterid jäävad ränga löögi alla ning kaotavad ülikriitilisi vajalikke mikromineraalsoolasid ja elektrolüüte. Seda isegi ei arvestata, et vereproovid meid olulistest elektrolüüdivarudest nõnda tühjaks kurnavad. Mitte keegi ei kontrolli seda! Mitte kedagi ei huvita. Keegi ei räägi sellest, keegi isegi ei tea! Su neuroloogilised sümptomid halvenevad, aga mitte kunagi ei jää süüdlaseks su viimane vereanalüüs. Helistad oma arstile, tundes end halvemini… ja ta soovitab sul anda uue vereanalüüsi, ise olles täielikus teadmatuses sellest, et sa oled parasjagu kaotanud glükoosi, elektrolüüte ja osa oma immuunsüsteemist eelmise vereproovi tõttu.

Tead, mis veel on kurb? Vereproovid torkavad läbi ka meie neerupealised. Iga kord, kui süstal su käsivarde või ükskõik, kuhu mujale siseneb – auts… Neerupealised hakkavad eritama „võitle või põgene“ epinefriini ehk adrenaliini. Su neerupealised reageerivad välise sissetungija peale, milleks siinpuhul on süstlanõel. See adrenaliin võib siiski aidata sul vereproovile vastu pidada. Sa saad sellest justkui „süstlalaksu“. Pea meeles – vereanalüüsid röövivad meid. See ei ole sama asi, mis intravenoosne vitamiinisüst, mis pakuks toitaineid, et adrenaliinisööstu mõjusid tasakaalustada. Ühest nõelatorkest tekkivast adrenaliinisööstust taastumine võtab nõrgema tervisega inimestel aega. See kehtib kõikide protseduuride kohta, mida nõeltega tehakse. Nõelad võivad anda sulle „laksu“ sellest samast adrenaliinist. Meditsiinitööstus salamisi toetub sellele „laksule“, mille sa süstist saad. See on nagu plaaster, millega kaetakse kinni kogu kahju, mida sel hetkel kehale tekitatakse, kui liiga palju verd kehast võetakse. Mõned inimesed tunnevadki pärast süsti ajutist „laksu“ tunnet (meeldiv uimasus, nagu oleks mingi aine mõju all vms), enne, kui nad hakkavad natukese aja pärast end palju halvemini tundma, siis kui adrenaliinisööst kehas vaibub.

Kuula seda: kui keegi saab õnnetuses endale verise haava, millest tuleb näiteks kuni nelja tuubi jagu verd – mis on umbes 40ml verd, 10ml iga tuubi kohta – siis nad tunnevad seda ja keha on sellest juhtumist traumeeritud. Kas sa kujutad ette, kuidas siis kehale mõjub neljateiskümne tuubi jagu vereproovide võtmine? Või isegi seitsme tuubi jagu? See viib meid järgmise teemani – hemmorraagiline šokk. See on valdkond, mida on kaugelt liiga vähe uuritud. Ja isegi, kui seda oleks piisavalt uuritud, ei tähenda see, et info oleks usaldusväärne, arusaadav, paikapanev. Teaduse ja uuringute valdkond on tuntud selle poolest, et nad jagavad oma ressursse erinevatele valdkondadele, kuid kukuvad uuringutes ja katsetes haledalt läbi. See on ka põhjuseks, miks neil ei ole krooniliste haiguste raviks olemas tõelisi vastuseid. Ahjaa, välja arvatud see – asi on sinu geenides. Viimasel ajal on see vastus kõigele – geenid. Oi, mis tore vastutusest kõrvale hiilimise taktika. Süüdista inimest. Ära süüdista meditsiiniteadust ja -uuringuid. See on sinu süü. (naerab) Kui asi puudutab verekaotust, siis nad usuvad, et 750 ml verekaotust võrdub esimese astme hemorraagilise šokiga. Aga… mis kehakaalust on jutt? Ma proovin selles osas selgusele jõuda. Mis seisukorras on inimese üldine tervis? Paneb jälle kukalt kratsima. Seda ei ole uuritud. Mis siis, kui sa kaalud 45 kg? 750ml oleks sellisele inimesele EKSTREEMNE hemorraagiline šokk. Mis siis, kui sa oled 90 kg kaaluv mees ja mitte 55 kg kaaluv naine? Mis siis, kui sa oled krooniliselt haige ja kaalud vaid 40 kg – nagu on nii paljud inimesed, kellelt konstantselt verd võetakse? Mitte keegi teadusmaastikul ei uuri selles teemas detaile ega jälgi reaalsust kriitilise pilguga. Keegi ei mõtle,missugune efekt võib sellel olla tundlikele inimestele. Hemorraagiline šokk on neile kõigest verekaotus, mis tähendab, et ajju jõuab vähem hapnikku ja glükoosi – kuid tegelikult on asi palju rohkemas kui vaid selles. See tähendab ka aeglast, kuid kindlat šokki teistele elunditele. Ja kui sa läbi vereproovi kaotad oma immuunrakke, siis mis lugu on šokiga, mille all kannatavad su luud? Luuüdi on ülikiirelt vaja hakata juurde tootma ja sügaval asuvad reservid lähevad kõik kasutusse. „Hiljem näeme, proua Ferguson! Olge siis ettevaatlik, teie luud peavad hakkama nüüd ülikiirelt tootma uusi immuunrakke, te võiksite küll nüüd puhata, sest teie luud on praegu tõelises šokiseisundis!“ Kui sa oled haige, siis see on väga palju, mida oma kehalt küsida. Su immuunsüsteem on juba vastamisi keskkonnatoksiinide, ravimitest pärit toksiinide, toksiliste raskmetallide, parfüümide, lõhnaküünalde, õhuvärskendite toksiinidega, mis on kõik immuunsüsteemi hävitajad… Sudu, heitgaaside, keemiapilvedega, pestitsiidide, herbitsiidide, fungitsiidide, puhastusvahendite, pesuvahendite, kosmeetika, tuleaeglustite (mida pritsitakse nt mööblile), hallituse, tolmu, radiatsiooni, nafta ja naftatoodete, plastikuga… Ja kõige suurema probleemiga – patogeenidega. Nii et see on üsna suur koormus immuunsüsteemile, kas pole? Ja nüüd veel nõuda oma keha luudelt, et nad hakkaksid massiliselt produtseerima uusi immuunrakke? Ning kurnata tühjaks su põrna poolt hoiustatud valgevereliblede varud? See on sinu pangakonto, valgete vereliblede varu. Sulle öeldakse vaid, et vere andmine pole midagi hullu – sul on palju verd ja keha taastab selle juba järgmisel päeval. Ei ole olemas otsustavat skaalat, mis määraks ära hemorraagilise šoki. Ei ole mingit garantiid! Tegemist on järjekordse haleda õpikuväitega, millega teadus on lagedale tulnud. Hale tähendab siinkohal hoolimatust ning väheseid või vigaseid uuringuid, kus kõiki tegureid pole kunagi arvesse võetud. Põhimõtteliselt taandub vereanalüüside puhul kõik seisukohale: „polnud piisavalt palju verd, et sind tappa! Nii et keda huvitab! Sul peaks kõik hästi olema, saa nüüd endaga hakkama!“ Me ei ole kunagi testinud seda teooriat, mis neil on, et tõestada, kui palju loovutatud verd võib sind tappa. Mitte kunagi pole selle kohta tehtud paikapanevaid uuringuid. Aga… Ma arvan, et midagi juhtus umbes 800 aastat tagasi. Keegi kirjutas alla nõusoleku mingile katsele, siis kõndis kabinetti, talle tehti sisselõige ja lasti tal verest tühjaks joosta ning mõõdeti välja, kui palju verd see võttis, et verekaotusest surma saada. See toimus ammu-ammu.

Aga mis lugu on detailidega? Me lihtsalt oletame, et inimesed, kes on verest tühjaks jooksmise tõttu surnud, kaotasid umbes 40% verd – mis on umbes 2000 ml verd. Aga arvesse pole võetud mitte ühtki muutuvat tegurit, ühtki detaili… Kas tegemist on raseda või mitte-rasedaga, mehe või naisega, kõhna või ülekaalulisega, terve või haigega. Mis puudutab hemorraagilist šokki ja seda, kui palju verd on vaja kaotada, et surma saada, siis on kõik täielik arvamismäng! Lisaks puuduvad igasugused detailid ja uuringud selle kohta, mis vahe on inimesel, kes on terve, ja teisel, kellel on ükskõik missugune terviseprobleem. Kogu selle meile käesoleva teaduse, uuringute ja tehnoloogiatega, „faktikontrollidega“ ja „ekspertidega“, on tegemist endiselt lihtsalt täielikus pimeduses kobamisega. Totaalne arvamismäng. Vereproovide maailmas puuduvad täielikult paikapanevad faktid, tõendid, andmed ja uuringud. Täiesti null. Mitte ühtegi. See on klassikaline näide sellest, kui katki on meie süsteem ja kuidas inimesi koheldakse nagu lambaid. Kellelegi ei anta valikut olukorras kahelda. „Kui palju verd te mult võtate? Päris palju on juba neis tuubides… Aga ma ei tohiks küll vist seda kahtluse alla seada. Te ju teate, mida te teete. Te kindlasti teate, kui palju verd on ohutu võtta…? Mis te ütlesite – järgmisel kuul tuleb tagasi tulla uut vereproovi andma? Okei, teen seda kõike uuesti. Nüüd sai tehtud? Aitäh teile… Huh… Pea hakkas kuidagi ringi käima.“

Vereanalüüside väärkohtlev olemus ja selle ebavajalikud tagajärjed on parim näide läbikukkumisest. Isegi parimad arstid ja terviseeksperdid kõnnivad ringi, vereplekilised silmaklapid ees.Räägime siis õhkõrnast piirist. Enne, kui sa annad verd – kas sa oled mees või naine? Naistel on konstantselt käiku vahetav immuunsüsteem, sest neil on lapsekandmise kohustus – inimsoo jätkumise kohustus siin Maa peal. Naiste immuunsüsteem langeb menstruatsiooni ajal. Sel perioodil läheb 80% nende immuunsüsteemist reproduktiivsüsteemi toetamiseks, et seda kaitsta. 40% naise immuunsüsteemist läheb ovulatsiooniperioodil reproduktiivsüsteemi toetamiseks. 50% immuunsüsteemist läheb raseduse toetamiseks ja üle 90% nende immuunsüsteemist läheb sünnitusele. Seetõttu kannatavad naised neil perioodidel või eluetappidel rohkem haigussümptomite käes kui mehed. See on põhjus, miks rohkem on krooniliselt haigeid naisi kui mehi. Meeste immuunsüsteemid on stabiilsed. Tervise osas on neil see eelis. Mees võib oma immuunsüsteemi maani maha põletada, selle hävitada – mida paljud teevadki –, aga vähemalt on see järk-järguline hävitamine. Kui mehelt ja naiselt sama probleemi pärast samal päeval verd võetakse, siis 100-kiloselt mehelt võetakse täpselt sama kogus verd kui 55-kiloselt naiselt! Sama kogus võetakse ka siis, kui on tegemist doonorlusega – mõlemalt võetakse umbes 470ml verd, hoolimata nende kehade erinevusest. See on tohutu probleem ja meditsiinisüsteemi ning teaduse&uuringute häbiplekk. See on alandav. Ja inimesi treenitakse uskuma, et meditsiinitööstus ei tee kunagi midagi valesti ning on isegi kõrgem jõud kui Jumal (või Valgus, Universum – millesse iganes sa usud). Tegemist on sektiga! Praeguseks hetkeks on see tõepoolest muutunud sektiks, selle asemel, et olla, mis see peaks olema või kunagi oli – alles arenemisjärgus olev ettevõtmine, mida saadab eksimuste rada, kuid mis liigub sihikindlalt edasi. („A work in progress, that is left to trail of mistakes, but perseveres forward.“)

Räägime su immuunsüsteemist. See võitleb su eest iga päev, hävitades hallituse spoore, mürke, mis lenduvad õhus, muud õhusaastet ja patogeene nagu näiteks gripp. Kui toksiline hallituseosake siseneb su vereringesse, peab valge vererakk selle lõksu püüdma ja selle „ära sööma“. See aga vähendab selle immuunraku eluiga, nõrgestab seda. Räägime sellest, mis toimub, kui sa sööd restoranis. Kõigile ju meeldib väljas süüa, kas pole? See on lõbus – saad kodust välja, naudid oma õhtut, või hoopiski lõunaaega. Kuid toit, mida sa sööd, on saastatud. Süües restoranis oma grillvõileiba, hingad sa sisse teiste inimeste parfüüme, muid ilu- ja juuksetoodete lõhnu, lõhnastatud kehakreeme ja -õlisid, õhuvärskendeid ja lõhnaküünlaid, pesitsiide, mida kasutatakse sipelgate hävitamiseks restoraniköögis, põrandapuhastusvedeliku aure ja muud puhastuskeemiat. Su taldrikul on natukene valgendi jääke, millega seda köögis on töödeldud. Teenindaja käsitles just sularaha, enne kui ta sulle sinu toidu tõi. Salatil sinu võileiva vahel on natuke e.coli bakterit peal, mis sattus sinna restoraniköögi külmkapis seisva toore liha pealt, mille kõrval seisis varem su salat… Äädikas sinu võileivakastmes on täiesti omaette toksiin. Ja siis mõned higipiisad, mis sisaldavad streptokokki või stafülokokki, mis lendasid su toidule koka otsaesiselt koos kõõma osakestega, mis sisaldavad maksatoksiine – sa ei näe neid oma võileival. Köögitöölised laos, kes pakivad lahti musti kaste, mis on just kaubaautoga saabunud, ja puudutavad pärast seda oma mustade kätega kõike köögis. Vahepeal on neil vetsupaus ka. Kas nad käsi pesid? Kes teab… Veel ümbritsevad sind igasuguseid läbi õhu levivad patogeenid, mida sa sisse hingata võid, nagu näiteks gripiviirus, mida teised restoranikülastajad endaga kaasa on toonud. Kõik see mürgitab su immuunrakke. Ja kiiresti. Sest nad peavad alla neelama nii palju kemikaale, saastet ja patogeene, kui vähegi võimalik. Seda kõike lühikese aja jooksul. Et sind kaitsta, samal ajal kui sina tunned end oi-kui-hästi, naudid oma võileiba, sulle tundub, et kõik on hästi… Immuunrakk võib kiiresti täituda ja sellest tingituna aeglustuda, mõnikord täiesti seisma jäädes. Ta ohverdab oma elu sinu jaoks. Saab ülekoormuse.

Su valged vererakud on sõdalased – neil on mõõgad väljas, nad võitlevad sinu nimel lausa lohedega, neelates igal ajahetkel korraga alla mitmeid patogeene ja toksiine. Kui valge vererakk on ülekoormatud ja hakkab lahingut kaotama, tulevad kaks või kolm teist valget vererakku teda päästma. Nad kaitsevad ta seljatagust. Valgete vererakkude vahel toimub suhtlus – täpselt nagu delfiinide vahel ookeanis, mida teadus&uuringud isegi osaliselt ei suuda mõista. Kuid täpselt nii, nagu mõni paat võib hetkega tappa pool tosinatdelfiini, võib äkiline suur toksiinide või patogeenide pealetung hävitada või nõrgestada tervet rühma valgeid vererakke. Sellest veelgi suurem rühm valgeid vererakke võib lihtsalt õhku haihtuda sel hetkel, kui lased endalt verd võtta.
Immuunrakud on sõdalased. Nad ei ole hävitamatud ja võivad läbi põleda. See toimub juba nii või naa, kuid meditsiinisüsteem treenib meid uskuma, et meie verd võib lihtsalt kehast võtta ja oma suva järgi kasutada. Ära visata. Veri pole eriti oluline. Seitse tuubi, 70 ml aknast välja – pole probleemi. Kolm kuud hiljem jälle seitse tuubitäit verd aknast välja. Kolm kuud hiljem – jälle. Kuue kuu pärast 140ml ja rohkemgi – ära visatud. Ja verd võetakse koguni nii palju, kui 24 või 30 tuubitäit, ning isegi sellest rohkem. 48 korda aastas, kui sa oled väga haige. Kõik visatakse ära. Kui palju immuunrakkude kogumeid (clusters of immune cells) on sinult eemaldatud? Nad on nagu delfiinide grupid, kes ujuvad Bermuda kolmnurgas ja lihtsalt haihtuvad õhku. Sinu immuunrakud lihtsalt kaotatakse – ilma mingi arusaamiseta, kui palju su keha peab töötama selleks, et neid toota või mida su keha peab läbi elama selleks, et kõike kontrolli all hoida. Ja kui su verd võetakse, siis kes hoiab silma peal sellel, mis su elus sel perioodil parasjagu toimub? Kas arstikabinetis küsitakse, kas sul on parasjagu elus mõningast stressi, millega toimetulekuks sa sel hetkel oma immuunsüsteemi väga vajaksid? Kas arstikabinetis küsitakse sinu käest, kas sa enne vere andmist magasid eelmisel ööl piisavalt? Kas nad küsivad, kui palju kofeiini sa tarbid – kohvi, matcha teed, rohelist teed, musta teed, energiajooke, kofeiinitablette, kofeiini sisaldavaid ravimeid, šokolaadi? Sest kofeiin lõhub ja nõrgestab su immuunsüsteemi iga päev, kuna immuunsüsteem peab kofeiini tekitatud ebastabiilsete adrenaliinipursetega tegelema. Nagu näiteks kui sa kallad endale alla tassi kohvi, mis paneb su neerupealised peaaegu et ülekoormuse alla ning kiirendab su südame löögisagedust, sest adrenaliin ujutab su keha üle. Adrenaliin on nii toksiline, et see kurnab ära su immuunsüsteemi. Valged vererakud võivad epinefriini tõttu lausa ära põleda, mis tähendab, et su luud peavad tootma rohkem immuunrakke. Mis omakorda tähendab, et su arst peaks sult vähem verd võtma, et mitte veelgi rohkem kurnata su pelgalt kofeiini tõttu niigi suure koormuse all olevat immuunsüsteemi.

Veel küsimusi, mida arstid sult ei küsi: kas sa oled naine, kellel parajasti on algamas menstruatsiooni- või ovulatsiooniperiood, mille ajal su immuunsüsteem langeb drastiliselt? Ja samal ajal sööd sa pool tahvlit šokolaadi ning jood kolm tassi kohvi päevas. Kui nii, siis arst peaks tegelikult tahtma seda teada, et arvesse võtta, mitu tuubi verd nad maksimaalselt võiksid sult võtta. Aga nad ei küsi mitte millegi sellise kohta. Kas sa koged parasjagu lahutuse või lahkuminekuga seotud raskusi? On sul elus praegu raske periood? Sellel kõigel võib olla mõju sinu immuunsüsteemile, mis viib mind uue valdkonnani, mis on väga oluline.

Rasedus. Kui 50% naise immuunsüsteemist kaitseb last ja hoiab teda jälgimise all, siis see jätab naise ülejäänud keha jaoks vaid pool kogu immuunsüsteemist. Niiet kui lapseootel naiselt võetakse vereproov, kaotab ta veel märgatava koguse oma valgetest vererakkudest. See võib olla suur päästik ükskõik millise sünnitusjärgse haiguse või häire tekkimisel ja isegi päästa valla mõne terviseprobleemi juba raseduse ajal. Ja kõige olulisem – vere võtmine võib ohtu seada ka lapse. Selle asemel kuuled sa väidet, et rasedal naisel on rohkem verd kehas ja nad peaks käima regulaarselt vereproove andmas. Peaaegu kogu võetud veri visatakse minema. Seal sees on ema immuunsüsteem, mida on vaja, et kaitsta last. Keegi ei mõtle sellele, kuidas naise immuunsüsteem varude vähenemisega toime tuleb. Ühel hetkel peab keha „varastama Peetrilt, et maksta Paulile.“ Eriti, kui asi puudutab lapse kaitsmist. Ja siis peab veel üht väga olulist asja arvesse võtma – uued suhted. Me jagame mikroorganisme ja patogeene nende inimestega, kellega koos elame, aga ka uute ja vanade sõprade ning partneritega.
Meisse kõigisse on ehitatud meie oma Petri tassid (anumad mikroobikultuuride kasvatamiseks). Ja meie immuunsüsteemid peavad kohanema elu normaalsete tingimustega – sellega, et me veedameaega koos teiste inimestega. Sa võid vajada oma immuunsüsteemi kõige tervemas ja tugevamas olekus, kui sa parasjagu oled armunud uude inimesse või kolid mõne uue inimesega kokku ning jagad selle inimesega ühist kööki ja vannituba. Meie immuunsüsteemid kohanevad nende uute kontaktidega, mis meil on teiste inimestega ja sellega, et tekib inimeseslt inimesele bakterite, viiruste ja seente vahetamine. See on normaalne. Kuid võib juhtuda, et annad valel ajal verd. Ja arstid ei pööra tähelepanu sellele, kui mitu tuubi on kõige ohutum võtta selles olukorras, kus sa parasjagu oma elus oled. Tegemist on immuunsüsteemi nõrgestamisega ajal, mil see on juba niigi nõrgenenud olekus sinu kaitsmise tõttu ja uute mikroobidega kokkupuutumise tõttu. Kuid detailid pole tava- ja alternatiivmeditsiinisüsteemide jaoks olulised, kui asi puudutab vereproovide võtmist. Nad ei õpi kunagi inimesi piisavalt lähedalt tundma, enne kui nad neid lõksu meelitavad ja nende verd varastavad ning siis peaaegu kõik sellest ära viskavad… Või mustal turul maha müüvad…? Eksperimentaalsetele laboritele…? Me käitume nii, nagu vereproovide andmine oleks lihtsalt üks järjekordne tegevus päevaste kohustuste nimekirja hulgast. Lihtsalt järjekordne täitmist vajav ülesanne. Vaatame, mis meil siis täna kavas on… Pean minema poodi, pärast seda on näohooldus, pean lapsed koolist peale võtma, vahepeal tuleb käia 14 tuubi vereproovi andmas, siis pean õhtuks mingi toidu kaasa tellima. Paljude jaoks on see lihtsalt üks tavaline päevane tegevus.

Räägime veredoonorlusest. Ühe vereloovutuse käigus võetakse kaugelt liiga palju verd. 471-473ml (üks pint). Ma ei ole veredoonorluse vastu – meil on alati seda vaja. See on elupäästev töövahend, ressurss inimestele, kes vajavad vereülekandeid. Nendega teostatakse elupäästvaid operatsioone inimestele, kes on õnnetustesse sattunud. Kuid isegi kõike seda arvesse võttes on veredoonorlus ikka üks kohutav segadus. Ükskõik, kes sa oled – kui sa loovutad nõnda suures koguses verd, sisened sa kaardistamata alale. Veredoonorluses peaks olema konkreetsed parameetrid ja väga spetsiifilised juhtnöörid, et kaitsta seda inimest, kes verd loovutab. Tuleb välja arvestada, kui palju verd on tal ohutu anda. Tegelikult juba igasugune kogus tekitab vereloovutajate kehadele probleeme – eesmärk peaks olema tekitada neid probleeme võimalikult vähe.

Paika tuleks panna rohkem kui tosin juhtnööri, mis määravad, kui palju verd tohib loovutada. Kas sa koged parasjagu elus stressi? Kui hästi sa öösel magad? Kas sa oled naine või mees? Mis on su pikkus ja kaal? Kas sa plaanid järgmise kolme kuni kuue kuu jooksul hakata last eostama? Kas sa oled uues suhtes või kas kolisid hiljuti kellegi uuega kokku? Kas sa kasutad või oled äsja kokku puutunud parfüümide, odekolonni, lõhnaküünalde, õhuvärskenditega, lõhnastatud ilutoodetega, keemiliste puhastusvahenditega? Kas sa oled hiljuti hambaarsti juures käinud? Kui oled naine, siis kas sinu ovulatsiooni- või menstruatsiooniperiood on lähedal? Kas sul on mõni tervisesümptom? Kas sul üldse kunagi on olnud mõni tervisesümptom? Kas oled inimene, kellele teised inimesed toetuvad? Kas sinu lähedased sõltuvad sinust? Kas sul on plaanis järgmise paari päeva jooksul autoga sõita? Oled sa hüdreeritud? Oled sa kofeiinist või šokolaadist „pilves“? Milline on su toitumine? Miks sa üldse soovid verd loovutada? Ja see ei ole isegi täielik nimekiri küsimustest, mida tuleks esitada.
Selleks, et verd loovutada, ei tohiks nad teha standardiks 471-473ml. Nad peaksid võtma pool sellest kogusest mehelt, kes on terve ja tugev. Ja vähem kui pool sellest kogusest naiselt – sõltuvalt paljudest muutuvatest teguritest selle naise elus – kaal, pikkus ja muud asjad, millest just rääkisin. Sest meeste ja naiste tervis ei ole samasugune. Kaugel sellest.

Pärast veredoonoriks minemist (või vereproovide andmist) tuleks hoolikalt enda eest hoolitseda ja ennast kaitsta. On hulk olulisi samme, mida tuleks astuda nii enne kui pärast vere andmist, et verd juurde luua ja kiirendada immuunrakkude tootmist ning vältida olukorda, kus verd andes „röövitaks Peetrilt, et maksta Paulile“. Peetrilt küll endiselt võetakse ja Paulile endiselt makstakse, kuid eesmärk oleks mitte Peetrit viimsestki sendist paljaks röövida. Kuulge, me tõesti vajame veredoonorlust. Aga me peame ka hoolitsema nende inimeste eest, kes verd loovutavad. Kui me annetame terve pindi verd, siis me peame jälgima, et me oleksime ise tugevad ja terved ning et me ka enda eest hoolitseksime nii enne kui pärast vereloovutamist. Räägin sellest natukese aja pärast veel.

Nüüd räägime aga vereproovide andmisest. Kui sa oled naine, kes on tugev ja terve – ühtki sümptomit pole – ning kaalud rohkem kui 68 kg, siis maksimaalne tuubide arv, mida arst võiks sulle soovitada, on neli täis tuubi (tuubid mitte suuremad kui 10ml). Proovi paluda, et võetaks poolikud tuubid, ja võimaluse korral väiksemad tuubid – see teeks siis kokku kaks täis tuubi. Kui sa oled terve ja tugev ning kaalud alla 68 kg, siis maksimaalne kogus peaks olema kolm täis tuubi. Ja taaskord, proovi paluda, et tuubid võetaks vaid pooltäis. Kui sul on mingigi terviseprobleem, mõni sümptom või haigusseisund – ning võtad arvesse ka neid teemasid, millest ma enne (veredoonorluse teema juures) rääkisin – siis maksimaalne kogus, mida tohiksid anda, on kaks täis tuubi. Parim oleks jälle, kui need tuubid võetaks vaid poolenisti täis, mis teeks kokku ühe täis tuubi. Kui su tervis on tõeliselt halvas seisukorras ning sa kaalud alla 45kg, siis maksimaalne kogus on üks täis tuub – proovi paluda poolikut tuubi. Hoia meeles, et peaaegu kõik sinu antud verest visatakse ära. Hoolimata sellest, mida nad teile ütlevad, on neil tegelikult väga vähe verd vaja analüüsideks. Küsi arstilt, kas on okei, kui tuubid lastakse vaid pooltäis. Nii et kõige hullema stsenaariumi korral, kus plaanitakse sult viis või rohkem tuubi verd korraga võtta – ja sa kardad enda eest välja astuda või nad veenavad sind, et neil on vaja täpselt seda kogust, mida nad sulle ütlevad –, küsi poolikuid tuube. Laboratooriumid võtavad selle vastu, hoolimata sellest, mida arst ütleb. Sellisel juhul, kui sind survestatakse andma 14 tuubitäit verd – nagu nii paljude inimestega juhtub – teeb see kokku ainult seitse täis tuubitäit. See on siiski liiga suurt hulk verd, mida tohiks korraga anda, eriti inimese puhul, kes on haige või mõne kroonilise sümptomi küüsis. Kuid see võib siiski aidata inimest kaitsta. Parim asi on vältida suuremahulisi vereanalüüse. Kui arst lubab võtta pooltäis tuube ning saadab need verelaboritesse siis labor võtab need vastu ja teeb proovid ära. Verelabor võib küll öelda arstile, et nad tahavad täis tuube, et nad saaksid verega hiljem lisateste teha – aga see pole tõsi. Kui nad juba korra on oma uuringu ühe verepartiiga ära teinud, siis selle vere juurde nad hiljem enam tagasi ei pöördu. Kui verelaboris midagi nihu läks su vereanalüüsidega, siis sa pead uue proovi andma. Seda juhtub pidevalt – saad kõne arstikabinetist: „Halloo, mida? Ma pean tulema uut vereproovi andma? Laboris juhtus midagi? No.. Okei.“ Ja pead minema veel paar tuubitäit loovutama. Kui sa peadki sellises olukorras tagasi minema, siis küsi poolikuid tuube ja anna endale vere võtmiste vahepeal aega puhkamiseks. Arstid küll püüavad ühe verevõtmisega teha nii palju teste kui võimalik, kuid kui see tähendab rohkem kui neli täis tuubi verd terve inimese puhul või rohkem kui 1-3 tuubitäit verd mõne terviseprobleemiga inimese puhul, siis sul on võimalus paluda test mitmeks osaks jaotada. Saad alati mõnel järgneval päeval tagasi tulla uueks vereprooviks, et see poleks su immuunsüsteemile šokk. Parim oleks jätta kahe vereproovi andmise vahele vähemalt viis päeva – välja arvatud juhul, kui tegemist on hädaolukorraga.

Verelaborites tehakse palju vigu ja raisatakse palju verd. Nad on verenäljas. Nad on nagu hundid. See on nagu verejanuline masin. Asi ei ole inimestes, kes neis laboratooriumides töötavad – nad on suurepärased ja enamjaolt head inimesed, kes teevad tähtsat elupäästvat tööd. Süü pole ka arstidel – nemad pole probleem. Asi on katkises süsteemis, mille all nad tegutsevad. Seda pole uuendatud, kohandatud ega kontrollitud rohkem kui 80 aastat. See on iganenud. Isegi, kui meditsiiniteaduse arenedes arenevad ka veretestid edasi, on siiski tegemist justkui moodsa ülesputitatud autoga, mis sõidab ikka veel kummist rehvidel (vihjates, et kummist rehvid on väga vanamoelised ja need võivad katki minna, kui millegi terava vastu sõidavad, ja siis oled ikka tee ääres kinni, hoolimata sellest, kui moodne kogu su ülejäänud auto on). Osa meditsiinisüsteemist on lihtsalt aegunud. Vere võtmine analüüsideks ja doonorluseks vajab hädasti uuendusi. On vaja, et need muutuksid – inimeste tervise ja heaolu nimel. Ja see arstide stressitase, kes peavad vaatama, kuidas patsiendid nende silme all üha haigemaks jäävad ja nende seisukord üha halveneb… Kuid nad ei mõista, et vere andmine on üks peamiseid päästikuid, mis süvendab kroonilist haigust.

