Munad: sööjad kaotavad kõik

Tere kõigile. Räägime munadest ja sellest, miks nende sööjad kaotavad kõik ega võida midagi. Asi pole selles, nagu mul oleks munade vastu mingi vimm. Ma olen lihtsalt sõnumitooja, kes räägib millestki sellisest, mida keegi ei taha uskuda: tõest, et munadest tehti relv, mida kasutatakse meie vastu. Kui sa kuuled, kuidas see juhtus, ei näe sa enam kunagi mune samas valguses nagu varem. Üks küsimus, mida kõik, kes mind isiklikult tunnevad, on aastate jooksul küsinud, kõlab nii: „Mida sa tead? Ja kui palju sa tead? Jaga minuga neid õudseid asju, mida sa tead, AW.“ Ja – teie olete mu sõbrad. Ma räägin teile sellest, mida ma tean, millest Kaastunde Vaim rääkis mulle palju aastaid tagasi, kui ma olin noorem… Millest? Munadest. Sa ei leia seda informatsiooni mitte kusagilt mujalt terviseringkondadest.
Las ma viin teid tagasi 1920ndatesse aastatesse, aega, mil patoloogia valdkond oli laienemas.
Hakati otsima vastuseid sellele, mis päriselt põhjustab haiguseid. Ja kuigi meditsiin oli imikueas, oli farmatseutilises- ja meditsiinimaailmas olemas üks privaatne grupp, millest mitte keegi teadlik ei olnud. See hõlmas investoreid, huvilisi ning ekspertidest nõuandjaid, kelle teod viisid selleni, et me oleme tänapäeval nii haiged nagu me oleme. Jääme haigemaks, kui kunagi varem. Ja miks? See salapärane inimeste grupp oli ametis patogeenide (kahjulike mikroorganismide) tundmaõppimisega ning nad mõistsid, kui ohtlikud need võivad olla. Kahjulikke mikroorganisme püüti kinni ning hakati hoiustama. Mis patogeenidest ma räägin? Viirused ja bakterid. Nad mõistsid, et neid patogeene on võimalik kasutada, kuid selleks oli vaja neid patogeene juurde luua, sest kuidas muidu on neist kasu? See privaatne tööstus pidi välja nuputama, kuidas neid kasvatada. See on nagu ükskõik mille kasvatamine: sul on vaja eelteadmisi. Kui tahad hakata aeda pidama, tomateid kasvatama, siis pead õppima, kuidas seda teha. Nemad pidid välja mõtlema, kuidas hakata neid patogeene pidama. Nagu patogeenifarmi. Ja juba siis teadsid nad, et viirused ja bakterid vajavad eluspüsimiseks süüa, nii nagu meiegi. Nad teadsid seda. Privaatne tööstus teadis ka seda, et kõik viirused ja bakterid on elusorganismid. Detailid on siin üliolulised. Privaatne tööstus teadis, et viirused ja bakterid on elus, aga avalik meditsiinitööstus ei teadnud seda. Sest kõik need aastad on igaühele õpetatud – ja siiani õpetatakse –, et viirused ei ole elusorganismid ning et ükski viirus ega bakter ei söö toitu. Seda on meile õpetatud. Nad ei söö. Miks peaks viirus või bakter sööma?

Kaastunde Vaim on juba aastakümneid olnud ainus allikas, kes ütleb, et patogeenid söövad selleks, et elus püsida. Tõde on selles, et privaatne tööstus on seda alati teadnud. Sa pead midagi mõistma. Kõik, mida teadus õpetab sulle tervise kohta, on kontrollitud. Või teisisõnu öeldes – ainult osa informatsiooni lastakse „väravast edasi“. Väga suur osa teadusest on salastatud. Kas näed vahet? Kogu meditsiiniline informatsioon ning teadus – nii tavaline kui alternatiivne – on kontrollitud (ka tänapäeval). On keegi, kes ei taha, et sina teaksid, et patogeenid (nagu viirused ja bakterid) söövad toitu elus püsimiseks. Sest kui selline info tuleks avalikuks, siis see keegi satuks suurde hädasse. Jah, nad on elus, ning jah – nad söövad. Salastatud tööstusel oli vaja leida toit, millega patogeene elus hoida ning neile kütust anda. Eesmärk oli hoida patogeene elus väljaspool inimkeha ning lasta neil laborites kasvada. Ühesõnaga, teha nendest kasvandus (nagu kasvandusekalad, ainult etviirused ja bakterid). Tööstus vajas selleks perfektset keskkonda ja nad proovisid kõike. Nad proovisid toita neid suhkruga, ja pakkuge mis? See ei toiminud, sest viirused ja bakterid ei söö suhkrut. Nad avastasid, et suhkur teeb hoopis vastupidist – suhkur pidurdab nende kasvu. Suhkruga ei saanud nad liikuda, areneda ega kasvada. Seejärel proovisid nad erinevaid loomseid tooteid. Nad proovisid liha. Ka see polnud võidupilet – see ei toiminud. Loomaliha patogeene ei toitnud. Nad käisid süstemaatiliselt läbi kõik toidud, ja komistasid ainult ühe otsa. Kui veider see on? Nad avastasid mune uurides, et bakterid on võimelised elama munakoore välispinnal. Kas oled mõnikord kuulnud räägitavat, kuidas salmonella bakter pesitsevat munakoore välispinnal? Ja kui salmonella juhtum avastatakse, siis alati kõik kaubanduskeskused peavad oma munavarud hävitama, helistatakse ka munatootjatele, kes peavad sama tegema. Sest salmonella elab ju munakoorel. Miks on salmonella nii kaua elus? Sest selleni, kui muna jõuab kellegi toidulauani, läheb päevi. Munad toodetakse, pakendatakse, käideldatakse, transporditakse, vahepeal seisavad need ootealas, siis korjab teine veok need peale, siis neid transporditakse kiirteel veel mitmeid päevi, siis need jõuavad poodi, kus neid isegi lahti ei pakita veel mõnikord koguni mitu nädalat… Kuidas on salmonella võimeline munal ellu jääma kogu selle aja jooksul? Siis need ostetakse, pannakse kodus külmkappi ja mõnikord seisavad seal veel päevi, nädalaid, enne kui need ära süüakse. Ja naljakas on see, et kui salmonella kuskil välja lööb, siis kästakse kõik munad hävitada, ent sellest on juba tervelt kuu aega, kui need munad muneti. Te mõistate, mida ma öelda tahan?
