Liver Rescue, lk 270
Maksa kahjutekitajad. Üleliigne soolakasutus
On sool hea või halb? Igal kümnendil näib see trend tervisemaailmas muutuvat. Tõene vastus on, et natukene tervislikku soola võib olla okei; veidikene meresoola või kvaliteetset kivisoola siin-seal on sinu maksa jaoks vastuvõetav. Näpuotsatäis neid soolasid sinu elus ei tee maksale haiget. Kuid kui me tarbime liialt palju soola, eriti vale soola, ja kui me oleme samal ajal kõrge rasvasisaldusega toitumisel, siis tuleb meil olla ettevaatlik. Rasvarakud tavatsevad soolasid endasse kapseldada ja sool omalt poolt viib rasvarakkudest vee välja. Kui rasvarakust vesi eemaldada, siis see denatureerub ja seda pole enam võimalik kehast, vereringest ega maksast lihtsasti eemaldada. Denatureerunud rasvarakud tavatsevad maksa kuhjuda – seega, mida rohkem soola on sinu toitumises, seda rohkem rasvarakke denatureerub ja talletub maksa.
Liigne sool viib vee välja ka sinu elunditest, lihastest ja näärmetest. Näiteks süda ja maks peavad endas säilitama teatava vee koguse ja liigne soolakasutus töötab sellele vastu. See viib vett välja ka ajust. Kuigi aju vajab naatriumit kui virgatsaine kemikaali, peab see naatrium tulema otse terviktoidu enda seest, mitte lisatud soolast. Praegusel ajal tervisemaailmas tihti aset leidev viga on lisada veele soola, arvates, et see on väga tervislik, kuigi see pole. Me peaksime oma toitude hulka lisama sellerit ja sellerimahla, kookosvett, spinatit, merevetikaid, sidruneid ja laime, sest nendes looduslikult esinev naatrium ei vii meie elunditest vett välja. See naatrium on tegelikult meie maksale väga hea, osalt seetõttu, et seesugune looduslik naatrium klammerdub toksiliste, ohtlike soolade külge, mis on pärit ebakvaliteetsest toidust, ja aitab need kehast välja viia, samal ajal asendades toksilised soolad ühe naatriumi alamgrupiga, mida maks väga vajab. Lisaks stabiliseerib looduslik naatrium vererõhku, tuues seda alla, kui see on liiga kõrge, ja viies üles, kui liiga madal, ning see ei denatureeri rasvarakke.
Nii nagu teisedki problemaatilised toidud, hakkavad ka toksilised soolad ja nende ladestused maksast koheselt lahkuma, kui sa vastavalt tegutsed. Need võivad maksast täielikult väljuda 90 päevaga.
Cleanse to heal, lk 68
Üleliigne sool
Tihti räägitakse meile, et sool meie toidulaual on tervislik, seni kuni see on kõrgekvaliteediline vorm nagu meresool või Himaalaja sool; seega, me võime neid muretult kasutada nii palju kui tahame, sest need on toitainerikkad, kõrge mineraalsusega soolad. Kuigi on tõsi, et need on toitainerikkad ja kõrgema mineraalisisaldusega soolad, takistavad need loodusest eraldatud soolad siiski kehal puhastumast. Need ei sisalda endas elujõudu, mida sisaldavad näiteks mineraalsoolad sellerimahlas. Sellerimahlas olev sool on üks naatriumisoolade alamgrupp (naatriumi kobarsoolad), mis hõljub hüdrobioaktviises vees. Üks naatriumi kobarsoolade paljusid ülesandeid on klammerduda toksiinide külge ja viia need kehast välja. Teine ülesanne on hävitada haigustekitajaid. See eriline naatrium, millest saad lähemalt lugeda Sellerimahla raamatust, on osa sellest, miks miljonid inimesed kogu maailmas tervenevad tänu sellerimahlale.
Tavalised soolad – kaasaarvatud meresool ja Himaalaja sool ja kõik teised soolad, mida peetakse toitainerikkaks – ei ole kehapuhastajad. Kui me neid tarbime, siis need viivad meie kehas vett välja nendest kohtadest, kus me vett vajame, suunates seda sinna, kus seda vaja pole, meid seeläbi dehüdreerides. See võib aegamisi marineerida meie elundeid täpselt nii nagu soola kasutatakse toitude marineerimiseks. Lisaks võib see põhjustada paistetust, veepeetust ja soovimatut kaalutõusu. Sool teeb need sümptomid ainult hullemaks. Vedelikupeetus on viimane asi, mida sa tahad, kui tegeled keha puhastamisega.