Räägime teistest viisidest, kuidas end toetada. Kui sa juba tead ette, et pead minema vereproovi andma – ja see ei tule sulle samal päeval arstikabinetis üllatusena –, siis on palju suurepäraseid asju, mille abil saad ennast ette valmistada. Ideaalne oleks alustada üks nädal enne vereproovi andmise päeva. Kui sa oled naine, siis proovi sättida vereproov ajale enne menstruatsiooni. Ideaalis oleks see nädal enne või nädal pärast menstruatsiooni, sest neil perioodidel on su immuunsüsteem kogu kehas kõige tugevam.
Hüdratsioon on ideaalne vahend, millega aidata oma immuunsüsteemil enne vere andmist tugevana püsida. Seega, nädal enne vereproovi andmist vähenda või elimineeri toitumisest kofeiin, mis on ekstreemselt dehüdreeriv. Vahet pole, kui palju vett või mahlu sa tarbid, see dehüdreerib su rakke ja sa ei saa kunagi oma keha maksimaalselt hüdreerida, sest kofeiin tõmbab su veest tühjaks. Selle nädala jooksul too menüüsse sellerimahl – 470 kuni 950ml igal hommikul tühjale kõhule. Ära lisa sellele sellerimahlale mitte midagi – ei vett, jääd, sidrunit ega ühtki teist köögi- ega puuvilja. Kui sa jood vett, siis lisa alati sellesse natukene sidruni- või laimimahla. Seeläbi saab su keha kaltsiumi, C-vitamiini ja teisi kriitiliselt olulisi mikromineraale, samuti ka glükoosi ja toitaineid. See täidab su rakud elusa veega. Proovi omale varuda suur hulk meloneid ja/või arbuuse. On erinevaid melonisorte, mida võid proovida. Proovi seda tarbida blenderdatud kujul. Ära lisa sellele vett ja ära söö melonikoort. Tarbi 470 kuni 950ml blenderdatud melonit päevas, ideaalis hommikul esimese asjana pärast sellerimahla. Melon aitab su kehas suurendada elektrolüütide taset ja täita glükoosireserve sinu ajukoes. Melon aitab hüdreerida luuüdi.
Päeva jooksul või õhtusöögil püüa tarbida aurutatud kartuleid või bataate, hoides need kindlasti õlivabadena – ja ka ilma või, hapukoore, juustu või ükskõik mis muu rasvase lisandita. Hoolimata sellest, kas tarbid loomset valku, oled vegan või täistaimne toituja, proovi kindlasti vähendada rasva tarbimist. Ole ettevaatlik sellega, kui palju radikaalset rasva sa nädala jooksul enne vereproovi andmist tarbid. Radikaalsed rasvad on toidud, milles on kõrge protsent rasva, nagu näiteks piim, juust, või, õlid, munad, liha, kanaliha, kalkuniliha, kalaliha, lambaliha, pähklid, seemned, pähklivõid, avokaadod, soja, pähklipiimad, mandlipiim – isegi kaerapiim on kõrge rasvasisaldusega. Proovi radikaalset rasva tarbida vaid kord päevas, ideaalis õhtusöögiks. Näiteks süües kala ainult õhtusöögiks. Kogu päeva jooksul näksi puuvilju – õunu, maasikaid, mustikaid… Metsmustikad oleks parim. Banaane, papaiat, mangot. Too sisse palju rohelisi lehtköögivilju, eelistatavalt spinatit. See sisaldab palju mineraalsooli, mis on kriitiliselt olulised vere loomiseks ja immuunsüsteemi tugevdamiseks. Meditsiinimeediumi spinatisuppi oleks ideaalne süüa iga päev. Kui sa ei saa teha vereproovile eelnevaks nädalaks plaane, siis proovi vähemalt paar päeva enne vereproovi nende praktikatega alustada. Isegi kasvõi üks päev varem. Kasuta neid praktikaid ka kolm kuni seitse päeva pärast vereproovi andmist. Ning lisa sellele 470 kuni 950ml värskelt pressitud puhast kurgimahla pärastlõunal või õhtupoolikul. Kurgimahl aitab pärast vere andmist punastel vererakkudel taastuda. Lisaks kaks õuna päevas, banaanid ja papaiad, et keha saaks juurde kaaliumit ja glükoosi.

Ükskõik missugune nendest nõuannetest enne või pärast vereproovi andmist on sulle kasulik. Tee nii hästi, kui suudad, isegi kui see hõlmab ainult igapäevast sellerimahla, et su keha saaks sealt naatriumi kobarsooli, mis laevad täis elektrolüüdid sinu neurotransmitterites.Nüüd räägime ka kasulikest toidulisanditest nii enne kui pärast vere andmist. Sa võid nõu pidada oma arstiga, kui tunned, et nii on sinu jaoks õige. Toidulisandid, mida ma soovitan, on samad, mida ma ise kasutan. Neis ei ole alkoholi, kunstlikke lõhna- ja maitseaineid, säilitusaineid. Need on kõige puhtamad ja parima kvaliteediga. Jutt käib ettevõttest nimega Vimergy. Neil on selline toode nagu Micro-C, mis on C-vitamiini üks vorm. C-vitamiin on su immuunsüsteemi jaoks kriitiliselt oluline, sest su immuunsüsteem vajab seda rohkem kui kunagi varem, kui osa sellest on su kehast vereandmise käigus eemaldatud. Teine oluline toidulisand on Vimergy vedel tsinksulfaat. Tsink toetab seda osa su immuunsüsteemist, mis su kehasse alles jääb. Niiet kui osa su immuunsüsteemist on justkui su kehast välja tõstetud ja minema kantud (ja ära visatud), siis see osa, mis alles jääb, vajab tsinki rohkem kui kunagi varem. Tsink hoiab ka viiruseid tagasi, et need ei leviks nii kiiresti. On ka vedel B12 metüül- ja adenosüülkobalamiini vormis. Ma tarbin seda toidulisandit ise ja usaldan seda väga. Õige B12 vitamiin toetab kõiki kehafunktsioone, eriti ajufunktsioone. Põhjus, miks mulle meeldib Vimergy B12 – selles ei ole säilitusaineid, sidrunhapet, alkoholi, kunstlikke lõhna-ja maitseaineid ega teisi asju, mida toidulisanditesse sisse visatakse teiste kehvade toidulisandifirmade poolt. Kui aiandist toodud puud hakatakse mulda istutama ja see võetakse topsist välja, siis satub puu šokiseisundisse. Kui sa paned selle puu mulda, et ta hakkaks seal juuri alla ajama ja kasvama, siis sa tahad seda šokki aeglustada – sa pead teda toitma. Ta vajab toitaineid – muuhulgas isegi B-grupi vitamiine –, et kiiremini taastuda. B12 on samasugune šokileevendaja meie kehade jaoks. See toidab meid. Nii et kui meie juured on maast välja kistud – nagu näiteks siis, kui anname verd –, läheb meie keha šokiseisundisse ja me peame tema eest hoolitsema, et šokki leevendada. Et see oleks vähem šokeeriv.

Veel üks toidulisand on magneesiumglütsinaat, mis aitab rahustada närvispasme, mis tekivad magneesiumi puudujääkide tõttu. Vereproovide andmisega väheneb meie kehas ka magneesium. Pärast vere andmist kipuvad lihased pingesse minema, tõmblema ja krampi kiskuma. Kui sul on veel küsimusi toidulisandite kohta, siis uuri www.medicalmedium.com. Mul on seal olemas toidulisandite nimekiri, et sa leiaksid üles parima kraami, mis minu arvates on kõige ohutum ja kasulikum tarbida. Lisaks, kui soovid veel tuge, siis loe Meditsiinimeediumi esimest raamatut – aga selle uut ja täiustatud trükki – „Saladused krooniliste ja müstiliste haiguste taga ning kuidas neist lõplikult terveneda. Uus ja täiendatud trükk.“

ELAVAD SÕNAD KAASTUNDE VAIMULT

Meie veri on iidne. Tuhadeid aastaid vana. Miljoneid aastaid vana. Seda kantakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Meie veres peitub esivanematest põlvnemise ajalugu. See on püha olemusega äärmiselt väärtuslik ressurss. Me ei saa ilma selleta elada. Me ei saa ilma selleta luua uut elu. Meie veri sisaldab varjatud koodi ja sõnumeid. See varjatud kood ja need sõnumid on suuremad kui geneetika või geenid ise. Meie veres peituva müsteeriumi paljastamine ja mõistmine on midagi hoopis muud, kui see, mida usutakse peituvad meie DNA-s.

Planeedil elavad pahategijad teavad, et meie veri sisaldab informatsiooni. Nad lihtsalt ei ole seda infot veel lahti murdnud. Nad on meie verega katseid teinud alates Esimesest maailmasõjast, proovides mõista selles peituvaid sõnumeid ja teeseldes samal ajal, et vere andmine on meie hüvanguks, meie tervise ja heaolu nimel. Kui nad pääseksid ligi meie sees olevatele saladustele, siis nad saavutaksid inimrassi üle suurema kontrolli. Nad hakkaksid inimesi kloonima sellisel kiirusel, mis ületab igasuguse kujutlusvõime piirid.

Kuhu kogu meie veri läheb? Seda kõike ei kasutata veretestides. Mõned usuvad, et see lastakse lihtsalt torudest alla. On suur võimalus, et see läheb otse meditsiinilisteks katsetusteks, mille eesmärgid on täiesti hullumeelsed.

Rubriigid
Raadiosaated

Kohv, Matcha tee ja šokolaad: kuritarvitav suhe

Tõlge Meditsiinimeediumi raadiosaatest
"Coffee, Matcha & Chocolate: Abusive Relationship"

Tere kõigile!
Räägime kohvist, matchast ja šokolaadist. Asi pole selles, nagu mul oleks midagi nende vastu, aga see, mida mul on teile rääkida, võib natuke avada teie silmi. Või hoopis panna teid silmi sulgema, sest te pole võimelised loobuma. Räpast tõde ei ole lihtne näha, kui miski, mida sa teed, laseb aktsionäril sinu üle täielikult kontrolli võtta. Kui see tundub liiga karm, siis pane vaim valmis, sest aeg on rääkida kofeiini kuritarvitamisest.

Sa ärkad  hommikul üles ja tunned, et ei suuda teha ühtki liigutust. Välja arvatud juhul, kui sa tead, kus ja millal saad kätte oma kohvi. Muidugi, võib-olla sa suudad sellega natuke oodata, võib-olla venitad hommikul natuke kauem, enne kui jooksed kodust välja seda hankima. Mida kauem sa ootad, seda rohkem see lõpuks märki tabab ja sinus hea tunde tekitab. Ilma selleta ei ole sinu päev täielik. Sellest saab sinu osa: „lõpeta kõik, katkesta kõik, enne kui pole saanud kätte oma kohvitassi“. Mõned inimesed ei suuda ilma selleta funktsioneerida. Kui kord oled juba selles sees, on raske sealt välja ronida. See võib hakata juhtima sinu elu ja isegi hinge. Me teeme kõik oma otsused pärast seda, kui kofeiin on meie meeled selgeks muutnud, kuid paljudel juhtudel teeb kofeiin otsused sinu eest. Tead ju, millest ma räägin? Kohv, matcha tee, šokolaad, energiajoogid, kofeiiniga tee… See on suhe, kus osapooled pole võrdsed, sest üks võtab rohkem, kui annab. Mitte miski selle suhte juures ei näita võrdsust.
Sinu suhe kofeiiniga võib mõnikord isegi kaaluda üle suhte, mis sul on mõne inimesega. Oled seda mõnikord märganud? Kummaline on see, et kofeiin ei ole inimene, kuid mõnikord saab see tähelepanu esimesena. Mõnikord hakkab kofeiin segama igapäevaelu toimetusi. „Kallis, ma ei suuda sellega tegeleda, enne kui ma pole oma kohvi joonud.“, „Enne kohvi ei saa ma seda kõne ette võtta.“, „Kas sa soovid, et ma korjaks su peale? Ok, ma tulen kohe, kui olen oma kohvi võtnud… Ma ostan praegu omale kohvi, kas sa tahad ka… Ei taha? Tahad, et ma tuleksin kohe sulle järgi? Ok, ta juba lööb mu krediitkaarti läbi, olen kohe seal. Võtsin sulle need küpsised, mis sulle meeldivad.“ Samal ajal ootad sina 20-25 minutit kauem, kui oleks vaja, sest sinu kaaslane vajab oma kohvi. Kas arvad, et seda ei juhtu? Juhtub – kogu aeg. Kofeiin võib mõnikord olla tugevam kui nõrk suhe. Ja kui suhe on alles väga värske, siis parem olgu, et mõlemad osapooled joovad kohvi või matcha teed, sest kui ainult üks joob, siis saab sellest tema prioriteet, mille jaoks teisel on vaja kannatlikku meelt hoida.
Kofeiin võib sind röövida ilma sinu teadmata. Ta on nagu sinu sõber, kes tahab sult laenata riideid ja asju, aga ei tagasta neid kunagi. Või isegi nii, et ta laenab kõiki sinu asju ja sina isegi ei tea, et ta neid laenas. Sina arvad, et su asjad on omal kohal, kuid tegelikkuses neid enam pole. Su „sõber“ võttis need kõik. Sa vaatad oma riidekappi läbi, ise samal ajal mõeldes, et sa võid vanduda, et nägid oma lemmikkampsunit just hiljuti seal… Aga see on kadunud. Ja miks ei näe sa teisi oma lemmikasju? Need on kõik kadunud, kuidas neid enam pole? Sest tegemist oli vahetuskaubaga, tehinguga, mille saatan sinuga tegi. Su silmad olid pimestatud ja sa ei näinud asju, mida sinult võeti.
Aastate möödudes võtab „Kafeiina“ kõik sinu asjad ära. Seda ta teeb. Ta on see sõber, kes laenab su lemmikkampsuni ning su lemmikteksad, kuid ei tagasta neid kunagi. Ja isegi kui annab, siis on need kasutuskõlbmatud. Aga sa ei saa selle sõbra kohta midagi halba rääkida – ta teab sinu kohta liigapalju. Sa ei taha, et ta hakkaks sinu kohta laimu levitama ja pööraks sind tülli kõikide sinu teiste sõpradega. Sa ei märka, kuidas kõik su asjad järk-järgult ära kaovad, ja keegi ei pööra sinu tähelepanu sellele samuti, sest „Kafeiina“ on ka nende sõber. Sinu sõber „Kafeiina“ röövib sind, võttes sinult asju. Ja lõpuks omades ka sind.
Kui sa selle sõbra lõpuks oma elust eemaldad, „Kafeiinast“ vabaned, siis sa saad aru, kui palju see sõber sinult võttis ja kui kohutav inimene ta oli. Nüüd sa lõpuks mõistad: see oli kuritarvitav suhe.
„Kafeiina“ oli hull. Ilma temata näed sa täiesti selgelt. Sa näed, mis ta oli ja mida ta tegi. Ent paljud inimesed peavad jätkama oma elu eitamises, sest nagu paljudes väärkohtlevates suhetes, ei tohi sa teist osapoolt süüdistada, sest sa võid teda kunagi veel vajada. Kas kõlab tuttavalt? Või on see kõik sulle midagi täiesti uut? Või kas arvad, et sinu suhe kohviga on ideaalne? See on illusioon, mida loob kofeiinikoletis. Kui see tundub sulle karmina, siis oota, kuni ma jagan sinuga informatsiooni ning otsusta seejärel ise. Kofeiinitööstusest sai relv. Mis oli selle relva eesmärk? Naised narkootilise aine mõju alla saada. Oota, oota. Mida ma just ütlesin?! Mis oli missioon? Naised narkootilise aine mõju alla saada. Tõenäoliselt mõtled praegu: „No tõepoolest, selline asi pole võimalik.“
Kinnita turvavöö, sest nende vaatevinklist ei tohiks sa seda lugu praegu teada.
Miks nad peaksid tahtma naisi narkootilise aine mõju alla panna? Miks peaks kohvitööstus naisi uimastama? Ei, ei, ei – mitte kohvitööstus, mitte kohvikud ja kohvipoed, matcha poed või šokolaaditootjad. See on midagi, mis on neist palju-palju kõrgemal. Neil pole sellega mingit pistmist. Kofeiinitööstus relvastati meditsiinitööstuse poolt kaua aega tagasi, eesmärgiga naised tuimaks muuta ja tekitada neis eluaegne kofeiinisõltuvus. See oli algne eesmärk. Nüüd on eesmärgiks aga kõik inimesed narkootilise aine mõju alla saada / uimastada – kõik, keda võimalik. Miks oli plaanis naised narkootilise aine mõju alla panna? Et mässida kinni kroonilise haiguse epideemia, mis tekitas naistes väsimust, depressiooni, udust mõtlemist, ärevust ja nii palju teisi probleeme, mida ei eksisteerinud mitte kunagi enne 1940ndaid aastaid. See on täiesti uus asi, verivärske! See on kõigest umbes 70 aastat vana. Krooniliste sümptomite ja seisundite epideemia – mille käes paljud teist kannatavad – ÜKSKÕIK, mida teile ka ei väidetaks, see põhimõtteliselt sündis eilnepäev. Meditsiinitööstus ja uurimiskeskused (medical science & research) teevad tehinguid pimedas, kõikide inimeste selja taga. Nad on alati seda teinud. See väike peotäis inimesi kõige tipus, salastatud VIP-id, on alati seda teinud, et mässida kinni see, mida nad on pahatahtlikult korraldanud. Vead, mida nad on teinud, nagu see: 20. sajandi alguses see salastatud, privaatne meditsiinitööstus… Mitte avalik meditsiinitööstus – detailid on olulised! Mitte meditsiiniülikoolid ega avalik teadus&uurimiskeskused, vaid privaatne salastatud meditsiinitööstus… – Kas sa arvad, et seda ei eksisteeri? Arva uuesti. Kui mingi sinise kindaga meditsiinitöötaja kontrollib su kehatemperatuuri, topib sulle vatipulga ninna ja siis sunnib sind autost välja tulema, siis tea, et see pisik seal pääses väravast välja täpselt samuti nagu kõik varajasemad viirused ja bakterid 20. sajandi alguses, mida kasvatati laborites selle privaatse, salastatud meditsiinitööstuse poolt. Need viirused ja bakterid lõid krooniliste haiguste epideemia, mis algas 1940ndatel ja 1950ndatel ning pani esimest korda ajaloo jooksul naised haigestuma sümptomitesse, mida polnud eales varem nähtud. See juhtus veel enne, kui mehed sarnaste sümptomitega haigeks jäid. Miks naised esimesena haigestusid? Sellest räägin natukese aja pärast. Privaatne tööstus lasi patogeenid ringlusesse läbi meditsiiniprotseduuride ja muude platvormide ning see viis naiste haigestumiseni 1940ndatel ja 50ndate alguses. Aga keda huvitab? Keda huvitab,mis su vana-vanaemaga juhtus? Vahet pole ju. Keda huvitab, mis teiste minevikuinimestega juhtus? Keda huvitab, et 1950ndatel naised haigestusid? See on minevik. See on viimane asi, mille peale sa tahad mõelda, kui oled parasjagu oma kohvijooki ootamas.
Miks on see teave oluline? Sest see on põhjus, miks tänapäeval on inimesed sümptomite või haigusseisunditega. On sul sümptom? Või mõni selline, mis vahel tuleb ja läheb? Peavalu, vistrikud, probleemid nahaga, udune mõtlemine, ärevus, valulik mentruatsioon, põiepõletikud, põskkoopapõletik, hõljumid silme ees, väsimus – see on küll õudne, kui pead väsimusega rinda pistma –, erinevad valud kehas, depressioon – see on tõeliselt raske seisund –, keskendumis- ja tähelepanuraskused… See list läheb lõpmatult edasi. Sa koged neid asju selle pärast, mida nemad tegid. Ja ka sinu lastel hakkavad olema mõned neist sümptomitest, selle pärast, mida nemad tegid. Ja ka sinu laste lastel hakkavad kunagi olema mõned neist sümptomitest, selle pärast, mida nemad tegid. Ja tead, mis – mitte kedagi ei hakka huvitama sinu sümptomid või haigused, mis takistavad sul 50 aasta pärast oma unistuste elu elamast. Kofeiini kasutati selleks, et maskeerida mineviku epideemia. Ning seda kasutatakse praegu, et maskeerida ära uus epideemia, ja muuhulgas ka CO VIDi tagajärjed. Sest kõigil on juba nõrgenenud immuunsüsteem krooniliste madalaastmeliste viirusinfektsioonide tõttu (mille olemasolust inimestel aimugi pole). Et sa teaksid: pärast praeguse epideemia möödumist, kui see on murdnud piisavalt palju immuunsüsteeme, pärast viirusest taastumist, vajavad inimesed kofeiini rohkem kui kunagi varem. Tööstus võidab sellest veelgi rohkem. Mida enam raskusi, lähedaste kaotusi, haiguseid, keerulisi elusündmusi ning probleeme, seda rohkem võimu kofeiinitööstus omandab. Kui haige see on? Seda rohkem kofeiini me vajame ja seda suuremaks kofeiinikoletis kasvab. Isegi maailmalõpp võib käes olla, aga ikka leidub võimalus, kuidas sa oma kohvi kätte saad. Isegi kui sind ei varustata mitte ühegi teise asjaga, siis kofeiini leidub ikka. Plaan on selline: tee inimesed haigeks. Ära lase neil terveneda. Selle asemel hoopis uimasta nad, et probleemi peita, lootuses, et nad jäävad hiljem veelgi rohkem haigeks ja jätkavad masinavärgi toitmist. Muidugi on kofeiin olnud kasutuses palju varem kui 1940ndatest aastatest. Ent hilistel 1920ndatel ja varajastel 1930ndatel, Suure Depressiooni ajal ootasid kõik leiva-saia järjekorras, ma ei tea, kas te veel mäletate seda? – ja mitte keegi ei olnud kofeiininäljas. Keegi sealt järjekorrast ei kannatanud väsimuse, ärevuse, kehasurinate, jäsemete tuimuse, vertiigo, südamepekslemise, müstiliste kehavalude, ekseemi, psoriaasi käes… Peaaegu mitte keegi ei kannatanud nende asjade käes, see oli väga harv nähtus, võrreldes 20 aastat hilisema ajaga. Sel ajal, 1920ndatel, tundsid kõik järjekorras seisjad ennast hästi ning see kõik toimus enne, kui kofeiinitööstus oli ühegi hinge üle kontrolli saanud. Sel ajal toetusid väga vähesed mehed kofeiinile ja naiste puhul oli see üldse peaeegu olematu hulk, kes kofeiini vajasid. Aga praegu oleks pool inimkonda praktiliselt teovõimetu, kui kofeiin neilt ära võtta. Mõtle sellele veidi. Pool inimkonda tuleks vaevu toime. Kas suudad ette kujutada, mis juhtuks, kui kofeiin kaoks? Missugune maailm siis välja näeks? Peaaegu kõik on selle konksu otsas. Ma tunnen kirurgi, kes ei suuda ilma kofeiinita operatsiooni teostada, ja teate, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et iga kirurg meditsiiniülikoolis – kõik tema semud ja kolleegid – vajab samuti kofeiini, sest ilma selleta nad ei suuda opereerida. Ta ütles, et nad ei suuda oma kofeiini tarbimist lõpetada. Kõikide maailma kirurgide suurim hirm on kofeiinist loobumine, sest kui nad sellest loobuksid, hakkaksid nende käed värisema. Seda kutsutakse võõrutusnähtudeks, kofeiinivärinateks, tead küll, millest räägin. Selleks, et kirurg saaks kofeiinist loobuda, on neil vaja võtta tööst väga pikk puhkus, et end rehabiliteerida ja mitte tagasi kofeiini kätte langeda. See on nõiaring, sest võib juhtuda, et sahakkad jälle seda jooma ja oled taas sellest sõltuv ning pead siis uuesti pika puhkuse võtma. Mis võib juhtuda kirurgiga, kes loobub kofeiinist? See võib viia uduse mõtlemiseni (brain fog), mis segab opereerimist samamoodi nagu värisevad käed. Nii et siin on ka selline probleem. Sa ei taha, et kirurg, kes sind opereeriks, oleks uduse mõtlemise või värisevate kätega. Sa tahad, et ta oleks nõelterav. See on kõigest üks näide selle kohta, kui palju võimust kofeiinil meie üle on. Räägime siis pilootidest, kes juhivad lennukeid. Kogu päeva, kogu öö. Kofeiinikoletis aitab pilootidel lennata. Samal ajal, kui sina istud rahulikult salongis ja usaldad oma elu piloodi kätte, on kofeiinitööstus lennuki eesotsas kaaspiloodiks. „Stjuardess! Palun mulle veel üks kohvitass. Ma ei suuda seda lennukit juhtida ja vajan abi, paluks natuke kohvi tuua.“ Aga mis siis, kui piloot tahab kohvist loobuda? Sa ju ei taha, et tal oleks udune mõtlemine või värisevad käed, kas pole? Sinu lennuk võib alla kukkuda, ja selle põhjuseks on: kofeiinist loobumine. Piloot üritab seda maha jätta. Sa ei taha, et midagi sellist juhtuks! Piloot vajutab vale lülitit, kuna ta mõte on väga udune, käte värisemine segab tööd, ta teeb vigu ja halbu otsuseid, lennuk kukub alla… Pardasalvesti näitab, et piloot tegi mingi vea… Aga see ei ole piloodi süü. Keegi ei teaks, miks lennuk alla kukkus. See oli kofeiinikoletis, kes oli kaaspiloot. Lennukipiloot üritas lihtsalt sellest kaaspiloodist vabaneda. Kuid oletame, et piloodiga midagi halvasti ei läinud, kõik oli korras. Kuid mees, kes lennukisse kütust tangib, tema üritab parasjagu kohvist loobuda ja unustab ühe olulise klapi sulgeda, sest teda vaevab kohutavalt udune mõtlemine. Lennuk tõuseb õhku ja samal ajal hakkab kõikjale kütust lekkima. See ei saa hästi lõppeda. Või mis lugu on lennukimehaanikuga? Tema on parasjagu kohvist loobumas. Kofeiinikoletis küll ulatab talle mutrivõtme, kuid paneb teda unustama õigeid polte ja mutreid kinni keeramast. Selle asemel keerab ta valesid polte ja mutreid ning jätab isegi osad neist pooleldi lahti. Mis nüüd juhtub? Lennuki õlitorud hakkavad nüüd lekkima. Lennuk tõuseb üles, õli lekib kõikjale… Ja mootor lakkab toimimast. Kas suudad seda kõike ette kujutada? Meil pole õrna aimugi, kuivõrd sõltuvad me kofeiinist oleme.
Seega: mina toetan kõiki, kes peavad kofeiini kasutama, et korralikult funktsioneerida. Aga miks me ei suuda funktsioneerida ilma selleta? Ja kuidas kofeiinitööstus suutis selle kuriteoga hakkama saada? Koostöös meditsiinitööstusega! Mitte keegi ei tea, et nad on selles käsikäes koos. See on salastatud. Kui naissugu hakkas haarama endaga kaasa kohvi, et maskeerida kroonilisi haigussümptomeid, kasvas kofeiinitööstus hiiglaslikuks. Aktsionärid hakkasid seda toetama. Ja kofeiinitööstus muutus õelaks koletiseks. Nüüd algas „Faas 2“: sõltuvusttekitava aine suurtes kogustes müümine tõi väikesele grupile selle tipus palju raha. Ma ei räägi väikesest Joe&Jeff’i nurgapealsest kohvipoest, kus nad töötavad usinalt ja püüavad lihtsalt ellu jääda. Ja ma ei räägi isegi kohvikettidest, nendest populaarsetest, kus me igapäevaselt käime oma kohvi võtmas. Ma ei räägi ka väikestest kodukootud ettevõtetest, kelle süda ja hing on ametis oma šokolaadi-matcha tee arendamisega. Nende eesmärgid on kuldsed (puhtad, õilsad, ilusad). Nad keskenduvad jätkusuutlikkusele, fair-trade’le ehk ausale kaubandusele, ning armastavad seda, mida nad teevad. Nad armastavad oma kohvijooke ja on tihti ise baristad. Nad on head inimesed. Mul on sõber, kes omab kohvipoodi (coffee shop). Tal on kullast süda ja tohutult palju kaastunnet. Aga meid peteti, tõmmati alt, sest algselt – juba enne seda, kui paljud meist sündinudki on – tõmmati ühte kangi ja lükati meid kofeiinisõltuvusse, et varjata ära väsimuse ja uduse mõtlemise epideemia ning panna USA töötajad ja töötajad üle kogu maailma tööle. Kui nad narkootilise aine mõju alla panna (When you drug them), siis nad töötavad paremini, kuigi on ise haiged.Näed, kuidas see asi toimib? Sul on udune mõtlemine, väsimus ja sa tunned, et ei suuda just eriti hästi keskenduda, sa ei suuda piisavalt hästi tööd teha, oled unine… Inimestele anti narkootikum, et nad töötaks paremini, kuigi nad on tegelikult haiged. Päeva lõpus on nad omadega läbi, lähevad voodisse, ärkavad üles väsinu ja uimasena… Ja sa annad neile järjekordse narkootikumi doosi. Saad nad uuesti töötama. Paned nad koguni unustama, et neil üldse on udune mõtlemine, väsimus, vähe energiat, keskendumisraskused, ärevus, kõhukinnisus ja palju muid sümptomeid. Nad lähevad arsti juurde – ka arst on kofeiini mõju all. On suur osa maailmast, kes ei saa kakada ilma hommikuse kohvita, sest kofeiin kütab üles nende neerupealised ja kogu see adrenaliin, mis
sealt vallandub, aitab seedesüsteemi põletikust ja maksaprobleemidest hoolimata seedimise tööle panna. Adrenaliin paneb paljude inimeste soolestikulihased tööle. Ehk teisisõnu: adrenaliin paneb su kakama. Ent sa peaksid teadma, et adrenaliin on midagi erakordselt väärtuslikku. Eriti naiste jaoks on see hindamatu väärtusega – hea elukvaliteedi jaoks on see tohutult vajalik. Ja seda ei tohiks raisata narkootiliste ergutite peale. Paljud inimesed, praegusel ajal rohkem kui kunagi varem, proovivad saada iga päevaga õhtusse nii, et nad samal ajal maskeerivad oma haigussümptomeid ega märka, kui hulluks on need sümptomid tegelikult läinud. Oled sa üks neist? Nad joovad aastaid ja aastakümneid igapäevaselt kohvi, kuni sümptomid lähevad hullemaks ja hullemaks ja hullemaks. Siis leiavad nad end arstivisiidilt. Kuid nad on endiselt kofeiini tarbimises kinni. Ja paljud inimesed, kui nad muutuvad haigemaks ja haigemaks, hakkavad kofeiini vajama mitu korda päevas. Muuhulgas ka šokolaadi. Jaa, šokolaadi – ka see on erguti, mis sisaldab kofeiini. Sellepärast sa ei saagi hakkama ilma šokolaadita, see ei ole nii süütu asi. Muidugi on olemas inimesi, kellel pole praegu ühtki sümptomit, nad tunnevad end hästi – võitmatult – võib-olla nad on alles nooremad. Ja nad saavad juua kohvi ja süüa šokolaadi, aga see ei tähenda, et see ei rööviks neid millestki, ei võtaks neilt midagi ära pikas perspektiivis.