Enne kui avastati, et salmonella jääb munakoore pinnal ellu, hoiti viiruseid ja baktereid elus
inimese veres. See privaatne tööstus katsetas ka loomade verd ning avastas, et seal ei suuda
patogeenid pikaajaliselt ellu jääda. Viirused ja bakterid ei suuda eriti hästi looma veres kasvada ega kolooniaid tekitada. Ja ma räägin praegu inimese verest ning looma verest, mis on kandjast eraldatud, mitte kandja sees. Nad avastasid, et inimese veri on ainus, milles need viirused ja bakterid suudavad elus püsida. Seega, nende elus hoidmiseks kasutati inimeste verd, hoides seda õigel temperatuuril. Nad varastasid patsiendilt verd ja hoidsid seda külmas, panid sinna patogeenid ja vaatasid, kui kaua nad suudavad seal elada, ning analüüsisid neid. Nad proovisid leida võimalust patogeenide kasvatamiseks. Kuidas võiksid nad küll kauem elus püsida? Kas see pole mitte naljakas? Sest kas me mitte ei peaks tahtma, et patogeenid ei püsiks elus? Hmm… Meil on praegu katk ringi käimas, eksole, kas me tahame, et see viirus, mis kõiki praegu verest välja lööb, elus püsiks? Kas me tahame, et kõik need patogeenid elaksid? See privaatne tööstus igatahes tahtis. Ja nad avastasid, et inimese veres oli juba olemas mingi konkreetne tegur – piisav protsent mingit ainet –, mis hoidis patogeene elus, vähemasti hüpnootilises (uinuvas) olekus. Mis see siis oli? Selleks aineks oli elavhõbe. Patsientidel oli teatav protsent elavhõbedat veres ja see hoidis patogeene uinuvas olekus elus ning tänu sellele said nad patogeene analüüsida ja tundma õppida, neid elus hoida ja säilitada. 1920ndatel kasutati elavhõbedat peaaegu igas meditsiini valdkonnas. Aga nad tahtsid rohkem. Nad tahtsid rohkem patogeene – nende lokkamist, kasvamist ja koloooniate moodustumist. Ja kuigi elavhõbe oli piisav nende säilitamiseks ja elus hoidmiseks, ning isegi toitis neid veidi, siis sellest ei piisanud. Nad ei teadnud, kuidas edasi liikuda, kuni nad avastasid ühe patsiendi vere, mis mitte ainult ei hoidnud patogeene elus, vaid seal hakkasid nad lausa plahvatuslikult levima ja kiirelt kolooniaid moodustama. Oli võimalik jälgida, kuidas patogeenid ÜLIkiirelt paljunema hakkasid. See oli privaatse tööstuse jaoks oluline moment. Mis oli selle patsiendi veres? Patsienti küsitledes selgus, et 95% tema toidulauast moodustasid munad. Munad hommiku-, lõuna ja õhtusöögiks. Nimelt oli selle inimese valduses palju kanalaid, kust tuligi tema põhiline toit, milleks olid munad. Lisaks märgati, et üks teine patsient, kes ei tarbinud absoluutselt mune – tema
veri pärssis viiruste ja bakterite kasvu. Nüüd tundis uurimismeeskond, et avastatud on midagi kasulikku – patsient, kes muna ei söö, tema veri ei aita absoluutselt, viirused ja bakterid püsivad natukene aega tänu elavhõbedale elus ja seejärel surevad välja. Ent see inimene, kes sõi praktiliselt ainult mune, tema veri pani justkui maagiliselt patogeenid vohama.

Niisiis, tehti katse. Alguses paluti katsealustel (patsientidel) süüa 7 päeva järjest hommikusöögiks mune. Võeti verd ja avastati: patogeenid on elus ja neil läheb natukene paremini kui varem, nad isegi kasvavad veidi. Järgnevalt öeldi katsealustele, et tuleb süüa mune nii hommiku- kui lõunasöögiks. Võeti verd ja avastati: patogeenid moodustavad isegi suuremaid kolooniaid kui varem. Lõpetuseks paluti katsealustel süüa mune 3 korda päevas. Tegelikult võis mune süüa nii palju kui vähegi võimalik. Vahepeal tohtis teisi asju ka süüa, aga 3 korda päevas tuli kindlalt süüa mune ja eelistatavalt 2 muna korraga. Mõned patsiendid sõidki 3x päevas 2 muna, mõned sõid natuke vähem, mõned natuke rohkem, kuid avastati, et kui muna moodustab suure osa inimese toidulauast, siis bakterid ja viirused levivad ülimalt kiiresti. Ja see viiski toiduaine avastamiseni, mis hakkas muutma krooniliste haiguste ajalugu. Selle asemel, et kasutada patsiendi verd, läksid nad nüüd otse muna juurde. Nad avastasid, et võttes viiruse või bakteri patsiendi verest ning asetades selle munakoore välispinnale, jäid viirused ja bakterid ellu. Nad hakkasid nüüd punkte kokku ühendama. Mis oli järgmine faas? Värske muna koor lõigati pealt lahti, temperatuuri hoiti täpselt õigel tasemel ning siis asetati viirused ja bakterid muna sisse. Sinna lisati ka natukene elavhõbedat. Mis juhtus? Viirused ja bakterid hakkasid tohutu kiirusega paljunema ja kolooniaid moodustama. Patogeenide „kasvandus“ oli alanud.

Lubage, ma teen selle veel korra puust ja punaseks: salajane tööstus võttis sinu lemmiktoidu, kasutas seda laborites viiruste ja bakterite aretamiseks, luues mitmeid erinevaid mutatsioone ja tüvesid, mida seniajani veel olemas polnudki. Ja kuidagi, mingil viisil need patogeenid pääsesid laboritest välja… Inimeste sisse. Ei tea küll, kuidas see juhtus…
See viiski kroonilise haiguse esimese plahvatusliku kasvuni 1940ndatel ja 50ndatel, mil naisi lausa tulvas arstikabinetist sisse sümptomite ja seisunditega, mida eales varem polnud ajaloos nähtud. Ja kuidas see sind puudutab? See ongi põhjus, miks oled praegu haige. On sul mõni sümptom? Ekseem? Akne? See kohutav akne, mis inimestele nii palju tuska teeb ja isegi traumatiseerib, see võib emotsionaalselt väga raskelt mõjuda väga sügaval tasandil, aga ka mentaalselt ja muidugi füüsiliselt… Aknet ei oleks olemas, kui poleks olnud SEDA. See on tolle salastatud, privaatse tööstuse süü. See on põhjus, miks koged puhitust, endometrioosi, kehavalusid, väsimust ja ükskõik millist muud seisundit, mida suudad välja mõelda – kõike.
Tööstus tahtiski meid haigeks teha. Viirused ja bakterid ei kõndinud omal jalal sealt laborist välja – ei. Nad vajasid, et me jääksime haigeks – see oli oluline. Nad tekitasid haigused, kasutades patogeene.
Avalik tööstus/teadus ei tea seda. Seal töötavad inimesed ei tea, mis toimub. See on klassifitseeritud informatsioon. Ka sina ei peaks seda praegu teadma (nende vaatevinklist).
