Moodul 9. Usk: usk liigutab mägesid

(Ingk.k sõna siin on FAITH, aga sellel pole ju tegelikult eesti keeles päris täpset vastet. Mõeldud on siin minu arvates usku ja usaldust mingisse kõrgemasse jõudu, headusesse, tingimusteta armastusse.

Usk = usk + usaldus; usk headusesse, usk jumalasse/universumisse/valgusesse, usk heasse elusse.)


Kui sa ei tunne ennast hästi ning sul pole õnnestunud terveneda haigusest, võid hakata kaotama usku – usku oma kehasse, usku oma elusse ja koguni usku jumalasse. Seesugune usaldamatus ja usu kaotamine võib toimuda ükskõik missuguse valu või ebaõigluse tõttu, mida sa elus koged, olgu see emotsionaalne, vaimne või füüsiline. Ent lõppude lõpuks, usk on kõigest tähtsam.

Siin on midagi, mida tuleb mõista: kui me oleme haiged, kannatades mõne seisundi või tervisekriisi käes või kui me ei tunne end ükskõik missugusel põhjusel tervena ega hästi, siis me peame mõistma, et mingi osa meie kehast ikkagi töötab meie heaolu jaoks. Tegelikult on nii, et meie veri liigub ikka kehas ringi, meie süda lööb endiselt, meie immuunsüsteem endiselt võitleb meie eest. Me peame seda austama. Me ei tohi kaotada usku oma tervenemisprotsessi.

Meil peab olema usku oma keha nendesse osadesse, mis töötavad, ja kui meil ka pole usku, siis vähemasti me peame tunnustama seda osa meie kehast, mis meie jaoks töötab. Me peame olema lahked oma keha nende osade suhtes, mis meie heaks töötavad. Me peame käituma lahkelt oma südamega, me peame käituma lahkelt oma maksaga, oma verega, oma immuunsüsteemiga, oma ajuga, sest meie sees on nii palju osi, mis iga jumala päev töötavad, et aidata meil terveneda ja taastuda, isegi kui me oleme parasjagu silmitsi mõne sümptomi või haigusega.

Seega, kui sa kannatad naha- või maksaprobleemide käes, kui sa võitled migreenide või väsimuse või mõne diagnoosiga nagu hulgiskleroos, fibromüalgia, borrelioos, või kui sul kusagilt valutab või selg on haige või sul on närvisüsteemi häired, ärevus, hirmutunne, ning isegi kui sul on pidevalt depressioon, siis sul tuleb lihtsalt mõista, kui palju sinu jaoks töötatakse, kui palju sinu keha sinu jaoks töötab, seda ei saa ignoreerida.

Fookus tuleb nihutada sellele, mitte oma valule. Me peame hoolega jälgima, et me ei hoiaks fookust kannatamisel. Muidugi on oluline ennast valideerida ning endale tunnistada, et me kannatame ja tunneme valu. Me tunneme seda – see on seal. Me elame koos sellega. Kuid me peame ikkagi fookust hoidma nendel keha piirkondadel, mis meie jaoks töötavad, me peame neid keha osi armastama ja tunnustama. Me peame neid tunnustama, armastama ja valideerima, teades, et nad on parasjagu meie jaoks töötamas. Kui me seda teeme, siis ka meie usk kasvab automaatselt.

Kui sa soovid elada, kui tunned elutahet, siis see näitab, et sinu sees on juba olemas mõningal määral usku. Kui sa ei taha elada, siis tõepoolest, sinu sees on väga väga minimaalselt usku. Sul küll on seda veidi, kuid sa pead väga tugevalt sellega ühenduma.

Kui sa aga tahad elada ja sa tahad oma seisukorrast välja murda ja sa tahad iga päev elada, tahad näha oma lapselapsi, tahad olla siin, et teha oma tööd, tahad olla produktiivne, tahad olla olemas oma armastatud inimeste jaoks või oma koduloomade jaoks, või ükskõik mis põhjusel, aga sa tahad elada – siis sul juba on usku. Sul tõepoolest on.

Juba sündides on meil usku. Me tuleme siia ilma koos usuga. See on kriitiliselt oluline teadmine. Palun kuula seda. Kui me sünnime, siis me oleme täielikult usuga täitunud. Me näeme kogu maailma ainult läbi usu silmade. Me näeme ainult usu valgust. Kui me oleme beebid, siis kõik, mida me näeme, on usk, me elame täielikult ainult usus ja ei milleski muus.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem meie usk laguneb koost, kuna meie usaldust pidevalt murtakse. See on üks osa sellest, kuidas meie usk võib väheneda. Me elame läbi kogemusi, mis ei ole head. Elame läbi kogemusi, mis meid proovile panevad. Kogeme ka reetmisi. Me kogeme konflikte. Meie usk ei pea kõigele sellele vastu ja see hakkab ajapikku koost lagunema, hakkame seda kaotama.

Kuid beebidena olime me ometi usku pilgeni täis. Me peame minema tagasi selle tunde juurde, mida me tundsime beebidena. Peame minema tagasi sinna aega, mil olime äsja sündinud. Isegi, kui sa seda ei mäleta, proovi ikkagi selle tundega ühenduda. See on üks viise, kuidas oma usku tugevdada, kuna sel perioodil on meie usu tase kõige kõrgem.