Siin on üks asi, mis mulle tõesti absoluutselt ei meeldi. Räägin veel kofeiini räpasest minevikust.
Nimelt, kofeiini kasutati privaatses sõjatööstuses piinamisriistana. Vangistatud inimesi (kõikidest eluvaldkondadest!) kasutati ära eksperimentides. Neile süstiti sisse suurtes kogustes kofeiini. Seda pumbati neile sisse, et näha, kas see töötaks „tõeseerumina“, ning et näha, kui palju on vaja, et panna inimene murduma. Kas sulle meeldiks see? Espresso iga 5 minuti tagant 24h päevas? Ilma pausideta seni, kuni saabub sinu murdumispunkt? Nad hoidsid neid inimesi ärkvel, laskmata neil hetkekski magada, ja pumpasid neile kofeiini sisse annus annuse järel, annuse järel, annuse järel. Kuni katsealused jõudsid murdumispunktini ja said südamerabanduse. Sealsamas, oma toolil. Selline nägi välja see eksperiment. Ja teate, mis? Nad tegid seda tuhandetele inimestele. Naistele, lastele, meestele – kõigile. Need inimesed lihtsalt kukkusid surnult maha pärast seda eksperimenti. Tuhanded inimesed surid kofeiiniga piinamise eksperimentide tõttu. Sellel on õudne, räpane minevik. See on rikkunud palju elusid ja selles puudub igasugune „aus kaubandus“ (fair-trade).
Aga see on OK. Keda need inimesed huvitavad? Nad on ammu surnud, midaiganes. Ma niikuinii ei tundnudki neid. Need olid teiste inimeste isad, vanaisad, emad, lapsed, abikaasad, sõbrad, pereliikmed… Jah, see juhtus ammu. Aga kuidas on sellega, et see on saladus, millest sina kuuled esimesena (väljaspool privaatset tööstust)? Kohv on niiiiii toksiline (nii toksiline, et ma isegi pean seda sosistama!). Kohvitaimed ise on nii toksilised, et istandusetööline saab kohvi korjata ainult mõne tunni vältel. Sest kui inimene ronib läbi kohvipõõsaste, siis ta nahk puutub kokku toksiliste alkaloididega, mida leidub nii kohviubade, lehtede kui väätide pinnal. Ta kattub üleni selle toksilise ainega, mis väikeses koguses ei ole ohtlik, aga suures koguses on, mistõttu on vaja reguleerida, kui kaua töölised saavad istanduses töötada.Aga kuula seda: kui ubade korjaja on olnud taimede vahel liiga kaua, väljas on palav ilm ning tööline higistab ja kõik tema nahapoorid on lahti, kust toksilised alkaloidid sisse imenduvad… Alkaloidid istuvad nahapoorides ja on ühtaegu kokkupuutes inimese kehaga ja väljast tuleva hapnikuga. Kui poorid saaksid aegamööda sulguda, ei oleks asi hull, sest väljast tulev hapnik aitaks alkaloide hajutada. Aga… Ja siin ma pean seda teile ütlema väga vaikselt, sosinal… Kui kõik poorid sulguvad kiiresti, liiga kiiresti, ja hapnik ei saa kohvitaimede toksilisi alkaloide piisavalt ära hajutada, siis on tegemist väga suure probleemiga. Mis võib panna poorid kiiresti sulguma? Vihmane torm. Ja see on midagi, mida sa ei tohiks mitte ealeski, ealeski teada. Kui kohvikorjajale sajab peale jahedat vihma, sulguvad poorid kiiresti ja sulgevad mitme päeva koguse jagu toksilisi alkaloide kehasse. Tuhat kohvikorjajat satuvad vihmatormi kätte pärast 10-12-14-tunnist tööpäeva – seda juhtus pidevalt, üha uuesti ja uuesti, üle kogu maailma, kuni mõned reeglid kehtestati selles osas. Näiteks: „Pärast kogu päeva kestnud kohviubade korjamist pole lubatud duši alla minna.“ Korjaja peab duši alla minema järgmisel hommikul või mõnikord isegi mitme päeva pärast. Ma ei unusta mitte kunagi seda kohvifarmerit, kes rääkis mulle, kuidas tema poeg korjas ube terve päeva – tähtaeg lähenes ja suurel hulgal kohvi oli vaja kiiresti korjata – ja õhtu jõudis kätte. Pojal oli olnud raske, palav päev ning ta otsustas kohe duši alla hüpata, kuigi ta teadis, et see ei ole hea mõte. Ta suri duši all. Ma ei unusta seda lugu mitte kunagi. Aga noh… Vähemalt on olemas õiglane kaubandus, orgaaniline kohv, biodünaamilisus… Saad tumeda röstiga kohvi, heleda röstiga, saiakese ka kaasa… Näed paarikesi kohvikus oma kohvisid nautimas… Ja mitte keegi neist ei tea, kui palju verd on valatud ning kui palju inimohvreid see on nõudnud, et me saaksime oma kohvioad kätte. See ei olnud kindlasti selle kohvikasvataja süü, kes mulle selle loo rääkis. Ma tundsin talle tohutult kaasa. Asi on lihtsalt selles, et kohv on niivõrd toksiline. Kas mäletate veel seda privaatset, salastatud meditsiinitööstust, kes inimkonna haigeks tegi? Neil oli vaja kofeiini, kasvas nõudlus kohviubade kasvatamisele… Ja selline see lugu ongi. Mul on tohutul määral austust selle mehe vastu, kes mulle rääkis loo oma pojast. Ta oli heasüdamlik hing, kes lihtsalt proovis ots-otsaga kokku tulla ja teha kõike nii hästi, kui suutis. Tõde on ka selles, et mul on väga palju austust nendegi suhtes, kes peavad kohvi jooma selleks, et kuidagimoodi oma eluga hakkama saada. Kes peavad seda jooma, et üldse midagi tehtud saada, et funktsioneerida. Nad ei saa ilma selleta elada. Ma saan sellest täiesti aru, et nad vajavad abi kofeiinist, et päevaga õhtusse saada, et oma perekondade eest hoolitseda. Sest neil on tegelikkuses tervisega sügavamad probleemid ja see pole nende süü, et nad kohvi vajavad. Ma toetan seda, sellel tasandil. Teatavad meditsiinitööstuse ja -uuringute ringkonnad kaotasid täielikult järje krooniliste haiguste osas. Sellepärast ongi see nii massiliselt levinud ja tekitab kaost. Salastatud meditsiinitööstus pani epideemia palli veerema. Kuidas? Tööstus lõi patogeenid ja meelega lasi need inimeste hulka, samal ajal ka meelega viies inimesed suuremasse kokkupuutesse raskmetallidega. Põhjustades nõnda sajandite pikkust haigusepideemiat ka veel tulevikus pärast meid. Hoides meid meelega haigetena, et meditsiinitööstus saaks rohkem raha teha. See on jälestusväärne. Me ei ole isegi veel hakanud haigeks jääma. 35 aastat tagasi ennustasin ma ette, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud – peaaegu igaüks on juba mingisse sümptomisse haigestunud.
Siin on see, mida privaatne meditsiinitööstus tegi: nad korraldasid tehingu kofeiinikoletisega, et hoida inimesi jalul. Meditsiinitööstus reguleerib kõike. Nad reguleerivad keemilisi ühendeid, selliseid, mis on palju vähemagressiivsed kui kofeiin. Nad reguleerivad asju, mis on ikka palju vähem agressiivsed. Ja nad teavad väga hästi, et kofeiin röövib aeglaselt noori inimesi ning naisteelujõulisust. Meeste ka, aga eriti just naiste. Kofeiin on raudse kaitsekilbiga. Kofeiin on ihaldusväärne. Püha. Sa ei tohi seda puutuda. Ja sa ei saa kofeiinikoletist murda, see pole võimalik. Isegi kui absoluutselt iga tervisevaldkonna inimene teeks seda maha ja teavitaks kõigile, et kofeiin on paha, kasutades näiteks informatsiooni siit raadiosaatest, see poleks ikka võimalik. Kofeiinikoletis on nagu õel deemon – kujumuutja. Merekoletis. Masinavärk. Ah et ka sina sattusid kohvist sõltuvusse? Tere tulemast masinavärki. Ma tahaks ühe asja selgeks teha, eksole. Ma ei süüdista mitte kunagi mitte kedagi selle pärast, et nad teevad ettevõtet või toetavad muul moel kohvi, matcha teed, šokolaadi või mõnda muud kofeiinitoodet. Mul on perekonnaliikmeid ja sõpru, kes on seotud mõlemaga (nii ettevõtluse kui lihtsalt tarbimisega). Ma lihtsalt räägin sulle, mis toimub meie kõigi kohal. Selle kõige kohal. Et sul oleks vaba valik, kas sa soovid sellega liituda või mitte. Joo seda, toeta seda – see ei ole inimeste süü. See on vaja selgeks teha. Asi on inimestest palju suurem ja seda hoitakse nende eest saladuses. Seda hoitakse saladuses ka kõikide arstide ja tervishoiutöötajate eest – kõigi eest. Ja tead, mis veel? Ajalugu kustutatakse. Nad teevad seda praegugi. Ka praegu kustutatakse ajalugu, lihtsalt internetis. Nad kirjutavad seda ümber, kustutavad, võtavad mõningaid kohti välja, vahetavad kuupäevi ja aegu. Seda nad teevad ja sina ei tea sellest midagi. Ajalugu kustutatakse nõnda, et sa isegi ei tea, et ajalugu üldse eksisteeris. Sa võid postitada kasulikku infot internetti selle kohta, kui halb on kohv… Aga see asi kraabitakse sealt maha, ajapikku. Mõned inimesed ei kuulegi kunagi sellest midagi, ei saagi kunagi tõde teada, ning jäävad üha suuremasse ja suuremasse sõltuvusse. Seda see õel deemon teebki.
Selle asemel saavad inimesed hoopis „häid ideid“ – „Kofeiin on mulle hea, matcha tee on isegi kasulik, võib-olla peaksin ise minema ja hakkama kohviäri tegema?“ See pole nende süü. Oled sa kuulnud kunagi mõnda lugu 20ndates aastates naisest, kes on heas vormis, terved, probleeme pole… Kuid surid jõusaali jooksulindil. Või surid une pealt. Või joostes. Selliseid lugusid on tuhandeid. Kõik need on vaiba alla pühitud, avalikult neist ei räägita. Ka nende surma põhjust ei diagnoosita kunagi korralikult, see jääb mõistatuseks. Ja tead, mis? Seda põhjustas nende kofeiin. Kuula seda: kofeiin võib hüpata südamesse (jump the heart). Mida see tähendab – südamesse hüpata? See tähendab ootamatuid südameatakke noortel inimestel, mida põhjustab südamenärvidest mööduv elektrivoog, mis tekitab tagurpidise südamelöögi (reversed heartbeat) esilekutsumise. Tegemist on kofeiini poolt tekitatud haruldase nähtusega. See tähendab, et veri hakkas hetkeks kiiresti liikuma tagurpidi ja kuna inimene tegi samal ajal trenni, siis süda pumpas kiiresti – mõtle korraks selle peale, kui sa trenni teed, kui kiiresti su süda lööb. Ilmnes tagurpidine polaarsus (reversed polarity), mis pani vere tagurpidi liikuma, aga üli-üli kiiresti. Tagajärjeks oli kohene südameatakk. Kofeiin saadab südamesse tagurpidise polaarsuse, mida põhjustab elektriline spasm. See elektrilöök paneb südame tagurpidi tööle, vastuvoolu. Sa ju tead, et see on midagi, mida peaks vältima? See elektriline šokk, mis paneb südame tagurpidi tööle, puhub üheks kiireks hetkeks südameklapid lahti ja rõhk hakkab tagurpidi liikuma. See ongi põhjuseks, miks nii palju perfektse tervise juures olevaid noori naisi ja mehi, kes igapäevaselt trenni teevad, äkitselt surra võivad keset trenni. Aga surrakse ka öösel, une pealt. Täielik mõistatus. Kas tead, kuidas see juhtub? Kofeiin võib kuhjuda närvilõpmete otsas olevatesse taskutesse, tekitades sinna kofeiinist kobaraid. Kui sa uinud, algab REM une faas ja sinu kehas hakkab elektriline tegevus pihta. Elektriimpulsid liiguvad kehas ringi ja kui nad põrkavad kokku neuronitega, mille otsas on kofeiinist kobarad, siis see on justkui bensiin läheks põlema.
Nad põrkavad vastu „bensiinitaskut“ ehk kofeiinitaskut. Kõik, mida see kofeiinitasku vajab, on üks tulesäde. Selleks sädemeks on uni. Sa näed mingit rasket unenägu, kus sind näiteks aetakse kellegipoolt taga, ajad ise kedagi taga, või koged õudusunenägu. Su süda hakkab kiiremini lööma, sest see on emotsionaalne unenägu. Sellest võib alata tulekahju. Tagurpidine polaarsus võib ka magamise ajal südamesse lüüa ja võib tekkida lühiajaline tagurpidine šokk (quick reversed shock). Ja kui sa magad näiteks kõhuli, padi on su näo ees ja sa ei saa kriitilisel hetkel õhku hingata, siis on see veel ohtlikum. Keegi isegi ei tea sellest midagi. Meditsiinitööstusel ja -uurimisringkondadel pole õrna aimugi. Nad ütlevad sulle: „Meie ei tea, miks see juhtus.“ Nad teevad autopsia, uurivad asja igast küljest… See on nii kurb. See on südantmurdev. Ja keegi ei tee selle osas midagi. Mitte kedagi ei huvita ja keegi ei taha kunagi teada. Need juhtumid lihtsalt pühitakse vaiba alla, nagu neid ei eksisteerikski. Jah, see on tõepoolest harv nähtus, selles mõttes, et seda juhtub küll igapäevaselt, aga mitte massiivselt suurel skaalal nagu mõningaid teisi asju. Aga iga elu on hinnaline. Nii et kui sa kaotad oma elu millelegi sellisele… Ja kõik, mida sa meditsiiniringkondadelt saad, on õlakehitus ja „me ei tea, me arvame, et südames võis olla tilluke auk või avastamata südamekahinad, aga me ei tea.“ Samal ajal kellelegi ei anta valikut kofeiinist loobuda. Otsime mingi teise tee, otsime mingi teise viisi (ainult mitte kofeiinist loobuda)! Teisel teemal, need noored, kes satuvad narkootikumisõltuvusse ja surevad, ja uurijate jaoks on see mõistatus, kas põhjuseks oli narkootikum või miski muu, siis… Paljud neist surid tegelikult sel samal põhjusel (kofeiin). Sest paljud narkootikumide kasutajad tarbivad narkootikumide vahepeal ohtralt kofeiini. Nad vajavad seda selleks, et ennast taaskäivitada. Kõik, kes teevad kokaiini, heroiini, tablette – või mida iganes nad ka ei teeks –, nad vajavad tonnide viisi kofeiini. Sellepärast sa kuuledki lugusid sellest, kuidas mõnes grupis, kus kõik teevad narkootikume, sureb ainult üks inimene. Hiljem tuleb veel välja, et ta isegi ei võtnud nii palju narkootikumi kui tema sõbrad. Sõbrad tunnistavad, et too tüüp, kes surma sai, tol õhtul isegi eriti palju ei pidutsenud. Või et tegemist oli inimesega, kes ei teinudki eriti palju narkotsi ja oskas pidutseda „tasakaalukalt“ ning kunagi ei lükanud ennast üle piiri. Neid jutte räägitakse, ja tegelikult tuleb välja, et lõppude lõpuks polnudki narkootikumid põhisüüdlased, mis surma põhjustasid. Tähendab, paljudel juhtudel kindlasti on, aga mitte nii paljudel, nagu võiks arvata. Keegi ei teadnud seda, aga need inimesed kogesid tagurpidise polarisatsiooni šokki, mille põhjustas kofeiini doosi suurendamine. See on see sama asi, mis juhtus nende inimestega, kellele süstiti kofeiini sisse, kui veel seda lugu mäletad – mineviku eksperimendid ja sõjapiinamised?

Kuid räägime nüüd naiste tervises igapäevaelus. Muidugi sellest, mis puudutab kofeiini – kohvi, šokolaadi, matcha teed ja energiajooke. Juuste väljalangemist kogevate naiste hulk on hüppeliselt suurenenud. Massiivsel arvul naisi kaotab juukseid juba noores eas (mitte siis, kui nad on 75, 85 või 90). Mitte kõik naised ei kaota juukseid kofeiini tõttu – aga enamik. Kui juuksekaotus ei teki koheselt, siis see tekib hiljem. Mõndadel inimestel tekib see isegi esimesel aastal pärast seda, kui nad on hakanud kohvi jooma. Duši all käies nad märkavad, kuidas äravooluaugu ees on hunnik juuksekarvu ja mõtlevad: „Oota, mis toimub? Ma olen alles 22, miks on äravooluaugu ees nii palju mu juukseid?!“ Teiste inimeste puhul võib minna 10-15 aastat, siis hakkavad juuksed massiliselt välja langema. See on kõigi puhul erinev. Kas teate, mida ma tihti näen? Topeltespressosid kaks korda päevas, kohvijooke kaks-kolm ja isegi neli korda päevas, šokolaadi üks, kaks, kolm korda päevas… Ma näen seda praegu rohkem kui kunagi varem. Ma mäletan, kuidas 25-30 aastat tagasi joodi üks tass kohvi hommikuti. Ja väike tassitäis, mitte suur kruusitäis. Vahel oli tegemist isegi kohveiinivaba versiooniga. Muidugi, inimesed jõid seda mõnikord rohkemgi, vajades mõnikord kannutäis kohvi päevas – aga kohvikann oli väike, isegi võrreldes mitme suure kruusitäie kohviga, mida praegu juuakse. Kui palju sina kohvi jood? Oled sa sellele mõelnud? Millest üldse koosneb kogu sinu igapäevane toitumiskava? Kas paned vahel šokolaadipulbrit omasmuuti sisse, kodust väljudes haarad kuskilt kaasa mõne kohvi ja hiljem võtad ka ühe espresso? Või jood lihtsalt ühe kohvitassi päevas? Ka see on su kehale juba päris intensiivne. Kofeiin põletab välja ühed seniavastamata elulise tähtsusega hormoonid, mida su neerupealised toodavad. See hormoon on kulla väärtusega. See hormoon hoiab juuksed naistel peas ning hoiab juuksefolliikulid elus.