Muna – endine ellujäämistoit, mis hoidis meid elus rasketel aegadel –, seda kasutati kurjasti ära meie vastu. Sinu vastu. Sinu laste vastu. Kõigi vastu, keda tunned. Ja siiani kasutatkse seda meie vastu ka tänapäeval, kui me seda teadmatusest sööme. Süües mune, toidame patogeene oma kehasning ühel hetkel jääme haigeks. Kui meie kehasse koguneb veelgi rohkem patogeene, siis toidame ka neid ja jääme veel haigemaks. Tööstus keskendub endiselt patogeenide aretamisele – aretatakse nii uusi kui vanu tüvesid ja need kataloogitakse, muidugi need samal ajal salastades. Need kataloogitakse eri tüvede, mutatsioonide, kategooriate kaupa, siis söödetakse neile mune ja lastakse „väravast“ välja ehk teisisõnu – need lastakse lahti inimeste sekka. Tõepoolest seda tehakse. Nii tekibki kogu aeg uusi patogeene ja kui me mune sööme, hoiame neid elus ja jääme ise haigemaks. Kui sul on õnne olnud ja oled keegi, kellel on väga vähe patogeene kehas või ainult väheagressiivsed tüved/mutatsioonid, siis saad palju mune süüa üsna pikka aega ilma haigestumata, eriti kui sööd ka teisi tervislikke toite ja hoolitsed enda eest. Kuid kui oled keegi borrelioosi, neuroloogiliste sümptomite, uduse mõtlemise, hashimoto türeoidiidi, reumatoidartriidi, ekseemi, psoriaasi, endometrioosi, tsüstide, luupuse, hulgiskleroosi, silme ees olevate hõljumitega, vitiliigo, depressiooni, hulluksajava ärevusega… Nii paljud inimesed kannatavad ränkraske ärevuse käes… Kehavalude, kaelavalude, seljavalude, fibromüalgia, põletava naha, surina ja tuimuse, nõgestõve, müstiliste löövete, dermatiidi, skleroderma, rosaatsea, Crohni tõve, koliidi, külmavillide ehk huulherpese (neid põhjustab Herpes Simplex 1), SIBO (peensoole bakteriaalne ülekasv), tsöliaakia, migreenide või ükskõik missuguse muu autoimmuunhaiguse käes… Siis kõik need haigused on saanud alguse munadel kasvatatud viirustest ja bakteritest, kes lasti inimeste hulka lahti. See on toimunud juba 100 aastat. Nemad tegid seda ja nad kasutasid selleks mune, see oli ainus viis, kuidas seda sai teha. Sa tahad mune vältida, kui sul on ükskõik milline neist ülalloetletud sümptomitest või seisunditest. Võib-olla ütled endamisi: „ma ei söö mune!“ või „ma ei söö mune üldse tihti!“
Esiteks: sa tõenäoliselt sööd elu vältel rohkem mune, kui isegi aru saad. Oled sa söönud majoneesi, salatikastmeid, „looma stiilis“ friikaid, burgereid, kondiitritooteid, kooke, küpsiseid, sõõrikuid, erinevat sorti saiu ja pirukaid, pastat, pitsa saia jne? On nii palju toite, milles on muna sees. Võib-olla mõtled nüüd, et sa pole munaga toite söönud väga kaua aega. Aga söödud muna jäägid istuvad su maksas kogu sinu eluaja, kui sa seda just teadlikult pole välja puhastanud. Kui sinu kehas on patogeene, siis nad toituvad sellest jäägist isegi siis, kui sa oled munadest juba mõnda aega eemale hoidnud; juba sellest piisab, et tekiksid tervisesümptomid.
Mida tööstus tegi, kui ta kasvatas patogeene sinu lemmiktoidul, on jälestusväärne: kui sa sööd muna, siis aeglaselt muutub su tervislik seisukord hullemaks, ilma et sa seda ise mõistaksid. Ja see toimub kõigiga. Ühel hetkel sa saad mingi probleemi omale kaela. Mis on munades, mida need patogeenid armastavad süüa? Valgud ja ensüümid. Nüüd sa mõtled: „Hei – valgud? Sellepärast ma ju muna sööngi! Ja ensüümid ei saa ju halvad olla?“ Munas olevad valgud on kinnitunud ensüümide külge, mida viirused saavad lihtsal moel läbi oma membraani sisse neelata. Sest munades olevad valgud ei ole väljaarenenud – need on alles arenemisjärgus. Ensüümid ja valgud on omavahel ühendatud – see on protsess, mis esineb ainult munas. Kanamunas on suur hulk ensüüme, sest tibu ei ole hakanud veel välja arenema. Valgud on seal ebastabiilsed ja ensüümid aitavad hoida valgud stabiilsetena.
Samuti toituvad patogeenid hormoonidest – naturaalselt kanamunas esinevatest hormoonidest. Kui sa mõtled, et oled kaitstud, kui sööd orgaanilist muna või kodus kasvatatud muna, siis – ei, sest kõik munad, ka orgaanilised, on erilised hormoonipallid. Mis juhtub, kui sa muna sööd? Kuidas see üldse mingit viirust või bakterit toitma hakkab? Sa mälud muna, neelad selle alla ja see jõuab sinu peensoolde. Kui seal leidub näiteks H. Pylori bakterit, siistemal on nüüd pidusöögi aeg. Sama lugu on streptokokkusega. Kui sa arvad, et sul pole streptokokkusega probleemi, siis streptokokkus põhjustab SIBO-t (peensoole bakteriaalne ülekasv), urotrakti infektsioone, põiepõletikke, pärmseent (candida/kandidoos), neeruinfektsioone, kroonilist sinusiiti (põskkoopapõletik), odraivasid, angiini ja palju muud. Jaa, inimestel on streptokokkus kehas juba lapsest saadik. Kõigil on vähemal või rohkemal määral streptokokkuse baktereid kehas. Kui sul on neid baktereid kehas palju, siis lööb ka palju sümptomeid välja, kui nad nüüd sellest munast toituvad. Bakterid imavad munaosakesi sisse läbi oma membraani (välismembraani, mis bakterit kaitseb). Ajapikku hakkad kogema puhistust või seedeprobleeme ning võid saada SIBO diagnoosi, mida enamik naisi tänapäeval saabki. Ja palju mehi samuti. Kui muna liigub läbi soolestiku edasi, meenutab ta kleepuvat lima. Nüüd imatakse see muna läbi seedetrakti seina maksa portaalveeni ning liigub sealt edasi maksa. Meie kõigi maksad on põhilised kohad, kus enamik viiruseid ja baktereid resideeruvad, ning lisaks neile ka toksiinid, naftakemikaalid, herbitsiidid, pestitsiidid, fungitsiidid, toksilised raskmetallid: elavhõbe, plii, alumiinium, kaadmium, vask ja palju muud. Patogeenidele meeldib maksas olla, sest elavhõbe toidab neid seal täpselt nii palju, et nad saaksid elus püsida (ja privaatne, salastatud tööstus nuputas selle juba ammu välja). Seega, nad pesitsevad maksas, ja sinna jõuab ka muna. Mõned inimesed söövad rohkem muna ja neil on maksas väga suurtes kogustes muna jääke, mõned söövad vähem… Aga mõnel inimesel on jällegi maksas rohkem patogeene, erinevaid liike ja tüvesid – EBV-1, EBV-2, EBV-3, Herpes Simplex, vöötohatis (oled sa kogenud seljavalu? Lõuavalu? Kolmiknärvi neuralgiat? Neid põhjustab vöötohatis.). Jutu mõte on selles – need patogeenid asuvad maksas ja seal kogu „pidu“ toimubki. Mõnel on võib-olla kõigest 1 või 2 patogeeni tüve maksas, aga ajapikku, kui immuunsüsteem millegi tagajärjel nõrgeneb – neerupealised on pideva stressi tõttu ülekoormuses, elu pole lihtne, toiduvalikud on kehvad, sööd palju mune –, sellisel juhul võib ka see üks patogeen kasvada suureks ja lõigata kasu munast. Nad armastavad maksa, sest seal on peamine osa nende toidust. Seega, kui muna siseneb maksa, algab suur söömapidu. Viirustel ei ole suud – nad ei ole nagu putukad, kes söövad suuga või joovad lehe pealt vett. Viirused imavad munade jääkosakesi läbi oma membraani. Ja see ongi põhjus, miks teadus saab meist üle sõita, isegi kõige targematest inimestest