Me nimelt sünnime siia ilma koos suure pagasi usuga. Jumal annab meile siia sündimiseks usku kõrgemast taevasest allikast. Kui me siia maailma jõuame, kui me sünnime, siis meile on antud massiivse aardealaeka täis usaldust. Ja siia sündides me tõepoolest kanname seda endas, kuid me peame sellega ka praegu ühenduma. See on väga oluline.

Ära näe usku kui midagi, mis on sinust eraldiseisev. Ära näe seda kui midagi, mis on kättesaamatu ja sinu puuteulatusest väljaspoolt. Ära näe seda nii, kuna tegelikkuses on usk täiesti sinu sees olemas. Me hakkame seda ehitama. Me hakkame looma rohkem usku.

Igaühel on oma uskumussüsteem. Meil kõigil on. Me usume näiteks, et meie auto töötab teatud viisil. Meil on uskumussüsteem ümber oma sõprussidemete, kuidas need toimivad. Meil on uskumussüsteem selle osas, millised meie partnerid on. Meil on kujunenud uskumussüsteemid ka ümber oma karjääri ja ümber töö. Meil on uskumussüsteeme nii paljudel erinevatel tasanditel – loomingu kohta, toidu kohta. Oi – toidu ümber on meil kohe eriti tugevad uskumussüsteemid, selles pole küsimustki. Aga meil on ka vaja, et meil oleks uskumussüsteem usu jaoks.

On vaja, et me hakkaksime looma endale usu ümber uskumussüsteemi. Ma olen näinud inimesi, kes usuvad Jumalat, aga elavad ilma usuta. Usuvad taevasse, aga elavad ilma usuta. Usuvad inglitesse, aga ometi elavad ilma usuta. Me peame selle usu üles ehitama, me tõesti peame. See on meie sees olemas, me peame hakkama seda kasvatama.

Teeme koos ühe harjutuse. See on väga võimas harjutus sinu kuldselt särava usu kättesaamiseks. Tõeliselt suur ja võimas harjutus. Sel viisil saame tuua usku oma südamesse ja oma hinge.

Palun sul nüüd lõdvestuda. Sa võid heita pikali. Võid heita pikali voodisse, diivanile, joogamatile, murule.

Kujuta omale vaimusilmas ette köit, mis langeb taevast alla – kuldne köis otse taevast, ja see ripub sinu ees, täpselt sinu kohal. See kuldne köis särab ja sätendab ning kiirgab valgust. See ulatub teises otsas taevasse. Selle küljes teises otsas on suur kell. Suur kell. See on usu kell. Usu ingel toimetab otse selle kella juures. See on usu kell.

Mis nüüd juhtub, on see, et sa sikutad seda köit. Sa haarad sellest käega kinni ja tõmbad seda enda poole. Sa ei pea oma kätt päriselt üles tõsmta ja haarama, võid ka oma käe maas hoida. Kuid näe ennast vaimusilmas oma kätt sirutamas ja sellest köiest kinni haaramas. Sa tõmbad seda alla enda suunas ja hakkad siis seda köit üles-alla tõmmates kella helistama.

Mida see harjutus teeb, on see, et see taassütitab usu, mis sul oli, kui sa siia ilma sündisid. Kui sa emaüsast siia sündisid, oli sul lõputul hulgal usku, mägede viisi. See harjutus taassütitab sinu usu. Ning kui sa usud Jumalasse, siis see sütitab veelgi rohkem seda usku Jumalasse.

See on usu „nupp“ või „lüliti“. See on usu köis, mida sa tõmbad. Ja kui sa ei tunne kohe, et usk su sees kasvaks, siis ajapikku sa hakkad seda tundma. Sa tunned seda nädalakese pärast või kuu aja pärast – märkad, et sul on rohkem usku asjade suhtes kui varem.

Usu tundmine on alanud. Sul on rohkem usku tervenemisse, rohkem usku teadmisse, et su keha töötab sinu jaoks, rohkem usku oma perekonda, oma sõpradesse, oma töösse, rohkem usku oma eesmärki, rohkem usku kõigesse sind ümbritsevasse. See hakkab kasvama ja tugevneb iga päevaga.

Ja siis sa võid seda usku muudkui veel ja veel ja veel enda sees kasvatada, sest usk on alguses nagu väike ojake, kuid mida rohkem vett läbi selle oja voolab, seda suuremaks see kasvab, ja ühel hetkel pole see enam väike nire, vaid see kasvab suuremaks ja suuremaks ning muutub jõeks. Ning siis muutub see tugevaks, elavaks, massiivseks jõeks, mis mühisedes voolab. Sul on vaja, et su usk muutuks selliseks jõeks – ja see muutub, ma luban.

Usk paneb su ümber justkui kaitsekilbi, kaitsva rüü. See kaitsekilp on pärit Jumalalt. See on taevast päritolu kaitse. See on valguse kaitsekilp, kuna usk on see, mis tõmbab meid pimedusest välja. See tõmbab meid hirmust välja.

Kui me pole võimelised vaatama elu läbi usu, siis me ei käitu nii, nagu me peaksime käituma, ning me teeme vigu. Nüüd sa oled hakanud oma usku taas üles ehitama. Sa oled hakanud taas oma kaitsekilpi kokku panema. See hakkab sind nüüd kaitsma. See oja on muutumas massiivseks veekoguks ja ajapikku sa tunned seda.

Aitäh, et oled koos minuga sel teekonnal. Õnnistused.