Näpuotsatäis kvaliteetset mere- või Himaalaja kivisoola, mille lisad kodus valmistatud retseptile, ei ole kõige murettekitavam asjaolu. Millega meil aga tuleb ette vaadata, on sool restoranitoitudes, eelvalmistatud ja -pakitud toitudes, ja võib-olla isegi meie sõprade ja pereliikmete kodustes roogades. Liiga palju soola võivad sisaldada isegi tipptasemel poetoidud nagu näiteks kuivatatud snäkid, mille on tootnud heatahtlik ja jätkusuutlik ettevõte ning mille turundamisel tuuakse välja pikk loetelu punkte toote kasulikkuse kohta.
„Lisa soola maitse järgi” on fraas, mida kasutatakse palju. Kõigil on vaba voli raputada roale nii palju soola, kui hing ihkab – tihti haaratakse soolatoosi järele, et raputada soola peale toidule, kus soola juba niigi on, võib-olla pärit mõnest pakendatud köögikastmest, mis samuti soola sisaldab. See tähendab, et enamik meie seast on harjunud tarbima liiga suures koguses soola, rohkem kui meie keha jaoks tervislik on, eriti puhastuse ajal.
Soolakogused, millega puutume kokku igapäevaelus – kogused, mida kasutatakse tarbijate õnnelikuks tegemiseks – viivad meie kehast vett välja. Taaskord, viimane asi, mida sa tahad kehapuhastuse ajal kogeda, on veepeetus koos kroonilise dehüdratsiooniga. Sool säilitab toksiine ja mürkaineid keha sees; see hoiab neist kinni ja kontsentreerib need meie elundite kudedesse, lükates hädavajaliku vee elunditest välja ja süvendades dehüdratsiooni üha rohkem, samal ajal kui vesi voolab ja takerdub kohtadesse, millest pole meile abi. Kui me oleme dehüdreeritud, siis on praktiliselt võimatu keha puhastada. Ja niikuinii on enamik inimesi igapäevaselt dehüdreerituna elanud juba aastaid. Lisaks häirib sool keha immuunsüsteemi tööd, eemaldades meie tapjarakkudest vett, takistades nende võimet patogeene üles leida ja hävitada.
Jällegi, me räägime soolast, mida lisatakse toidule. See on teine asi kui naatriumisoolade alamgrupp sellerimahlas, mis aitab meil puhastuda ja haigustekitajatega võidelda. Ka on see teine asi kui sool, mida leidub Atlandi merevetikates – see tähendab söödavaid merevetikaid nagu dulse ja kelp. Merevetikas erineb dehüdreeritud ookeaniveest (ehk meresoolast), sest merevetikas sisaldab looduslikult kontrollitud koguses ookeanisoola, mis on nii vetika sees kui ka, kuivatatud kujul, selle pinnal. Merevetikad on meile kasulikud, sest need püüavad kinni ja elimineerivad toksilisi raskmetalle ja radiatsiooni meie kehast, ning ka seetõttu, et nendes olev soolakogus ei ole nii suur, et seda protsessi takistada. Niisiis on erinevus lauasoola – isegi tippklassi lauasoola – ja tervendavates toitudes looduslikult esineva naatriumi vahel. Dulse raputamine salatile on täiesti teine asi kui iga päev mitme toidukorra sees soola tarbimine. Tükk merevetikat ei ole võrreldav selle soola kogusega, mis on vaid ühes pitsalõigus. Soolased on nii juust, kaste kui pitsapõhi, tehes sellest tõelise soolapommi – ja see sool ei tööta sinu tervise kasuks, nii nagu sellerimahlas või merevetikates olev sool töötab.
Seepärast on hea mõte teha lisatud soolast paus, kui proovid puhastuda. Ole ettevaatlik soolaga maitseainesegudes ja ka restoranides, paludes, et sinu toit valmistataks ilma soolata. Kui sa näed oma tervenemisega nii palju vaeva, siis pole mingit mõtet endale suurte soolakogustega kaikaid kodaratesse visata.