tervisevaldkonnas, sest inimesed ei usu, et viirused saaksid süüa – neil pole suid. Teadus („science & research“) teab, et neil on võimalik meid lollitada, öeldes meile, et viirused ei söö. Ma räägin pidevalt inimestega ja arstidega ja näen tihti, kuidas nad on veendunud, et viirused ei söö – neil pole ju suud. Olen seda arstidelt kuulnud, suure kogemuste pagasiga arstidelt, kes on tunnustatud eksperdid oma valdkonnas, 30-40-aastase tööstaažiga. Ja neid on olnud lihtne selle infoga petta. Sest on inimloomuses arvata, et kui miski sööb, siis tal peab olema selleks mälumisorgan. Sellega saabki teadus meid oma haardesse. Mida me peame veel endale teadvustama? Seda, et viirused ja bakterid mitte ainult ei söö, vaid lisaks väljutavad ka mürke. Sest mis läheb sisse, peab ka välja tulema – see toimub igaühega, kes
midagi sööb. Viiruste väljaheiteks on mürgid. Viirused ja patogeenid imavad toidu läbi oma membraani sisse ning seejärel väljutavad mürke ja toksiine (samuti läbi membraani). Niimoodi see toimubki. Need jääkained on tohutult toksilised ning aja jooksul kuhjuvad maksas, muutes maksa stagneerunuks ja laisaks. Sealt edasi tekivad juba sümptomid nagu kaalutõus, südamepekslemine, kuumahood, öine higistamine, energiakadu, seedimine ei toimi enam nii hästi – kõik need erinevad asjad. Ja inimene kogeb: „mis toimub? Ma teen trenni, ma hoolitsen enda eest – ja ikka kogunevad mulle lisakilod? Miks võtan ma kaalus juurde lihtsamini kui varem? Kas sellepärast, et jään vanemaks?“ Sest maksa stagneerumine tekitab kaalutõusu ka sellistel inimestel, kes eales ei oleks arvanud, etnendega see juhtuda võib. Mõndadel inimestel juhtub see kaalutõus aga väga varajases eas: 20ndates, teismeeas… See lihtsalt juhtub. Sest kergesti juhtub see, et maksa taluvuspiir ületatakse ning maks kuhjub üle toksiinidest ja patogeenidest. Ja iga aasta möödudes võib areneda välja mõni uus sümptom või seisund, või siis tuleb vana sümptom tagasi. Akne tuleb ringiga tagasi, või tekib
akne esimest korda, ekseem esimest korda, psoriaas esimest korda, või tekib esimest kora kaalutõus. Või migreenid, hõljumid silme ees, ükskõik missugune valu kehas, väsimus. Need tekivad, sest patogeenid hakkavad meie kehades oma elu elama ning me toidame neid patogeene. Kuid sümptomite ja seisundite väljakujunemise protsess sõltub tegelikult paljudest teguritest. Ma ei väida, et munade söömine on üks ja ainus põhjus, miks kõik on haiged. See on küll üks peamisi põhjusi sellele, kuidas viirused ja bakterid alguse said ning kuidas need inimeste hulka lahti lasti, aga on mitmeid teisi faktoreid, mis aitavad viirusinfektsioonist välja kujundada haigust. Jah, munade söömine on üks neist põhjustest, kuid on ka teisi põhjuseid. Haiguste väljakujunemine sõltub sellest, missugused patogeenid täpselt kehas on. On need patogeenid agressiivsed? Ägedad? Mis tüvega, mis liiki viiruse/bakteriga on tegemist? Või kuivõrd nõrgestatud olekus on immuunsüsteem? On ülioluline hoida oma immuunsüsteem tugevana. See on nii oluline; ma räägin sellest juba üle 35 aasta. Aga meie immuunsüsteemid nõrgenevad, sest elu siin planeedil ei ole lihtne. See võib juhtuda absoluutselt igaühega meist igal ajal – siis, kui puutume kokku emotsionaalsete katsumustega, eluraskustega; või kui me puutume kokku pestitsiidide, herbitsiidide ja toksiliste raskmetallidega. Kõik sõltub sellest, kui palju häid asju sa enda jaoks teed, mis vahendeid sa enda tervena hoidmiseks kasutad. Näiteks – jood sa sellerimahla? Sest see on üks tööriist, mis aitab meie kehades olevat segadust korrastada, maksa puhastada ja patogeenid välja uhada. Sellerimahl aitab patogeene tappa, hävitades nende membraani. Samal ajal, kui patogeenid tekitavad su kehas segadust, sina aitad seda segadust korrastada. Mis tööriistu sa kasutad selleks? Ja pane tähele ka seda. Kui sa kasutad mingit tööriista, mis on su tervisele kasulik, näiteks sellerimahl, aga sööd samal ajal ikka mune edasi, siis võib sulle ikka akne tekkida. Võib-olla see akne pole kõige hullem, sest sellerimahl hoiab olukorda mõningal määral kontrolli all. Kuid ikkagi – sa teed üheaegselt nii asju, mis su keha toetavad, kui ka asju, mis su keha vigastavad. See pole sinu süü, et sa teed midagi, mis võib su keha kahjustada. NEMAD rikkusid meie munad ära. NEMAD tegid munadest probleemi. Asi ei ole selles, nagu minul oleks midagi munade vastu ja sina teeksid midagi kohutavat, kui mune sööd – kaugel sellest. Sa proovid süüa, proovid elus püsida, oma elu elada… Ja mina püüan sind aidata. Püüan kindlustada, et sinul oleks vajalik informatsioon, mille abil sa saaksid ennast kaitsta, nii et tööstus ei võidaks – pimedus ei võidaks – selles mängus, mida nad mängivad. Nemad tekitasid haiguseid täis maailma. Aastad mööduvad ja nemad koguvad miljardeid dollareid; möödub sajand… Sina ei pea sellest kõigest enam osa võtma. Võid otsustada, et loobud munadest. Kuid oletame, et tahad ikkagi mune edasi süüa. Mis tööriistu sa kasutad enda aitamiseks? Kas sellerimahla teed? Sööd sa üleüldiselt hästi? Kas sa võtad oma menüüsse ravitaimi, metsikuid toidutaimi? Kas sa tugevdad oma immuunsüsteemi? Kas sa tead, kuidas oma keha eest hoolitseda, kuidas maksa puhastada? See kõik mängib rolli. Kuid akne võib endiselt tagasi hiilida, kui sa jätkad nende asjade tegemist, mis su kehas patogeene toidavad – näiteks munade söömist. See meenutab mulle tegelikult kokaiini. Seda sõltuvust, mis toimus – ja toimub siiani iga päev, inimesed iga päev kasutavad seda… Aga ma mõtlen seda, mis toimus 70ndate lõpul ja varajastel 80ndatel. See oli suur trend. Ma vestlesin sellest oma arstist sõbraga ja ta rääkis mulle, kuidas tol