Oluline teave: kofeiin paneb su neerupealised igapäevaselt „võitle või põgene“ seisundisse ning kurnab need täielikult nende elujõust. Selle spetsiifilise neerupealiste hormooni kaotadki sa „võitle või põgene“ seisundi tõttu. Neerupealised muudkui pumpavad ja pumpavad ja pumpavad ja see tõmbab need tühjaks. Seega juukseid peas hoidev hormoon ajapikku hääbub. Näed juukseid duši all, juukseharja küljes, põrandal… Siis hakkad neid väga veidrates kohtades nägema nagu näiteks autoistmetel. See hormoon kinnitub su juuksemolekulide külge, et need ei nõrgeneks ning hoiab need su peas – mitte autoistmetel, mitte su jaki küljes, mitte põrandal, mitte köögipindade peal, vaid peas. Kofeiin paneb ka naiste kehad toitainete varudest tühjenema. Aga kofeiini – kohvi, matchat, šokolaadi, espressot jne – ei peeta mitte kunagi selle põhjuseks. Arstikabinetis ei peeta kofeiini kunagi süüdlaseks, kui kellelgi toitainepuudus avastatakse. Võib-olla on sul hammastega mõned probleemid või nahk muutub kuivaks ja sa mõtled, et huvitav, mida mu kehas küll puudu on, kas õlisid? Asi on selles, et kofeiin haavab maksa. Mitte ei tugevda seda. Sinu maks on sinu vitamiini- ja mineraalivabrik. Selle tööks on konverteerida iga toitaine, mis sinu kehasse satub, selliseks, et see oleks kehale vastuvõetavas vormis. Toitaine peab minema läbi maksa ja maks peab seda esmalt töötlema, et keha saaks seda kasutada. Iga toitaine peab selle protsessi läbima, enne kui kasutusse läheb. Kofeiin siseneb maksa ja šokeerib seda. Iga päev šokk, iga päev suur koorem. Iga päev kofeiin „peksab maksa läbi“, sarnaselt alkoholile. See nõrgestab maksa kahel põhjusel. Esiteks, konstantne adrenaliinitulv „võitle või põgene“ seisundis olemise tõttu. Adrenaliin imbub maksa ja põhjustab seal rakukahjustusi. Iga jumala päev maks imeb adrenaliini endasse ja see nõrgestab maksa immuunsüsteemi. Teiseks, kofeiin ise on maksale toksiline. Aga noh… (naerab) Kõik need võlts-teadusuuringud, kofeiinitööstuse poolt kinnimakstud teadusuuringud raporteerivad, et kofeiin on su maksale ja su ajule kasulik! Sinule kasulik! Öeldakse, et selles on palju antioksüdante, mis vabade radikaalidega võitlevad, et see on vananemisvastane. See on ikka hea nali…
Tead, mis on häiriv? Neil ei ole uuringuid, mis põhjendaks ära, miks naised piinlevad krooniliste haiguste käes ega saa elada kvaliteetselt ning kaotavad oma elud. Tõsine väsimus, vertiigo, vilin kõrvus, hõljumid silme ees, nõrgad jäsemed, põletav tunne nahal, põieprobleemid, endometrioos, fibroidid, migreenid, või ükskõik mis muu. Ei mingeid vastuseid neile. Aga neil on palju-palju uuringuid kofeiini kohta, sest kofeiin on palju tähtsam kui naiste kannatustele vastuse leidmine! Nagu ikka, siis nad võtavad toitumisteaduse (food science) ja rakendavad seda millelegi, mille kohta inimesed sügaval sisimas teavad, et see ei ole neile tegelikult hea, teevad tulemused avalikuks ja väidavad, et tegemist on kasuliku asjaga: Ära muretse! Kofeiin on sulle väga hea! See pikendab su eluiga! Kõike selleks, et sinu sõltuvust süvendada ning toota terve generatsioon noori inimesi, kes on kofeiinis kinni. Oma uuringutega nad jätavad sulle mulje, et selle joomine on „okei“. Mida nad sulle ei ütle, on see, et absoluutselt kõiges on antioksüdante. Mürgistes taimedes, seentes, puudes, puhmastes ja põõsastes – kõigis neis mürgitaimedes on suurtes kogustes antioksüdante. Aga kui sa neid sööd, närid, alla neelad, siis sa lõpetad surnuna. Mis sest, et neis on tervislikke antioksüdante, ja veel palju – aga neis on ka midagi halba, mis ei kaalu head üle. Sama asi on ka kofeiiniga, matcha tee, kohvijookide, šokolaadiga – hea ei kaalu üle halba, need antioksüdandid pole piisavad.Kofeiini tarbimine on üks osa sellest, mis põhjustab naistes kaalutõusu hilisemas eas. Kui tekivad lisakilod ja oled vanuses 40, 38, 42… See võib isegi varem juhtuda. Kofeiin panustab sellesse kaalutõusu, sest kofeiin põletab läbi nii maksa kui ka neerupealised. Maks ja neerupealised väsivad ära, kui see juhtub, väheneb ka libiido. Libiido jaoks on vaja adrenaliini, aga kui neerupealised muutuvad liiga nõrgaks, siis libiido kaob. See on naiste loomulik kaitsemehhanism, sest neerupealised on lapse (loomuliku) sünnitamise jaoks väga olulised. Et beebi välja lükata. Lapse sünnitamisel kulutatakse ära terve eluea jagu adrenaliini. Mehed ei pea selle pärast muretsema. Kofeiin võib põhimõtteliselt muuta sünnituse raskemaks. Ma ei väida, et rasedusaegne kofeiin teeb seda, ma väidan, et aastatepikkune kohvijoomine enne rasedust teeb seda. Kindlasti ei peaks raseduse ajal kofeiini tarbima, kindlasti mitte. Aga aastate pikkune kofeiini tarbimine enne rasedust… Neerupealised reageerivad umbes nii: „Oi, kuidas me sellega nüüd toime tuleme? Meis on 10 aasta jagu kofeiini ja me oleme eri paigust nõrgestatud, ning nüüd peame andma endast kõik, et laps ema kehast välja saada.“ Paljude naiste sünnitused on kannatusterohked, ja paljudel juhtudel mängib kofeiin selles oma rolli, või siis on kofeiin viimane piisk karikas, mis neerupealisi kurnab. Naisi õpetavad tänapäeval mehed, niinimetatud „pikaealisuse eksperdid“ ja „terviseeksperdid“, et matcha tee, roheline tee, kohv ja šokolaad on neile kasulikud. Meditsiini- ja terviseteemadel treenitakse naisi meeste poolt, et kofeiin on tervislik. Väljaarvatud need mehed, kes seda podcasti kuulavad ja hakkavad seda infot kasutama, ilma originaalallikale tagasi viitamata. Seda lugu me ju teame juba. Aga kuulge, päris tõsiselt, jutu mõte on see: tervisealal töötavad mehed aitavad kaasa naiste tervise järkjärgulisele halvenemisele, kui nad räägivad matcha tee, rohelise tee või mõne muu kofeiini sisaldava asja tervislikkusest. Nad ei taha kofeiini vastu minna. Nad tarbivad seda ise ka – isegi kui nad väidavad, et nad seda ei tee. Isegi kui nad hakkavad selle raadiosaate informatsiooni kopeerima ja väitma, et nad on tõetoojad või midagi sellist, öeldes, et kofeiin on ebatervislik – siis nad ikka ise tarbivad seda edasi. Nad leiavad mingi muu võimaluse, kuidas varjatud kujul kofeiini naistele turundada, sest nad on seda juba 10 aastat teinud, see on nende karjäär. Samal ajal kohv, matcha tee, energiajoogid, kofeiini sisaldavad teed ja šokolaad on vananemisvastasusest kaugel. Need on vananemist soodustavad. Need panevad naha kiiremini vananema, sa kaotad kiiremini oma juuksed – see kõik jõuab naisteni ühel hetkel. Võib-olla 40ndates, võib-olla 50ndates, kui see ei juhtunud juba 20ndates. Ja tänapäeval võib see tihti juhtuda veelgi varem, põhjusel, et kofeiini tarbimine aina suureneb. Mida rohkem nad väidavad, et see on naistele hea, seda rohkem tarbimine kasvab.
Üks suur põhjus, miks kofeiin sind kiiremini vananema paneb on see, et suur osa sinu kehamassist läheb paljudeks aastateks kroonilisse dehüdratsiooni. Kohvijoogid, kofeiini (teiini) sisaldavad teed ja šokolaad on diureetikumid. Kofeiin surub vee sinu elavatest rakkudest välja. Me oleme täidetud elavate rakkudega – see me olemegi, üks suur elav rakk. Ja kofeiin sunnib kriitiliselt vajaliku hüdratsiooni meie elavatest rakkudest välja, võttes ära selle, mida meie rakud vajavad. Kofeiin on toksiin – madalaastmeline (low-grade) mürkaine. Su keha tahab sellest kiiresti vabaneda, aga samal ajal kui ta seda teha üritab, peab ta ka palju muud vajalikku kofeiiniga koos välja ajama. See tähendab kõiki su toitaineid, mineraale, mikromineraale, fütokemikaalide ühendeid, kriitilise tähtsusega ensüüme, ning jah, ka antioksüdante – kõik need viiakse uriiniga kehast välja. Kõik visatakse korraga välja, sest keha üritab mürgist vabaneda. Keha on väga tark, aga tal pole muud valikut, kui kofeiiniga – mürgiga – kõik muu ka välja lükata, ta peab seda tegema. Niisiis, kofeiin kiirendab su vananemist enne sinu õiget aega. See tekitab olukorra, kus ühel hommikul ärkad üles ja märkad, et nagu välk selgest taevast on tekkinud vajadus panna kinni hambaarsti aeg, näohoolduse aeg, või mõni muu sarnane asi, sest vananemine on sulle järgijõudnud. Tekivad hambaaugud, hambaprobleemid, nahk on varasemast kortsulisem… See juhtub äkitselt. Sellepärast võivad inimesed kofeiini muudkui tarbida ja tarbida, kuni ükskord 25-selt või 30-selt märkab: „oota, miks mul hammastega nii palju probleeme on? Kust need hambaaugud tulevad? Kas asi on mu vegan-elustiilis? Või selles puuviljas, mida ma just sõin? See on kindlasti see puuvili… Või on see valgupuudus? Ma peaks kindlasti mõne proteiinipulbri endale otsima. Või oota… Kas kollageen on vajalik?“ Aga mitte kunagi ei süüdista nad kofeeini – kohvi, šokolaadi, matcha teed. Mitte mitte mitte kunagi. Hoolimata sellest, et see on miski, mida enamik inimesi oma igapäevaelus kõige rohkem tarbib. Kui palju kohvi ja šokolaadi sina minevikus tarbisid? Või praegu? See pikaajaline krooniline dehüdratsioon võtab sinust välja „mahlakuse“. Selle mahlakuse, mis paneb iga sinu keharaku imeliselt tööle. Võtab selle välja sinust ja sinu nahast. Tekib toitainepuudus; sa kaotad oma mikrotoitained. Nahk muutub kortsuliseks enne õiget aega. Aga muidugi – kohvi peal olemine tekitab hea tunde. Riided mahuvad hästi selga, oled adrenaliinist üles pumbatud, mis vähendab söögiisu, nii et sa ei pea sööma… Kuid selle eest tuleb oma hind maksta. Adrenaliin surub su kehast vee välja; rakkude veevarud asenduvad adrenaliiniga, mis põhjustab rakkude vananemist. Kui sa oled noor, siis su keha tuleb veel sellega toime, see kõik ei paista nii kiiresti välja. Kõigest hoolimata on see siiski kehale väga raske. Probleem on selles, et kui sa tarbid kofeiini, ei saa sa kunagi end hüdreerida, kuna protsess toimub konstantselt ja keha ei saa kunagi puhkust. Kas oled kuulnud „võitle või põgene“ reaktsioonist? See on meie keha kaasasündinud privileeg. Keegi ajab sind taga? – Adrenaliin annab sulle ülivõimed, et saaksid põgeneda. Kui tunned, et oled hädaohus, aitab adrenaliin sul kiiresti ja teraselt mõelda, et saaksid teha õiged otsused ja ohu käest pääseda. Kui kuuled stressitekitavaid uudiseid, ka siis tekib „võitle või põgene“ reaktsioon. Lähed kas „võitlemise“ või „põgenemise“ seisundisse, võib ka olla mõlemat korraga. Keegi petab sind? – „Võitle või põgene“. Kuid me kaotame selle peidetud võimega ühenduse. Sest see on tõesti meie peidetud võime – kingitus, mis meile, inimrassile, on antud. Kui tarbime iga päev kofeiini, annab see pidevalt meie kehale valehäiret: kuigi sinu aju ei vaja „võitle või põgene“ seisundit, su neerupealised siiski tekitavad seda. Neerupealised on pidevalt „kikivarvukil“: „Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas midagi juhtus? Vabandust, keha? Keha? Kus on kriisikolle?“ See protsess tuimestab aju, nii et kui tõeline probleem juhtub – isegi kui see pole suur probleem, aga „võitle või põgene“ reaktsiooni on siiski mingil määral vaja… Kui tõeline probleem tekib, on oht teha ebasobivaid otsuseid. Ja paljud seda ka teevad. Adrenaliin, mis kiirelt su ajju liigub, on midagi, mida sa oled kogenud iga päev, mitu korda päevas, tarbides kofeiini. Su neuronid on juba adrenaliini suhtes tuimaks muutunud. Seetõttu võid teha ebasobivaid otsuseid. Sa mitte ei muutu pinge all kiireks ja teravaks, vaid hoopis aeglaseks. Aastad mööduvad ja neerupealised n-ö lüpstakse tühjaks, kuniks lehm peab pensionile minema. Iga päev muudkui lüpstakse ja lüpstakse – aga need ei ole mõeldud lüpsmiseks! Ja siis on asja juures ka vaimne aspekt. Ma ei tee kedagi ega midagi maha, aga kuula seda, sest ma lihtsalt pean sellele tähelepanu juhtima. Olen märganud, et tänapäeval on kõik väga spirituaalsed. Muidugi ma armastan seda, see on suurepärane, ja see on väga vajalik, et me oleksime kontaktis oma vaimsusega. Aga on vahe selles, kas sa oled parasjagu vaimses ühenduses, või sa oled kofeiini peal üle köetud. Mida on vaja mõista: kofeiin võtab su spirituaalse hetke ära (it will take your spiritual moment away). Sa ei pruugi seda aimatagi, kuid see on tõsi – võtab. Kofeiin takistab sind tundmast sisemisi kaemusi ja takistab sul tegemast sisemist tööd, kui sa näiteks teed joogat, mediteerid või midagi muud, mis soodustab sul oma vaimse aspektiga ühendumist. See on see sisemine ühendus, mis on vaja teha, kui sa otsid suuremat vaimset ühendust või isegi vaimset valgustumist. Kofeiinikoletis istub sul samal ajal seal kaaspiloodina, kui sa oma vaimseid praktikaid teed, omateadlikku hingamist… Viimase 35 aasta jooksul olen kohanud väga palju gurusid (vaimseid õpetajaid), sest nad on otsinud ise mind üles, et abi saada oma kummalistele sümptomitele, millele neil vastuseid polnud. Gurud üle kogu maailma, kellel on massiivsed järgijaskonnad! Nad teevad oma asju, olles kõik samal ajal kohvijookide, espresso, šokolaadi peal… Eriti viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. On isegi palju suunamudijaid, kes kiidavad ennast, et nad on nii sügavale jõudnud ja nii hästi vaimsusega ühenduses. Samal ajal on nad igas võimalikus mõttes kofeiini peal. Kas sa suudad saavutada vaimse ühenduse, kui su neerupealised on parasjagu pumpamas? Hmmm… Ma ei tea. Võib-olla jah, võib-olla ei… Ma ütleksin, et pigem ei. Sa peaksid proovima teha oma vaimseid praktikaid ajal, mil sa kofeiini ei tarbi. Sest kuidas sa tead, kas see ülev tunne, mis sind valdab, on vaimne kogemus või kofeiini poolt tekitatud tunne, mil „võitle või põgene“ võtab su aju üle? Seda ei ole tegelikult võimalik teada.
Kofeiin mõjutab inimese isikuomadusi (changes the personality of the person), nagu zombi oleks neid hammustanud. Olen kohanud inimesi, kellel on tuttavaid, keda nad on näinud ainult kofeiini mõju all olles. Kui nad on suhelnud, siis teine osapool on alati olnud kofeiini mõju all. Ja see üks kord, kui nad juhtumisi pole kofeiini tarbinud, on nad täiesti teied inimesed. Siis on keegi, keda sa tunned nii sellises olekus, kui ta on kofeiini tarbinud, kui ka sellises, kui ta on selle mõju alt väljas. Nagu „Jeckyll ja Hyde“ – kellega seekord tegemist on? („Jekyll ja Hyde“ metafoor sümboliseerib kahestunud isiksust, kus inimese üks pool on kuri ja teine on hea). Niisiis, kes täna tahab vaimset kontakti saavutada? On see Jeckyll või Hyde? Kumb? Ma tundsin kunagi üht vanapaari. Mees oli kofeiini mõju all iga päev 40 aastat järjest: hommikul ja õhtul espresso, ülejäänud päeva vältel kohvijoogid ja šokolaad. Kui ta oli 60-aastane, lõi tal välja probleem südamega ning ta pidi hakkama võtma ravimeid südame jaoks. Arst ütles talle, et ta peab espressost loobuma, mispeale ta lõpetas kogu kofeiini tarbimise. Tema naine ütles, et pärast seda oleks ta oma meest justkui esimest korda kohanud. Ta isegi ei teadnud, kes see inimene on, kui ta parasjagu kofeiini mõju all ei ole. Ta kirjeldas näiteks selliseid asju nagu: mehel oli naise suhtes rohkem kannatlikku meelt. Pärast seda, kui ta oli sõltuvusnähtudest üle saanud, oli ta vähem tujukas. Ta magas öösiti paremini ning löönud ega kriimustanud enam naist öösiti läbi une. Ta ei tahtnud enam nii palju vaielda ega vastanduda oma sugulaste ja lastega. Ka tema lapsed tundsid, et nad on saanud uue isa, keda nad varem kohanud polnud. Ja see mees naeratas rohkem. Oli meeldivam suhtluskaaslane. Ta hakkas palju küsimusi küsima, selle asemel et oma peas kinni olla nagu varem. Tegemist oli nagu täiesti teise inimesega, kes ei olnud enam erguti mõju all. See lugu ei kehti küll kõigi kohta, kuid ma olen seda palju kohanud.
Kogu asja juures on üks kõige raskemaid asju see, et üks väike inimgrupp tegi koosoleku… Tööstust kontrollivad mehed kõige tipust teadsid, mida nad teevad, kui nad tekitasid naiste seas kofeiinisõltuvuse. Nad teadsid, et see on ebaõiglane ja alatu võte. Sest kunagi oli nii: kui said naised kofeiinisõltuvusse, siis hoidsid nad hõivatuna. Sõltuvused võtavavad energiat ja aega. Ühtlasi see muudab naised ka tuimadeks (numbs women up). Mida kofeiini tarbijad ei mõista, on see, et kofeiinikoletis saab nende elus suureks osaks, kuna selle kofeiinikoletise alla pannakse palju aega. Kuid aeg on ülimalt suure väärtusega. Kui sa kasutad oma aega kofeiini tarbimisele, ei aita see sul tervisehäiretest paraneda. Selle asemel võib see ajapikku sind hoopis tervisehädadeni viia, mis omakorda hakkab veel rohkem sinu aega hõivama. Privaatne tööstus teab seda. Nad teavad, et tegemist on toksiiniga. Nad teavad, et see madaldab elukvaliteeti. Selle olukorra nimi on „surm läbi tuhande väikese haava“ ning kofeiin moodustab osa neist haavadest.
Ning lisaks, kui sa loed kokku kogu selle aja, mis on kofeiini peale kulunud: kulutad kütust, et sõita kohvipoodi, seisad järjekorras, ostad kohvi, ostad šokolaadi, valmistad kohvi, muretsed kohvipärast, muudad liikumissuunda ja teed jänesehaake selleks, et oma kohv kätte saada; ning peale selle ka aja, mis kulub tulevikus arstide vahelt käimisele… See lühike elu, mis meile on antud – mis on siin planeedil muideks väga lühike ja möödub väga kiiresti… Sa oleksid sügavas hämmingus, kui sa loeksid kokku kõik kofeiinile kaotatud aja, sest seda oleks väga palju. On ütlus: „Kasuta oma aega targasti.“ Kui sa oled noor, siis sa arvad, et sul on lõputult aega, ja kui sa pole eriti haige või sa pole üldse haige – veel –, siis sa võid arvata, et sa elad igavesti. Sa näed kofeiinis süütut igapäevast lõbu… Saad inimestega kokku või veedad üksinda aega oma kohvitassi seltsis… See on su igapäevane rutiin või lõõgastumise viis. On vahva kohvitada koos poiss- või tüdruksõbraga, abikaasaga, pere ja sõpradega. Ärkad hommikul üles ja tunned soovi katsetada uut segu: vahuga, vahuta, koorega, kooreta, suhkruga, suhkruta. Sa ihaldad seda, samamoodi nagu sa ihaldad oma matcha teed ja šokolaadi. Sa ka kaitsed seda. Iga sõltuvuse korral leiab aset faas, kus seda hakatakse kaitsma, ennast hakatakse kaitsma, seda hakatakse õigustama. Siinkohal on olukord aga keerulisem, sest meid veetakse ninapidi: teadus toetab kofeiini. Nad arvavad, et see on meile hea. Meie arvame, et see on meile hea. Nad ei tea, miks, neil on ainult teooriad. Seda on näha sellest, et iga läbiviidud uuring sisaldab endas tärniga kohti, kus on kirjas: „uuringus on väga palju muutujaid“, „Uuring pole lõplik“. Ja need kõik on kinni makstud kofeiinitööstuse poolt. Näiteks leitakse, et kohv oma antioksüdantidega aitab labori katseloomadel „mitte kiiresti surra“. Või võib-olla need aitavad rottide silmanägemist natukene teravdada. Oleneb sellest ka, kelle vahetus parasjagu laboris on. Sõltub ka sellest, kas laboritehnik joob ise kohvi. Sest ka nemad elavad eitamises. Peaaegu iga teadlane ja laboritöötaja tarbib kofeiini. Kui kofeiini kohta uurimusi tehakse, kas siis valitakse spetsiaalselt läbiviijateks töötajaid, kes kohvi ei tarbi…? Kui laboritöötaja joob hommikul oma kohvi, samal ajal kui ta rotipuuri jälgib, siis tema otsustab tulemuse üle. Keegi ei tohi temalt tema kohvi ära võtta. Ei ole võimalik olla rohkem erapoolik. Klassikaline erapoolik uurimus. Ja ära arva, et sellist asja ei juhtu, sest see juba juhtus. Mitu korda. Inimesed, kes seal töötavad, isegi ei tea midagi neerupealistest ega sellest, miks näiteks rott magama jääb pärast seda, kui talle mitu kofeiinisüsti teha (põhjus oli selles, et tema neerupealised kurnati lihtsalt nii läbi). Isegi siis, kui see kofeiin oli võetud matcha teest. Nii et ära lase ennast lollitada. Teaduse juures pole midagi nii „teaduslikku“ ega midagi nii „tõestatut“. Teadus ongi täpselt nii vale ja nii nõme. Kuidas ma seda tean? Sest head inimesed, teadlased ja laboritehnikud, on minuga ühendust võtnud ja rääkinud mulle, et täpselt nii ongi. Kinnimakstud uuring on kinnimakstud uuring ja aktsionäridel on vaja tulemust, et nad saaksid selle lõpuks mingile vähekogenud arstile kätte pista, kellel on 5 aastat kogemust ja kes ei tea mitte midagi kroonilistest haigustest, ei ole oma alal veel kogenud spetsialist, kuid teeb juba oma podcasti, milles ta räägib sellest, kuidas noored naised peaksid kindlasti jooma matcha teed, sest see on neile kasulik. Suurepärane. Promob narkootikumi. Seda me vajamegi – vähekogenud arstist narkopromojat, kes läheb internetti ja otsib oma vabast ajast üles mingi kahtlase uuringu, sest ta on ise samamoodi kofeiinist sõltuvuses, et seda siis oma podcastis kõigile kuulutada. Sest ta teab, et kõigile meeldib seda kuulata, sest ta andis just kõigile loa kofeiini tarbida. Täpselt nii lihtne kogu see lugu ongi. Ja miks on kofeiinist nii raske lahti lasta? Sest võõrutusnähud võivad olla rängad. Lihtsalt kohutavad. See võib olla spirituaalne kogemus. Mõnikord võib see olla kõige suurem valgustumine, mida vaimne õpetaja / guru üldse kogu elu jooksul on läbinud. Tean seda, sest gurud on mulle ise seda rääkinud läbi aastate. Need gurud ei suutnud vabaneda oma kofeiinisõltuvusest. Nad ütlesid mulle, et see oli nagu deemonitega võitlemine, nagu kuradiga võitlemine. Kofeiin omab su hinge.
Aga küll see on samal ajal ilus ja hiilgav, särades nii heledalt. Tead küll neid „tervislikke“ kohvisegusid, ausat kaubandust, biodünaamilisust, orgaanilisust, jätkusuutlikkust… Ilusad pakendid, tervislikuna näivad pakendid… „Meie korjame oma kohvi parimatest farmidest ja röstime seda esmalt heledalt, enne kui viime läbi kiire intensiivrösti, see muudab meie kohvi eriliseks!“; „Mehangime oma kohvi rikkumata farmidest üle kogu maailma!“ jne, sa oled kindlasti seda kõike varem kuulnud. Ja muidugi – kohvi lõhn on sõltuvusttekitav. Iroonia on selles, et nagu ma juba varem ütlesin, siis ma toetan inimesi, kes vajavad kohvi, et eluga hakkama saada. On öötöölisi… See on ainus viis, kuidas nad ärkvel hoida. Inimesed sõidavad pikki distantse – kohvi rüüpamine aitab neil vältida roolis magamajäämist. Inimesed, kes ei suuda funktsioneerida, sest nende väsimus on nii meeletu… Ja see maailm on nii raske. Ma saan sellest aru.
Aga kuidas on lood sellega: me oleme kohvist nii sõltuvuses, et ilma igasuguse teaduse või uurnguteta, ilma äratõestatud uurimusteta, sündis teooria. Kuna kõik tervishoiutöötajad nii tavameditsiinis kui alternatiivravi vallas on regulaarsed kofeiini tarvitajad (okei, see polnud aus: 99% kõikidest tervishoiutöötajatest), siis otsustasime hakata kohvi endale tagumikust sisse ajama. Sündis kohviklistiir. Kogu tehnoloogiaga, mille oleme leiutanud, kuid meie kasutame seda… Sest lõppude lõpuks ei tea keegi, miks me oleme päriselt haiged ning teadus ja uurimus on nii kaugel maas. Mida kohviklistiir teeb? See tapab su maksa, šokeerib seda. Nõrgestab su närvisüsteemi. See suunab kofeiini otseteed su südamesse, ilma seedimistegevuse algatamisega, mis tekiks, kui sa hakkaksid kohvi jooma suu kaudu. Kui sa sisestad kohvi oma käärsoole veresoontesse, siis need ei läbi mao kaitseprotsesse. Meie maod on disainitud selleks, et hoida eemal mürke – ja kofeiin on üht tüüpi mürk. Meie magu peab seda tagasi hoidma nii kaua kuni ta suudab, et see ei koguneks ühekorraga vereringesse, sest mürgid tekitaksid südamele šoki. Igasugune mürk tekitab otsekohe südamele šoki. Seega, magu hoiab seda nii kaua endas, kuni suudab ning seejärel hakkab seda väikestes kogustes välja laskma. Kuid kui kofeiin läheb otse meie käärsoolde, ei toimu osmoosiprotsessi. Ilma filtreerimiseta liigub kofeiin otse suurtesse veresoontesse, mis asuvad käärsoole allosas. Ning samamoodi ilma filtreerimiseta suundub see edasi otse südamesse. Kas tead, et kui sa filtreerid oma kohvi, sinu kohvioad on masinas või kohvipulber filtris, siis see on kõige esimene filter. Teine filter on su magu. Aga sa jätad need kõik kõrvale. Kohviklistiir on tõenäoliselt üks alternatiivmeditsiini kõige halvemaid ideid. Klistiirid on suurepärased – on aegu, mil need on vajalikud. Kuid kohviklistiir… See ei ole tee, mida mööda käia. Kas sai piisavalt sellest räägitud? Suundume edasi võõrutusnähtude juurde. Kofeiinist tekkivad võõrutusnähud on vägagi reaalsed. Võid kogeda migreene ja teisigi sümptomeid. Miks? Sest neuronid on täis mürki – kofeiini, ja ka adrenaliini. Kui kofeiin ja adrenaliin hakkavad su neuronitest lahkuma, toimub teatavat laadi šokk, mis väljendub emotsionaalse krahhina. Mis läheb üles, peab ka alla tulema. Elektrilised impulsid üldiselt toimivad läbi meie enda mõtete, tehes koostööd neurotransmitterite ja neurogliiadega (närvisüsteemi kudedega). Aga need elektrilised impulsid võetakse kofeiini poolt üle. Kogu selle aja mõjutas kofeiin sinu otsuseid. Muidugi olid selle taga sinu enda mõtted, kuid kofeiin tegi ära kogu töö. See ei olnud su aju, mis muutus teravamaks ja tegi tööd, kuigi see võib nii tunduda. Neuronid hakkasid sõltuma kofeiinist ja muutusid laisaks. Jah, neuronid võivad laisaks muutuda. Nii et saada jälle oma neuronid, neurotransmitterid ja elektrilised impulsid töökorda, nõuab väga suurt muutust. Sa pead oma mootori jälle tööle panema. Kofeiin mõtles sinu eest ning kui see on kadunud ega pole enam sinu elektrilisi impulsse blokeerimas, võib mootor tõrkuda. Mootor peab nüüd jälle lülituma manuaalrežiimile, ega saa enam jääda automaatsele kofeiini poolt juhitud režiimile. See on nagu sõiduki uuesti töökorda seadmine, kuid see võib tekitada kohese migreenihoo.
Teine põhjus, miks võivad tekkida võõrutusnähu sümptomid, on see, et sõltuvusttekitavad kemikaaliühendid põhjustavad sõltuvust aju emotsionaalkeskuses. Teadus&uuringud isegi ei tea seda. Aju emotsionaalkeskus on see osa ajust, mis kipub klammerduma head tunnet tekitavate ainete külge. Sõltuvusttekitava ainega tekib emotsionaalne side ja on raske sellest lahti lasta. „Kafeiinast“ on raske lahti lasta. Viid ta minema – tekib šokk. Meil on aju emotsionaalkeskusesmitmeid erinevaid sorte neurotransmittereid, millest enamikku teadus&uuringud avastanud ei ole. Neurotransmitterid ühenduvad meie hingega ja sellega, kuidas me tunneme end emotsionaalselt ja isegi spirituaalselt. Nad on vahemehed, kes kannavad emotsionaalset informatsiooni meie hinge. Sellepärast ei saa osad inimesed kohvi juua ega šokolaadi süüa – nende emotsionaalkeskuse neuronid ja neurotransmitterid saavad sellest kofeiinist šoki, kuid nende närvisüsteem on liialt tundlik. See võib juhtuda kellegagi, kes parasjagu alustab kofeiini tarbimisega esimest korda, või sellega, kes kofeiinist loobuda üritab. Aju emotsionaalkeskuses tekivad talitushäired, kui kofeiin sinna esimest korda siseneb või kui kofeiin sealt võõrtuse käigus hakkab eemalduma. Kui keegi on väga tundlik, võib see olla liiga suur tükk. Sellest šokist võivad välja lüüa paljud tervisesümptomid: migreenid, värinad, närvisüsteemi suur tundlikkus.
Kofeiin sunnib neerupealiseid keha adrenaliiniga üle ujutama. Nii et iga kord kui me kofeiini joome, adrenaliin möllab. Adrenaliin ise on samuti sõltuvusttekitav aine, eriti kui tegemist on „võitle või põgene“ adrenaliiniga. Adrenaliini poolt tekitatud ülev emotsioon – juba sellest üksi on raske lahti lasta. Adrenaliini poolt tekitatud ülev tunne on sõltuvus. Me kõik kogeme seda erinevatel viisidel. Teadus&uuringud seda ei tea, ent adrenaliinis leidub mikromineraale ja me kulutame need kiiresti ära, kui adrenaliini kasutame. Kofeiin pumpab kogu seda adrenaliini välja, mis on mõeldud ainult hädaolukordadeks ja mida ei tohiks igapäevaselt ära kulutada ilma mingi põhjuseta. Kofeiin põletab ära väärtuslikud mikromineraalide varud. Ma tean, et on raske kohvist, espressost, matcha teest, kofeiinisisaldusega teest, energiajookidest ja šokolaadist loobuda. Ma mõistan seda. Sul ei pruugi olla absoluutselt mingit soovi ühestki neist loobuda, aga vähemalt mõistad sa nüüd tööstust ja selle algset eesmärki ning ka seda, kuhu see on meid tänaseks viinud. Kofeiin on sajandeid kasutuses olnud – antiikaegadest saadik – ja mitmetes eri vormides, üle kogu maailma. Kakao, tee, kohv… Ja sajandite vältel on toimunud ka inimeste haigestumine. Kuid nii varasemate aegade kofeiin kui haigused olid väga erinevad tänapäevastest. Praegused terviseprobleemid ei ole samad, mis eelmiste sajandite omad. Kofeiini ei kasutatud varem abivahendina, mis aitab eluga toime tulla. Seda kasutati tseremoniaalsel otstarbel ja mitte igas kultuuriruumis ei olnud see kättesaadav, vaid vähestes. Nüüd on meil aset leidmas nii globaalne kofeiinisõltuvus kui globaalne krooniliste haiguste epideemia. Ajad on muutunud. Mõned meist vajavad natuke abi, et kofeiinist vabaneda. Ma jagan mõndasid kriitiliselt olulisi vahendeid, millega on võimalik kofeiinisõltuvusest vabaneda, võõrutusnähtusid kiiremini ravida ning võimaldada ajul iseseisvalt taaskäivitamine teha, ilma kofeiini ja adrenaliini abita.

Räägime elektrolüütidest. Neurotransmitterite taastamisest. Kuidas neid toita, et nad saaksid seda, mida nad vajavad. Kuidas toita neuroneid ja neurogliiat (ajukude). Kõik see on võõrutusnähtude ajal ülimalt oluline. Üks väga võimas asi on kookosvesi. Kui sa lõpetad kofeiini tarbimise, proovi juua 470ml kookosvett päevas nädal aega järjest. Sest sa vajad elektrolüüte ja hüdratsiooni. Pea meeles, et kui sa oled kofeiini peal olnud, oled sa juba väga kaua olnud krooniliselt dehüdreeritud ja kookosvesi võib aidata sul end rehüdreerida. Kui sa oled juba kookosvett joonud samal ajal kui kofeiini tarbid, siis tea, et see kookosvesi imeti su kehast välja. Kofeiin tõmbas selle sinust kohe uuesti välja ja väljutas selle su kehast koos uriiniga – seda diureetikumid ja toksiinid (nagu kofeiin) teevadki. Kofeiiniga on nii, et kui mingi hea asi siseneb kehasse, siis see imetakse sealt kohe uuesti välja ning see väljub kehast koos uriiniga. Seega, kookosvett on oluline tarbida just siis, kui proovid kofeiinist loobuda ja läbid võõrutust, et taastada oma neuroneid. Ja siis on veel sellerimahl. Sellerimahl on ainus täielik elektrolüüt (complete electrolyte) planeedil. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kõigest mida sa sööd ja jood, kogud sa elektrolüüte. Seda me kogu aeg teemegi: kõigest, mida me tarbime, püüab meie keha alati elektrolüüte kätte saada.Sellerimahla puhul ei pea rääkima elektrolüütide kogumisest või kättesaamisest – see on juba iseenesest terviklik elektrolüüt. See on üks parimaid ja kõige võimsamaid viise, kuidas võõrutusnähtusid võita. Samuti kogub see kokku kofeiini ja viib selle sinust ja sinu elust välja. Tuhanded inimesed vahetavad oma kohvi, espresso, matcha tee, rohelise tee, šokolaadi jne sellerimahla vastu välja. Nad võidavad oma kohvisõltuvuse suuresti tänu sellele, et sellerimahla täielikud elektrolüüdid lähevad otse ajju ning aitavad taastada ja hüdreerida neurotransmittereid, äratavad ellu neuronid, ning juhatavad su ohutult kofeiinist eemale. Paljude jaoks on see olnud ime. Nädal aega järjest 950ml sellerimahla kaks korda päevas. Alati võib ka vähem teha – 470ml. Proovi seda kaks korda päevas, nädal aega. See on võõrutusnähtude vastane relv. Veel üks tervendav tööriist on mikromineraalid. Mikromineraalid on liim, mis võimaldab aju erinevatel keskustel omavahel kommunikeeruda. Vasak ajupoolkera, parem ajupoolkera, otsmikusagar, aju emotsionaalkeskus või keskus, mis vastutab su jäsemete liigutamise eest…
Kõikide ajukeskuste omavaheliseks kommunikatsiooniks, eriti vasaku ja parema ajupoolkera vaheliseks, on vaja mikromineraale. Neid leidub igas rakus ja need lasevad aset leida mõtlemise protsessil. Kofeiin tühjendab mikromineraalide varud, ja väga kiiresti. Samal ajal üritad sa, ilma seda ise mõistmatagi, oma mikromineraalide varusid suurendada, süües vahetevahel tervislikku toitu. Siin on üks võimas tööriist: spinatisupp. See on üks Meditsiinimeediumi tervendavatest abivahenditest, mis on mikromineraalidest pungil, kaasaarvatud mikromineraalide soolad kontsentreeritud vormis. Kui sa blenderdad kokku kogu selle suure hulga spinatit ja ära sööd, liiguvad need otseteed sinu ajju. Kõik kontsentreeritud vormis mikromineraalid koos nende küljes oleva elava veega liiguvad su ajju, lastes ajul tegutseda vabana, ilma sõltuvusteta. Retsepti leiad www.medicalmedium.com , kui sul raamatuid pole. Spinatisupp on hämmastav: rohelistest lehtköögiviljadest on seal spinatit ja natuke koriandrit, puuviljadest apelsinimahl, tomatid… Ja see on väga kergesti imenduv ning aitab väga lihtsasti taastuda läbipõlemisest ning kofeiini võõrutusnähtudest. Sellerimahl on samuti mikromineraalide allikas ning ka kookosvesi. Siis on veel ka Meditsiinimeediumi tervendav puljong – ka see on väga võimas tööriist, mis on mikromineraalidest pungil. Mikromineraalide puudus on see, mis põhjustab kiiret vananemist ning ka aju kiiret vananemist. Kofeiin viib mikromineraalid meie kehast välja. Veel üks tööriist kofeiinist vabanemiseks on glükoos. See salajane komponent täiendab meie keha varusid, mille adrenaliin on läbi põletanud. Kus need varud asuvad? Ajus. Meie aju koosneb väga suurel määral suhkrust, glükogeenist, seal asuvad selle varud. Kui me elame oma elu ja sööme suhkrut, liigub see ajju ja taastab sealsed suhkruvarud. Ma räägin heast suhkrust. Suhkur (glükoos) on see, mis annab su ajule energiat. Kas sa teadsid, et ilma glükoosita ei suuda sa mõelda, kõndida, rääkida, arvutis istuda ja tööd teha, joosta ja trenni teha? Sa ei suuda mitte midagi teha. Suhkur juhib seda kõike. Kofeiin võtab selle ära. Kuidas? Kofeiin surub alla söögiisu.
Toitumisvalikud, mida inimesed teevad, ei ole võimelised aju suhkruvarusid piisavalt taastama. Aastate möödudes, 50-60-aastaselt aju atrofeerub. Järgmise asjana tehakse sulle aju MRI ja doktor teatab: „Teate, härra, pean ütlema, et teie aju on kaotanud suure osa oma massist. See atrofeerub.“ Ma kuulen selliseid lugusid väga tihti juhtuvat. 50 aastat kohvi tarbimist – ja sind tabab aju atrofeerumine. See tähendab aju, mille glükogeeni varud on suuresti hävinud. Glükogeen on see, mis üldse aju koos hoiab – tahkunud glükoos. See ongi aju: tahkunud gülokoos. Sul on vaja glükoos ajju otseteed tagasi viia, eriti siis, kui kofeiinist loobuda proovid. See on vaja sinna tagasi viia, et neuronid saaksid taastuda. Sest elektrilised impulsid toimivad suhkru pealt. Nad liiguvad põrgates läbi glükogeeni ja see gülokeen, see suhkrune keskkond, muudab need elujõuliseks. Ilma gülkoosita pole meil midagi. Me ei saa rääkida, kõndida, mõelda – meiega on lõpp. Me vajame glükoosi.
Räägime siis sellest. Kaks mangot päevas nädal aega, kui üritad kohvisõltuvust murda. Kakülmutatud mango on sobilik variant. Plaani oma võõrutus nii, et sul on need juba valmis varutud. Siin on veel üks tööriist: hüdratsioon. 950 ml sidruni/laimivett kaks korda päevas. Ma läheks sellega isegi kaugemale kui üks nädal – seda võiks teha kaks nädalat järjest, kui proovid kohvist võõrutamist. Pea meeles, et oled aastaid kasutanud diureetikumi – kofeiini, mis su kehast vett välja imeb ning sellega koos mineraale ja toitaineid, sinu eluväge, ja kriitilise tähtsusega adrenaliinivarusid. 950 ml sidrunivett 2x päevas – see on elus vesi. Kui sidrunimahlas olev elav vesi puudutab klaasitäit vett, muutub see vesi millekski täiesti uueks. Sellest saab võimas tööriist, mis puhastab välja aastate vältel kogunenud kofeiini, mida hoitakse kudedes, organites, maksas, rakkudes, ajus. Pärast jätab see veel endast ka kingituse maha: hüdratsiooni.
Veel üks tööriist on melatoniin, mis rahustab neuroneid ja elektrilisi impulsse, et need ei reageeriks võõrutuse ajal üle. Kui me läbime võõrutust, siis toimub meie ajus ülereageerimine, sest kõik asjad hakkavad end uuesti lahti/kokku ühendama ja otsivad omale õiget kohta. Elektrilised impulsid keerlevad ringi, puudutades neurotransmittereid, põrkudes neuronite vastu. Kõik üritab tasakaalu leida. Melatoniin aitab väga hästi taas seda tasakaalu saavutada. Võta seda õhtuti, kui soovid. Räägi sellest oma tervishoiutöötajaga, küsi, mida nemad selle kohta arvavad. Nii teeks mina.
Räägime veel ühest tööriistast: sidrunmelissi tinktuur või tee. Rahustab ja tugevdab kesknärvisüsteemi. Olen näinud palju inimesi kogemas ärevust, närvilisust ja võib-olla isegi natuke depressiooni, kui nad kofeiinivõõrutust läbi viivad. See võib olla päris intensiivne. Sidrunmeliss on abivahend närvisüsteemile. Kesknärvisüsteem muutub kofeiinist sõltuvaks. On vaja midagi rahustavat – salvi su närvidele. Seda sidrunmeliss just on: leevendaja, rahustaja, justkui salv närvisüsteemile. See annab su närvisüsteemile parema võimaluse läbida üleminek kofeiinist vabanemisele.
Räägime ka magneesiumist. Magneesiumglütsinaat. Suurepärane tööriist, mis aitab võõrutuse ajal toimuvate lihaskrampide korral. Inimesed ei mõista, et kui nad kofeiinist loobuda proovivad ning järsku öösel üles ärkavad, end kummaliselt tunnevad ja tükk aega voodis vähkrema peavad, siis see, mis neid üles ajas, oli krambid (spasmid). Maksaspasmid ja erinevad lihaskrambid kehas. Magneesium on suurepärane viis, kuidas kogu seda võõrutusprobleemi lahendada. Kui sa eemaldad kofeiini oma menüüst, hakkavad su lihased endast väljutama adrenaliini ja kofeiini jääke. Seepeale lähevad lihased segi, sest nad on vahepeal adrenaliinist ja kofeiinist sõltuvusse jäänud. Neil on nüüd vaja hakata ise enda eest hoolitsema, mistõttu hakkavad toimuma krambid – enamasti õrnad spasmid, aga olen näinud ka inimesi, kes kogevad väga suuri krampe. Kuid lihastel on vaja õppida omal jõul hakkama saama ja funktsioneerima. Sest adrenaliin oli steroid – küll leebe steroid, kuid see segas meie keha tasakaalu. See andis lihastele toestuse, millele lihased said loota. Kofeiin põhjustas lihaste üleujutamise selle steroidiga ning see toimus igapäevaselt. Magneesium aitab lihaskrampide vastu, mis kofeiinist võõrdumisel alati tekivad. Sa võid magneesiumit kasutada paar nädalat, et võõrutusnähtudega toime tulla. Räägi oma tervishoiutöötajaga. Võib-olla otsustad jääda seda pikaajaliselt võtma, see pakub palju abi. Sa võid jääda kõiki neid tervise tööriistu pikemalt kasutama: sellerimahla, kookosvett, spinatisuppi, tervendavat puljongit… Sa võid neid hoida oma elus ja need võivad aidata takistada sul kofeiini juurde tagasi pöördumast ning aidata püsida õigel rajal. Võid uurida ka raamatut „Cleanse to Heal“, et saada veelgi rohkem tuge; seal on olemas alapeatükk sõltuvuste kohta. Oma tervise üle kontrolli võtmine on protsess, mis vajab paljude erinevate asjade kaasamist. On raske, kui meile öeldakse, et miski on meie tervisele hea, kuigi tegelikkuses on see halb. Me ei olekski saanud seda kunagi teada. See tegelikult võtab meilt ära valiku, et teha mõistlikku otsust. Kofeiinitööstus tahab kõiki oma narkootikumi konksu otsa saada. Nõndaviisi need inimesed, kellel on terav intuitiivne taju ja kes tunnetavad ära, et nad ei peaks seda tegelikult tarvitama, jäetaksesellest võimalusest ilma, sest kõik nende ümber tarbivad seda. Ma tahan, et sul oleks valik, või et sa vähemalt teaksid selle asja ajalugu. Ma toetan sind, isegi kui sa jood espressot, kohvi, matcha teed, energiajooke või sööd šokolaadi. Aga kui sa oled keegi, kes tahab oma tervist parandada, end kaitsta, ning otsib peidetud ohukohti… Sest elu on hinnaline ja mitte kellelgi ei ole ühtki hetke raisata. Teadmistes peitub vägi – ära unusta seda ealeski – ja sa ei tea kunagi, millal sul neid teadmisi vaja läheb.