Brain Saver Protocols, Cleanses & Recipes lk 144
Aju reetvad toidud. Nr 18: Sool
Tervisemaailmast jääb meile mulje, et iga kord, kui me soola tarbime, lahkub see veidi aja pärast meie kehast. Nii et kui keegi naudib õhtusöögiks palju soolaseid toite, siis hiljem – kas samal õhtul või järgmisel päeval – kogu söödud sool urineeritakse välja. Tegelikkuses urineeritakse välja suurem osa soolast, aga mitte kogu sool. Märkimisväärne protsent soola hakkab talletuma sinu kehasse. Esimene koht, kuhu sool kogunema hakkab, on maks. See on meie kõige esmane kaitseliin, mis tähendab, et just maksa hakkavad soolaladestused kuhjuma. Lõpuks võivad soolaladestused koguneda ka ajju.
Kui me tarbime isegi kõige kõrgema kvaliteediga soola, siis meie keha reageerib sellele teistmoodi kui puuviljades, rohelistes lehtköögiviljades, ravimtaimedes, metsikutes toidutaimedes ja köögiviljades looduslikult esinevale naatriumile. Soolal, mida lisame oma toidule, on nii kõrge kontsentratsioonitase, et see viib soolašokini. Nii et sa ei saa soolast sellist kasu, nagu väidavad tervisekogukonnad. Selle kasutegurid ei ole keha jaoks lihtsasti omastatavad, sest keha kogeb ülesoolamist ohuna.
Sool tõmbab kudedest välja niiskuse. Kui sool pigistab elujõulisest rakust vee välja, siis sool uhutakse selle sama veega minema. Rakk suudab end õige pea uuesti hüdreerida ja taastada, isegi tunde hiljem. Ent kui kellegi elundites olevad rakud on juba eelnevalt teiste toksiinide ja haigustekitajate poolt kahjustada saanud ja too inimene tarbib palju soola, siis see sool võib hakata nendes piirkondades, kus leidub kahjustatud kude, kristalliseeruma ja kuhjuma. Seda seetõttu, et kui sool siseneb kahjustatud koesse – katkistesse rakkudesse, armkoesse, vigastatud veresoontesse – siis vett, mille sool neist kahjustunud kohtadest välja pigistab, ei ole piisavalt, et soola sellega minema uhtuda. Seega sool klammerdub paigale ja hakkab kristalliseeruma.
See tähendab, et kehasiseste vigastuste piirkondades, kaasaarvatud ajus, hakkavad kuhjuma soolaladestused. Soolaladestused võivad viia müstiliste valgete laikudeni aju MRT-s; need ladestused peegeldavad magnetresonantsi tagasi. Väikesed mikroinsuldid ja mikrotrombid ajus, millega paljud inimesed elavad, on haavatavad piirkonnad, kuhu soolaladestused kiiresti kuhjuvad, kui inimene liiga palju soola tarbib. Või kui kellelgi on veest tühjad ja nõrgestatud virgatsainete kemikaalid, siis võib naatrium kuhjuda nõrgestatud virgatsainete ümber. Kui kellelgi on kahjustatud, nõrgestatud närvirakud, siis ka sinna ümber võivad soolaladestused kuhjuda. Kui me oleme 20-30 aastat tarbinud soola suuremas koguses, kui me peaksime, siis võivad soolaladestused tekkida igal pool kehas, kaasaarvatud ajus. Me muutume üheks suureks soolalakukiviks. Sool kiirendab vananemisprotsessi.
Brain Saver Protocols, Cleanses & Recipes lk 136
Aju reetvad toidud. Nr 6: Äädikas
/…/ Meie vereringe ja seljaajuvedelik vajavad teatavat hulka elavat kasulikku naatriumi, mis on osa kriitiliselt vajalikust elektrolüütide kompleksist, mis hoiab meie aju ja keha elus. Näiteks on elav kasulik naatrium mõeldud täitma virgatsainete kemikaalide varusid, andma närvirakkudele jõudu juurde ja tugevdama igat ajurakku. Äädikas häirib seda tasakaalu, võttes naatriumi enda kontrolli alla ja sundides seda täitma äädika käsku. Äädikas pöörab kasuliku elusa naatriumi keha vastu, sundides naatriumit rakkudest vett välja viima, selle asemel, et elus naatrium saaks täita oma eesmärki ja aidata rakke niisutada.