ajal oli kokaiinisõltuvus laes, iga päev voolas ta kabinetti kokaiinisõltlasi. Ta rääkis, kuidas nad olid kokaiini sisse tõmmanud kolm päeva jutti, ei söönud midagi, ei joonud midagi ega hooltisenud enda eest mingilgi moel, olid ärkvel mitu päeva jutti ilma silmatäitki magamata. Nad tegid seda seni, kuni lihtsalt läbi põlesid ja kokku kukkusid. Siis nad jäid magama, ärkasid üles, vaatasid enda ümber ringi… Ja läksid tervisetoodete poodi, või mingisse poodi, mis müüs C-vitamiini pudeleid,ning kallasid endale terve pudeli C-vitamiini sisse. Seda selleks, et oleks võimalik kokaiini edasi tarvitada. Üheks hetkeks nad tegid enda jaoks midagi kasulikku, kõigest selleks, et minna uuesti kokaiini tegema. Kõik kordus: kolm päeva jutti kokaiini, ei maga hetkegi, ei söö, ei joo, ei hooltise enda eest – oled lihtsalt kuskil kadunud. Põled läbi, kukud kokku, lähed magama, ärkad üles, ja tagasi poodi C-vitamiini järgi. Niimoodi see nõiaring toimubki. Kas tuleb tuttav ette? Sa sööd üsna hästi, väldid poolfabrikaate, teed trenni, väldid gluteeni, jood rohkem vett ja hüdreerid end… Ja siis tuleb sinu „patupäev“ või nädalavahetus, kus sööd valimatult kõike. Pärast seda saabub jälle esmaspäev, mil sa püüad kõike heastada trenni tehes; teed lisaharjutusi, jood rohkem vett kui muidu, proovid mõnda trendikat puhastuskava, väldid natuke aega gluteeni ja loobud ka šokolaadikoogist… Seejärel tulevad taas patupäevad. Kuid munade puhul on üks asi teisiti: sa ei tea, et see on probleem. Sul pole õrna aimugi ja mitte keegi ei ütle seda sulle, sest see on salastatud informatsioon. Sa kuuled seda esimest korda oma elus siit, sellest podcastist (kui sa muidugi pole MM raamatuid lugenud). Siin ongi erinevus. See on alatu pettus, mis on loodud selleks, et sinu elu segi keerata. Ja sa ei tea, et see on halb. Seega sööd mune, teadmata, et see on sulle halb. Sööd oma praemuna koos avokaado ja saiaga, munaputru hommikuti jne, ega tea, et munad on tervisele kahjulikud, sest salastatud teadus rikkus need sinu jaoks ära ning keegi seda sulle ei öelnud. Sinul ei ole olnud valikut, nii nagu kokaiinisõltlasel oli valik, sest kokaiinisõltlane teab, et kokaiin on talle halb. Ta teab seda, ta on lihtsalt sõltuvuse ahelas kinni. Aga vähemalt sel hetkel, kui ta korraks ärkab oma sõltuvuse seisundist üles, on tal vaba valik vähemalt enda eest hoolitsedagi. Sinul ei ole olnud seda vaba valikut, mistõttu sa pole isegi saanud oma munasõltuvuse tagajärgi leevendama asuda, välja arvatud juhul, kui see juhtub kogemata. Kuid nüüd sa tead tõde: munade sööjad kaotavad kõik. Salastatud teadus võttis munad, kasutas neid, et kasvatada erinevaid patogeene, ning lõi maailma täis haigusi, valu ja kannatusi. Nüüd sa tead – nagu miljonid teised juba teavad – tõde, millest Meditsiinimeediumi informatsioon räägib: praegusel ajal on munade söömine probleemiks. Samamoodi nagu kokaiinisõltlasel on ka sinul nüüd vaba valik. Kokaiinisõltlane teadis, et sõltuvusperioodide vahepeal on vaja võtta C-vitamiini, sina aga saad oma keha toetada muudel viisidel, näiteks sellerimahlaga, kui sa tahad munad endiselt menüüsse jääta. Vähemalt on sul nüüd valik! AGA, sedamööda kuidas aeg edasi läheb ja munade jäägid maksas kuhjuvad ning ka patogeenide hulk su kehas suureneb (sest patogeene kogume me kõikjalt: uutest lähisuhetest, avalikest restoranidest, avalikust WC-st ning sajal muul moel), maksa koormus läheb maksimumini ning enam ei ole võimalik sul hüpata tervisliku ja ebatervisliku maailma vahel, sest halvad tagajärjed tervises kaaluvad üle kõik hea, mida üritad enda jaoks teha. Enam ei ole olukord 50:50, kus sul on üldiselt hea olla, vahel mõni sümptom siin või seal… Oled oma tervisega piiripeal ja nii kui toimub mõni suurem stressiolukord (reetmine, suhteprobleemid, lahutus, petmine, usalduse murdmine vms) ja kehas vallanduvad suured toksilised adrenaliinivood ja immuunsüsteem on langenud, siis see on viimane piisk karikas, päästik, mis vallandab haigusseisundi, eriti kui munad on endiselt su dieedis sees. Nüüd ei ole enam võimalik patupäevi teha. Oled kogu aeg piiripeal, sinu ekseem võib minna hullemaks, koged üha rohkem puhitusi, võib-olla sinu reproduktiivsüsteem ei funktsioneeri enam nii nagu peaks ja esimest korda elus vajab sinupoolset sekkumist. Võib-olla oled hädas kilpnäärme ületalitusega. Kuid kui munad on endiselt menüüs, siis nüüd on sul valik: sa võid need välja võtta. Tuua rohkem tervislikke tööriistu oma ellu. Need tööriistad on olemas Meditsiinimeediumi informatsioonis. Nii saad sa tegeleda oma südamepekslemise, väsimuse, ärevuse, depressiooni, juuste väljalangemise,seedimis- ja kilpnäärmeprobleemidega. Aga mis siis kui sa oled keegi, üks neist miljonitest inimestest, kes ei tea mitte midagi nendest tervendavatest töötriistades ega tea isegi seda, et munad ei ole tervisele hea? Nemad lihtsalt alustavad oma teekonda arstidelt arstidele. Muidugi on alati hea, kui sul on arst. Nüüd on isegi olemas palju arste, kes kasutavad Meditsiinimeediumi infot. Mõned asutused isegi ütlevad: „Oleme Meditsiinimeediumi infot toetav kliinik“ või „Meditsiinimeediumi-sõbralik arstikeskus“.
Aga, nagu öeldud, siis paljud inimesed alustavad arste mööda käimist, otsides vastuseid. Just nagu miljonid inimesed, kes on viimased 70+ aastat seda teinud enne neid. Sest salastatud privaatne tööstus lõi kroonilisi haiguseid täis maailma ja sellest ajast saadik on valitsenud täielik segadus.