Elavad sõnad Kaastunde Vaimult:

Pärast õhtusööki kofeiini tarbimine näib nii kahjutu tegevusena, meid on alati õpetatud, et see on tervislik lisandus söögikordadele. Kuid ega me ikka ei teadnud küll, et suured poisid kõrgel tööstuse tipus lõid ühe kuradi koletise. Ma tean, et need sõnad kõlavad karmilt, võib-olla isegi ekstreemselt. Otsusta ise, kas soovid jääda, või loobuda sellest kofeiini-unelmast.
Kui sa tead nende salajast plaani immutada kogu naistesugu kofeiini täis; kui sa mõistad, et kohvitassi järele haaramises ei ole midagi nii süütut, kui võiks arvata; ning lõpuks õpid tundma sügavamat tõde selle tõelise kohutava sepitsuse kohta, et see oli mõeldud varjama ja peitma meditsiinitööstuse patogeenide kuritegusid ning seda, kuidas kogu rahvastikku nakatatakse metallide ja viirustega, et oleks kindel, et haigestunud naised voolavad kohvi suunas ja kulutavad ära kogu oma peenraha. Liiga paljud inimesed kaotasid end, nende ajud ei töötanud hästi ning nad ei suutnud tööle pühenduda. Olukord halvenes iga minutiga, kui üha rohkem ja rohkem naisi – ning mõned mehedki – jäid haigeks. Sa ärkad hommikul üles ähmase peaga, väsinu, loiu ja mittemotiveerituna, mõnikord tundes end poolsurnuna.
Liiga paljud inimesed tundsind ennast nii ja „aastate möödudes läks see üha hullemaks“ – nii nad ütlesid. Ning mõned inimesed tundsid ennast nii juba igapäevaselt. Nende jalad tundusid kui tina. Patogeenid lasti lahti läbi meditsiiniliste protseduuride ja see põhjustas inimestes nii tohutut haigestumist, et mõned isegi lahkusid meie seast. Kas sa suudad seda uskuda? Plaan toimis oodatust paremini, inimeste haigena hoidmine oli saavutatud. Meditsiinitööstus teadis alati, et kofeiin on narkootikum, see oli ainus viis, kuidas ähmase mõtlemise käes kannatavad arstitudengid suutsid läbida kooli ja kogu selle müraga järge pidada. Plaan oli kasutada seda petlikul viisil; mitte heaks otstarbeks, vaid halvaks, nii et see jääks igaveseks püsima, Nad tegid sellest relva, näidates meile, et spirituaalses sõjas ei lõppe kunagi valguse võitlus pimeduse vastu, mis kestab seni, kuni ühel päeval üks neist alla annab. Kui sa avad oma silmad, saad sa minna järgmisse faasi, kui sa sulged oma silmad, siis nad hoiavad sind teadlikult uimas. Kofeiin on kiirendanud nii paljude vananemist, nad proovivad võimalikult palju inimesi selle konksu otsa saada ja ajapikku lühendab see paljude hingetõmbeid. Seda populariseeriti kõik need aastad, et peita ära sümptomid, millega naised võitlesid, mis põhjustasid palju pisaraid.Kofeiinikoletis võtab meie elude üle kontrolli, omades meie hingi ja pimestades meie silmi, muutes meid tuimaks ning juhtides meie mõistust, samal ajal, kui ta küll aitab meil keskenduda, kuid siis tema mõju kaob ja pöördume tagasi kofeiini tarbimise lõksu. Üha rohkem inimesi ei suuda selgelt mõelda ja annavad alla, nii et igaühe elus tuleb aeg, kus kasutusse võetakse suurem tass.
Paljude inimeste maitsemeeled muutuvad veelgi ja nad liiguvad edasi selle väikese tassi suunas, mille mõju on nii tugev, et kiirelt saab abi „espresso-unelma“ imedest. Sa võid ennast tunda nii ütlemata hästi oma armastatud kofeiinist, hõljud pilvel, energiatase on tipus, sinu hääl muutub valjuks. Kuni on aeg magama minna, sel hetkel võib kofeiinist saada õudusunenägu, sõltuvus on juba jõudnud nii sügavale, nüüd ei ole selle käest enam lihtne põgeneda. Ma tean, et see tundub nii süütuna, kuid selle taga on suurem plaan, mis oli loodud järjepidevaks ja kofeiin oli nii sõltuvusttekitav, et keegi ei näidanudki üles vastupanu.
Sellest loobumine on peaaegu võimatu ning selleks on vaja palju abi. Kurja kordasaatjad panid paika plaani, et saada narkootikumi mõju alla nii palju inimesi kui võimalik, naised ja nende sõbrad, õpetades neile, et kofeiin on midagi kasulikku, mida mekkida, eriti ühise koosolemise lõpus. Eesmärgiks oli kontrollida inimeste mõtteid, et nad kaotaks arusaamise oma enesetunde kohta ning oleksid kofeiinist pimestatud. Tavaks on kergitata tassi, kui me tunneme end ebamääraselt, langetada tass, kui me tunneme end hästi. Mõnikord sõltub see sellest, kas meie süda hakkab liigselt puperdama, mõne inimese puhul tekib kofeiinist kohutav ärevus. Ma mõistan, et osa sinust soovib selle kombega kaasa minna, sa ei taha kunagi kofeiinist loobuda, sa ei taha kunagi tunda end kurnatult. Ma tean, et neid sõnu on raske kuulda: kogu see aeg oli kofeiin kõigest mäng. Mäng, milles sind kasutati ära teiste poolt. Neid ei huvita miski sinu juures. Asi on sinu üle kontrolli omamises ning võttes ära sult sõnavabaduse. Nende jaoks oled sa lihtsalt üks järjekordne number, kes loodetavasti kofeiini tarbib, kuniks kätte jõuab viimne hingetõmme. Aga sinu elus tuleb aeg sellelt sõltuvuse rongilt maha astuda, aeg liikuda edasi omal jõul, tundes päikest oma näol, ning teades, et nüüd aitab – kurjuse tööstused on süüdi.

Mina kui sõnumitooja jätan sulle alati ka sellise viisi, kuidas oma hinge kaitsta ning oma elu üle kontroll võtta, mitte lastes kurjusel end röövida sinu vaimsest tervisest ja sulle antud elupäevadest.Sa võid tõusta tuhast. Kas näed? Mina usun sinusse ja ma tean, et sa suudad terveneda.

Rubriigid
Raadiosaated

Munad: sööjad kaotavad kõik

Tõlge Meditsiinimeediumi raadiosaatest
"Eggs: Eaters Lose All"

Tere kõigile. Räägime munadest ja sellest, miks nende sööjad kaotavad kõik ega võida midagi. Asi pole selles, nagu mul oleks munade vastu mingi vimm. Ma olen lihtsalt sõnumitooja, kes räägib millestki sellisest, mida keegi ei taha uskuda: tõest, et munadest tehti relv, mida kasutatakse meie vastu. Kui sa kuuled, kuidas see juhtus, ei näe sa enam kunagi mune samas valguses nagu varem. Üks küsimus, mida kõik, kes mind isiklikult tunnevad, on aastate jooksul küsinud, kõlab nii: „Mida sa tead? Ja kui palju sa tead? Jaga minuga neid õudseid asju, mida sa tead, AW.“ Ja – teie olete mu sõbrad. Ma räägin teile sellest, mida ma tean, millest Kaastunde Vaim rääkis mulle palju aastaid tagasi, kui ma olin noorem… Millest? Munadest. Sa ei leia seda informatsiooni mitte kusagilt mujalt terviseringkondadest.
Las ma viin teid tagasi 1920ndatesse aastatesse, aega, mil patoloogia valdkond oli laienemas.
Hakati otsima vastuseid sellele, mis päriselt põhjustab haiguseid. Ja kuigi meditsiin oli imikueas, oli farmatseutilises- ja meditsiinimaailmas olemas üks privaatne grupp, millest mitte keegi teadlik ei olnud. See hõlmas investoreid, huvilisi ning ekspertidest nõuandjaid, kelle teod viisid selleni, et me oleme tänapäeval nii haiged nagu me oleme. Jääme haigemaks, kui kunagi varem. Ja miks? See salapärane inimeste grupp oli ametis patogeenide (kahjulike mikroorganismide) tundmaõppimisega ning nad mõistsid, kui ohtlikud need võivad olla. Kahjulikke mikroorganisme püüti kinni ning hakati hoiustama. Mis patogeenidest ma räägin? Viirused ja bakterid. Nad mõistsid, et neid patogeene on võimalik kasutada, kuid selleks oli vaja neid patogeene juurde luua, sest kuidas muidu on neist kasu? See privaatne tööstus pidi välja nuputama, kuidas neid kasvatada. See on nagu ükskõik mille kasvatamine: sul on vaja eelteadmisi. Kui tahad hakata aeda pidama, tomateid kasvatama, siis pead õppima, kuidas seda teha. Nemad pidid välja mõtlema, kuidas hakata neid patogeene pidama. Nagu patogeenifarmi. Ja juba siis teadsid nad, et viirused ja bakterid vajavad eluspüsimiseks süüa, nii nagu meiegi. Nad teadsid seda. Privaatne tööstus teadis ka seda, et kõik viirused ja bakterid on elusorganismid. Detailid on siin üliolulised. Privaatne tööstus teadis, et viirused ja bakterid on elus, aga avalik meditsiinitööstus ei teadnud seda. Sest kõik need aastad on igaühele õpetatud – ja siiani õpetatakse –, et viirused ei ole elusorganismid ning et ükski viirus ega bakter ei söö toitu. Seda on meile õpetatud. Nad ei söö. Miks peaks viirus või bakter sööma?

Kaastunde Vaim on juba aastakümneid olnud ainus allikas, kes ütleb, et patogeenid söövad selleks, et elus püsida. Tõde on selles, et privaatne tööstus on seda alati teadnud. Sa pead midagi mõistma. Kõik, mida teadus õpetab sulle tervise kohta, on kontrollitud. Või teisisõnu öeldes – ainult osa informatsiooni lastakse „väravast edasi“. Väga suur osa teadusest on salastatud. Kas näed vahet? Kogu meditsiiniline informatsioon ning teadus – nii tavaline kui alternatiivne – on kontrollitud (ka tänapäeval). On keegi, kes ei taha, et sina teaksid, et patogeenid (nagu viirused ja bakterid) söövad toitu elus püsimiseks. Sest kui selline info tuleks avalikuks, siis see keegi satuks suurde hädasse. Jah, nad on elus, ning jah – nad söövad. Salastatud tööstusel oli vaja leida toit, millega patogeene elus hoida ning neile kütust anda. Eesmärk oli hoida patogeene elus väljaspool inimkeha ning lasta neil laborites kasvada. Ühesõnaga, teha nendest kasvandus (nagu kasvandusekalad, ainult etviirused ja bakterid). Tööstus vajas selleks perfektset keskkonda ja nad proovisid kõike. Nad proovisid toita neid suhkruga, ja pakkuge mis? See ei toiminud, sest viirused ja bakterid ei söö suhkrut. Nad avastasid, et suhkur teeb hoopis vastupidist – suhkur pidurdab nende kasvu. Suhkruga ei saanud nad liikuda, areneda ega kasvada. Seejärel proovisid nad erinevaid loomseid tooteid. Nad proovisid liha. Ka see polnud võidupilet – see ei toiminud. Loomaliha patogeene ei toitnud. Nad käisid süstemaatiliselt läbi kõik toidud, ja komistasid ainult ühe otsa. Kui veider see on? Nad avastasid mune uurides, et bakterid on võimelised elama munakoore välispinnal. Kas oled mõnikord kuulnud räägitavat, kuidas salmonella bakter pesitsevat munakoore välispinnal? Ja kui salmonella juhtum avastatakse, siis alati kõik kaubanduskeskused peavad oma munavarud hävitama, helistatakse ka munatootjatele, kes peavad sama tegema. Sest salmonella elab ju munakoorel. Miks on salmonella nii kaua elus? Sest selleni, kui muna jõuab kellegi toidulauani, läheb päevi. Munad toodetakse, pakendatakse, käideldatakse, transporditakse, vahepeal seisavad need ootealas, siis korjab teine veok need peale, siis neid transporditakse kiirteel veel mitmeid päevi, siis need jõuavad poodi, kus neid isegi lahti ei pakita veel mõnikord koguni mitu nädalat… Kuidas on salmonella võimeline munal ellu jääma kogu selle aja jooksul? Siis need ostetakse, pannakse kodus külmkappi ja mõnikord seisavad seal veel päevi, nädalaid, enne kui need ära süüakse. Ja naljakas on see, et kui salmonella kuskil välja lööb, siis kästakse kõik munad hävitada, ent sellest on juba tervelt kuu aega, kui need munad muneti. Te mõistate, mida ma öelda tahan?
Enne kui avastati, et salmonella jääb munakoore pinnal ellu, hoiti viiruseid ja baktereid elus
inimese veres. See privaatne tööstus katsetas ka loomade verd ning avastas, et seal ei suuda
patogeenid pikaajaliselt ellu jääda. Viirused ja bakterid ei suuda eriti hästi looma veres kasvada ega kolooniaid tekitada. Ja ma räägin praegu inimese verest ning looma verest, mis on kandjast eraldatud, mitte kandja sees. Nad avastasid, et inimese veri on ainus, milles need viirused ja bakterid suudavad elus püsida. Seega, nende elus hoidmiseks kasutati inimeste verd, hoides seda õigel temperatuuril. Nad varastasid patsiendilt verd ja hoidsid seda külmas, panid sinna patogeenid ja vaatasid, kui kaua nad suudavad seal elada, ning analüüsisid neid. Nad proovisid leida võimalust patogeenide kasvatamiseks. Kuidas võiksid nad küll kauem elus püsida? Kas see pole mitte naljakas? Sest kas me mitte ei peaks tahtma, et patogeenid ei püsiks elus? Hmm… Meil on praegu katk ringi käimas, eksole, kas me tahame, et see viirus, mis kõiki praegu verest välja lööb, elus püsiks? Kas me tahame, et kõik need patogeenid elaksid? See privaatne tööstus igatahes tahtis. Ja nad avastasid, et inimese veres oli juba olemas mingi konkreetne tegur – piisav protsent mingit ainet –, mis hoidis patogeene elus, vähemasti hüpnootilises (uinuvas) olekus. Mis see siis oli? Selleks aineks oli elavhõbe. Patsientidel oli teatav protsent elavhõbedat veres ja see hoidis patogeene uinuvas olekus elus ning tänu sellele said nad patogeene analüüsida ja tundma õppida, neid elus hoida ja säilitada. 1920ndatel kasutati elavhõbedat peaaegu igas meditsiini valdkonnas. Aga nad tahtsid rohkem. Nad tahtsid rohkem patogeene – nende lokkamist, kasvamist ja koloooniate moodustumist. Ja kuigi elavhõbe oli piisav nende säilitamiseks ja elus hoidmiseks, ning isegi toitis neid veidi, siis sellest ei piisanud. Nad ei teadnud, kuidas edasi liikuda, kuni nad avastasid ühe patsiendi vere, mis mitte ainult ei hoidnud patogeene elus, vaid seal hakkasid nad lausa plahvatuslikult levima ja kiirelt kolooniaid moodustama. Oli võimalik jälgida, kuidas patogeenid ÜLIkiirelt paljunema hakkasid. See oli privaatse tööstuse jaoks oluline moment. Mis oli selle patsiendi veres? Patsienti küsitledes selgus, et 95% tema toidulauast moodustasid munad. Munad hommiku-, lõuna ja õhtusöögiks. Nimelt oli selle inimese valduses palju kanalaid, kust tuligi tema põhiline toit, milleks olid munad. Lisaks märgati, et üks teine patsient, kes ei tarbinud absoluutselt mune – tema
veri pärssis viiruste ja bakterite kasvu. Nüüd tundis uurimismeeskond, et avastatud on midagi kasulikku – patsient, kes muna ei söö, tema veri ei aita absoluutselt, viirused ja bakterid püsivad natukene aega tänu elavhõbedale elus ja seejärel surevad välja. Ent see inimene, kes sõi praktiliselt ainult mune, tema veri pani justkui maagiliselt patogeenid vohama.

Niisiis, tehti katse. Alguses paluti katsealustel (patsientidel) süüa 7 päeva järjest hommikusöögiks mune. Võeti verd ja avastati: patogeenid on elus ja neil läheb natukene paremini kui varem, nad isegi kasvavad veidi. Järgnevalt öeldi katsealustele, et tuleb süüa mune nii hommiku- kui lõunasöögiks. Võeti verd ja avastati: patogeenid moodustavad isegi suuremaid kolooniaid kui varem. Lõpetuseks paluti katsealustel süüa mune 3 korda päevas. Tegelikult võis mune süüa nii palju kui vähegi võimalik. Vahepeal tohtis teisi asju ka süüa, aga 3 korda päevas tuli kindlalt süüa mune ja eelistatavalt 2 muna korraga. Mõned patsiendid sõidki 3x päevas 2 muna, mõned sõid natuke vähem, mõned natuke rohkem, kuid avastati, et kui muna moodustab suure osa inimese toidulauast, siis bakterid ja viirused levivad ülimalt kiiresti. Ja see viiski toiduaine avastamiseni, mis hakkas muutma krooniliste haiguste ajalugu. Selle asemel, et kasutada patsiendi verd, läksid nad nüüd otse muna juurde. Nad avastasid, et võttes viiruse või bakteri patsiendi verest ning asetades selle munakoore välispinnale, jäid viirused ja bakterid ellu. Nad hakkasid nüüd punkte kokku ühendama. Mis oli järgmine faas? Värske muna koor lõigati pealt lahti, temperatuuri hoiti täpselt õigel tasemel ning siis asetati viirused ja bakterid muna sisse. Sinna lisati ka natukene elavhõbedat. Mis juhtus? Viirused ja bakterid hakkasid tohutu kiirusega paljunema ja kolooniaid moodustama. Patogeenide „kasvandus“ oli alanud.

Lubage, ma teen selle veel korra puust ja punaseks: salajane tööstus võttis sinu lemmiktoidu, kasutas seda laborites viiruste ja bakterite aretamiseks, luues mitmeid erinevaid mutatsioone ja tüvesid, mida seniajani veel olemas polnudki. Ja kuidagi, mingil viisil need patogeenid pääsesid laboritest välja… Inimeste sisse. Ei tea küll, kuidas see juhtus…
See viiski kroonilise haiguse esimese plahvatusliku kasvuni 1940ndatel ja 50ndatel, mil naisi lausa tulvas arstikabinetist sisse sümptomite ja seisunditega, mida eales varem polnud ajaloos nähtud. Ja kuidas see sind puudutab? See ongi põhjus, miks oled praegu haige. On sul mõni sümptom? Ekseem? Akne? See kohutav akne, mis inimestele nii palju tuska teeb ja isegi traumatiseerib, see võib emotsionaalselt väga raskelt mõjuda väga sügaval tasandil, aga ka mentaalselt ja muidugi füüsiliselt… Aknet ei oleks olemas, kui poleks olnud SEDA. See on tolle salastatud, privaatse tööstuse süü. See on põhjus, miks koged puhitust, endometrioosi, kehavalusid, väsimust ja ükskõik millist muud seisundit, mida suudad välja mõelda – kõike.
Tööstus tahtiski meid haigeks teha. Viirused ja bakterid ei kõndinud omal jalal sealt laborist välja – ei. Nad vajasid, et me jääksime haigeks – see oli oluline. Nad tekitasid haigused, kasutades patogeene.
Avalik tööstus/teadus ei tea seda. Seal töötavad inimesed ei tea, mis toimub. See on klassifitseeritud informatsioon. Ka sina ei peaks seda praegu teadma (nende vaatevinklist).
Muna – endine ellujäämistoit, mis hoidis meid elus rasketel aegadel –, seda kasutati kurjasti ära meie vastu. Sinu vastu. Sinu laste vastu. Kõigi vastu, keda tunned. Ja siiani kasutatkse seda meie vastu ka tänapäeval, kui me seda teadmatusest sööme. Süües mune, toidame patogeene oma kehasning ühel hetkel jääme haigeks. Kui meie kehasse koguneb veelgi rohkem patogeene, siis toidame ka neid ja jääme veel haigemaks. Tööstus keskendub endiselt patogeenide aretamisele – aretatakse nii uusi kui vanu tüvesid ja need kataloogitakse, muidugi need samal ajal salastades. Need kataloogitakse eri tüvede, mutatsioonide, kategooriate kaupa, siis söödetakse neile mune ja lastakse „väravast“ välja ehk teisisõnu – need lastakse lahti inimeste sekka. Tõepoolest seda tehakse. Nii tekibki kogu aeg uusi patogeene ja kui me mune sööme, hoiame neid elus ja jääme ise haigemaks. Kui sul on õnne olnud ja oled keegi, kellel on väga vähe patogeene kehas või ainult väheagressiivsed tüved/mutatsioonid, siis saad palju mune süüa üsna pikka aega ilma haigestumata, eriti kui sööd ka teisi tervislikke toite ja hoolitsed enda eest. Kuid kui oled keegi borrelioosi, neuroloogiliste sümptomite, uduse mõtlemise, hashimoto türeoidiidi, reumatoidartriidi, ekseemi, psoriaasi, endometrioosi, tsüstide, luupuse, hulgiskleroosi, silme ees olevate hõljumitega, vitiliigo, depressiooni, hulluksajava ärevusega… Nii paljud inimesed kannatavad ränkraske ärevuse käes… Kehavalude, kaelavalude, seljavalude, fibromüalgia, põletava naha, surina ja tuimuse, nõgestõve, müstiliste löövete, dermatiidi, skleroderma, rosaatsea, Crohni tõve, koliidi, külmavillide ehk huulherpese (neid põhjustab Herpes Simplex 1), SIBO (peensoole bakteriaalne ülekasv), tsöliaakia, migreenide või ükskõik missuguse muu autoimmuunhaiguse käes… Siis kõik need haigused on saanud alguse munadel kasvatatud viirustest ja bakteritest, kes lasti inimeste hulka lahti. See on toimunud juba 100 aastat. Nemad tegid seda ja nad kasutasid selleks mune, see oli ainus viis, kuidas seda sai teha. Sa tahad mune vältida, kui sul on ükskõik milline neist ülalloetletud sümptomitest või seisunditest. Võib-olla ütled endamisi: „ma ei söö mune!“ või „ma ei söö mune üldse tihti!“
Esiteks: sa tõenäoliselt sööd elu vältel rohkem mune, kui isegi aru saad. Oled sa söönud majoneesi, salatikastmeid, „looma stiilis“ friikaid, burgereid, kondiitritooteid, kooke, küpsiseid, sõõrikuid, erinevat sorti saiu ja pirukaid, pastat, pitsa saia jne? On nii palju toite, milles on muna sees. Võib-olla mõtled nüüd, et sa pole munaga toite söönud väga kaua aega. Aga söödud muna jäägid istuvad su maksas kogu sinu eluaja, kui sa seda just teadlikult pole välja puhastanud. Kui sinu kehas on patogeene, siis nad toituvad sellest jäägist isegi siis, kui sa oled munadest juba mõnda aega eemale hoidnud; juba sellest piisab, et tekiksid tervisesümptomid.
Mida tööstus tegi, kui ta kasvatas patogeene sinu lemmiktoidul, on jälestusväärne: kui sa sööd muna, siis aeglaselt muutub su tervislik seisukord hullemaks, ilma et sa seda ise mõistaksid. Ja see toimub kõigiga. Ühel hetkel sa saad mingi probleemi omale kaela. Mis on munades, mida need patogeenid armastavad süüa? Valgud ja ensüümid. Nüüd sa mõtled: „Hei – valgud? Sellepärast ma ju muna sööngi! Ja ensüümid ei saa ju halvad olla?“ Munas olevad valgud on kinnitunud ensüümide külge, mida viirused saavad lihtsal moel läbi oma membraani sisse neelata. Sest munades olevad valgud ei ole väljaarenenud – need on alles arenemisjärgus. Ensüümid ja valgud on omavahel ühendatud – see on protsess, mis esineb ainult munas. Kanamunas on suur hulk ensüüme, sest tibu ei ole hakanud veel välja arenema. Valgud on seal ebastabiilsed ja ensüümid aitavad hoida valgud stabiilsetena.
Samuti toituvad patogeenid hormoonidest – naturaalselt kanamunas esinevatest hormoonidest. Kui sa mõtled, et oled kaitstud, kui sööd orgaanilist muna või kodus kasvatatud muna, siis – ei, sest kõik munad, ka orgaanilised, on erilised hormoonipallid. Mis juhtub, kui sa muna sööd? Kuidas see üldse mingit viirust või bakterit toitma hakkab? Sa mälud muna, neelad selle alla ja see jõuab sinu peensoolde. Kui seal leidub näiteks H. Pylori bakterit, siistemal on nüüd pidusöögi aeg. Sama lugu on streptokokkusega. Kui sa arvad, et sul pole streptokokkusega probleemi, siis streptokokkus põhjustab SIBO-t (peensoole bakteriaalne ülekasv), urotrakti infektsioone, põiepõletikke, pärmseent (candida/kandidoos), neeruinfektsioone, kroonilist sinusiiti (põskkoopapõletik), odraivasid, angiini ja palju muud. Jaa, inimestel on streptokokkus kehas juba lapsest saadik. Kõigil on vähemal või rohkemal määral streptokokkuse baktereid kehas. Kui sul on neid baktereid kehas palju, siis lööb ka palju sümptomeid välja, kui nad nüüd sellest munast toituvad. Bakterid imavad munaosakesi sisse läbi oma membraani (välismembraani, mis bakterit kaitseb). Ajapikku hakkad kogema puhistust või seedeprobleeme ning võid saada SIBO diagnoosi, mida enamik naisi tänapäeval saabki. Ja palju mehi samuti. Kui muna liigub läbi soolestiku edasi, meenutab ta kleepuvat lima. Nüüd imatakse see muna läbi seedetrakti seina maksa portaalveeni ning liigub sealt edasi maksa. Meie kõigi maksad on põhilised kohad, kus enamik viiruseid ja baktereid resideeruvad, ning lisaks neile ka toksiinid, naftakemikaalid, herbitsiidid, pestitsiidid, fungitsiidid, toksilised raskmetallid: elavhõbe, plii, alumiinium, kaadmium, vask ja palju muud. Patogeenidele meeldib maksas olla, sest elavhõbe toidab neid seal täpselt nii palju, et nad saaksid elus püsida (ja privaatne, salastatud tööstus nuputas selle juba ammu välja). Seega, nad pesitsevad maksas, ja sinna jõuab ka muna. Mõned inimesed söövad rohkem muna ja neil on maksas väga suurtes kogustes muna jääke, mõned söövad vähem… Aga mõnel inimesel on jällegi maksas rohkem patogeene, erinevaid liike ja tüvesid – EBV-1, EBV-2, EBV-3, Herpes Simplex, vöötohatis (oled sa kogenud seljavalu? Lõuavalu? Kolmiknärvi neuralgiat? Neid põhjustab vöötohatis.). Jutu mõte on selles – need patogeenid asuvad maksas ja seal kogu „pidu“ toimubki. Mõnel on võib-olla kõigest 1 või 2 patogeeni tüve maksas, aga ajapikku, kui immuunsüsteem millegi tagajärjel nõrgeneb – neerupealised on pideva stressi tõttu ülekoormuses, elu pole lihtne, toiduvalikud on kehvad, sööd palju mune –, sellisel juhul võib ka see üks patogeen kasvada suureks ja lõigata kasu munast. Nad armastavad maksa, sest seal on peamine osa nende toidust. Seega, kui muna siseneb maksa, algab suur söömapidu. Viirustel ei ole suud – nad ei ole nagu putukad, kes söövad suuga või joovad lehe pealt vett. Viirused imavad munade jääkosakesi läbi oma membraani. Ja see ongi põhjus, miks teadus saab meist üle sõita, isegi kõige targematest inimestest
tervisevaldkonnas, sest inimesed ei usu, et viirused saaksid süüa – neil pole suid. Teadus („science & research“) teab, et neil on võimalik meid lollitada, öeldes meile, et viirused ei söö. Ma räägin pidevalt inimestega ja arstidega ja näen tihti, kuidas nad on veendunud, et viirused ei söö – neil pole ju suud. Olen seda arstidelt kuulnud, suure kogemuste pagasiga arstidelt, kes on tunnustatud eksperdid oma valdkonnas, 30-40-aastase tööstaažiga. Ja neid on olnud lihtne selle infoga petta. Sest on inimloomuses arvata, et kui miski sööb, siis tal peab olema selleks mälumisorgan. Sellega saabki teadus meid oma haardesse. Mida me peame veel endale teadvustama? Seda, et viirused ja bakterid mitte ainult ei söö, vaid lisaks väljutavad ka mürke. Sest mis läheb sisse, peab ka välja tulema – see toimub igaühega, kes
midagi sööb. Viiruste väljaheiteks on mürgid. Viirused ja patogeenid imavad toidu läbi oma membraani sisse ning seejärel väljutavad mürke ja toksiine (samuti läbi membraani). Niimoodi see toimubki. Need jääkained on tohutult toksilised ning aja jooksul kuhjuvad maksas, muutes maksa stagneerunuks ja laisaks. Sealt edasi tekivad juba sümptomid nagu kaalutõus, südamepekslemine, kuumahood, öine higistamine, energiakadu, seedimine ei toimi enam nii hästi – kõik need erinevad asjad. Ja inimene kogeb: „mis toimub? Ma teen trenni, ma hoolitsen enda eest – ja ikka kogunevad mulle lisakilod? Miks võtan ma kaalus juurde lihtsamini kui varem? Kas sellepärast, et jään vanemaks?“ Sest maksa stagneerumine tekitab kaalutõusu ka sellistel inimestel, kes eales ei oleks arvanud, etnendega see juhtuda võib. Mõndadel inimestel juhtub see kaalutõus aga väga varajases eas: 20ndates, teismeeas… See lihtsalt juhtub. Sest kergesti juhtub see, et maksa taluvuspiir ületatakse ning maks kuhjub üle toksiinidest ja patogeenidest. Ja iga aasta möödudes võib areneda välja mõni uus sümptom või seisund, või siis tuleb vana sümptom tagasi. Akne tuleb ringiga tagasi, või tekib
akne esimest korda, ekseem esimest korda, psoriaas esimest korda, või tekib esimest kora kaalutõus. Või migreenid, hõljumid silme ees, ükskõik missugune valu kehas, väsimus. Need tekivad, sest patogeenid hakkavad meie kehades oma elu elama ning me toidame neid patogeene. Kuid sümptomite ja seisundite väljakujunemise protsess sõltub tegelikult paljudest teguritest. Ma ei väida, et munade söömine on üks ja ainus põhjus, miks kõik on haiged. See on küll üks peamisi põhjusi sellele, kuidas viirused ja bakterid alguse said ning kuidas need inimeste hulka lahti lasti, aga on mitmeid teisi faktoreid, mis aitavad viirusinfektsioonist välja kujundada haigust. Jah, munade söömine on üks neist põhjustest, kuid on ka teisi põhjuseid. Haiguste väljakujunemine sõltub sellest, missugused patogeenid täpselt kehas on. On need patogeenid agressiivsed? Ägedad? Mis tüvega, mis liiki viiruse/bakteriga on tegemist? Või kuivõrd nõrgestatud olekus on immuunsüsteem? On ülioluline hoida oma immuunsüsteem tugevana. See on nii oluline; ma räägin sellest juba üle 35 aasta. Aga meie immuunsüsteemid nõrgenevad, sest elu siin planeedil ei ole lihtne. See võib juhtuda absoluutselt igaühega meist igal ajal – siis, kui puutume kokku emotsionaalsete katsumustega, eluraskustega; või kui me puutume kokku pestitsiidide, herbitsiidide ja toksiliste raskmetallidega. Kõik sõltub sellest, kui palju häid asju sa enda jaoks teed, mis vahendeid sa enda tervena hoidmiseks kasutad. Näiteks – jood sa sellerimahla? Sest see on üks tööriist, mis aitab meie kehades olevat segadust korrastada, maksa puhastada ja patogeenid välja uhada. Sellerimahl aitab patogeene tappa, hävitades nende membraani. Samal ajal, kui patogeenid tekitavad su kehas segadust, sina aitad seda segadust korrastada. Mis tööriistu sa kasutad selleks? Ja pane tähele ka seda. Kui sa kasutad mingit tööriista, mis on su tervisele kasulik, näiteks sellerimahl, aga sööd samal ajal ikka mune edasi, siis võib sulle ikka akne tekkida. Võib-olla see akne pole kõige hullem, sest sellerimahl hoiab olukorda mõningal määral kontrolli all. Kuid ikkagi – sa teed üheaegselt nii asju, mis su keha toetavad, kui ka asju, mis su keha vigastavad. See pole sinu süü, et sa teed midagi, mis võib su keha kahjustada. NEMAD rikkusid meie munad ära. NEMAD tegid munadest probleemi. Asi ei ole selles, nagu minul oleks midagi munade vastu ja sina teeksid midagi kohutavat, kui mune sööd – kaugel sellest. Sa proovid süüa, proovid elus püsida, oma elu elada… Ja mina püüan sind aidata. Püüan kindlustada, et sinul oleks vajalik informatsioon, mille abil sa saaksid ennast kaitsta, nii et tööstus ei võidaks – pimedus ei võidaks – selles mängus, mida nad mängivad. Nemad tekitasid haiguseid täis maailma. Aastad mööduvad ja nemad koguvad miljardeid dollareid; möödub sajand… Sina ei pea sellest kõigest enam osa võtma. Võid otsustada, et loobud munadest. Kuid oletame, et tahad ikkagi mune edasi süüa. Mis tööriistu sa kasutad enda aitamiseks? Kas sellerimahla teed? Sööd sa üleüldiselt hästi? Kas sa võtad oma menüüsse ravitaimi, metsikuid toidutaimi? Kas sa tugevdad oma immuunsüsteemi? Kas sa tead, kuidas oma keha eest hoolitseda, kuidas maksa puhastada? See kõik mängib rolli. Kuid akne võib endiselt tagasi hiilida, kui sa jätkad nende asjade tegemist, mis su kehas patogeene toidavad – näiteks munade söömist. See meenutab mulle tegelikult kokaiini. Seda sõltuvust, mis toimus – ja toimub siiani iga päev, inimesed iga päev kasutavad seda… Aga ma mõtlen seda, mis toimus 70ndate lõpul ja varajastel 80ndatel. See oli suur trend. Ma vestlesin sellest oma arstist sõbraga ja ta rääkis mulle, kuidas tol
ajal oli kokaiinisõltuvus laes, iga päev voolas ta kabinetti kokaiinisõltlasi. Ta rääkis, kuidas nad olid kokaiini sisse tõmmanud kolm päeva jutti, ei söönud midagi, ei joonud midagi ega hooltisenud enda eest mingilgi moel, olid ärkvel mitu päeva jutti ilma silmatäitki magamata. Nad tegid seda seni, kuni lihtsalt läbi põlesid ja kokku kukkusid. Siis nad jäid magama, ärkasid üles, vaatasid enda ümber ringi… Ja läksid tervisetoodete poodi, või mingisse poodi, mis müüs C-vitamiini pudeleid,ning kallasid endale terve pudeli C-vitamiini sisse. Seda selleks, et oleks võimalik kokaiini edasi tarvitada. Üheks hetkeks nad tegid enda jaoks midagi kasulikku, kõigest selleks, et minna uuesti kokaiini tegema. Kõik kordus: kolm päeva jutti kokaiini, ei maga hetkegi, ei söö, ei joo, ei hooltise enda eest – oled lihtsalt kuskil kadunud. Põled läbi, kukud kokku, lähed magama, ärkad üles, ja tagasi poodi C-vitamiini järgi. Niimoodi see nõiaring toimubki. Kas tuleb tuttav ette? Sa sööd üsna hästi, väldid poolfabrikaate, teed trenni, väldid gluteeni, jood rohkem vett ja hüdreerid end… Ja siis tuleb sinu „patupäev“ või nädalavahetus, kus sööd valimatult kõike. Pärast seda saabub jälle esmaspäev, mil sa püüad kõike heastada trenni tehes; teed lisaharjutusi, jood rohkem vett kui muidu, proovid mõnda trendikat puhastuskava, väldid natuke aega gluteeni ja loobud ka šokolaadikoogist… Seejärel tulevad taas patupäevad. Kuid munade puhul on üks asi teisiti: sa ei tea, et see on probleem. Sul pole õrna aimugi ja mitte keegi ei ütle seda sulle, sest see on salastatud informatsioon. Sa kuuled seda esimest korda oma elus siit, sellest podcastist (kui sa muidugi pole MM raamatuid lugenud). Siin ongi erinevus. See on alatu pettus, mis on loodud selleks, et sinu elu segi keerata. Ja sa ei tea, et see on halb. Seega sööd mune, teadmata, et see on sulle halb. Sööd oma praemuna koos avokaado ja saiaga, munaputru hommikuti jne, ega tea, et munad on tervisele kahjulikud, sest salastatud teadus rikkus need sinu jaoks ära ning keegi seda sulle ei öelnud. Sinul ei ole olnud valikut, nii nagu kokaiinisõltlasel oli valik, sest kokaiinisõltlane teab, et kokaiin on talle halb. Ta teab seda, ta on lihtsalt sõltuvuse ahelas kinni. Aga vähemalt sel hetkel, kui ta korraks ärkab oma sõltuvuse seisundist üles, on tal vaba valik vähemalt enda eest hoolitsedagi. Sinul ei ole olnud seda vaba valikut, mistõttu sa pole isegi saanud oma munasõltuvuse tagajärgi leevendama asuda, välja arvatud juhul, kui see juhtub kogemata. Kuid nüüd sa tead tõde: munade sööjad kaotavad kõik. Salastatud teadus võttis munad, kasutas neid, et kasvatada erinevaid patogeene, ning lõi maailma täis haigusi, valu ja kannatusi. Nüüd sa tead – nagu miljonid teised juba teavad – tõde, millest Meditsiinimeediumi informatsioon räägib: praegusel ajal on munade söömine probleemiks. Samamoodi nagu kokaiinisõltlasel on ka sinul nüüd vaba valik. Kokaiinisõltlane teadis, et sõltuvusperioodide vahepeal on vaja võtta C-vitamiini, sina aga saad oma keha toetada muudel viisidel, näiteks sellerimahlaga, kui sa tahad munad endiselt menüüsse jääta. Vähemalt on sul nüüd valik! AGA, sedamööda kuidas aeg edasi läheb ja munade jäägid maksas kuhjuvad ning ka patogeenide hulk su kehas suureneb (sest patogeene kogume me kõikjalt: uutest lähisuhetest, avalikest restoranidest, avalikust WC-st ning sajal muul moel), maksa koormus läheb maksimumini ning enam ei ole võimalik sul hüpata tervisliku ja ebatervisliku maailma vahel, sest halvad tagajärjed tervises kaaluvad üle kõik hea, mida üritad enda jaoks teha. Enam ei ole olukord 50:50, kus sul on üldiselt hea olla, vahel mõni sümptom siin või seal… Oled oma tervisega piiripeal ja nii kui toimub mõni suurem stressiolukord (reetmine, suhteprobleemid, lahutus, petmine, usalduse murdmine vms) ja kehas vallanduvad suured toksilised adrenaliinivood ja immuunsüsteem on langenud, siis see on viimane piisk karikas, päästik, mis vallandab haigusseisundi, eriti kui munad on endiselt su dieedis sees. Nüüd ei ole enam võimalik patupäevi teha. Oled kogu aeg piiripeal, sinu ekseem võib minna hullemaks, koged üha rohkem puhitusi, võib-olla sinu reproduktiivsüsteem ei funktsioneeri enam nii nagu peaks ja esimest korda elus vajab sinupoolset sekkumist. Võib-olla oled hädas kilpnäärme ületalitusega. Kuid kui munad on endiselt menüüs, siis nüüd on sul valik: sa võid need välja võtta. Tuua rohkem tervislikke tööriistu oma ellu. Need tööriistad on olemas Meditsiinimeediumi informatsioonis. Nii saad sa tegeleda oma südamepekslemise, väsimuse, ärevuse, depressiooni, juuste väljalangemise,seedimis- ja kilpnäärmeprobleemidega. Aga mis siis kui sa oled keegi, üks neist miljonitest inimestest, kes ei tea mitte midagi nendest tervendavatest töötriistades ega tea isegi seda, et munad ei ole tervisele hea? Nemad lihtsalt alustavad oma teekonda arstidelt arstidele. Muidugi on alati hea, kui sul on arst. Nüüd on isegi olemas palju arste, kes kasutavad Meditsiinimeediumi infot. Mõned asutused isegi ütlevad: „Oleme Meditsiinimeediumi infot toetav kliinik“ või „Meditsiinimeediumi-sõbralik arstikeskus“.
Aga, nagu öeldud, siis paljud inimesed alustavad arste mööda käimist, otsides vastuseid. Just nagu miljonid inimesed, kes on viimased 70+ aastat seda teinud enne neid. Sest salastatud privaatne tööstus lõi kroonilisi haiguseid täis maailma ja sellest ajast saadik on valitsenud täielik segadus.