Looduslikult esinev naatrium taimsetest allikatest ei sisalda endas sõnumit ega informatsiooni, mis paneks selle rakkude vastu pöörduma ja neist vett välja suruma. Ainult toidule lisatav sool (kaasaarvatud tervislikumad soolad nagu meresool või kivisool) on olemuselt vett väljutav. Äädikas muudab isegi puuviljades, rohelistes lehtköögiviljades, ravimtaimedes, metsikutes toidutaimedes ja köögiviljades looduslikult esinevad mikromineraalide soolad väikesteks biorelvadeks. Äädikas sisalduv äädikhape kinnitab end naatriumi külge ega lase tal teha seda, mida ta peaks tegema. Kui naatriumi külge klammerdunud äädikhape siseneb rakku, siis on rakud sunnitud vedelikku väljutama, dehüdreerides niiviisi aju – seda põhimõtteliselt marineerides.
Muide, äädikas koos lisatud soolaga on isegi veel dehüdreerivam – ja harva naudib keegi äädikat ilma lisatud soolata. Sool on traditsiooniliselt igas retseptis, kus on äädikas.
Brain Saver lk 112
Mikromineraalsoolade puudus
Veel üks meie ajufunktsiooni oluline osa on elektrijuhid. Sinu ajus täidavad nende rolli elektrolüüdid, ja mikromineraalide soolad on nende elektrolüütide ehituskivid. Mikromineraalide soolad moodustavad seega osa sinu aju suurest vundamendist. Mikromineraalid ajus on olulisemad kui asendamatud rasvhapped. Ilma mikromineraalsooladeta ei saa elekter sinu ajukudet läbida. (Ära aja mikromineraalsooli segi tavalise soola lisamisega toidule. Sellest peagi lähemalt.)
Mitte kõik elektrolüüdid ei ole ühesugused. Ajutised elektrolüüdid kasutatakse kiiresti ära, need hajuvad ja kaovad, liikudes ajust välja või aurustudes elektrivoolu tagajärjel. Need tulevad-ja-minevad elektrolüüdid koosnevad makromineraalidest nagu kaalium, magneesium ja naatrium. Peale selle on olemas aluselektrolüüdid: kauem vastupidavad elektrolüüdid, mis püsivad omal kohal. Nende aluselektrolüütide ehituskivideks on mikromineraalide soolad, mis aitavad virgatsainetele klammerdudes ära hoida nende dehüdratsiooni. Need elektrolüüdid ei põhjusta ekstreemset ja plahvatuslikku kuumenemist. Need aitavad virgatsainetel kuumust tagasi peegeldada nagu kilbid. Samuti ei tarvitata neid mikromineraalsooladest koosnevaid elektrolüüte hetkega ära. Need suudavad jääda aktiivseks pikema aja jooksul.
Aju elektriimpulsid saavad katkematult liikuda vaid siis, kui on tagatud pidev elektrolüütide ja mikromineraalsoolade juurdevool. Kui mõnes aju piirkonnas puuduvad elektrolüüdid ja mikromineraalsoolad täielikult, siis selles piirkonnas hakkab aju elektrilaeng tugevalt vähenema. Selle tagajärjel võib inimene äkitselt keset juttu unustada oma mõtte. Mõte oli olemas, aga nüüd tundub, nagu see oleks kuskile aju tagasoppi kadunud ja inimene proovib seda taastada.
Ajurakud erinevad kõikidest teistest keha rakkudest. Aju närvirakud erinevad kõikidest teistest keha närvirakkudest. Need vajavad külluslikus koguses mikromineraalsoolasid, et oma tööd teha. Teised närvirakud kehas ei vaja niivõrd palju mikromineraale.
Pea meeles, et sool ei ole sama, mis biokättesaadavad mikromineraalsoolad, mille külge kinnituvad ka teised mineraalid. Tavalise soola tarvitamine sarnaneb töödeldud suhkru tarvitamisega. Töödeldud suhkur ei ole õiget sorti suhkur, mida aju vajab; sealt on puudu suurem osa selle mineraalisisaldusest ja kehas muutub see hoopis millekski muuks. Sama lugu on töödeldud soolaga. Selles sisalduvat naatriumi ei ümbritse mikromineraalide struktuur, nii et kehasse sisenemisel tekib veepuudus, selle asemel, et varustada aju sellega, mida ta vajab.