Niisiis, käiakse mööda arste (doctor shopping). Käid ühe arsti juures, siis mõne spetsialisti juures, seejärel neuroloogi vastuvõtul, kopsuarsti vastuvõtul… Lõpuks maandud ühe arsti juures, kes annab sulle diagnoosi – sildi – misiganes nimi see ka poleks, aga ta ei tea, mis seda põhjustab. Ta teeb hulganisti teste, küsib, mida sa sööd, ja ütleb sulle… et tuleb mune süüa. Siis lähed oma toitumisnõustaja juurde, kes samuti ei tea, miks sa haige oled, aga teeb sulle toitumiskava analüüsi (tõenäoliselt soovitades sealjuures, et kehapuhastust pole kindlasti vaja teha, sest keha puhastub ise)… ja siis soovitab sul mune süüa. Lähed oma kiropraktiku juurde, kes ei tea, miks sa oled haige, aga tahab sind aidata – viimased 20a on neid õpetatud ka toitumise osas nõu andma – ning ka tema soovitab sul mune süüa. Lähed nõelravi arsti juurde, kes ei tea, mis sul viga on või miks sa kannatad krooniliste haiguste käes, aga… ka tema soovitab sul mune süüa. Siis suhtled oma tervise coach’i ja oma treeneriga; nad ei tea, mis sul viga on, aga nad soovitavad sul samuti mune süüa. Ja palju valku. Ükskõik, kas sa oled keegi, kes on väga haige või keegi, kes pole üldse haige või keegi, kes on ainult osaliselt haige – igal juhul öeldakse sulle, et tuleb süüa mune. Avalik teadus ei tea ikka veel, miks keegi on haige. Miks muidu on autoimmuunsuse teooria liikvel ning väidetakse, et su keha ründab iseennast – mis on siiani ikka veel kõigest teooria, mida pole
mitte kunagi tõestatud! Miks on nii, et autoimmuun tähendab ühtlasi ka „põhjus teadmata“? Sest avalikus sfääris tegutsev teadus (science & research) ei tea, miks keegi on haige. Aga salastatud privaatne teadus teab väga hästi, miks sa oled haige. Nemad selle segaduse alustasidki. Nemad on põhjus, miks kroonilise haiguse epideemia tänapäeval eksisteerib. Nemad on need, kes selle lõid. Mis on hullumeelne on see, et avalik teadus koos kõigi oma ekspertidega ei tea, miks inimesed on haiged, kannatades ekseemi, luupuse vms käes. Mulle tundub, et sa hakkad nüüd seda mõistma. Ja ära unusta – diagnoos (silt) ei näita haiguse põhjust. See antakse sulle selleks, et sind vaigistada. Nad ei tea ikka veel, miks sa haige oled. Tüüpiline käitumine näiteks ekseemi korral on: „Siin on sulle kreem, edu sellega, kohtumiseni.“ Aga mis lugu on munavalgega? Või kodus kasvatatud vabapidamisel kanamunadega? Kas neid tohib süüa? Mul on sõber, kellel on kanad. Ta laseb nad kõik välja oma õuele ning ütleb, et see on tõeliselt tervendav ja terapeutiline. Kanad kaagutavad, tallavad, nokivad, jalutavad üle kogu tema õue, ja ta ütleb mulle: „Anthony, nad söövad putukaid, seemneid, mardikaid, muru, lehti ja kompostijäätmeid. See on parim asi üldse,“ mõeldes, et munad on talle head. Aga sellel naisel on neuroloogiline lyme (borrelioos). Kui ta minuga kontakteerus, siis ma soovitasin tal munade söömine lõpetada. Lõpuks ta andis järele ja tegigi seda. Alguses murdis see ta südame. Nüüd ta lihtsalt kogub kõik oma munad
kokku – see on tema jaoks endiselt terapeutiline – ja annab need kõik oma naabrile. Kellel on ka neuroloogiline lyme, aga kes ütles, et ta ei kavatse mitte kunagi munadest loobuda, ükskõik missugune sümptom teda ka ei piinaks – ta armastab mune nii väga. Seega, kuna naaber niikuiniiostaks mune, siis saab ta need minu sõbra käest. Kuna nad rikkusid meie munad ära, ei ole sellel mingit vahet, kas need on orgaanilised, vabapidamisel või kodus kasvatatud kanade munad. See kõik rikuti siiski meie jaoks ära. See on selle asja juures raske koht. Need munad toidavad ikkagi patogeene meie kehades, kes on kõigi meie haiguste põhjustajateks. Ja ma mõistan, kui sa ütled: „mul ei ole kehas patogeene. Midagi on lihtsalt natuke tasakaalust ära, võib-olla mikrobioom, neerupealised või hormoonid… Või on seedimine korrast ära. Võib-olla on tegu lihtsalt gluteenitalumatusega. Mul on suurepärane tervisenõustaja, kes mind aitab.“ Ma mõistan seda. Kui sa oled sellises kohas oma eluga, siis ma täielikult austan seda. Aga mis juhtub, on see, et kui sa oma kümnenda arsti juurest tuled, su elukvaliteet on väga madal, väsimus on kohutav, naha seisukord teeb su elu väga raskeks, või mis iganes muu… Sellisel juhul sa ühel hetkel jõuad oma elus sellisesse punkti, kus sa lihtsalt mõtled omaette: „Okei, mis päriselt toimub? Mul on vastuseid vaja. Ma olen juba küllalt katsetanud. Mis on päris tõde?“ Võib-olla siis tekib sul seda infot lugedes äratundmine: „Oota korraks… Patogeenid? Toksilised raskmetallid?“

Ja mis on päästikud, mis haiguse valla löövad? Väga tihti võivad sümptomid välja lüüa alles hiljem, eriti kui sa oled keegi, kes teeb korralikult trenni… Aga siis tuleb mingi šokeeriv elujuhtum – päästik, mis lööb haiguse lõkkele. Näiteks lahutus. Immuunsüsteem kukub kokku, adrenaliin möllab. Või on päästikuks valus lahkuminek, petmine, reetmine, armastatud inimese kaotus, või isegi sünnitamine. See võib immuunsüsteemi nõrgestada, see on ka põhjus, miks nii paljudel emadel diagnoositakse mõni aeg pärast sünnitamist Hashimoto türeoidiit. Immuunsüsteemi võib langetada ka lihtsalt südamevalu, või kui keegi lööb sulle noa selga – paari kuu pärast lööb haigus välja.
On ka teisi stressi tasandeid. Patogeenid võivad seda momenti ära kasutada, kui immuunsüsteem langeb. Näiteks kui naine sünnitab, siis tema immuunsüsteem kaitseb tegelikult last. Mitte ema ennast, vaid last. Raseduse ajal 50% ema immuunsüsteemist kaitseb last, ülejäänud 50% ema ennast. Aga sünnitamise ajal on 90% immuunsüsteemist kaitsmas last ja ainult 10% ema ennast. Seega, nii raseduse kui sünnituse ajal võib midagi juhtuda, mistõttu pärast sünnitust tekivad väsimus, juuksekaotus, ärevus, depressioon või mis iganes… Mõnikord need löövad ka natuke hiljem välja. See on väga levinud teadmine, et pärast sünnitust on emadel raske. Mida aga ei teata, on see, et MIKS need sümptomid ja seisundid tekivad pärast sünnitust. Teadus ja meditsiin ei tea, miks see juhtub. Nad ei tea ka selle kohta, et raseduse ja sünnituse ajal naise immuunsüsteem langeb. Iga väike osa sellest loeb, kui sa oled lapseootel või sünnitad, aga nemad ei tea seda. Kilpnäärmeprobleemid, juuksekaotus, migreenid, erinevat laadi valud kehas, väsimus, ja kõik see muu – nad ei tea, miks see tekib, nad arvavad, et see on lihtsalt autoimmuunhaigus või äkki on tegu geenidega. Nad ei tea ka, mida teha, et sind kaitsta. Tegelikkuses nad teevad täpselt vastupidist, öeldes: „Noh, pärast rasedust on sul vaja end taas üles turgutada, sa pead kindlasti sööma palju mune.“ Ja seda soovitatakse kõikidele naistele kes on lapseootel või äsja sünnitanud. See on kas esimene, teine või kolmas asi, mida iga professionaalne tervisetöötaja teeb – soovitab mune. Samal ajal immuunsüsteem langeb, munad toidavad patogeene, jne. Ja ongi inimene selles nõiaringis ja see on väga kurb. Ma mõistan, kui keegi ei suuda munadest loobuda. Isegi praegu on see paljudele inimestele ellujäämistoit. Mul on isegi sõpru, kes on võtnud seisukoha: „Sa võid mind aidata absoluutselt kõigega, ainult munadest ma ei loobu. Ära tule neile lähedale. Need on minu elu, minu religioon – ära puutu neid.“ Olen seda kuulnud oma sõpradelt, aga ka tervisespetsialistidelt, kes on ise pöördunud abi saamiseks minu poole, et ma ütleksin neile, miks nad haiged on.Ja ma saan sellest aru. Võib-olla ka sina tahad olla natukene ettevaatlik, kui jagad seda infot teistega ja soovitad neil munadest loobuda. Võid saada sarnase reakstiooni osaliseks. Nii et ole ettevaatlik, sest sa ei kujuta ette ka, missugustesse jamadesse ma olen sattunud selle muna teema tõttu. Ja see pole isegi minu süü! Mina ei rikkunud mune ära.