Niisiis, käiakse mööda arste (doctor shopping). Käid ühe arsti juures, siis mõne spetsialisti juures, seejärel neuroloogi vastuvõtul, kopsuarsti vastuvõtul… Lõpuks maandud ühe arsti juures, kes annab sulle diagnoosi – sildi – misiganes nimi see ka poleks, aga ta ei tea, mis seda põhjustab. Ta teeb hulganisti teste, küsib, mida sa sööd, ja ütleb sulle… et tuleb mune süüa. Siis lähed oma toitumisnõustaja juurde, kes samuti ei tea, miks sa haige oled, aga teeb sulle toitumiskava analüüsi (tõenäoliselt soovitades sealjuures, et kehapuhastust pole kindlasti vaja teha, sest keha puhastub ise)… ja siis soovitab sul mune süüa. Lähed oma kiropraktiku juurde, kes ei tea, miks sa oled haige, aga tahab sind aidata – viimased 20a on neid õpetatud ka toitumise osas nõu andma – ning ka tema soovitab sul mune süüa. Lähed nõelravi arsti juurde, kes ei tea, mis sul viga on või miks sa kannatad krooniliste haiguste käes, aga… ka tema soovitab sul mune süüa. Siis suhtled oma tervise coach’i ja oma treeneriga; nad ei tea, mis sul viga on, aga nad soovitavad sul samuti mune süüa. Ja palju valku. Ükskõik, kas sa oled keegi, kes on väga haige või keegi, kes pole üldse haige või keegi, kes on ainult osaliselt haige – igal juhul öeldakse sulle, et tuleb süüa mune. Avalik teadus ei tea ikka veel, miks keegi on haige. Miks muidu on autoimmuunsuse teooria liikvel ning väidetakse, et su keha ründab iseennast – mis on siiani ikka veel kõigest teooria, mida pole
mitte kunagi tõestatud! Miks on nii, et autoimmuun tähendab ühtlasi ka „põhjus teadmata“? Sest avalikus sfääris tegutsev teadus (science & research) ei tea, miks keegi on haige. Aga salastatud privaatne teadus teab väga hästi, miks sa oled haige. Nemad selle segaduse alustasidki. Nemad on põhjus, miks kroonilise haiguse epideemia tänapäeval eksisteerib. Nemad on need, kes selle lõid. Mis on hullumeelne on see, et avalik teadus koos kõigi oma ekspertidega ei tea, miks inimesed on haiged, kannatades ekseemi, luupuse vms käes. Mulle tundub, et sa hakkad nüüd seda mõistma. Ja ära unusta – diagnoos (silt) ei näita haiguse põhjust. See antakse sulle selleks, et sind vaigistada. Nad ei tea ikka veel, miks sa haige oled. Tüüpiline käitumine näiteks ekseemi korral on: „Siin on sulle kreem, edu sellega, kohtumiseni.“ Aga mis lugu on munavalgega? Või kodus kasvatatud vabapidamisel kanamunadega? Kas neid tohib süüa? Mul on sõber, kellel on kanad. Ta laseb nad kõik välja oma õuele ning ütleb, et see on tõeliselt tervendav ja terapeutiline. Kanad kaagutavad, tallavad, nokivad, jalutavad üle kogu tema õue, ja ta ütleb mulle: „Anthony, nad söövad putukaid, seemneid, mardikaid, muru, lehti ja kompostijäätmeid. See on parim asi üldse,“ mõeldes, et munad on talle head. Aga sellel naisel on neuroloogiline lyme (borrelioos). Kui ta minuga kontakteerus, siis ma soovitasin tal munade söömine lõpetada. Lõpuks ta andis järele ja tegigi seda. Alguses murdis see ta südame. Nüüd ta lihtsalt kogub kõik oma munad
kokku – see on tema jaoks endiselt terapeutiline – ja annab need kõik oma naabrile. Kellel on ka neuroloogiline lyme, aga kes ütles, et ta ei kavatse mitte kunagi munadest loobuda, ükskõik missugune sümptom teda ka ei piinaks – ta armastab mune nii väga. Seega, kuna naaber niikuiniiostaks mune, siis saab ta need minu sõbra käest. Kuna nad rikkusid meie munad ära, ei ole sellel mingit vahet, kas need on orgaanilised, vabapidamisel või kodus kasvatatud kanade munad. See kõik rikuti siiski meie jaoks ära. See on selle asja juures raske koht. Need munad toidavad ikkagi patogeene meie kehades, kes on kõigi meie haiguste põhjustajateks. Ja ma mõistan, kui sa ütled: „mul ei ole kehas patogeene. Midagi on lihtsalt natuke tasakaalust ära, võib-olla mikrobioom, neerupealised või hormoonid… Või on seedimine korrast ära. Võib-olla on tegu lihtsalt gluteenitalumatusega. Mul on suurepärane tervisenõustaja, kes mind aitab.“ Ma mõistan seda. Kui sa oled sellises kohas oma eluga, siis ma täielikult austan seda. Aga mis juhtub, on see, et kui sa oma kümnenda arsti juurest tuled, su elukvaliteet on väga madal, väsimus on kohutav, naha seisukord teeb su elu väga raskeks, või mis iganes muu… Sellisel juhul sa ühel hetkel jõuad oma elus sellisesse punkti, kus sa lihtsalt mõtled omaette: „Okei, mis päriselt toimub? Mul on vastuseid vaja. Ma olen juba küllalt katsetanud. Mis on päris tõde?“ Võib-olla siis tekib sul seda infot lugedes äratundmine: „Oota korraks… Patogeenid? Toksilised raskmetallid?“

Ja mis on päästikud, mis haiguse valla löövad? Väga tihti võivad sümptomid välja lüüa alles hiljem, eriti kui sa oled keegi, kes teeb korralikult trenni… Aga siis tuleb mingi šokeeriv elujuhtum – päästik, mis lööb haiguse lõkkele. Näiteks lahutus. Immuunsüsteem kukub kokku, adrenaliin möllab. Või on päästikuks valus lahkuminek, petmine, reetmine, armastatud inimese kaotus, või isegi sünnitamine. See võib immuunsüsteemi nõrgestada, see on ka põhjus, miks nii paljudel emadel diagnoositakse mõni aeg pärast sünnitamist Hashimoto türeoidiit. Immuunsüsteemi võib langetada ka lihtsalt südamevalu, või kui keegi lööb sulle noa selga – paari kuu pärast lööb haigus välja.
On ka teisi stressi tasandeid. Patogeenid võivad seda momenti ära kasutada, kui immuunsüsteem langeb. Näiteks kui naine sünnitab, siis tema immuunsüsteem kaitseb tegelikult last. Mitte ema ennast, vaid last. Raseduse ajal 50% ema immuunsüsteemist kaitseb last, ülejäänud 50% ema ennast. Aga sünnitamise ajal on 90% immuunsüsteemist kaitsmas last ja ainult 10% ema ennast. Seega, nii raseduse kui sünnituse ajal võib midagi juhtuda, mistõttu pärast sünnitust tekivad väsimus, juuksekaotus, ärevus, depressioon või mis iganes… Mõnikord need löövad ka natuke hiljem välja. See on väga levinud teadmine, et pärast sünnitust on emadel raske. Mida aga ei teata, on see, et MIKS need sümptomid ja seisundid tekivad pärast sünnitust. Teadus ja meditsiin ei tea, miks see juhtub. Nad ei tea ka selle kohta, et raseduse ja sünnituse ajal naise immuunsüsteem langeb. Iga väike osa sellest loeb, kui sa oled lapseootel või sünnitad, aga nemad ei tea seda. Kilpnäärmeprobleemid, juuksekaotus, migreenid, erinevat laadi valud kehas, väsimus, ja kõik see muu – nad ei tea, miks see tekib, nad arvavad, et see on lihtsalt autoimmuunhaigus või äkki on tegu geenidega. Nad ei tea ka, mida teha, et sind kaitsta. Tegelikkuses nad teevad täpselt vastupidist, öeldes: „Noh, pärast rasedust on sul vaja end taas üles turgutada, sa pead kindlasti sööma palju mune.“ Ja seda soovitatakse kõikidele naistele kes on lapseootel või äsja sünnitanud. See on kas esimene, teine või kolmas asi, mida iga professionaalne tervisetöötaja teeb – soovitab mune. Samal ajal immuunsüsteem langeb, munad toidavad patogeene, jne. Ja ongi inimene selles nõiaringis ja see on väga kurb. Ma mõistan, kui keegi ei suuda munadest loobuda. Isegi praegu on see paljudele inimestele ellujäämistoit. Mul on isegi sõpru, kes on võtnud seisukoha: „Sa võid mind aidata absoluutselt kõigega, ainult munadest ma ei loobu. Ära tule neile lähedale. Need on minu elu, minu religioon – ära puutu neid.“ Olen seda kuulnud oma sõpradelt, aga ka tervisespetsialistidelt, kes on ise pöördunud abi saamiseks minu poole, et ma ütleksin neile, miks nad haiged on.Ja ma saan sellest aru. Võib-olla ka sina tahad olla natukene ettevaatlik, kui jagad seda infot teistega ja soovitad neil munadest loobuda. Võid saada sarnase reakstiooni osaliseks. Nii et ole ettevaatlik, sest sa ei kujuta ette ka, missugustesse jamadesse ma olen sattunud selle muna teema tõttu. Ja see pole isegi minu süü! Mina ei rikkunud mune ära.

Tead, mis on naljakas? Kui mitte keegi isegi ei tea seda, miks me oleme haiged, siis kuidas saab keegi üldse väita, et munad on meile kasulikud? Kui mitte keegi ei tea, kuidas ennetada haigusi, siis miks väidetakse, et munad on meile nii kasulikud? On nii palju neid vananemisvastasusega tegelevaid inimesi, kelle märksõnadeks on: „Vananemisvastane! Ela kauem!“ ja kes soovitavad sul jälgida tasakaalustatud toitumist, milles on alati ka munad. Aga munad ei hoia sind kauem elus, kui su kehas on patogeenid, kes sind kogu aeg haigemaks teevad ning tekitavad haiguseid, mille hulgas on ka vähk. Seega, munad ei ole pikaealisuse toit. Räägime siis natuke teadusest. Võib-olla mõtled, et mis lugu siis ikkagi on teadusega, mis väidab, et munad on meile kasulikud. Pea meeles, et kinnimakstud teadus, mis väidab, et munad on meile kasulikud, ei tea, miks inimesed haiged on. Ja mitte ainult seda, vaid kinnimakstud teadus ja uuringud ei tea ka seda, et salajane grupp minevikust rikkus munad ära ning kasvatas patogeenid, mis teevadki meid haigeks. Teadus räägib ainult sellest, kuidas munad on parim valguallikas ja neil pole midagi viga. Valitseb konsensus, et munad on perfektne toit. Seal on Oomega-3, vitamiinid, toitained, jne… Aga see on kõik kinnimakstud teadus. Sa ei leia teadusartikleid, mis väidavad, et munad ei ole sulle tegelikult
head. Teine probleem on see, et avalikus teaduse ja uuringute maailmas ei tea keegi, et munad toidavad patogeene. Kui keegi sellise teadusartikliga avalikuks tuleks, siis see artikkel keelataks ära kiiremini kui sa oskad arvata. Pomm plahvataks. Laborikitlid lendaksid igal pool – see oleks katastroof. Vot selline asi juhtuks, kui kusagil tehtaks avastus, et munad toidavad patogeene. Ja et see avastus kuskile avalikkusesse jõuaks? Unusta ära. Nemad ei taha, et see kana kanalast plehku pistaks! Nad ei ütle mitte iialgi, iialgi, iialgi sulle, et patogeenid, mis tekitavad sinu haiguseid, eksisteerivad sellepärast, et nemad kasvatasid neid laborites aastakümnete vältel, ning lasid need siis inimeste sekka. Nad ei taha, et keegi teaks, miks sa oled haige. Nad ei ütle sulle mitte kunagi, et mune, mida sa sööd, kasutatakse laborites patogeenide toitmiseks. Jutt ei ole headest inimestest, kes töötavad teaduse heaks, ega heatahtlikest tervisetöötajatest, kes on südamega asja juures – ma räägin salastatud privaatsest töötstusest, kes on põhjustanud haiguste epideemia, kaasa arvatud selle, millega me praegu silmitsi seisame. Kui sa haigeks jääd, siis sa oled selle murega täiesti üksi. Kui sa arvad, et see nii ei ole, siis sa mõistad seda pärast neljanda arsti juures käimist. Võib-olla sa oled keegi, kes ei olegi väga haige, on ainult mõni väike sümptom, oled noor… Aga usu mind, kui sa jääd päriselt haigeks, kui sulle tekivad täiesti seletamatud sümptomid, leiad end ühtäkki juba kolmanda neuroloogi vastuvõtult, ja oled raisanud raha kõiksugustele testidele, aga miski ei selgita su neuroloogilist väsimust, hulluksajavat ärevust… Siis sa tahad vastuseid. Aga sulle ei öelda, mis on su haiguse põhjus. Öeldakse vaid, et peaksid mune sööma. Muidugi ka, et väldi töödeldud toite. Kuid see pole piisav;
see pole vastus. Ja tead mis? Isegi täistaimne toit (plant-based food) ei ole vastus. Ma ütlen seda sellepärast, et ma tean, et paljud kuuljatest, kes on taimsel toidul, mõtlevad omaette: „Jess, mina olen kaitstud! Mina mune ei söö.“ Aga probleem on selles, et taimetoitlased jooksevad alati muna juurde tagasi. See on esimene asi, mille juurde nad tagasi pöörduvad, kui sümptomid hakkavad esile lööma. Nad võib-olla hoiavad alles mõned taimse toitumise võtted ning jätkavad oma filosoofiatega, aga muna võtavad esimese asjana oma menüüsse tagasi. Või siis juustu, piimatooted. Ja ma saan sellest täiesti aru, aga… Täistaimne toit ei ole piisav, sest meie kehades on varasematest aastatepikkusest munade söömisest jäägid veel alles. Kui sa ei puhasta oma keha teadlikult, siis võivad ikkagi sümptomid esile tulla, isegi kui oled täistaimsel toidul. Ka paleo, karnivoor, toitude kombineerimine, „puhas“ toitumine, suvalised toitulisandid ja töödeldud toidu vältimine jne ei ole vastused, neist ei piisa. Meditsiinimeediumi informatsioon keskendub vastustele. Munadest loobumine on üks võimalustest, üks valikuvariantidest, mis võib tõesti aidata. Võibolla taimetoidu arst on ainus arst, kes ei soovita sul mune süüa – soovitab neid vältida. Aga ma olen näinud ka täistaimse toidu arste, kes jäävad haigeks. Ja… nad hakkavad jälle mune sööma. Ma olen näinud, et täistaimse toidu maailmas mune tegelikult ei materdata nii palju. Munad on justkui toit, mida tegelikult soovitakse menüüsse tagasi võtta. Seega – kui mingi sümptom saab võimust,
joostakse loomsetest produktidest esimesena just muna juurde. Ja see on arusaadav! Võib tekkida hirm, ning mõte, et äkki munad on midagi, mida tõepoolest tervise jaoks on vaja.
Mis puudutab mune, siis kehtib seadus: nendega ei jamata, need on vaieldamatult parim toit
planeedil. Tead, mis on haige nali? Nad kasvatavad viiruseid laborites munade söödal. Viirused tekitavad naistes reproduktiivsüsteemi häireid ning siis öeldakse naistele, et tervise jaoks on oluline mune süüa. Mis siis jätkab viiruste toitmist ja reproduktiivsüsteemi seisundi hullenemist. See on tõeliselt, tõeliselt õel. Vaadakem tõele näkku: mitte keegi ei tohi munadest halvasti rääkida. See haavab meie emotsioone. See on lohutustoit, mida peetakse tervislikuks. Inimesed teevad munaga salateid, munavõileibu, munavõid, avokaadosaia praemunaga… Probleem on selles, et akne lööb välja kaks-kolm kuud hiljem. Keegi ei mõista, miks see juhtub. Kas hormoonid? Ei – need on munad. Kuid sa ei süüdista kunagi mune ja isegi kui tõde teatakse, siis mõni inimene pole ikkagi võimeline munasid menüüst eemaldama: „hästi, ma tean, et munad pole mulle head, aga pole võimalik, et ma neist loobun.“ Salastatud tööstus armastab seda, et meie armastame mune. Lisaks armastavad nad seda, et meie ei tea, mida nemad munadega tegid. Nad tahavad, et me oleksime munadega abielus seni, kuni surm meid lahutab. See on nagu kindlustuspoliis, mis garanteerib, et me kõik jääme ühel hetkel haigeks. Nad tahavad, et meie patogeenid oleks toidetud ning siis müüa ravimeid, hoida inimesed haiged… Aga on ka teisi põhjuseid, mis ei ole väga toredad.  Mitte ainult ei ole me munade osas täielikus teadmatuses, aga me kohtleme mune, nagu need oleks sama olulised nagu õhk, mida me hingame. Me ei kahtle neis kunagi. Ja see jätkub igavesti. Oled sa kunagi näinud filmi „Invasion of the Body Snatchers“? See on aastakümneid vana film. Süžee: magavate inimeste kõrvale jäetakse taimed, mis näevad välja nagu kapsapead. Kui inimesed jäävad uniseks ja poevad mõnusalt voodisse põhku ning hakkavad vaikselt unne suikuma… Siis nende kogu keha võetakse üle kloonide poolt, mis on kapsataoliste taimede abil neist tehtud. Nad kaotavad oma teadvuse, nende keha võetakse üle, ning nad kuuletuvad väljaspoolt tulevatele käskudele. Munade lugu on natukene sarnane: me sööme mune ilma ohtu teadvustamata ega astu kunagi vastu käsule neid süüa. Ära jumala eest ütle midagi munade kohta halvasti, sest su vanaisa võib ärrituda ja pahandada. Ka su ema läheb selle jutu peale endast välja ja hakkab pahandama. Nii juhtus minuga, kui ma olin 7-aastane ja Kaastunde Vaim ütles mulle, et ma munad söömata jätaks. Inimesed, isegi meie perekonnaliikmed, lähevad selle jutu peale lihtsalt segi, sest nende kõigi kehad on niiöelda üle võetud. Sina oled ainus, kes on sellest välja jäetud, aga kui sa räägid teistele, et munadega on midagi halvasti, siis nad jätavad su magamisaseme kõrvale selle kapsataime ja ka sind võetakse üle ning veedad kogu elu mune süües. Hästi, ma mõistan – keegi ei taha tunnistada, et nende kehades elavad patogeenid. Keegi ei taha teada, et nad toidavad patogeene oma lemmiktoiduga. Kui sa sellele mõtled, siis see on ju väga ärritav. See on ju sinu lemmik lohutustoit. Tõde munade kohta – Meditsiinimeediumi informatsioon – on juba aidanud miljoneid inimesi kogu maailmas terveneda. Inimesed, kes on väga haiged, vajavad iga õlekõrt, sest see kõik mängib nende
ellujäämises olulist rolli. Kui nad eemaldavad munad oma toitumisest, siis see muudab nende elu. Ma mõistan, et kui sa ei ole liiga haige, siis lihtsam on mõelda, et sinu sümpomite taga on hormoonid, neerupealised, mikrobioom, lekkiv sool või midagi muud, sest mitte keegi ei taha ju teada, et neil on kehas patogeenid. Aga kui sa jääd piisavalt haigeks, siis sulle jõuab see lõpuks kohale – midagi on valesti ja asjad on vaja korda saada. Munade eemaldamine toitumisest on suurepärane samm, millest alustada.

ELAVAD SÕNAD KAASTUNDE VAIMULT

Nad võtsid ellujäämistoidu, süütu muna, millele me toetusime, mida me vajasime ja õppisimekasutama läbi aastasadade. Nad pöörasid selle toidu, muna, meie vastu ilma meie loata, võttes midagi meile kallist ja paljutähenduslikku, mis kuulus meile, ning tegid sellest relva ja kasvatasid selle abil neid samu patogeene, kes on vastutavad tänapäevaste haiguste eest. Ilma meie teadmata, ilma meie nägemata, ja ilma võimaluseta seista enda eest ning ennast kaitsta või otsustada, mis on õige.
Kui me kõnnime mööda oma elurada, siis me tahame, et asjad oleksid nii nagu nad näivad, mitte midagi sellist, millest me midagi ei tea. Kas mäletad seda tunnet, mis valdab meid iga kord, kui oleme poes? Kui sa sirutad käe munakarbi järele, on sellel sinuga emotsionaalne side; automaatne nupp sinu sees paneb sind karbi avama ja oma silmaga järele vaatama, et mitte ükski muna ei oleks pragunenud. Me õpime seda juba oma elu varajases staadiumis. See on osa sügavast emotsionaalsest sidemest, mis algab juba enne, kui meid õpetatakse munaputru või praemuna tegema. Nad võtsid meie käest legendaarse toidu, mida ümbritses elupäästev hiilgus, ja lõid igikestva verise vaeva, mis paneb miljonid inimesed haigestuma.
Kas mõistad, et sa ei tohiks justkui seda lugu praegu teadagi? Muna kasutati selleks, et lüüa
hingetuks nii paljud inimesed, kes ei ole teinud mingit kurja, ning mõned lõpetasid rauast kopsuga. Süütud inimesed, kes vaatasid peeglisse, ei saanud kuhugile põgeneda; nad olid täitunud hirmuga. Nad ei saanud enam vaadata üles ega näha tornitippu, kui nad just ei vaadanud alla põrandale, peeglisse.
Kuidas see juhtus? Tõde on selles, et mehed laborikitlites avasid munakoore. Teadus pöördus meie vastu üleöö ja kõigest ühe päevaga. Mida nad tegid meiega ja meie munadega, on sürreaalne ning näitab meile taaskord, et spirituaalne sõda meie kohal ja meie ümber on siiski reaalne. See näitab, et pimedus juhib mehi ja tööstuseid, ning proovib otsustada meie eest, kuidas me võtame vastu oma piinad ja kannatused. Kuid see ei pea olema meie saatus. Meil on omaenda vaba tahe oma tervise üle kontroll võtta ja mitte seda käest lasta. Me saame teha oma enda otsused ja valikud, õppides, kuidas ületada ja võita neid nende enda mängus. Ja kui me võitleme pimedusega meie endi sätestatud reeglite järgi, mitte nende reeglite järgi, siis ei ole see enam sama asi. Kasutades tööriistu, teadmisi ja sisemiselt ära
tunnetatud tõde, mis pärineb kõrgelt ülevalt, saame me näha valgust ja valida ise, kuidas meie lugulõppeb. See võib mängida elutähtsat rolli sinu heaolu otsingute teekonnal. Seega, ma jätan sulle võimaluse ja valiku, mis võib aidata sul taasühenduda oma väega ning leida rahu, samal ajal kui sa taastad oma tervise ja tõused tuhast.
Näed? Mina usun sinusse. Ja ma tean, et sa saad terveneda.

Rubriigid
Raadiosaated

Keemiapilved: Taevas langeb

Tõlge Meditsiinimeediumi raadiosaatest
"Chemtrails: The Sky Is Falling"

Anthony: “Tervist kõigile.

Seekord räägime keemiapilvedest. Võib-olla sa tahad
ennast selleks saateks natukene ette valmistada. See on võimas saade teemal, millest sa tõesti peaksid teadlik olema. Alati on oluline kaitsta oma tervist igal võimalikul moel, ja keemiapilved – see on valdkond, mille peame läbi arutama. Aga ma pean teid natukene hoiatama. Pärast selle kuulmist ei pruugi te enam kunagi taevast samasugusena näha nagu varem. 

Kogu minu informatsioon pärineb Kaastunde Vaimult, alates sellest ajast, mil olin laps. Eitajad, nad võivad seda uskuda või mitte – see on täiesti okei. Võib-olla mõned ütlevad selle kohta „teooria“… Me võime seda kutsuda ka õudusjutuks, kui sulle nii rohkem meeldib. Aga kui sa kuuled, mida mul on öelda… Lihtsalt pane end valmis.

Sa oled tõenäoliselt keemiapilvede kohta juba midagi uurinud.
Keegi vähemalt on, keegi on pidanud seda tegema, sest on inimesi, kes juba räägivad keemiapilvedest: „olen neist kuulnud, lugenud!“ Jaa, mingi osa sellest infost on tõene. Tõene osa keemiapilvede kohta on see, et… Jah, tõepoolest, keemiapilved on olemas (naerab). Need on tõepoolest olemas. Aga ma jagan teile nüüd sellist informatsiooni, mida mujalt ei leia. Ja seda on palju.

Kaastunde Vaim on mulle ära rääkinud keemiapilvede mängu sügavad saladused. Jah, kas panid tähele? Ma ütlesin „mäng“. See on haige mäng. 

Minu esimene kogemus keemiapilvedega leidis aset lapsena. Mu sõber näitas lennukisabale kõrgel taevas ja küsis: „mida su Vaim räägib selle lennukijälje kohta?“ Küsisin Kaastunde Vaimult: „mis on lennukijälg?“ Ja Kaastunde Vaim vastas mulle: „on olemas lennukijäljed, ning on olemas inimeste poolt loodud mürgijäljed, millega inimene mürgitab inimest. Need on kaks täiesti erinevat asja.“

Sellest ajast alates hakkas mind see teema köitma. Tegelikult sai
sellest isegi minu kinnisidee. Miks, taeva päralt, peaks inimene
teist inimest mürgitama? Täpselt see küsimus… Kui ma olin noor,
siis see tekitas minus liiga suurt segadust. Miks peaks inimene
laskma taevast mürki alla teiste inimese peale? Seda oli väikse lapsena väga raske vastu võtta, sest see lihtsalt ei tundunud loogiline, hoolimata isegi sellest, et Kaastunde Vaim oli mulle juba väiksest peale selgeks teinud, missugune karm reaalsus on krooniliste haiguste taga. 

Ta õpetas mulle väga palju asju krooniliste haiguste kohta, millest olen hiljem loenguid pidanud ja mida inimesed nüüd lõpuks mõistavad, sest seda infot on ringi veeretatud ühelt teisele. Kogu see info, mis läks liikvele, oli karm reaalsus sellest, miks naised on haiged, miks ka mehed üha enam haigestuvad – ning juba selle info teadmine oli minu jaoks raske koorem, kui ma selle kohta väikse lapsena õppisin. 

Mis puudutab inimeste loodud mürke, siis ma teadsin rotimürgi kohta – mürk, mis tapab rotte, eksole? Ja ma muideks väga kartsin seda – rotimürki. Selle asjaga sa küll hooletult ringi käia ei taha. Teadsin ka putukamürkide kohta. Mu naabrid pritsisid seda otse metallpurgist.