Kivisool ja meresool ei ravi välja mikromineraalide defitsiiti. Kui keegi otsustab soola tarbida, siis need on paremad valikud kui tavaline lauasool. Kuid siiski, nende soolade koostis on muutunud, sest need on isoleeritud ja eraldatud oma looduslikust keskkonnast. Need soolad on liiga kontsentreeritud. Ookeanisool (meresool) näiteks on muutunud, sest see eemaldati oma veelahusest. Kuigi ookeanisoolas on rohkem mineraale kui klassikalises lauasoolas, mis on täiesti paljaks kooritud, ei ole selles ikkagi adekvaatset kogust mineraale, sest see on ookeanist eemaldatud. Pealegi põhjustab meresoola ja kivisoola kontsentratsioon kehasse sisenemisel soolašoki. Soolašokk on hoiatussignaal kehale probleemist ja see muudab mikromineraalid kivi- ja meresoolas kehvemini omastatavaks. Parimaid, kõige kõrgema omastavusega mineraalsooli saame me tervendavatest allikatest nagu näiteks sidrunid ja sellerimahl.
Virgatsainete hormoonid vajavad mikromineraale, et olla täielikud. Nad töötavad külg külje kõrval. Mikromineraalide puudus ajus võib põhjustada mis tahes tüüpi sümptomi või haigusseisundi ajutist ägenemist, kui elekter läbib ajukoes olevaid ebaühtlaseid kohti, mis on mikromineraalide puuduses. Need ebaühtlused on osa elektrivoogude kiirteest ajus, kus elektrilisus tuhmub. See põhjustab korrapäratut elektrivoogu, mis võib inimesele raskusi põhjustada, olgu selleks informatsiooni vastuvõtmine või hoopis iseenda väljendamine, informatsiooni edastamine suuliselt või hoopis kirjalikult. Toksilised raskmetallid ja viiruslikud närvimürgid ajus süvendavad mikromineraalipuuduse mõju veelgi.
Mida vähem mikromineraale on ajus, seda kuumemaks muutub ajukude – sest jällegi, mikromineraalid kaitsevad ajukude. Mikromineraalid kontrollivad aju soojust, samal ajal kui glükoos jahutab aju maha. Kui kellelgi on tugev mikromineraalsoolade vaegus ja seeläbi ka elektrolüütide vaegus, siis võib tunduda, justkui liiga kõvasti mõtlemine põhjustaks valu. Seda seetõttu, et elektrivoolu radade läheduses asuvad ajurakud kuumenevad informatsiooni ülekandest liiga üle, kuna nendes piirkondades pole mikromineraale, mis aju kuumust taltsutaks. Seesugune elektrivoolu radade ülekuumenemine võib viia olukorrani, kus mõni inimene proovib olukorda leevendada sellega, et mõtleb vähem, lülitub välja. Ent siis jahtub ajukude rohkem kui peaks, sest kui on mikromineraalide vaegus, siis aju ei suuda kuumust reguleerida kummalgi suunal. Ajukude liigub ülemäärasest kuumenemisest ülemäärase jahtumiseni, isegi kui mõtted on endiselt kõrgendatult aktiivsed või intensiivsed, ajal mil inimene proovib end välja lülitada. Aju kuumuse kõikumine võib kutsuda esile kõikumised selge mõtlemise ja ebaselge mõtlemise vahel, tekitades kord tunde, et inimene peab liiga kõvasti mõtlema ja siis jällegi, proovides üldse mitte mõelda, väljalülitamise tunde. Üleliigne kuumenemine ja jahutamine võtab elektrivõrgustikust energiat ära, põhimõtteliselt ajult energiat ära võttes.
Sama protsess toimib teistmoodi, kui inimesel on ajus piisavalt palju mikromineraale ja ta otsustab oma mõtteid vaigistada. Kuna mikromineraalide soolad on olemas ja aitavad aju kuumust reguleerida, ei kogu see inimene drastilist kõikumist, mis viib liigse mahajahtumiseni. Need inimesed suudavad oma mõtteid kergemini reguleerida.