Tead, mis on naljakas? Kui mitte keegi isegi ei tea seda, miks me oleme haiged, siis kuidas saab keegi üldse väita, et munad on meile kasulikud? Kui mitte keegi ei tea, kuidas ennetada haigusi, siis miks väidetakse, et munad on meile nii kasulikud? On nii palju neid vananemisvastasusega tegelevaid inimesi, kelle märksõnadeks on: „Vananemisvastane! Ela kauem!“ ja kes soovitavad sul jälgida tasakaalustatud toitumist, milles on alati ka munad. Aga munad ei hoia sind kauem elus, kui su kehas on patogeenid, kes sind kogu aeg haigemaks teevad ning tekitavad haiguseid, mille hulgas on ka vähk. Seega, munad ei ole pikaealisuse toit. Räägime siis natuke teadusest. Võib-olla mõtled, et mis lugu siis ikkagi on teadusega, mis väidab, et munad on meile kasulikud. Pea meeles, et kinnimakstud teadus, mis väidab, et munad on meile kasulikud, ei tea, miks inimesed haiged on. Ja mitte ainult seda, vaid kinnimakstud teadus ja uuringud ei tea ka seda, et salajane grupp minevikust rikkus munad ära ning kasvatas patogeenid, mis teevadki meid haigeks. Teadus räägib ainult sellest, kuidas munad on parim valguallikas ja neil pole midagi viga. Valitseb konsensus, et munad on perfektne toit. Seal on Oomega-3, vitamiinid, toitained, jne… Aga see on kõik kinnimakstud teadus. Sa ei leia teadusartikleid, mis väidavad, et munad ei ole sulle tegelikult
head. Teine probleem on see, et avalikus teaduse ja uuringute maailmas ei tea keegi, et munad toidavad patogeene. Kui keegi sellise teadusartikliga avalikuks tuleks, siis see artikkel keelataks ära kiiremini kui sa oskad arvata. Pomm plahvataks. Laborikitlid lendaksid igal pool – see oleks katastroof. Vot selline asi juhtuks, kui kusagil tehtaks avastus, et munad toidavad patogeene. Ja et see avastus kuskile avalikkusesse jõuaks? Unusta ära. Nemad ei taha, et see kana kanalast plehku pistaks! Nad ei ütle mitte iialgi, iialgi, iialgi sulle, et patogeenid, mis tekitavad sinu haiguseid, eksisteerivad sellepärast, et nemad kasvatasid neid laborites aastakümnete vältel, ning lasid need siis inimeste sekka. Nad ei taha, et keegi teaks, miks sa oled haige. Nad ei ütle sulle mitte kunagi, et mune, mida sa sööd, kasutatakse laborites patogeenide toitmiseks. Jutt ei ole headest inimestest, kes töötavad teaduse heaks, ega heatahtlikest tervisetöötajatest, kes on südamega asja juures – ma räägin salastatud privaatsest töötstusest, kes on põhjustanud haiguste epideemia, kaasa arvatud selle, millega me praegu silmitsi seisame. Kui sa haigeks jääd, siis sa oled selle murega täiesti üksi. Kui sa arvad, et see nii ei ole, siis sa mõistad seda pärast neljanda arsti juures käimist. Võib-olla sa oled keegi, kes ei olegi väga haige, on ainult mõni väike sümptom, oled noor… Aga usu mind, kui sa jääd päriselt haigeks, kui sulle tekivad täiesti seletamatud sümptomid, leiad end ühtäkki juba kolmanda neuroloogi vastuvõtult, ja oled raisanud raha kõiksugustele testidele, aga miski ei selgita su neuroloogilist väsimust, hulluksajavat ärevust… Siis sa tahad vastuseid. Aga sulle ei öelda, mis on su haiguse põhjus. Öeldakse vaid, et peaksid mune sööma. Muidugi ka, et väldi töödeldud toite. Kuid see pole piisav;
see pole vastus. Ja tead mis? Isegi täistaimne toit (plant-based food) ei ole vastus. Ma ütlen seda sellepärast, et ma tean, et paljud kuuljatest, kes on taimsel toidul, mõtlevad omaette: „Jess, mina olen kaitstud! Mina mune ei söö.“ Aga probleem on selles, et taimetoitlased jooksevad alati muna juurde tagasi. See on esimene asi, mille juurde nad tagasi pöörduvad, kui sümptomid hakkavad esile lööma. Nad võib-olla hoiavad alles mõned taimse toitumise võtted ning jätkavad oma filosoofiatega, aga muna võtavad esimese asjana oma menüüsse tagasi. Või siis juustu, piimatooted. Ja ma saan sellest täiesti aru, aga… Täistaimne toit ei ole piisav, sest meie kehades on varasematest aastatepikkusest munade söömisest jäägid veel alles. Kui sa ei puhasta oma keha teadlikult, siis võivad ikkagi sümptomid esile tulla, isegi kui oled täistaimsel toidul. Ka paleo, karnivoor, toitude kombineerimine, „puhas“ toitumine, suvalised toitulisandid ja töödeldud toidu vältimine jne ei ole vastused, neist ei piisa. Meditsiinimeediumi informatsioon keskendub vastustele. Munadest loobumine on üks võimalustest, üks valikuvariantidest, mis võib tõesti aidata. Võibolla taimetoidu arst on ainus arst, kes ei soovita sul mune süüa – soovitab neid vältida. Aga ma olen näinud ka täistaimse toidu arste, kes jäävad haigeks. Ja… nad hakkavad jälle mune sööma. Ma olen näinud, et täistaimse toidu maailmas mune tegelikult ei materdata nii palju. Munad on justkui toit, mida tegelikult soovitakse menüüsse tagasi võtta. Seega – kui mingi sümptom saab võimust,
joostakse loomsetest produktidest esimesena just muna juurde. Ja see on arusaadav! Võib tekkida hirm, ning mõte, et äkki munad on midagi, mida tõepoolest tervise jaoks on vaja.