Igatahes, see ajendas mind pidvealt Kaastunde Vaimult küsima: „mis märgid need seal taevas on? Mis see lennuk seal on? Mis see triip seal lennuki järel on? Mis see on?“ Ja Kaastunde Vaim vastas: „See siin on reisilennuk. Ja see seal on transpordilennuk.“ Ja paar tundi hiljem ma näitasin uue lennuki peale ja küsisin: „Mis see on?“ Ta vastas: „See on kolmandat sorti lennuk.“ 

On reisilennukid, milles sõidavad inimesed. On transpordilennukid, mis veavad pakke ja muud sellist. Ja on ka eralennukid, need on väiksed. Aga see kolmas sort suuri lennukeid… See, millele ma osutasin, oli see kolmandat sorti lennuk. Selleni me kohe jõuame.

On suur vahe lennukijälje ja selle vahel, millele inimesed on
nüüd nimeks pannud keemiapilved. Mina õppisin seda tundma kui „inimtekkelist mürgijälge“ – nii kutsus neid Kaastunde Vaim.
Nüüd, nagu ma aru saan, kutsutakse neid keemiapilvedeks. Ja see on neile tegelikult hea nimetus, mulle meeldib see valik. 

Lennukijäljed tekivad lennukikütuse põlemisest ja soojusülekandest. See on kuumus, mis mootoritest väljub. Kui sa sisened lennukiga teatavasse kõrgusesse, kütus põleb ja eraldab erinevaid aure. Õhk on külm, lennuk lendab üha kõrgemale. Sa näed neid jälgi seal ülal, väikeseid triipe lennuki taga. Sa näed neid eriti palju külmal ajal, sügisel ja talvel, õhtuti horisondi kohal.

Keemiapilved aga on midagi väga kurjaloomulist, väga tumedat.
Midagi väga põlastusväärselt tumedat. Seda on tegelikult isegi
ülimalt raske ette kujutada, tõepoolest. Minul küll oli, lapsena.
Enne, kui ma räägin teile, mida Kaastunde Vaim on mulle
keemiapilvede kohta avaldanud, pean ma teid korraks ajaloo juurde tooma, Esimese maailmasõja juurde.

1940ndad. Maailm oli sõjas. Ja mõned aastad tagasi enne suurt
maailmasõda, 1930ndatel, oli äsja sündinud keemiatööstus, mis
tegi katseid keemiliste segudega. See oli tõesti väga värske
tööstus – ja väga raevukas. Tööstuslikus mõttes oli esimene
maailmasõda keemiatööstuste jaoks kütuseks ja rahatootjaks – et kasvada suuremaks, et süttida, et liikuma saada. See sõda lõi
keemiatööstuse samamoodi lõkkele, nagu oleks bensiini tulle
valatud. Sest keemiatööstus oli lepinguga seotud globaalse
sõjatööstusega ning pidi neid toitma. Keemiatööstus pidi sõjavägede jaoks, keemiliste sõjavahendite jaoks tootma kemikaale. See toimus üle kogu maailma. Ja nende kemikaalide ülejääk hoiustati ladudesse. 

Keemiatööstus jumaldab sõda. Nüüd meeldivad neile ka putukad, neile meeldivad närilised, masinad, ja muu – kõik, mille kohta nad usuvad, et see vajab mingil põhjusel mõnda kemikaali. Aga Esimene maailmasõda lõppes varem, eksole – tänu Hispaania gripile. Te ilmselt teate seda, eks? See gripp nagu lõi selle sõja kuidagi uppi. See tekitas keemiatööstusele pettumuse – nemad lootsid, et sõda jääbki kestma.

Aga tegelikult ei olnudki neil igavest sõda vaja. See oli keemiatööstuste tõeline sünnimoment, ning alguse olid saanud kõik kemikaalid, mida igas tööstusharus kasutama hakati. See viis tööstuskemikaalide jätkupideva tootmiseni, kuni II maailmasõjani välja, ent nüüd ei tootnud keemiatööstus mitte enam ainult sõja tarbeks kemikaale, vaid palju suuremal skaalal – kõikidesse tööstusharudesse. Üle kogu maailma. Kõikjale. Kõigi nende tootmisprotsesside tõttu tekkis ka väga palju keemilist jääkprodukti, millest osa pidi keemiatööstus viskama jõgedesse, järvedesse ja ookeanidesse.

Ma räägin natuke sellest, mis on keemiline jääkprodukt. Jääkprodukt on miski, mis tuleb kemikaali tootmisest – mitte
alati kemikaal ise. Tööstused viskasid seda kõikjale, jõgedesse,
järvedesse, ookeani. Tegelikult olid nad seda teinud juba alates
1900. aastate algusest, aga nüüd kasvasid kogused drastiliselt ja
keemiliste segude kokteilid olid palju ohtlikumad.

Keemiatööstused teadsid, et kui see nii jätkub, siis meie jõed ja järved surevad. Surevad. Globaalselt. Nad teadsid seda. Just nagu Ameerikas asuv Erie järv kuulutati peaaegu surnuks. Ja kui nii juhtub – kui järv on päriselt surnud – siis ei ole võimalik teda tagasi ellu äratada. Seega, 1960ndatel keemiliste jääkainete loodusesse viskamine vähenes, aga laod kogu maailmas täitusid üha rohkem ja rohkem ja rohkem kemikaalidega.

Sa pead midagi mõistma. See on oluline. Kemikaalide tootmise protsessi käigus tekib VÄGA palju kasutuskõlbmatut jääkainet. Selleks, et toota kasutamiskõlblikku kemikaali, on vaja väga palju katsetada, kasutades katse-eksituse meetodit. Nad teevad tohutul ja tohutul hulgal katsetusi ja loovad selle käigus lõpmatul hulgal „halbu partiisid“, vigu, mis on kasutuskõlbmatud. Nad
toodavad vigaseid partiisid, ja see ei lõppe hetkekski. See on katsetamine. Ja need katsetusvead, millest on vaja lahti saada – kuhu kõik need katsetusvead lähevad? Miljonid ja miljonid ja TRILJONID liitrid kemikaale? Need peavad kuskile minema. 

Nii et mitte ainult ei tehta tootmise käigus vigu sel ajal, kui nad proovivad leida mõnda kasutuskõlblikku kemikaali. Aga jääkaine, mis selle käigus tekib, on täiesti uuel tasemel prügi ning võib viia miljonite ja miljonite ja miljardite liitrite jäätmeni, mis on vabas ringluses (planeedi pinnal). 

Võib-olla see on igav, võib-olla sa ei taha nende kemikaalide kohta kuulda.

Olgu, ela siis selles maailmas, aga tead mis? Tegelikult sa tahad
seda teada. Sa tahad teada, mis toimub, sest see puudutab sind. See puudutab kõiki. See ei ole lihtsalt mingi väike lookene kemikaalidest, see on kriitiliselt oluline informatsioon, et saaksid
kaitsta oma perekonda, oma kõige kallimaid ning iseennast. 

Need jääkproduktid, millest ma räägin, on täiesti uuel tasemel
jäätmed. Mitte ainult kemikaal ise, mida toodetakse, vaid selle
tootmisel tekkiv jääkprodukt. Taaskord – see võib viia miljonite, miljonite, triljonite liitrite vabas ringluses keemiliste jäätmeteni. Ja seda ÜHE kemikaali kohta, mida nad üritavad kasutus-kõlblikuks luua. 

Mis on jäälprodukt? Kemikaali tootmisel tekkiv surmavalt mürgine jääkprodukt. Ja kunagi oli nende jääkproduktide eemaldamiseks meetod: see tähendas nende viskamist jõgedesse, järvedesse, ookeani. Aga kuhu need nüüd lähevad? Kõik need miljardid liitrid toksilisi jääk-kemikaale? Kus tööstus plaanib hoiustada kõiki neid tohutu suurel hulgal, triljoneid liitreid mürgiseid aineid? Sest 60ndatel lõpetati nende viskamine jõgedesse, järvedesse ja ookeanisse – sellest loobuti. Aga kus sa seda siis hoiustad? Sest nende hoiustamine võtab enda alla tohutu suuri maa-alasid. Vana meetod oli nende viskamine veekogudesse, nagu ma juba ütlesin, ja teine vana meetod oli nende viimine toksiliste jäätmete prügimägedele (kuhu siis sadas peale vihm, mis viis osa mürkidest ikka tagasi jõgedesse, järvedesse, ookeanisse). 

Kohe mõistad, miks ma praegu sellest räägin.

Globaalsetel keemiatööstustel oli nüüd tekkinud probleem. Nad ei saanud seda kõike visata veekogudesse – mitte kõike. Ja polnud enam ühtki kohta, kuhu seda massilist kemikaalide ja jääkproduktide hulka panna. Ei olnud piisavalt palju vabu maa-alasid, et hoiustada seda kemikaalide ülejääki. See oleks terve maakera üle võtnud. Me räägime kogustest, mis on nii suured ja nii massiivsed, et neid on täiesti võimatu ette kujutadagi. Ja veel tuhandeid eri sorte kemikaale ning nende jääkprodukte. 

Enne kui edasi läheme selle teemaga, räägime natuke nendest lennukitest, mida me õhus näeme.

Niisiis – on reisilennukid, mis kannavad reisijaid, siis on kaubalennukid, kus võib ka paar reisijat peal olla, aga peamiselt on seal saadetised ja pakid. Ning siis on veel üks sort suuri
lennukeid. Kaastunde Vaim rääkis mulle nende kohta. Need on kahest esimesest lennukite sordist erinevad. Need on vanad reisilennukid, mis pärinevad 50ndatest, 60ndatest, 70ndatest, 80ndatest ja 90ndatest. Tõepoolest, nendes kolmandat sorti lennukites kunagi sõitsid inimesed. Need olid reisilennukid – kuid enam mitte. Enam ei sõida nende pardal ühtki reisijat, need päevad on läbi. Need lendavad oma eripärastel lennutrajektooridel ja nende maandumispaigad on privaatsetes eralennujaamades. Need eralennujaamad ei ole militaarlennujaamad, neil ei ole mingit pistmist mitte ühegi
planeedi sõjaväega. Ja tead, mis on veel veidram? Neil ei ole ka
mitte mingit seost ühegi maailma valitsusorganiga. See on täiesti
teine organisatsioon, mis on ehitatud keemiatööstuste jaoks.
(Naerab) Mul peaks praegu taskulamp olema vastu nägu suunatud, eksole? Räägime õudusjutte lõkke ümber? Aga pange ennast siiski selleks informatsiooniks valmis, mis nüüd tuleb.

Täiesti teine privaatne organisatsioon ehitas selle keemiatööstuse jaoks. Ma ju ikka räägin teile pidevalt nendest salajastest kokkulepetest, millest Kaastunde Vaim mulle on rääkinud läbi aastate? Ma räägin teile privaatsetest kokkulepetest, mida tehakse, ja see siin on nimekirjas lihtsalt järgmine. See on salajane kokkulepe, mis tehti 1960ndatel. See tehti absoluutselt ilma ühegi inimese nõusolekuta, sel teemal ei toimunud mingit linnakoosolekut ega mingit muud avalikku arutelu. 

See meenutab mulle natukene seda valkude/proteiinide „seadust“. Kui sa oled MM maailmas uus ja ei tea, mis on „valkude seadus“, siis… See on miski, millega sind on ajupestud (naerab). Kogu teema valkude tähtsuse ümber loodi 1930ndatel ja sellel oli oma eesmärk. Seda hakati propageerima koolides ja nii edasi. Aga ma räägin sellest mõnes teises osas. Siis sa kuuled „valkude seaduse“ kohta rohkem ja mõistad, millega sind on ajupestud. Samuti on olemas (salajane kokkulepe) – „autoimmuunhaiguse seadus“, millega meid treenitakse uskuma, et meie kehad ründavad iseennast. See algas 1950ndatel, samuti läbi privaatse tehingu, mille eesmärk oli teha kõigile ajupesu, nii tavameditsiinis kui alternatiivmeditsiinis. Ka sellest räägime mõnes tulevases saates.

Aga mis puudutab keemiapilvi, siis see oli üks teine privaatne tehing. Need vanad lennukid tehti tühjaks ning nendesse pandi paagid. Ja mitte sellised paagid, nagu praegu teoriseeritakse, et lennukites on (sest inimesed, kes selle teema kohta uurivad, arvavad, et lennukites peavad ilmselt mingid paagid olema). Aga need, mis tegelikult lennukites on, on suured paagid. Mitte üksikud väikesed, nagu arvatakse, vaid väga suured plastikust paagid. Paakidesse hakati panema vanu kemikaale ja nende jääkprodukte. 

Vot nõnda see lugu on. 

Niisiis – lennukid seisavad lennuväljal, selle juurde sõidab veoauto ning laadib lennukis olevad paagid toksiliste jääk-kemikaalidega täis. Niimoodi see süsteem töötab. 

Pärast seda, kui lennukid on õhus lennates paagid kemikaalidest tühjendanud, need maanduvad lennuväljale, veoauto sõidab sinna juurde, paagid täidetakse, lennuk tõuseb õhku ja sama asi kordub. 

Ühesõnaga, globaalne keemiatööstus on kogunud alates 1960ndatest kokku neid kemikaale. Üle 50 aasta. Sest kui nad oleksid kõik selle korraga visanud veekogudesse või prügimäele, siis see oleks olnud tohutult suur katastroof. Seega osa kemikaale tuli alles hoida.

Uus plaan oli kemikaalidega täita lennukid ja siis need kemikaalid lennukist alla pritsida. Oli selline teguviis siis ilus? (naerab) Ega vist. Lennukid tõusevad kõrgele taevasse ja lasevad sealt ülalt need kemikaalid alla. Nii et kemikaalide kontsentratsioon hakkaks hajuma, samal ajal kui need allapoole langevad. 

See ei toimu mitte ainult ühes riigis, eksole, et sa teaksid, kui sa parasjagu mõtiskled selle üle, et kas see ka sinu riigis aset leiab. See on globaalse skaalaga nähtus. See on globaalne kokkulepe. Lennukid lendavad üle kogu terve planeedi, lastes alla neid kemikaale ja kemikaalide jääkprodukte. Kõik need vanad kemikaalide laod, mis kogu maailma keemiatööstustel tekkisid, kus kemikaalid kuhjusid ja seisid liiga kaua…

Midagi juhtub nende kemikaalidega, kui nad seisavad liiga kaua. Seal sees hakkavad arenema organismid. Kahtlased bakterikolooniad, võikad hallituse liigid, seened, uued allergeenid, mida me ei oleks osanud eales ette kujutadagi, kasvavad nendes paakides. Toksilised vetikad. 

Ja see on midagi, mida tasuks hoolega tähele panna – toksilised vetikaliigid. Huvitav, eksole? Kas mitte ei meenu veeõitseng? See ongi põhjus, miks ookeanides toimub vee õitsemine (ehk kahjulike vetikate vohamine). Muide, see vee õitsemine on ühtlasi ka märk kaugest tulevikust. Tükk aega pärast seda, kui meie siit läinud oleme. Ookeanid hakkavad massiliselt õitsema ja muutuvad täiesti punaseks. 

Kemikaalid toodavadki liigseid toksilisi vetikakolooniaid. Kemikaalid, mis taevast alla langevad, suurendavadki toksiliste vetikate vohamist. Sest just sealt need vetikad tulevadki. Meie siin all mängime lihtsalt lolle, testime vett, testime veeõitsemist, soovitame teatud hooaegadel vette mitte minna, aga… Need vetikad pidid kuskilt pärinema, ja need ei pärine siit maapinnalt. Need pärinevad sealt ülalt ja sadasid vihmaga alla. Nii see toimibki. 

Mikroorganismid – nende elu eesmärk on ellu jääda igas olukorras. Ja kui nad istuvad nendes kemikaalikokteilides, kinnistes laoruumides, aastaid ja aastakümneid, nad kohanevad. Esmalt nad hakkavad paljunema ja elutsema ja siis nad peavad selle keskkonnaga kohanema. Kuidas see kõik täpselt toimub, sellest ma pean mõnel teisel korral rääkima. Liigume praegu lihtsalt edasi.

Mida sa näed, ei ole päris see, mis tegelikult toimub. Kui sa
vaatad taevas olevaid keemiapilvi, siis sa kindlasti mõtled, et „oi,
see keemiapilv nüüd langeb otse minu peale“. Ei. Keemiapilved,
mida sa näed, ei lange sinu peale. Kui sa seda näed, siis see ei
lange su peale. Nad langevad kellegi teise peale, kes on kilomeetrite kaugusel. Keemiapilv, mis sinu peale langeb – seda sa ei näe, see on juba alla laskunud. Läbi õhu liikudes need hajuvad ja langevad kilomeetrite ja kilomeetrite kaugusele alla. Nii et need, mida sa taevas näed, langevad kellegi teise peale.

Niisiis – lennukid lasevad kemikaale alla terve päev läbi, terve öö läbi, lakkamatult. Samamoodi toodavad kemikaalitööstused lakkamatult seda kemikaalide jääki juurde. Kui sa mõtled, mis kemikaalide jääkproduktist ma ikkagi räägin, siis tegelikult seda on lõputul hulgal eri sorte, tõepoolest lõputul. Kõik inimkätega loodu põhjustab keemilist jääkprodukti, paljud tööstusharud tekitavad seda, kaasaarvatud naftatööstus kogu maailmas. 

Jääkprodukt on tohutult toksiline. Ja seda ei saa korraga ookeani visata, nagu ma ütlesin. Viskad selle kõik korraga ookeani – ookean on surnud. Ja nii ongi. Vaalad surevad, kõik sureb. Kui keemiatööstused avaks oma ladude uksed ja laseks kõigel korraga ookeanisse voolata, kõik need triljonid liitrid jäätmeid, siis ookean sureks hetkega ja muutuks tumepunaseks. Veripunaseks. Iga delfiin sureks. 

Kui kõigest üks väike osa kogu sellest jääkproduktist, millest ma räägin, satuks mõnda suuremasse jõkke, siis see jõgi sureks, ning kogu taimestik selle sees ja selle ümber samuti.

Seda on vaja alla lasta strateegiliselt. Kemikaalid on strateegiliselt vaja lennukitest välja atmosfääri pumbata, et need
hajuksid piisavalt laiali, et ei oleks koheselt näha seda tohutut
kahju loodusele ja keskkonnale, mida need kemikaalid põhjustavad. 

Kaastunde Vaim ütleb mulle – ja on alati öelnud –, et plaan on selline, et kui visata aeglaselt keemiat lennukitest alla metsadele, jõgedele-järvedele ja ülejäänud loodusele, siis see annab loodusele aega kohaneda. See lõi mind alati pahviks. Kaastunde Vaim tavatses öelda, et see vähendab looduse šokki ning annab kõigele võimaluse kohaneda. Minu jaoks kõlas see lihtsalt hullumeelsusena.

Teine plaan oli ka see, et osa allalastavast keemiast jääks
püsima pilvedesse, ühinedes sademetega, ja muutuks mingil määral hajutatuks elava vee ehk vihma poolt. Vihm on elektriline, sellel on laeng. Ja see laenguga elav vesi oli tegelikult osa plaanist; et see hajutaks natuke kemikaalide kontsentratsiooni. Loodeti, et see jääb püsima pilvedesse. 

Oled midagi kuulnud happevihmast, eksole? See, mille kohta kõik räägivad, et seda põhjustab sudu? Tegelikkuses on selle taga palju rohkem kui ainult sudu. Happevihmal on palju tegemist keemiapilvedega. Sest, tõepoolest, suur osa kemikaalidest tõesti püsibki pilvedes ja sajab siis vihmana alla. Olen juba rääkinud, et vihm on toksiline, ja kui sa oled keegi, kellel on kroonilised sümptomid ja kes on juba ülitundliku närvisüsteemiga, siis sa ei taha kindlasti pidevalt vihma kätte jääda. Sest see võib su enesetunnet halvendada ja ka pikas plaanis su tervist kahjustada.

Vaadake… Keemiapilved on põhjuseks, miks meie taevas ei ole enam sinine. See on hägustatult sinine. Kemikaalid õhus enne maale langemist muudavad taeva värvust. Sa võid olla keegi, kes on noor, ja kui sa oled noor, siis sa mõtled, et taevas on nii sinine, nagu ta on. Aga kui sa räägid vanemate inimestega, siis nemad teavad, milline näeb välja sügavsinine taevas. Fotod taevast 1940ndatel, 1950ndatel ja 1960ndate alguses on tunduvalt
teistsugused kui tänapäevased fotod taevast. Väljaarvatud muidugi siis, kui sa neile filtrid peale paned või neid photoshopiga töötled. Praegu on meil enamasti hägused helesinised taevad, mitte enam rikkalikult sügavsinised ja selged nagu varem. Me oleme muutunud konnadeks keeduvees.

Iga uus generatsioon ei tea, kui rikkalikult sinine ja selge oli taevas minevikus. Nad on sündinud ja kasvanud selle uue taevaga, mis meil on. Täpselt nagu konn ei taipa, et veetemperatuur muutub väga kuumaks, kuni on juba liiga hilja, ei tea meie, et taevas on muutunud vähem siniseks. 

Kui keemiapilved akumuleeruvad, siis nad hakkavad varjutama mõndasid paiku maailmas. Need toovad kaasa suurejoonelisi
katastroofe, sest nad lämmatavad ära meie päikese. See muudab
ilma. Tõesti muudab. Huvitav. Meie ilm ja kliima on muutunud
keemiapilvede tõttu. Ja ma ei räägi kunstlikust vihma tekitamise
(cloud-seeding) tehnoloogiast, milles kasutatakse baariumit ja teisi aineid, et manipuleerida sademetega. Keemiapilved on täiesti teine asi, mis praegu toimub, ja see on erinev kunstlikust vihma tekitamisest. Keemiapilved tekitavad põudasid piirkondades, kus ei peaks olema põudasid. Need võivad põhjustada ülemääraseid sademeid piirkondades, kus ei peaks seda olema.

Keemiapilved sekkuvad ilmastiku rütmi, sest kemikaalide sees on metalle, ja metallid segavad meie taeva elektrilisi omadusi. Sest meie taevad on elektrilised. Keemiapilved tekitavad torme kohtades, kus seda pole vaja ning võivad tekitada isegi orkaane, keeristorme ja tornaadosid! 

Kuid isegi hullem on see, et meie polaaralad sulavad keemiapilvede tõttu. Ma miskipärast arvan, et te ei näinud seda tulemas, eksole. Sest ma tean, et on palju polaaralade pärast muretsevaid inimesi. Minult küsitakse palju küsimusi läbi aastate. Te ei kujuta ette ka, mida minult küsitakse. Need, kes mind tunnevad, paluvad, et ma ütleksin neile välja karmi tõe mingite asjade kohta. Ja üks asi on polaaralad. Jah, need sulavad. Jah, veetase tõuseb, küll vaikselt, aga tõuseb. Aga keemiapilved on tõeline põhjus, miks veetase tõuseb, mitte võlts põhjus – sudu, loomadest tulenev saaste või inimeste põhjustatud saaste. Need on muidugi halvad asjad! Ärge saage minust valesti aru. Sudu on kohutav, reostus on halb. Aga need pole midagi sellist nagu keemiapilved.

Siin on keemiapilvede juures üks kummaline asi. Valitsustel pole
keemiapilvedega mingit pistmist. Maailma valitsustel üle kogu
maailma ei ole nendega seost. Kui veider see on? Ja neil pole ka
võimekust neid peatada, ega isegi neid mõista… Keemiapilvede taga on privaatne klubi. Ja see võim, mis sellel klubil on, on midagi enneolematut. Valitsused peavad teesklema, et midagi pole teoksil, nad lihtsalt vilistavad muretut laulujuppi: „ei, mitte midagi ei toimu, mina ei näe mingeid jutte taevas, ma ei tea, mis see on.“. Nad peavad teesklema, et seda ei eksisteeri. 

Ja tead, mis on naljakas? Keemiapilvede kõrval näeb ravimitööstus välja sõbralik, õnnelik ja ohutu! Selle kõrval tundub Big Pharma süütu, nagu poleks nad kunagi mitte midagi valesti teinud! Lausa imeline!

Kuidas lahendada probleemi, millest keegi tegelikult midagi ei tea? Kuidas sa lahendad probleemi, mis asub kõrgemal kõikidest seadustest? Kuidas sa lahendad probleemi, mis on nii globaalne? Mina ei saa seda probleemi lahendada – mina ei suuda isegi inimesi panna munadest loobuma! Munadest, mis toidavad viiruseid ja on kroonilise väsimuse ja kõikide teiste krooniliste haiguste ja sümptomite üheks põhjustajaks. Ma ei suuda panna inimesi loobuma maitsepärmist! Kogu sellest MSG-st, mida nad enese teadmata sisse söövad. Nii et ma tean, et mina seda probleemi lahendada ei saa, lihtsalt ei saa. 

Kui ma olin noor, siis Kaastunde Vaim ütles mulle, et „meeste mürgiklubi“ on kuritahtlik masinavärk. Mida mina olen Kaastunde Vaimult õppinud, on see, et seda ei peatata ja sellega ei võidelda. Sest sa ei võida mitte kunagi. Vähemalt mitte sel moel. Seda peab aktsepteerima, ja siis selle probleemi kohale tõusma. Nii ütles mulle Kaastunde Vaim. „Sa tõused selle kohale, sa tõused sellest üle“.

Miks ma räägin sellest praegu, olles oodanud aastaid? Te teate,
et ma olen alati keskendunud teile, kes te vaevlete sadade erinevate sümptomite ja haiguste küüsis. Meditsiinimeediumi info on tagasi pööranud haiguseid ja päästnud elusid juba nii palju aastaid. Ja see edasijõudnud meditsiiniline info, mida Kaastunde Vaim on jaganud ja mis on alguse saanud minult, ja mis on läinud ringlusesse, ilma et seda mõnikord minule tagasi viidatakse, aga ikkagi inimesed kasutavad sellest infost väikeseid noppeid siit-sealt, ilma et nad teaksid isegi seda, kust see pärit on… Ma alati keskendusin sellele, et saada teie tervis paremaks. Ma ootasin aastaid, et keegi teine avastaks, mis tõeliselt toimub. 

See on nagu üks nendest asjadest, kus ma toon välja karmi tõe näiteks kofeiinitööstuse kohta, autoimmuunhaiguste kohta, viiruste kohta ja kuidas nad on (inimeste poolt) meie sekka liikuma lastud kõikide nende aastakümnete jooksul. Ja miks inimesed on krooniliselt haiged. Ma toon välja kõik need tõed, mida keegi teine isegi alternatiivsetes liikumistes välja ei too. Mul on kõige sellega käed tööd täis. Niiet ma olen natukene nagu selles osas tagaplaanil istunud ja oodanud, et keegi selle ise avastaks ja avalikustaks, sest ma ei suuda kõike üksinda teha. Mul on tõeliselt palju asju, mida ma juba pean avalikkusele edastama. Nii et ma mõtlesin, et praeguseks vähemalt keegi on asjale pihta saanud, aga näib, et see teema on tõesti kõigest kõrgemal. Nii et ma mõistan, miks seda pole senini avastatud. 

Ma pean saama informatsiooni, mida edastada, Kaastunde Vaimult.

Kui sa oled eitaja, siis kutsu seda infot teooriaks, kui tahad, kui see tekitab sinus hea tunde. Keegi võib kutsuda seda infot illusiooniks, kui see talle rõõmu teeb. Misiganes sinu jaoks toimib. Aga probleem on selline: olukord muutub aja jooksul hullemaks, ja hullemaks, ja hullemaks. See kogus lennukeid, mis on juurde tulnud kasvõi viimase 30 aasta jooksul on märkimisväärselt suur.
Lennukite rügemendid on massiivsed ja kasvavad üha suuremaks. Ja need lendavad terved päevad läbi, terved ööd läbi, ning see ei
lõppe mitte hetkekski. Just nii palju kemikaale kallataksegi praegu alla igaühe peale. Tulevikus ei näe sa enam ühtki klippi üheski TV-sarjas ega ühtki pilti sotsiaalmeedias, mille taeva taustal poleks keemiapilvi. 

Lennukisabad ei jäta pikki jälgi – need hajuvad kiiresti ja rajad jäävad lennuki järele ainult lühikeseks maaks. Keemiapilved aga püsivad taevas pikka-pikka aega. Need võivad olla kilomeetrite ja kilomeetrite pikkused. 

Kui lennuk lendab, siis piloot vajutab lülitit. Sest asi on nii, et lennukis on piloot, kelle kõrval on nupp ja ta lihtsalt vajutab seda, mispeale hakkab pump tööle. Paakide juures on nimelt pump. Pump läheb tööle ja hakkab kemikaale paakidest välja pumpama, lendamise ajal. Ja siis rennid, mis on needitud lennuki külgedele, juhivad kemikaalide joa lennukist välja. 

Mõnikord näed sa jälge, mis ulatub kilomeetrite kaugusele, eks? Ja siis see järsku lõppeb. Kümme kilomeetrit eemal võid märgata, et jälg hakkab jälle peale. Mis tähendab, et sa näed jälle, kuidas lennukist kemikaale välja lastakse. Piloot tõepoolest vajutab lülitist pumpa lahti ja kinni, enda äranägemise järgi. Mõned piloodid liiguvad edasi 25 kilomeetrit, enne kui nad nuppu vajutavad. Paljudel juhtudel pole sel mingit konkreetset rütmi, piloot vajutab nuppu lihtsalt oma tujude järgi. Või… Võib-olla on piloot sellel tööl uus, see on tema esimene kord, ning laseb kogu paakide sisu välja ühes jutis ning maandub tühjade paakidega.

Piloodi töö on kemikaale hajutada, vajutades lülitit kogu lennu  vältel kinni-lahti. Inimesed, kes on keemiapilvedest teadlikud, arvavad, et need tulevad välja mootoritest. Nad arvavad, et see peab vist olema see koht, kust jälg tekib. Aga see jälg ei teki mootoritest, tegu ei ole kütuse põlemisega. Kaastunde Vaim
jagab mulle nende „tehnikate“ kohta infot. Sa võid seda kõike
oma silmaga näha, kui sa pöörad asjale tähelepanu ja vaatad
taevasse. Aga ma tean, et paljude inimeste elu on nii kiire, et neil
pole aega taevast jälgida.

Keemiapilvede puhul on huvitav see, et nende esinemissagedus on osades paikades suurem kui teistes. Kui näiteks pühade ajal
veedavad inimesed rohkem aega õues, üheskoos, või on parasjagu
puhkuste aeg, või kui näiteks inimesed veedavad ilusa ilmaga palju rohkem aega väljas, siis just sellel ajal ongi keemiapilvi rohkem. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et inimesed märkavad neid rohkem, vaid neid ongi rohkem. Sel ajal pritsitaksegi kõikjale rohkem keemiapilvi, ja need katavad terve taeva – just siis, kui inimesed veedavad rohkem aega väljas. See teema on tegelikult juba midagi rohkemat, kui lihtsalt kemikaalidest ja jääkproduktidest vabanemine.

Kaastunde Vaim on mulle jaganud teavet selle kohta, et võib-olla päris alguses mõnda aega oli keemiapilvede taga ainult kavatsus vabaneda kemikaalidest ja jääkproduktidest. Keegi arvas,
et see on kõige ohutum viis probleemiga tegelemiseks. Ja võib-olla tõesti oligi algsetes kavatsustes ka natukene süütust. Võib-olla 1960ndatel keegi muretses selle pärast, et kõik korraga
veekogudesse viskamine ei ole hea mõte. Vahest nad tõesti mõtlesid, et see on parim idee – panna kemikaalid lennukitesse ja aeglaselt pritsida need sealt välja. 

Aga ma arvan, et keemiapilvede taga võib olla ka teine kavatsus. Seda näitab asjaolu, et keemiapilvi pritsitakse rohkem just siis, kui inimesed veedavad palju aega väljas. Kaastunde Vaim on mulle öelnud, et tõesti, on võimalik, et kujunes välja teine tagamõte. Sest mil iganes on ilus ilm, või on tegu puhkuse- või pühadeajaga ja nii edasi, siis keemiapilvede sagedus suureneb tohutult. Üle kogu maailma valitakse strateegiliselt välja paigad. Selle hullumeelsuse taga on metoodiline lähenemine. Ülim trikk selle taga on metoodilisus. 

Sa teed endast selfie, sinu taga on taevas, üle mille laiuvad valged jutid. 

See on midagi, mida ma olen õppinud aastakümnete vältel oma elus aktsepteerima, kui ma vaatan üles ja seda kõike näen. Et ei ole võimalik seda probleemi lahendada.