Mis puudutab mune, siis kehtib seadus: nendega ei jamata, need on vaieldamatult parim toit
planeedil. Tead, mis on haige nali? Nad kasvatavad viiruseid laborites munade söödal. Viirused tekitavad naistes reproduktiivsüsteemi häireid ning siis öeldakse naistele, et tervise jaoks on oluline mune süüa. Mis siis jätkab viiruste toitmist ja reproduktiivsüsteemi seisundi hullenemist. See on tõeliselt, tõeliselt õel. Vaadakem tõele näkku: mitte keegi ei tohi munadest halvasti rääkida. See haavab meie emotsioone. See on lohutustoit, mida peetakse tervislikuks. Inimesed teevad munaga salateid, munavõileibu, munavõid, avokaadosaia praemunaga… Probleem on selles, et akne lööb välja kaks-kolm kuud hiljem. Keegi ei mõista, miks see juhtub. Kas hormoonid? Ei – need on munad. Kuid sa ei süüdista kunagi mune ja isegi kui tõde teatakse, siis mõni inimene pole ikkagi võimeline munasid menüüst eemaldama: „hästi, ma tean, et munad pole mulle head, aga pole võimalik, et ma neist loobun.“ Salastatud tööstus armastab seda, et meie armastame mune. Lisaks armastavad nad seda, et meie ei tea, mida nemad munadega tegid. Nad tahavad, et me oleksime munadega abielus seni, kuni surm meid lahutab. See on nagu kindlustuspoliis, mis garanteerib, et me kõik jääme ühel hetkel haigeks. Nad tahavad, et meie patogeenid oleks toidetud ning siis müüa ravimeid, hoida inimesed haiged… Aga on ka teisi põhjuseid, mis ei ole väga toredad.  Mitte ainult ei ole me munade osas täielikus teadmatuses, aga me kohtleme mune, nagu need oleks sama olulised nagu õhk, mida me hingame. Me ei kahtle neis kunagi. Ja see jätkub igavesti. Oled sa kunagi näinud filmi „Invasion of the Body Snatchers“? See on aastakümneid vana film. Süžee: magavate inimeste kõrvale jäetakse taimed, mis näevad välja nagu kapsapead. Kui inimesed jäävad uniseks ja poevad mõnusalt voodisse põhku ning hakkavad vaikselt unne suikuma… Siis nende kogu keha võetakse üle kloonide poolt, mis on kapsataoliste taimede abil neist tehtud. Nad kaotavad oma teadvuse, nende keha võetakse üle, ning nad kuuletuvad väljaspoolt tulevatele käskudele. Munade lugu on natukene sarnane: me sööme mune ilma ohtu teadvustamata ega astu kunagi vastu käsule neid süüa. Ära jumala eest ütle midagi munade kohta halvasti, sest su vanaisa võib ärrituda ja pahandada. Ka su ema läheb selle jutu peale endast välja ja hakkab pahandama. Nii juhtus minuga, kui ma olin 7-aastane ja Kaastunde Vaim ütles mulle, et ma munad söömata jätaks. Inimesed, isegi meie perekonnaliikmed, lähevad selle jutu peale lihtsalt segi, sest nende kõigi kehad on niiöelda üle võetud. Sina oled ainus, kes on sellest välja jäetud, aga kui sa räägid teistele, et munadega on midagi halvasti, siis nad jätavad su magamisaseme kõrvale selle kapsataime ja ka sind võetakse üle ning veedad kogu elu mune süües. Hästi, ma mõistan – keegi ei taha tunnistada, et nende kehades elavad patogeenid. Keegi ei taha teada, et nad toidavad patogeene oma lemmiktoiduga. Kui sa sellele mõtled, siis see on ju väga ärritav. See on ju sinu lemmik lohutustoit. Tõde munade kohta – Meditsiinimeediumi informatsioon – on juba aidanud miljoneid inimesi kogu maailmas terveneda. Inimesed, kes on väga haiged, vajavad iga õlekõrt, sest see kõik mängib nende
ellujäämises olulist rolli. Kui nad eemaldavad munad oma toitumisest, siis see muudab nende elu. Ma mõistan, et kui sa ei ole liiga haige, siis lihtsam on mõelda, et sinu sümpomite taga on hormoonid, neerupealised, mikrobioom, lekkiv sool või midagi muud, sest mitte keegi ei taha ju teada, et neil on kehas patogeenid. Aga kui sa jääd piisavalt haigeks, siis sulle jõuab see lõpuks kohale – midagi on valesti ja asjad on vaja korda saada. Munade eemaldamine toitumisest on suurepärane samm, millest alustada.

ELAVAD SÕNAD KAASTUNDE VAIMULT

Nad võtsid ellujäämistoidu, süütu muna, millele me toetusime, mida me vajasime ja õppisimekasutama läbi aastasadade. Nad pöörasid selle toidu, muna, meie vastu ilma meie loata, võttes midagi meile kallist ja paljutähenduslikku, mis kuulus meile, ning tegid sellest relva ja kasvatasid selle abil neid samu patogeene, kes on vastutavad tänapäevaste haiguste eest. Ilma meie teadmata, ilma meie nägemata, ja ilma võimaluseta seista enda eest ning ennast kaitsta või otsustada, mis on õige.
Kui me kõnnime mööda oma elurada, siis me tahame, et asjad oleksid nii nagu nad näivad, mitte midagi sellist, millest me midagi ei tea. Kas mäletad seda tunnet, mis valdab meid iga kord, kui oleme poes? Kui sa sirutad käe munakarbi järele, on sellel sinuga emotsionaalne side; automaatne nupp sinu sees paneb sind karbi avama ja oma silmaga järele vaatama, et mitte ükski muna ei oleks pragunenud. Me õpime seda juba oma elu varajases staadiumis. See on osa sügavast emotsionaalsest sidemest, mis algab juba enne, kui meid õpetatakse munaputru või praemuna tegema. Nad võtsid meie käest legendaarse toidu, mida ümbritses elupäästev hiilgus, ja lõid igikestva verise vaeva, mis paneb miljonid inimesed haigestuma.
Kas mõistad, et sa ei tohiks justkui seda lugu praegu teadagi? Muna kasutati selleks, et lüüa
hingetuks nii paljud inimesed, kes ei ole teinud mingit kurja, ning mõned lõpetasid rauast kopsuga. Süütud inimesed, kes vaatasid peeglisse, ei saanud kuhugile põgeneda; nad olid täitunud hirmuga. Nad ei saanud enam vaadata üles ega näha tornitippu, kui nad just ei vaadanud alla põrandale, peeglisse.
Kuidas see juhtus? Tõde on selles, et mehed laborikitlites avasid munakoore. Teadus pöördus meie vastu üleöö ja kõigest ühe päevaga. Mida nad tegid meiega ja meie munadega, on sürreaalne ning näitab meile taaskord, et spirituaalne sõda meie kohal ja meie ümber on siiski reaalne. See näitab, et pimedus juhib mehi ja tööstuseid, ning proovib otsustada meie eest, kuidas me võtame vastu oma piinad ja kannatused. Kuid see ei pea olema meie saatus. Meil on omaenda vaba tahe oma tervise üle kontroll võtta ja mitte seda käest lasta. Me saame teha oma enda otsused ja valikud, õppides, kuidas ületada ja võita neid nende enda mängus. Ja kui me võitleme pimedusega meie endi sätestatud reeglite järgi, mitte nende reeglite järgi, siis ei ole see enam sama asi. Kasutades tööriistu, teadmisi ja sisemiselt ära
tunnetatud tõde, mis pärineb kõrgelt ülevalt, saame me näha valgust ja valida ise, kuidas meie lugulõppeb. See võib mängida elutähtsat rolli sinu heaolu otsingute teekonnal. Seega, ma jätan sulle võimaluse ja valiku, mis võib aidata sul taasühenduda oma väega ning leida rahu, samal ajal kui sa taastad oma tervise ja tõused tuhast.
Näed? Mina usun sinusse. Ja ma tean, et sa saad terveneda.