See on üks näide sellest, kuidas meie ümber on toimumas spirituaalne sõda. Sa oled võib-olla kuulnud mind viimasel ajal seda terminit – spirituaalne sõda – palju kasutamas? Nüüdsest ma hakkangi sellest üha rohkem ja rohkem rääkima. See tähendab headust vs kurjust. 

Sa võib-olla oled keegi, kes usub, et meie seas pole mingit kurjust ringi liikumas. Võib-olla arvad, et kurjust polegi olemas mitte ühelgi tasandil ja sa arvad, et absoluutselt kõigil on hea süda. Et võib-olla kurjad inimesed on lihtsalt mingil ajal valele teele juhitud ja nad teevad halbu asju, kuigi on südames head… Kuid… ei.

On olemas tõeline pimedus. On küll. Kui olla veel täpsem, siis
tegelikult ei ole tegu mitte headuse vs kurjusega, vaid kurjusega,
mis kavaldab üle headust. Nii et hea pool isegi ei tea, et toimub
võitlus. Üks näide sellest, kuidas meil on kurje inimese maailmas,
kes kasutavad oma vaba tahet, ongi see sama teema (keemiapilved), kus inimesed teevad kurje tegusid. See on suurepärane näide sellest, kuidas asjad ei ole nii, nagu need näivad olevat. Ja meie fookust hajutatakse teiste keskkonnateemadega, samas kui seda asja, millest ma räägin – keemiapilved – ignoreeritakse täielikult. 

Organisatsioonid, mis on moodustatud keskkonnakaitse jaoks (paljudest neist oled sa kindlasti kuulnud), nad on teadlikud neist keemiapilvedest, aga nemad ignoreerivad neid samuti, sest nad lihtsalt peavad seda tegema. Nad teavad, et nad peavad – neil pole ainsatki võimalust seda teemat käsile võtta. Nad tõenäoliselt ei ole teadlikud keemiapilvede probleemi kõikidest tahkudest, (sest kes on? tegelikult mitte keegi), aga sellest hoolimata on nad teadlikud sellest, et midagi seal ülal toimub.

Need keemiapilved on põhjuseks, miks suurel hulgal linnuparvi müstiliselt surnult alla kukub. Kas sa oled kusagil mõnda sellist
uudist märganud? Kus lihtsalt täiesti ilma nähtava põhjuseta
tuhatkond lindu on surnult alla kukub. Ja nad lebavad kõikjal keset tänavaid, keset küla, keset linna. Või keset mõnda välja ja
keegi juhuslikult avastab nad. Kõik need surnud linnuparved, kõikjal üle terve maakera. Linnud, kes parasjagu rändavad ühest paigast teise, ja lihtsalt kukuvad surnult maha. Vahepeal neid linde lausa sajab taevast alla. Miks see kõik juhtub? Sest linnud lendavad taevas keemiapilvede „mürgitaskute“ keskele. 

Keemiapilvi on erinevaid: on üli-üli-toksilisi, surmavalt toksilisi, mõnikord ainult osaliselt toksilisi, natukene ohtlikke… Sest tegemist on erinevate partiide vanade mürgiste toksiinidega, mis võivad pärineda nii kaugemast kui lähemast perioodist. Mõned kemikaalisegud, mis on hoiustamisel olnud juba väga pikka aega, pannakse lennukitesse alles nüüd. 

Niisiis, need linnud lendavad taevas olevate ohtlike kemikaalide mürgitaskutesse. Näiteks linnud, kes on parasjagu suurtes parvedes rännet tegemas aeg-ajalt lendavad mingi tiheda auruvälja sisse. Ja nii sajabki linnade kohal alla surnud linde. Kurb asi on selles, et see on lihtsalt see aeg, kui me neid linde oma silmaga näeme. Aga mis toimub kõikides metsikutes piirkondades, kus linnud ringi lendavad? Me ei näe, kuidas nad neis paikades surnult alla kukuvad. See on nagu see filosoofiline ütlus: kui metsas puu langeb ja keegi seda ei näe ega kuule, kas see üldse juhtus? Kui tuhat lindu korraga kukub metsa surnult maha, keegi ei kuule seda, keegi ei näe seda – kas see üldse juhtus? Oojaa. See juhtus. See tõepoolest juhtus. Linnud lendavad suurtes parvedes üle väga suurte maa-alade, kus inimesi ei ela. 

Keemiapilved saavad olema meie lindude väljasuremise põhjus. Paljude aastate pärast. Linnud enam ei laula. Praegu on vähem linde kui eales varem kogu meie ajaloo vältel. 

Ja ma lihtsalt pean ka selle raske uudise teile praegu avaldama. Kas sul on tass taimeteed käeulatuses enda rahustamiseks? Kas sa istud?

Mis saab mesilastest? Ma tean, et te kõik väga hoolite mesilastest. Ma tean, et mina hoolin – mul on isegi mesilaste
vaatlemise meditatsioon (esimeses raamatus, koos teiste võimsate meditatsioonidega, mis on aidanud inimestel terveneda). Liikvel on teooriaid, et võib-olla see on GMO toit, mis tapab mesilasi. Ja ma EI ole GMO-toidu pooldaja; kõik kes on mu raamatuid lugenud, teavad, et see on viimane asi, mida ma pooldan. Ma räägin ju teile ka asjadest, mida inimesed GMO tööstuste kohta ei tea ja info pärineb muidugi Kaastunde Vaimult. 

Tõepoolest, GMO toit ei ole mesilastele hea, mitmetel põhjustel. See on tõsi. Aga on olemas palju suurem probleem, mis mesilasi mõjutab: keemiapilved. Keemiapilved tapavad mesilasi. Jah, keemiapilved sajavad mesinike ja mesilaste peale. See on hullumeelne, kuidas see asi toimub, eks? Kas pole mitte kummaline? Tead, kuidas mesinik suitsuga mesilasi tarudest välja ajab, et mett kätte saada? Noh, sama analoog kehtib ka teistpidi: keemiapilved suitsutavad mesiniku välja, samal ajal kui tema mesilasi suitsutab. Ja keemiapilved suitsutavad ka mesilasi. Irooniline, eks? 

Tead seda hetke, kui mesilased on uimased ja roomavad mööda maad ringi, lihtsalt surres aeglast surma? Oled sa näinud õnnetut mesilast roomamas mööda maad ja tundnud, et sa tahad teda aidata? „Ma tahan sind aidata! Tahan aidata su lilleõiele! Tal on tõenäoliselt vaja lihtsalt oma lillekesele tagasi minna ja endale nektarit koguda, võib-olla ta on õnnetu, mis temaga viga on?“ Ma olen sellisest olukorrast palju kuulnud ja seda pealt näinud. Paljud inimesed on mulle kurtnud, kuidas nad on näinud
nii palju mesilasi maapinnal ringi roomamas. Mõni võib-olla õpetaks sind, et „mis hooajal see toimus? Äkki mesilased olid kedagi nõelanud – kas neil olid astlad alles? Kindlasti roomasid nad just sel põhjusel maas.“ Ei. Ei, see ei ole põhjus, miks mesilased roomavad mööda maapinda. Kui mesilased niimoodi nõrgas olekus mööda maad roomavad, siis nad surevad aeglast surma keemiapilvede tõttu.

Linnud ja mesilased on esimesed tõelised ohumärgid sellest,
et midagi on väga valesti. Nemad lähevad esimesena – enne meid. Ja pakkuge, kes lähevad järgmisena? Kiilid, ka nemad surevad. Nemad on järgmine ohumärk. Nad jäävad üha haigemaks ja haigemaks ja haigemaks, ja aeglasemaks kui kunagi varem. Ja me vajame neid kiile. Me vajame neid hädasti. Liblikad. Hüvasti, liblikad. Tulevikus. Sest liblikad jäävad keemiapilvedest suure löögi alla. Juba praegu on nad suure löögi all. 

Ja seejärel on meil surevad kalaparved. Oota korraks – parvede ja parvede kaupu kalu ookeanides, kes surevad? Kes uhutakse kaldale ja kõik tunnevad surnud kalade lehka ja kõik lähevad endast välja, keskkonnateadlased hakkavad vett testima, aga keegi ei tea, mis päriselt juhtus? Kõik need kalad… isegi haid. Mõõkkalad. Meriahvenad. Kõik, kõiksugused kalad võivad olla surnult kaldale uhutud. See on uskumatu. See hulk kalu, kes kallastel mädanevad. Kas see võis olla vetikate õitsemisest? Jah, kindlasti. Ja kust see vetikate õitsemine pärit on? Seetõttu sa näedki sotsiaalmeediapostitusi, kus inimesed on ahastuses surnud kalade hulkadest. Ja mitte isegi ainult kalad, vaid ka teised mereelukad. Ja kui palju on neid surmi, millest keegi ei räägi, mida keegi ei näe?

Kaastunde Vaim räägib mulle nendest kemikaalikokteilidest, mida
lennukitest pritsitakse ja mida need teevad. Need kuhjuvad ookeani teatavatesse paikadesse, kus voolused on vähem aktiivsed. Kemikaalisegudes istuvad muteerunud toksilised vetikad, mis mõnikord on 50-60 aastat vanad, need kogunevad ja paljunevad ookeanite vähemaktiivsetes alades. Kalad, kes sinna ujuvad näiteks toitu otsima, ja satuvad nendesse kemikaalibaisseinidesse, kus toksilised mikroorganismid ka vohavad… nad surevad kiiresti. Nagu linnudki. Hetkega. Tere tulemast keemiapilvedesse. 

20 aasta pärast suurendatakse lennukite hulka väga suurel määral. Eesmärgiks on kasutusele võtta tohutu rügement lennukeid. Keemiapilvede lennukid võtavad juba praegu enda alla väga suure protsendi taevasest lennuliiklusest.

Ja tead, mis on hullumeelne? Lennuliikluse juhtimiskeskused peavad seda lihtsalt ignoreerima. Nad peavad radareid mitte tähele panema. „Hmm, mis lennukid need on? Need ei ole reisilennukid, mis need siis on?“ Kõik peavad seda ignoreerima. See on päris huvitav, kas pole? 

Ma tean, et kõik on praegu tohutult mures 5G pärast ja tulevikus ma ka räägin sellest, kas see mõjutab meie tervist või mitte, me kindlasti katame selle teema ka. Ära muretse, me jõuame sinna. Kaastunde Vaimul on selle kohta võimsat informatsiooni, mida keegi ei tea. Aga samal ajal pole keegi mures keemiapilvede „mängu“ pärast. Jah, see on mäng, see on haige mäng. Ma kutsun seda mänguks, sest Kaastunde Vaim ütleb, et see on selleks saanud. Kaastunde Vaim ütleb mulle, et ülemaailmsed keemiatööstused tahavadki, et me valiksime endale teised märklauad – 5G või mis iganes muu, mis on halb, peaasi, et fookus oleks keemiapilvedelt eemale nihutatud. Aga nagu öeldud, siis ma kutsun seda mänguks. 

Nad tahavad, et me keskenduksime muudele asjadele – plastikkottidele (mis on tegelikult iseenesest hea fookus), topsidele, kõrtele, tühjadele vetsupaberirullidele, purkidele, pudelitele, prügi vähendamisele jne. Ma arvan, et see on kõik oluline ja toetan kõike seda, sest see on ju ka oluline. Aga
kui ma võtan oma pudelid, või mis iganes prügi, ja lähen seda
taaskasutusse viima, ja samal ajal vaatan üles ja näen seal
keemiapilvi… Jah, samal ajal, kui üritan taaskasutusega tegeleda,
vaatan keemiapilvi. Seda on väga raske aktsepteerida, eksole..? Minu jaoks küll on. Võib-olla sellepärast, et ma tean nii palju selle kohta? Vaatad üles taevasse, näed kümmet keemiapilve ja mõtled omaette „Huvitav, mis segu see siis seal nüüd on? On see 20 aastat vana? 60 aastat? Mis toksiline saast see seal on, huvitav? On see pestitsiidide jääkprodukt? Herbitsiidide jääkprodukt? Mis see seekord küll võiks olla?“ Niimoodi mõtled seal ja siis paned oma taaskasutatavat prügi õigetesse prügikastidesse.

Te võite vaadata taevasse ja näha isegi 30, 40 keemiapilve korraga eemale hajumas ja see võtab terve igaviku… 

Aga ma saan aru, me peame tegema oma osa, ja olema keskkonna suhtes teadlikud, mida ma toetan 100%. Me oleme ühtaegu teadlikud, ja samal ajal nad teevad meie üle haiget nalja. Võib-olla sina ei näe seda nõndamoodi… Mina nagu natuke näen.

Keemiapilved kuhjuvad hommikusse udusse/kastesse. Kuula seda, see on oluline informatsioon: keemiapilved langevad kogu öö jooksul. Need langevad ka päeval, aga seal on erinevus. Hommikul, koidu ajal on õhus palju niiskust. See niiskus tekib ka su auto tuuleklaasile, see tekib murule, nii et kui sa hommikul paljajalu murul liigud, siis võid märjaks saada. See niiskus ja kaste hoiab endas kõiki neid öösel langenud kemikaale. Ja see kaldub kogunema puude alla ka. Nii et kui inimesed varahommikul jooksmas käivad, siis see kaste ei ole veel hakanud ära hajuma, ja kui me teeme oma hommikusi harjutusi õues, siis me hingame sisse suuremas kontsentratsioonis keemiapilvi. Me higistame ja imame kemikaale endasse ka läbi pooride. 

Meie taevas… mis peaks olema püha, eks? Kas sinu meelest on meie taevas midagi püha? Kui sa vaatad üles taevasse, siis kas see tähendab sinu jaoks midagi? Kas sa mõnikord lamad selili ja vaatad pilvi, mis muudavad kuju, ja sa näed seal erinevaid pildikesi? Tunned sellest suurt rõõmu, järsku märkad „hei, seal on ju hobune!“ 

Ja mis on sellega, et inimesed palvetavad. Palvetamise ajal on ju taeval ülim roll. Aga meditatsioon? Me mediteerime tundega, et midagi olulist on meie kohal. Kui sa mediteerid, kas sa tunned midagi endast kõrgemal? Taevas, Universum… See tunne millestki suurest meie kohal. Lapsed lennutavad tuulelohesid taevas tuulise päevaga. Tunneme päikesepaistet oma näol, öösiti vaatame langevaid tähti ja unistame. Oled sa kunagi langevat tähte püüdnud leida? Või vaadata tähtkujusid öötaevas…

Samal ajal see, mis meie planeedil toimub, on kurb ja korrumpeerunud. See on üks paljudest põhjustest, miks ma tunnen pettumust, kui inimesed terviseringkondades arvavad, et meil ei ole vaja oma organisme puhastada. Ma kordan selle veelkord üle: paljud inimesed terviseringkondades ei arva, et me peaksime oma organisme puhastama. Ja isegi kui nad arvavad, et seda oleks vaja teha, siis on see puhastuskava selline, mis tegelikult midagi ei puhasta. Tervisetöötajad, harrastajad ja influencerid ei tea, mis meie haiguseid tekitab. Nad ei tea, miks nii paljud kannatavad kroonilise väsimuse käes, kõikide erinevate autoimmuunhaiguste, reumatoidartriidi, hashimoto, ärevuse, valude, depressiooni jne käes. Inimesed ei tea, miks need tekivad. Kroonilised haigused on endiselt täiesti arusaamatud ja valestimõistetud. Kui nad ei ole just millalgi kusagil Meditsiinimeediumi informatsiooni katkenditega kokku puutunud.

Nagu näiteks sellerimahla terapeutiline kasutamine – 470ml kuni 1900ml puhast sellerimahla tühjale kõhule. Maailmas ei joodud sellerimahla enne, kui Kaastunde Vaim selle info liikvele lasi – mitte sellisel terapeutilisel viisil. 

Tänapäeval on kõik „tervisespetsialistid“. Mis on selle juures huvitav, on see, et neil terviseekspertidel pole aimugi, miks me haiged oleme või millega me tänapäeval silmitsi seisame! See põhjus siin – keemiapilved – on kõigest üks põhjus, miks me peame enda eest hästi hoolitsema. Inimesed, kes teavad, et keemiapilved eksisteerivad, ei tea, kuidas see täpselt toimub. Ma jagan sulle praegu selle kohta informatsiooni. Aga on veel nii palju asju, mida keegi ei tea. 

Lugege Meditsiinimeediumi raamatuid, et saada teada, miks me oleme haiged. Sellel on põhjus, miks me peame praegusel ajal oma tervise eest nii palju hoolitsema. Me vajame väga igasugust kättesaadavat teavet ja abivahendeid. Su keha vajab tunnustust ja mõistmist. Tal on vaja teada, et sa mõistad seda võitlust, mida ta sinu eest võitleb. Ja millega ta silmitsi seisab. Tal ei ole vaja mitte ainult õigeid abivahendeid, vaid ka teadmist, et sa mõistad „mängu“! Ning et sina mängid seda oma kehaga koos. Sest meie kehad on vägagi unarusse, üksindusse jäetud, samal ajal kui meie mängime arvamismänge.

Inimesed eelistavad mõelda, et võib-olla nende tervise-probleemide taga on seedimine ja mikrobioom ja sellepärast nad on haiged, kannatades ekseemi, akne, väsimuse jne käes… Või siis nad eelistavad mõelda, et asi on geneetikas. Või hormoonides. Või on neil vaja maandust ning et haigus on ainult nende peas, ning neil on vaja oma mõtted lahti ühendada ja õigesti mediteerima hakata… Või et autoimmuunhaiguse taga on keha, kes ründab iseennast. 

Aga inimesed tegelikult lihtsalt ei suuda pakkuda oma kehadele seda mõistmist, tõelist mõistmist, mida nende kehad meeleheitlikult vajavad. Ja see on tegelikult probleem. Ma tunnen paljusid inimesi, kes usuvad oma tervisespetsialiste, või tahavad ise saada tervisespetsialistiks, ja nemad tegelikult ei tea, millega me päriselt igapäevaelus silmitsi seisame või mis päriselt põhjustab hashimotot, reumatoidartriiti, kroonilist väsimust, ekseemi, psoriaasi, ärevust, keha tuimust, erinevaid valusid, vertiigot jne. Kui sa ei tea, mis seda kõike põhjustab ja mis asjad haigustele õli tulle valavad… Ja su keha hüüab sulle: „Hei! Aita mind! Asi ei ole lekkivas sooles! Ei, õunasiidriäädikas ei aita mind! Palun, mul on vaja vastuseid! Ma vajan abi ning seda, et sa minusse usuksid ja teaksid, mis päriselt valesti on! Raskmetallid, keemiapilved, patogeenid, bakterid, viirused, Epstein-Barr, naftakeemia, ja kõik muu… Mul on vaja, et sa minuga koostööd teeksid.“ Seda soovivad meie kehad.

Aga meid muudkui meelitatakse rajalt kõrvale. Seda juhtub iga päev. Ma näen, kuidas inimesed on mures kollageeni pärast (naerab). Ma saan sellest aru. Aga nad võtavad kollageeni ja samal ajal kallavad endale sisse suurtes kogustes kohvi ning põletavad sellega oma neerupealised läbi.

Põhiline küsimus on see: kas sa hakkad oma kehaga koostööd tegema? Sest olukord ei ole lootusetu. Ja ma kindlasti räägin veel keemiapilvedest, selle kohta on veel informatsiooni, aga olgu öeldud, et olukord ei ole lootusetu, kui sa töötad koos oma kehaga ja sa hoolitsed tema eest, kaitsed teda. Kui sa mõistad teda ja tema mõistab sind ja te töötate koos. 

Kui keemiapilved taevast alla langevad, siis nad peavad kuskil maanduma. Sa võib-olla arvad, et sa oled väga tervislikul toidul, süües rohumaaveise liha… Aga keemiapilved, neil pole muud võimalust kui maanduda ka rohumaadele. Ning vihmaga uhutakse neid samuti maapinnale (ja veised söövad neid endale hommikuti suures kontsentratsioonis sisse). 

Võib-olla sa ei söö loomseid produkte, võib-olla sa oled vegan, toitud ainult taimede põhiselt. Kuid keemiapilved langevad ju kõikidele meie köögiviljadele. Kõigele, mida me sööme. Keemiapilved häirivad mullastikku, tekitades tsingivaegust. Mitte keegi ei tea seda. Metallid langevad taevast, imbuvad mullastikku ja hävitavad mikroorganisme, tapavad mullastiku ning hävitavad ära kogu mullastikus oleva tsingi. Mullastik muutub „immuunpuudulikuks“. See juhtub keemiapilvede tõttu. 

Me peame ikkagi sööma oma toitu, oma orgaanilist toitu. Kui orgaanilist ei saa, siis tavalist.

Aga jutu mõte on see, et me peame oma kehade eest hoolt kandma. Samal ajal, kui me siin elame, me peame kohanema. Kui sa sööd loomset toitu, näiteks mõni soovib kindlasti rõhutada, et tarbib ainult mahedat rohumaaveise liha või vabapidamisel kanade liha, siis… Midaiganes, aga loomad, kes söövad muru (või tavatoitu – ka see oli ju põllul kasvatatud, nii et puutusid kokku keemiapilvedega), siis see muru on kõik kemikaale täis ja see kuhjub nende loomade kehadesse suures kontsentratsioonis. Nii et selles rohumaaveiseliha tükis või orgaanilises võis on ikkagi suurel hulgal kemikaalide jääke. Ja selliseid asju isegi ei testita. 

Nad ei testi keemiapilvi ega otsi kemikaalide jääke meie toidust, mis kõik hakkab meie kehadesse kuhjuma. Sest inimesed isegi ei tea, mida nad peaksid nende testidega otsima. Sest 90% kemikaalidest, mis taevast langeb, on identifitseerimata – inimestele tundmatud. Need on privatiseeritud (eraisikutele kuuluvad) kemikaalid. Salajased kemikaalide „kokteilid“
ja „retseptid“, mille on loonud keemiatööstus. Neil pole isegi
patente. Need on täiesti nende enda „retseptid“. Mitte keegi ei
tea, mis enamiku nende koostises ongi, eriti nende, mis on
testimise käigus tekkinud vead ja jäägid. Niiet mitte keegi isegi
ei oska ega suuda seda meie toidus testida. Vot nii kurb on see
olukord. Ja kui sa ei tea, kuidas oma keha eest hoolt kanda ja seda kõike oma kehast välja saada, siis see viib lihtsalt hilisemate
terviseprobleemideni. 

Võib-olla oled sa keegi, kes ütleb „ma ei
taha selle kohta midagi teada.“ Mul on üks sõber, kes on täpselt
selline – lihtsalt ei taha teada, mida talle sealt ülevalt peale
kallatakse. Tahab lihtsalt oma veinipokaali ja et teda rahule
jäetaks. „Tahan lihtsalt rahus oma asja teha“. Okei, hästi. Kui sa jääd hiljem haigeks – mis siis ikka.

Tsingipuudus – mis meil kõigil on – on seepärast, et meie
muldade tsingivarud hävinevad suures osas keemiapilvede süül. Kui meie kehades ei ole tsinki, või on seda ülivähe, siis see on
põhjus, miks viirused pääsevad meie kehasse probleeme tekitama. Kõik need erinevad viirused. Mis iganes parasjagu ringi liigub. Epstein-Barr, vöötohatis, HHV-6, HHV-7, Herpes Simplex 1, Herpes Simplex 2 jne. Lihtsalt seetõttu, et sul oli ohatis paar aastat tagasi, ei tähenda, et seesama herpesviirus poleks su kehas endiselt olemas ja ei tekitaks kaost ning teisi tervisehäireid. Selleks, et enda eest hoolitseda, me peame kohanema. 

Tead, mis on naljakas? Kogu see informatsioon, mida Kaastunde Vaim minuga jagab, ja kõik need raamatud, mida ma kirjutan ja teave, mida ma kõikjale jagan… Kõige selle juures ikka keegi väidab, et AW ei tea midagi lümfisüsteemist! (naerab) Nalja teete või? Kas te teate midagi keemiapilvede kohta? (naerab) See on naljakas, sest te kuulete seda inimestelt, kes ei tea
absoluutselt, MIKS keegi haige on. Nad ei tea, miks inimestel on
viirused, või missugused need viirused on, või selle kohta, et
maksas ja ajus istuvad toksilised raskmetallid või üldse nende
teemade kohta. Ja isegi kui nad said kuskilt mingi väikese infokillu selle kohta, siis see on Kaastunde Vaimu töö kõik need 35+ aastat, mil me oleme sellealast informatsiooni jaganud ja ringlusesse lasknud.

Teate, et tervisekogukond oli kunagi väike, väga väike seltskond. Ja siiani on, aga 35 aastat tagasi oli see tõeliselt väike. Ja ma lihtsalt jagasin ja jagasin ja jagasin nendega seda informatsiooni…
Lümfisüsteemi kohta kirjutan ma oma raamatutes. Tegelikult pead sa minema sügavamale, lümfisüsteemist kaugemale. Sa pead minema sinna, kus sinu kehas tõelised probleemid aset leiavad, palju suuremad probleemid. Nagu näiteks sügaval sinu maksas. Seda ma olengi rääkinud kõik need aastad. 

Lümfisüsteem puhastab endas olevad mürgid välja, sest puhastumine ongi lümfisüsteemi kogu eesmärk. Ta suudab seda ise teha, see ongi tema töö ajal, mil sa liigud, hingad, elad oma elu. Aga kui su maks on ummistunud, stagneerunud ja loid ning sul on seal viirused (millest keegi midagi teada ei taha)… Lümfisüsteem ei ole põhjuseks, miks sul on luupus, neuroloogilised sümptomid, valud, tuimus, surinad, spasmid,
kõrvetustunne nahal, hõljumid silme ees, ränk väsimustunne.
Lümfisüsteem ei põhjusta sinu edeemi. Need asjad pärinevad
sügavamast allikast. Patogeenidest. Lümfisüsteem ei põhjusta
hashimotot ega borrelioosi. 

See on naljakas, kuidas arvatakse, et just lümfisüsteem on selle taga. Väga huvitav, aga tea, et sinu lümfisüsteemi tervis tuleneb juhtumisi otseselt sinu maksa tervisest. See on otseses seoses sellega, kas sul on maksas patogeene (ja see on miski, mida kõigil on ja kõik edasi kannavad üksteisele). Ja kui sa keskendud ainult lümfisüsteemile, aga mitte tõelisele probleemile, siis see on nagu sa koristaksid oma kodu – kööki, elutuba, magamistuba – aga samal ajal elutseb su maja keldris rotte, hiiri, tarakane, sipelgaid, termiite, kes seal massiliselt pesitsevad ja paljunevad, on kogu keldri üle võtnud ja hävitavad su maja vundamenti. Sina aga oled mures oma lümfisüsteemi pärast, koristad ülalkorruseid… Teesklemine, et meie haiguse põhjus peitub lümfisüsteemis, on lihtsalt naljanumber. Päris kurb on seda näha tegelikult.

Samal ajal joo sina oma sellerimahla ning saad selle abil minna terapeutilisel viisil sügavamate probleemide lahendamiseni. Joo ka raskmetallide detox smuutit ning saad samuti terapeutiliselt sügavamaid asju tervendada. Ka sidrunivesi on terapeutiline toonik. Ja see on alles algus, need on kõigest üks osa Meditsiinimeediumi tervendavatest abivahenditest, mida ma olen juba 35+ aastat inimestele tutvustanud. Kui räägid ainult
lümfisüsteemist, siis on tegelikult kogu asja sisu sinust mööda
läinud – viirused, patogeenid, toksiinid keemiapilvedest, mida me
iga päev endale sisse hingame, mis lähevad hoiule meie maksa… Ja kõik need teised toksiinid. Need lähevad maksa ning muudavad selle haigeks ja stagneerunuks. Maks muutub esimesena haigeks ja stagneerunuks, alles seejärel võivad lümfisüsteemis probleemid tekkida. Ennemalt peab olema tegu mingi sügavama probleemiga. Ma räägin lümfisüsteemist tulevikus veel. Me teeme terve ühe saate selle kohta, mis toimub lümfisüsteemi sees ja sellest väljas. 

Aga miks ma tahan, et sa hommikuti sidrunivett jooksid rohkem kui ühe klaasitäie? Miks ma tahan, et sa jooksid homikuti 0,5 kuni 1 liitrit sidrunivett? Sest see puhastab rohkemat kui lihtsalt sinu lümfisüsteemi. Ma proovin minna sügavamate asjadeni, mitte tegeleda pealiskaudsete asjadega. Lümfisüsteem ei ole põhjus, miks keegi on voodihaige, kannatades kõige hullemat sorti nõgestõve või luupuse käes, migreenide, kolmiknärvi neuralgia käes, kohutava seljavalu käes, mis võtab eluisu ära… Ja nad saavad vaevu kõndida… See ei ole lümfisüsteem, mis seda põhjustab. See on nii piinlik, kui ma sellele mõtlen. See on lihtsalt nii kohutav algaja lollus. Ma väga vabandan. (naerab)

Ühesõnaga. Sidrunivesi on kriitiliselt oluline, et välja uhuda sügaval pesitsevad asjad. Sellerimahla terapeutiline kasutamine on kritiiliselt oluline, et hävitada patogeene, mis asuvad sügaval maksas, aga ka sügaval teistes organites ja vereringes. Sellerimahl muudab kahjutuks need toksiinid, mis taevast langevad. Kõik vahendid on olemas. Soovitusi jagades olen alati pidanud seda meeles, millega sa kokku puutud, ilma et sa isegi teaks, et sellega kokku puutud.


Elavad sõnad kaastunde vaimult:

 
Keemiapilved on osa spirituaalsest sõjast, mis käib meie ümber ja meie kohal. Elavhõbe on osa sellest spirituaalsest sõjast, mis käib meie ümber. Kofeiinitööstus on osa sellest spirituaalsest sõjast, mis käib meie ümber. Nii palju pusletükke, mis näitavad meile: on headus vs. kurjus, ning kurjus otsib vahendeid, kuidas inimesi kontrollida, kuidas neid järjepideva kontrolli all hoida, ning siis sundida neid haigestuma.
Kurjusel on janu hoida inimesed igavesti haigena, kui võimalik, ning muuta nad sõltuvaks kõigest, mida nad tegelikult ei vaja. Pimedus ei taha mitte kunagi, et me avaksime oma silmad ja näeksime, mis on ülal taevas ja puude kohal. Pigem soovib ta hoida meid teadmatuses, ja siis suruda meid põlvili. Nad hoiavad meid siin all vägagi hõivatuna, hajutades meie tähelepanu; nad tahavad, et me kaotaksime end oma mõtetesse, sel ajal kui kogu kurjus me ümber jääb tähelepanuta. 
On lootust. Kui sa oled oma väe tagasi saanud ja sinu poolel on tõde ja teadmised ning sa toetad oma keha sellega, mida ta vajab, ja sa mõistad oma keha, kes anub abi järele ja ütleb sulle: „Palun…!“; kui sa oled oma kehaga samal leheküljel, siis sa oled mängus sees. See on oluline, et head asjad elus saaksid säilida. Kui sul on vahendid ja sa kasutad neid õigesti, siis sa oled kurjuse vastu peatamatu ja sinuni jõuab sügav arusaam asjade olemusest.

Ajal, mil nad pritsivad meile kõike seda kaela, saad Sina selle üle naerda, vaadates seda alla langemas; see ei ole enam kunagi sinu jaoks takistuseks, sest nüüdsest peale hoolitsed sa enda eest ning saad öelda: „Mul on oma elu üle kontroll. Minule kuuluvad tarkused ja sügavad sisemised äratundmised. Mul on oma heaolu üle kontroll. Teie ei saa minu üle kontrolli. Näete, ma saan elada oma elu nii, nagu mina tahan seda elada, ja hoiduda haigeks jäämisest, ning ennast tervendada, kui selleks on vajadus. Ma ei ole pime, kui ma vaatan üles taevasse. Minu silmi ei kata enam villariie. Ma suudan näha horisondi taha, ma suudan näha hullumeelsusest läbi, ma suudan näha läbi suitsu ja näha läbi udu. Ma suudan kasutada oma enda vaba tahet, et otsustada, milline minu elu saab olema. Ma saan võidelda vabaduse eest ja tervendada oma keha. Ja näha rada, mis on minu ees.“


Pea meeles: su kehal  on võime terveneda, su keha on
võimeline tulema läbi tulest ja jääst. Meie kehad võitlevad meie eest, kui me teadvustame ja austame oma kehade võitlust sel teekonnal. Ja mitte miski ei saa seda takistada. Näe – mina usun sinusse. Ja ma tean, et sa saad terveneda.
 

Pilt: Ben Klewais